Loodusvärvid

Paar vaba kohta ketramise koolitusel

2012-01-29T15:48:00.003+02:00

Kiire teade selle kohta, et laupäeval, 04. veebruaril Tallinnas toimuval ketramise ja villatööde koolitusel on paar vaba kohta. Järgmise nädala alguses saab veel registreeruda - info siin lehel.

Kõigile vokisõpradele aga teadmiseks, et märtsis toimub Tallinnas vokiga ketramise ja korrutamise koolitus!

"Metsavärvides" seelikukangas

2012-01-25T14:43:00.005+02:00

Juba ammu enne seda, kui ma kangast kuduma õppisin, teadsin ma, et see hakkab mulle väga-väga meeldima. Mõne asjaga lihtsalt on nii - teate vast isegi. Ehk olen pärinud midagi oma vanavanaema Tatjanalt, kes oli hea kangakuduja ja keda ikka kutsuti teistesse taludesse abiks, kui lõime rakendamine oli nässu läinud ja vahelik kehva.

Läbi lõime

Aasta algus oli seega suurepärane, sest Tõstamaa käsitöötoas oli kätte jõudnud minu kord rahvariideseeliku kangast kududa. Seeliku tegin ühe vana Pootsist pärit seeliku järgi, mis 1921. aastal ERMile müüdud ja müüja jutu järgi saja aasta vanune ning "metsavärvidega" värvitud. Käisin seelikut ERMis vaatamas ja enamik värve nägid tõesti taimevärvide moodi välja. Kollase värvisin kaselehtedega, sinised indigoga. Roheliste jaoks sai kaselehtede kollane indigoga üle värvitud.

Samas põhitoonide - kirsipunase ning roosa - suhtes tekkisid mul kahtlused. Olid teised voltide vahel, kus õige värv säilinud, liiga ergud, samas kanga peal teiste värvidega võrreldes liiga ära pleekinud. Lasin need värvida aniliinvärvidega - sellest ka jutumärgid pealkirjas. Kirsipunase värvisin siiski ise krapiga üle, kuna see jäi liiga lilla.

Ja kootud mu esimene kupong sai!

Ümber poomi

Ketramise koolitus

2011-11-21T07:39:00.003+02:00

Tallinnas on 10. detsembril tulemas järjekordne kedervarrega ketramise ja villa töötlemise koolitus, seekord pikem ja põhjalikum. Täpsemalt võib lugeda Loodusvärvi-blogi koolituste leheküljelt. Registreeruda saab siin. Loodetavasti kohtume :)

Laadale! Mardilaadale!

2011-11-09T09:52:00.003+02:00

Neljapäeval algab järjekordne Mardilaat. Ja Mardilaat on kohustuslik :)

Hea Villa Selts on sel aastal meistrite telgis. Kohtumiseni!

Kammlõnga ketramine

2011-10-24T06:21:00.007+03:00

Kammlõng - kedratud käsitsi kammitud villast, kasutades kammketrust

Eelmises, nukujuustest rääkinud postituses kirjutasin, et ketrasin selle lõnga kammitud villast, kasutades kammketrust. Sellisel teel saadud lõnga nimetatakse kammlõngaks. Ingliskeelne termin on worsted yarn. Kusjuures üpris pikalt ma ei teadnud, kust selline nimetus tulnud on (kui päris aus olla, siis eriti pead ka ei murdnud :)). Sõber Julika vihjel vaatasin Wikipediast järele, et sõna "worsted" on tuletatud Inglismaal Norfolkis asuvast Worstead'i küla nimest, mis keskajal oli tähtsaks tekstiilitööstuse keskuseks.

Villa kammimine kaherealiste Louet'i minikammidega

Villa kammimine eraldab villast kõik nõrgad ja lühikesed kiud ning kammimise järgselt paigutuvad kiud üksteise suhtes paralleelselt. Enamik tööstuslikult ettevalmistatud villast, mis tänapäeva ketrajale kättesaadav on, on kammitud. Nii käsitsi kui ka tööstuslikult kammitud villalindi puhul kasutatakse inglise keeles mõistet top. Ma püüan vältida selle mõiste kasutamist eesti keeles (nt. "soome maalamba top"), kuna eesti keeles on olemas ilus sõna "kammlint".

Hetk kammketrusest. Heie on tõmmatud, järgneb eesmise käe libistamine tahapoole ja keeru juhtimine heidesse.

Kamm- ehk lühikese tõmbega ketruse kõige iseloomulikumaks jooneks on, et keerdu ei lasta voki pool asuvast käest tahapoole, st. ideaalis ei ole ühelgi ketramise hetkel kahe käe vahel keerdu (loomulikult võib kammlõnga kedrata ka kedervarrega, a las see praegu jääda). Eesmist (vokipoolset) kätt voki poole liigutades tõmmatakse villast heie, seejärel juhitakse keerd eesmist kätt tahapoole libistades heide sisse. Hetkel, kui keerd heidesse siseneb, on villakiud sirged, pinge all ja üksteise suhtes paralleelsed. Selline ketrus annab lõnga, mis on tihe, läikiv, kaunilt langev ja tugev. Videot kammketrusest (esimene video, worsted spinning) võib vaadata sellest postitusest.

Nii. Kell on 6.40. Aeg kohvipott tulele panna :) Kena ketramist kõigile!

Käsitsi kedratud nukujuuksed

2011-09-19T17:03:00.011+03:00

Aasta alguses küsis sõber Kristiina mult taimedega värvitud lõnga, mis sobiks waldorf-nukule juusteks. Kristiina soovis, et lõng oleks esiteks võimalikult loomulikku pruunikat tooni, teiseks piisavalt peen, et juuksepahmakas ei tunduks ebaloomulikult suur või punutud patsid liiga jämedad. Pärast pikemat jutuajamist temaga sel teemal otsustasin sobiliku lõnga hoopis kedrata.

Paar esimest katsetust olid kehvakesed, ent siis sain lõngad, millega rahule jäin. Ketrasin need kammitud villast, kasutades kammketrust. Eesmärgiks oli tugev ja sile lõng, mis peaks kenasti mängimisele-kammimisele vastu ega jääks liiga puhevile. Pruun ja tumepruun lõng on kedratud rootsi peenvillalamba villast, beež on segu alpakast ja siidist.

Kes soovib ise endale nukku valmistada, siis oktoobris algab Pärnus MMGildis sellesama Kristiina juhendamisel waldorf-nuku valmistamise kursus. Eelregistreerimise aeg küll eile lõppes, aga olen kindel, et mõni inimene mahub veel - küsige infot telefonil 56 623 843 (Marika). Loodan endagi nukukese sügisel lõpuni teha - poleks uskunud, et selle valmistamine niivõrd köitev on!

Alpaka-siidi juustega waldorf-nukk. Nuku ja foto tegi Kristiina Vunk.

Võta vabalt ehk teistmoodi vaade autorikaitsele

2011-09-11T11:04:00.007+03:00

Kristi on kirjutanud postituse autorikaitsest, mida kõigil loojatel lugeda tasub. Mulle endale on viimasel ajal sümpatiseerinud veidi teistmoodi lähenemine autorikaitsele ehk siis autoriõigustest täiesti loobumine, nn. uncopyright.

Sellel lähenemisel on palju põhjendusi. Uncopyright-liikumise algataja Leo Babauta on need välja toonud oma kahes väga populaarses blogis ZenHabits ja MnmList. Veelgi põhjalikum arutelu on Write do Done blogis. Seal keskendub ta küll peamiselt blogimisele ja kirjanikele, aga kõike seda saab ümber mõelda ka muu loomingu jaoks.

Minu jaoks on olulisemad järgmised põhjendused.

Esiteks, me kõik kopeerime kedagi - kas vähemal või suuremal määral, teadlikult või alateadlikult. Lubades kasutada oma asju tänan ma niimoodi kaudselt neid, kellelt ma olen õppinud või kes mind on inspireerinud.

Teiseks - ma usun, et ausaid inimesi on rohkem kui mitteausaid. Enamik inimestest ei varasta ideid, vaid mõtlevad ise asju välja. Nad jagavad tunnustust oma inspiratsiooniallikatele või teise kirjutatud materjalile ka ilma, et neid peaks autorikaitsega hirmutama.

Kolmandaks - kui keegi võtab minu teksti või minu foto ja esitab neid oma loominguna, mis seal's ikka. Loobudes illusioonist, et me suudame kontrollida teiste inimeste käitumist või oma elu igat aspekti, on elada ja olla palju mõnusam :)

Kui minu (või sinu) looming on piisavalt originaalne, tuntakse see ära ja kopeerija lihtsalt häbistab ennast. Ja nagu Monika Hint Facebookis toimunud mõttevahetusel välja tõi - keegi ei saa varastada neid ideid, mis on meie peas!

Ma ei ole seda teemat enda jaoks täiesti lõpuni läbi jõudnud mõelda, loodan, et arutelu jätkub. Ma kindlasti austan autorikaitset ning kutsun üles respekteerima nende inimeste seisukohta, kes soovivad oma loomingut kaitsta. Kuid mis puudutab seda konkreetset blogi ja minu tehtud asju, siis võtke vabalt :)

Kuidas ma koerakarvast lõnga teen

2011-09-03T11:25:00.012+03:00

Kuna igal ketruskoolitusel, mida teinud olen, on üks või rohkem inimest huvitatud just koerakarvalõnga tegemisest, siis seekord teen väikese ülevaate, kuidas mina seda lõnga teen.

Karva pesemine ja sortimine.
Kas koerakarv vajab pesu või mitte, otsustan ma kasutades tundlikku keerulise ehitusega aparaati ehk siis oma nina ;) Karv, mis lõhnab (või lausa haiseb) selgelt koera järele, vajab pesu, et mustus, tolm, kuivanud sülg ja muu kraam, mis seda lõhna tekitab, maha saada. Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu.
Ma pesen koerakarva enam-vähem samamoodi nagu lambavilla, ainult et vesi on veidi jahedam (ca 50 °C) ja vett võtan rohkem (100 g karva kohta 15 l vett). Üks pesu ja kaks loputust on enamasti piisav.
Kui karv on pestud, sordin ma selle vajadusel ja tellija soovi puhul värvi ja/või pehmuse järgi.

Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu

Kraasimine.
Enne ketrust kraasin ma karva lambavillaga segi. Koerakarv on sile ning sirge, lambavill hoiab tänu oma säbarusele ja soomuselisele pinnale koerakarva paremini lõnga sees. Vill annab lõngale ka elastsust - tänu sellele püsib kudum vormis ega veni välja.
Kuna koera aluskarv on väga peen, saab kraasimine tihedalt asetsevate piidega kraasi puhul kiiremini tehtud ja tulemus on ühtlasem. Minu trummelkraasil (Strauch Petite) on 128 piid ruuttolli kohta, aga olen päris hea tulemuse saanud ka Loueti tihedama kraasiga (72 piid ruuttolli kohta).

Koerakarv ja lambavill on segi kraasitud

Ketramine ja korrutamine.
Kui kraasimine tehtud, asun ketrama. Et kogu lõng tuleks võimalikult ühtlase jämedusega, ketran kõigepealt ära kõik ühekordsed lõngad, poolin nad ümber plastmassist süstikupoolidele ning seejärel korrutan nende poolide pealt. Minul mahub ühe värtna ehk vokipooli lõng kahele süstikupoolile.
Ümberpoolimine täidab mitut ülesannet:
- ühekordsete keerd ühtlustub ümberpoolimise käigus;
- ümberpoolitud lõng asetseb poolil palju ühtlasemalt kui värtnal ja korrutamine on sujuvam (olin väga üllatunud, kuivõrd suur see erinevus oli);
- kui ümberpoolitud ühekordsed juhuslikus järjekorras kokku korrutada, tuleb lõng ühtlasem kui tööjaotuse puhul: ketran kaks värtnatäit ja korrutan need kokku, ketran kaks järgmist värtnatäit, korrutan kokku jne. Judith MacKenzie kirjeldab, kuidas ta viimasel meetodil kedratud-korrutatud lõngast tehtud kudumi puhul selgelt näidata saab, et siin lõpeb lõng, mis saadud esimese ja teise värtnatäie kokkukorrutamisel ja siin lõng, mis saadud kolmanda-neljanda värtnatäie kokkukorrutamisel... Seega eriti oluliseks muutub see töövõte, kui tehakse suurem kogus lõnga ühe eseme (nt. kampsuni) jaoks.

Ümberpoolitud ühekordsed

Viimistlus.
Valmiskedratud lõnga pesen läbi. Enamasti ma veidi vanutan lõnga pesemise käigus - see aitab kaasa, et karv kenasti lõnga sisse püsima jääks. Loomulikult ei tohi sellega liiga hoogu minna. Siis kuivama ja valmis! Laias laastus - kui koerakarva on lõngas üle 50%, läheb lõng juba peale pesu kenasti karvaseks (vt. viimasel fotol kaks parempoolset lõnga). Kui vähem, tuleb karvasus tõeliselt esile alles peale kudumist.

Karvasemad ja vähem karvasemad koerakarvaga kedratud lõngad

Lõpuks-ometi-sokid

2011-08-23T12:58:00.003+03:00

Kudumine ei olnud mitte minu lemmik kooli käsitöötunnis (kuigi õmblemist vihkasin veelgi enam). Seetõttu pole ime, et püüdsin igati mööda nihverdada mehele sokkide kudumisest. Kuid hiljuti koitis see päev, mil ma talle esimese sokipaari valmis sain. Ainult 14 aastat läks :)

Sääreosa muster võetud raamatust "Meite Muhu mustrid"

Lõngad on vabrikust. Hall on Saare maalamba villast 8/3 ja värvilised mu enda värvitud 8/2 (sinine indigo ja roheline indigo+midagi kollast). Vardad olid 2 mm, sääreosas silmi vardal 19/20 ning labajala osas 21. Sokkide suurus number 46.

Ja nagu ikka, meelitas pildistamine igasugust rahvast ligi.

Košenill+

2011-08-07T15:05:00.007+03:00

Värvitud 8% košenilliga

Seekord silmailu värvi- ehk kaktuse- ehk košenillitäidega värvitud lõngadest ja mõned nõuanded.

Kust täid tulevad? Kihnu Roosi kirjutab "Elu mõnu" raamatus: "Veripunast tooni annab kaktusetäi, mida tuuakse lõunamaalt, Itaaliast." Košenillitäid on algselt pärit Lõuna-Ameerikast, tänapäeval kasvatatakse neid eelkõige Peruus. Ainuke kasvandus Euroopas on Kanaari saartel, nii et see Itaalia jutt ei ole päris õige.

Košenill + indigo

Košenilli ei lähe värvimiseks palju, ainult 5-10% lõnga kaalust. 5% värvivees ma enamasti teist värvimist ei tee, värv jääb väga hele ja pleekimiskindlus ei ole kiita. Kuid võttes 8-10% täisid, saab teisest värvimisest kena roosa.

Praegusel ajal meeldib mulle košenilliga värvida Leena Riihelä retsepti järgi. Ta keedab tervetest täidest kaks korda värvi välja ja viimase ekstrakti lisab koos täidega värvivette. Värvimise lõpus on lõng küll väikseid musti "rosinaid" täis, mis samas lihtsalt lõnga küljest kukuvad.

Košenill + kaselehed

Kosenilliga värvimisel tasub järgmist silmas pidada:
- värvid tulevad palju säravamad, kui lõnga peitsimisel kasutada maarjajääd koos viinakiviga;
- pehme vee kasutamine on erksate toonide saamisel oluline;
- kui krapp annab ilusat punast ka madalamatel temperatuuridel, siis košenilli puhul on vaja värvivesi ikka 80-90 kraadini kuumutada;
- Leena soovitab košenilliga värvitud lõng peale värvimist kuivatada ja alles hiljem loputada, kuna nii jäävat rohkem värvi külge. Pean tunnistama, et sellele vaatamata on košenilliga värvitud lõnga puhtaksloputamine vaevarikkam kui teiste värvide puhul, nii et olge hoiatatud :)

Ning kuigi košenilli ergas fuksiatoon on kaunis ka omaette, siis kindlasti, kindlasti tasub katsetada ülevärvimist. Tulemused on fotodel näha :)

Vanadest vokkidest

2011-07-12T16:04:00.012+03:00

Vana vokk, mis vajab pesu

Kui ma ketramisega algust tegin, ei arvanud ma vanadest vokkidest suurt midagi. Ma mõtlesin, et vaid uus vokk on hea vokk. Ent kohtumised paari suurepäraselt säilinud ja hästi töötava vana vokiga on minu arusaamasid muutnud.

Mmm, milline mustus! Vasakul alumine pool vokirattast pestud, paremal kogu ratas puhas.

Eesti mõistes on traditsioonilised kaldpingiga ja topeltnöörisüsteemiga vokid. Üks selline on ka fotodel. Lüht ja värten asuvad vokirattast vasakul ja kahekordseks pandud umbse nööri üks haru käib üle lühi- ja teine üle värtnakedra. Minu uuel vokil on samuti võimalik panna topeltnööriga süsteem ning ma kasutan seda ühtlase peene lõnga ketramisel. Eks vanasti tehtigi eelkõige sellist lõnga ja traditsioonilised vokid olid selleks otstarbeks tõhusad ja sobivad tööriistad.

Viimistlus - pool rattast on õlitatud

Paljudel on pööningul või aidas mõni vana vokk seismas. Kui veab, on tegemist täiesti töökorras masinaga, mis vajab eelkõige tõsist puhastust, uut nööri ja õlitamist. Alati muidugi ei vea ;)

Enne

Pärast (lüht ja värten on veel töös)

Ka mina tegelen praegu Rahvariidelaagriks valmistudes ühe vana voki korrastamisega. Käesolevat postitust ilmestavad fotod töö käigust. Voki puhastamiseks kasutasin eelkõige vett, apelsiniõliga pesuvahendit, abrassiivset pesulappi ja vana riideharja ning viimistlemiseks linaõlivärnitsat. Mind võttis lausa tummaks, milline kaunitar mustuse alt välja tuli.

Uutest ja vanadest vokkidest ning vokiga ketramisest lugege juurde ajakirja "Käsitöö" sügisnumbrist.

Ketramine Rahvarõivalaagris

2011-06-25T20:49:00.007+03:00

Vokiga kedratud kraaslõng

Selgi suvel toimub siin Tõstamaal Rahvarõivalaager, järjekorras juba kaheksas. Tegemist on üritusega, mis üha populaarsust kogub - kui Anu jutust õieti mäletan, oli eelmisel aastal üle 70 osaleja.

Kava on minu meelest väga põnev - alustatakse Haapsalus, kus külastatakse muuseume ja õpitakse kohalike meistrite käe all haapsalu salli kuduma. Sealt tullakse edasi Tõstamaale, kus saab valida mitmete huvitavate töötubade hulgast. Laager toimub kahes vahetuses - esimene vahetus juuli lõpus, teine augusti alguses.

30. juulil saab muuhulgas ennast kirja panna villatööde ja ketramise töötuppa, mille juhendajaks on mul au olla :)

Ketramise töötuba kestab terve päeva ja meil on küllaldaselt aega keskenduda just sellele, mis osalejatele kõige rohkem huvi pakub. Täpse kava paikapanekul saavad osaleda kõik töötuppa registreerunud.

Minu poolt on välja pakkuda järgmised teemad, mida vähem või rohkem põhjalikult käsitleda saame:
- villa tüübid, milline vill milleks sobib;
- kuidas ära tunda kvaliteetset villa, milline on kehv vill;
- villa pesemine - miks ja kuidas;
- käsitsi villa töötlemine: kraasimine käsi- ja trummelkraasiga, villa kammimine;
- kedervarrega ketramine ja korrutamine;
- vana voki töökorda seadmine ja töökorras hoidmine;
- voki tööpõhimõte, uue ja vana voki seadistamine ketramiseks;
- vokiga ketramine ja korrutamine, vabrikulõngade ülekorrutamine.

Kel on, võib kaasa võtta oma töövahendid - voki, kedervarre, kraasid, kammid. Kel pole, saab kasutada kohapealseid. Püüame ka mõned vokid muretseda neile, kel endal veel vokki pole või kes ei saa seda kaasa tuua.

Rohkem infot kogu laagri ja registreerumise kohta siin lehel. Registreeruda saab kuni juuni lõpuni ehk siis kiirustage, seltsimehed käsitöölised, kiirustage :)

Kolmekordne lõng, kedratud kedervarrega

Ketramise koolitus Tallinnas

2011-05-23T21:25:00.006+03:00

Alpaka- ja siidisegune kedervarrelõng

Mul on hea uudis kõigile Tallinna-kandi ketrushuvilistele. Laupäeval, 11. juunil viin läbi koolituse "Villatööd ja ketramine algajale" Tallinnas. Koolitus toimub Rahvarõiva Nõuandekoja koolituste raames Allikamaja koolituskeskuses. Info koolituse ja registreerumise kohta siin. NB! Arvutipoisid polnud veel tänaseks (25.05) koolitust registreerumisvormi rippmenüüsse pannud. Seniks paluti soovitud koolituse nimetus kirjutada lahtrisse "Küsimused".

Ma julgen villatööde ja ketramise koolitust soovitada ka kudujatele, kes ehk mõtlevad, et kudumisekski aega napib, kes veel jõuab ise lõnga teha. Isegi kui teist fanaatilisi ketrajaid ei saa (see oht on täiesti olemas!), siis teades, kuidas lõnga tehakse ja mis tegurid mõjutavad lõnga omadusi, oskate hiljem paremini hinnata ka vabrikulõngu. Niisiis:

Registreerumine 29. mai Pärnu koolitusele - kuni kolmapäeva, 25. maini (k.a.) meiliaadressil loodusvarvid@gmail.com või tel. 5342 8318

Registreerumine 11. juuni Tallinna koolitusele - Tallinna Rahvaülikooli veebilehel.

Villatööd ja ketramine - koolitus Pärnus

2011-05-17T12:08:00.007+03:00

Põdrasarvest kedraga kedervars

Seekordne koolitus "Villatööd ja ketramine algajale" toimub Pärnus.

Koolitus annab algteadmised villa käsitsi töötlemisest, kedervarrega ketramisest ja korrutamisest. Teeme ülevaate erinevatest villatüüpidest, villa töötlemise vahenditest ja võimalustest. Räägime villapesust, õpime villa õigete töövõtetega kraasima ja kammima, kedervarrega ketrama ja korrutama. Osalejad saavad teada, miks tasub ise lõnga teha ja kuidas on ketrajal võimalik mõjutada lõnga omadusi.

Aeg: pühapäev, 29. mai, kell 11-15

Koht: Maarja-Magdaleena Gild, Uus tn. 5, Pärnu

Juhendaja: Liis Luhamaa

Töövahendid: kel on, võib kaasa võtta isiklikud töövahendid (kedervars, kraasid, kammid). Kel pole, saab kasutada juhendaja omi.

Hind: 16 EUR (250 EEK). Hinna sees vill, konspekt, kohvipaus. Palun tasuda ettemaksuga hiljemalt 26.05 (saadan arve peale registreerumist).

Registreerumine on lõppenud! Küsi infot uute koolituste kohta meiliaadressil loodusvarvid@gmail.com

Vanad käsitööfilmid internetis

2011-05-14T19:15:00.005+03:00

Kas tahaksid näha, kuidas 1938. aastal ketrusvõistlus toimus? Või kuidas 1937. aastal Haapsalus salli kooti?

Nüüd on see väga lihtsalt võimalik, kuna Eesti Filmiarhiiv digiteeris üle 2000 filmi, millest vanemad pärit 1920. aastatest. Neid saab otsida ja vaadata siin lehel.

Minu lemmikud:
Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr. 38. Tehtud võtteid 1938. a. ketramisvõistluselt. Kirjelduses mainitakse ekslikult, et kedratakse villa, tegelikult ketravad võistlejad lina. Seda saab muuhulgas aru sellest, et ketrajad niisutavad tihedasti näppe suus.

Vill, lõng, riie (Keila Villaketramis- ja Kudumistööstus Tallinnas). Samuti aastast 1938. Filmi alguses näidatakse, kust vabrikusse vill tuleb. Sugugi mitte Eestist, vaid hoopis Austraaliast ja Lõuna-Ameerikast. Sealt läks vill Londonisse ja siis Eestisse.

Nobedate näppude linn. Film kodukäsitööst - kudumisest Haapsalus. Kõigile haapsalu salli fännidele.

Loodan, et tekitasin piisavalt huvi arhiivis edasi tuhnimiseks. Mina küll kavatsen seda teha :) Ja jagage teiegi omi lemmikuid!

Kahekihiline vill ja Kung Fu

2011-04-18T13:02:00.003+03:00

Ammu-ammu sai lubatud teha kirjatükk kahekihilise villa kohta. Kummalisel kombel jäävad just need ettelubatud postitused venima... Aga parem hilja kui mitte kunagi!

Kahekihiline vill sisaldab kahte erinevat tüüpi kiudusid - peene kiuga alusvilla ja jämedamaid pealisvillakarvu. Alusvilla ülesandeks on hoida sooja, pealisvill kaitseb ilmastikutingimuste eest. Kahekihilist villa esineb arhailistel lambatõugudel nagu eesti maalammas. Üks tuntumaid kahekihilise villaga lambaid on islandi lammas. Islandi lamba alus- ja pealisvillal on spetsiaalsed nimetused: alusvill on tog ja pealisvill thel.

Kahekihilise villa lokk ehk salk on kolmnurkse kujuga - nahapoolsem ots on tänu kohevale ja lühemale alusvillale laiem, kolmnurga tipu moodustavad pikema pealisvilla karvad:

Tänu kaitsvatele pealiskarvadele ei ole lambal vaja palju villavaha eritada ja kahekihiline vill sisaldab seda üpris vähe - eriti peenvillaga võrreldes. Tänu sellele on villa pesemine lihtsam ning villa saab puhtaks ka madalama temperatuuriga vett ja vähest pesuvahendit kasutades. Villa rohket liigutamist peaks sellegipoolest vältima, sest peen alusvill võib vanuda.

Villa ketruseks ettevalmistamisel on kaks võimalust - kas töödelda pealis- ja alusvill kokku või eraldada pealisvill alusvillast. Kahe kihi eraldamine pole keeruline, mina kasutasin käsikraasi, sobivad ka koera- või villakammid. Ühe käega tuleb tugevalt pealisvillast kinni hoida ja teise käega alusvill välja kammida.

Käes pealisvill, kraasil väljakammitud alusvill

Vasakult paremale: salk pealis- ja alusvillaga, ainult pealisvill, ainult alusvill

Järgmine kord kirjutan täpsemalt villa töötlemisest, st. kraasimisest ja kammimisest.

No nii, kindlasti küsite nüüd, et mis värk selle Kung Fu'ga on? Asi selles, et hiljuti sündis Jaani talus üks maalamba talleke, kes näeb välja nagu Kung Fu Panda ja kel eeldatavasti kahekihiline kasukas seljas :) Jaani talu lammastelt on pärit ka fotodel olevad villad.

Mis värvi annab peiulill?

2011-04-12T12:09:00.008+03:00

Foto: Seemnemaailm

Igal aastal kasvatab mu mehe onu hulga peiulille (Tagetes sp.) istikuid ja istutab nad oma maja ette. Istikuid jääb enamasti üle ka, need saadetakse meile.

Peiulill on armsalt vanamoeline ja tänuväärselt pika õitsemisega aialill. Lisaks sellele veel hea värvitaim, millest saab erinevaid kollaseid toone. Mina värvisin kogu taimega, aga värvimiseks võib kasutada ka ainult õisi. Suve jooksul võib õisi tasapisi sügavkülma koguda, et lõpuks korraga suurem kogus lõnga värvida. Ka kuivatatud peiulillega saab värvida.

Peiulillekollane lõng

Inglise keeles on peiulill common marigold. Oma üllatuseks avastasin, et sarnase nimetusega on ka saialill (pot marigold) ja varsakabi (marsh marigold). Nii ma ei teagi täpselt, millisele taimele viitab Trudy van Stralen oma värviraamatu "Indigo, Madder and Marigold" pealkirjas.

Roheline lõng on indigoga üle värvitud peiulillekollane

Värvimine (mis loomulikult tehtud juba eelmisel aastal :) ). Võtsin 100 g lõnga kohta 400 g peiulille õisi, lehti ja varsi. Tükeldasin taime ja leotasin vihmavees üleöö. Järgmisel päeval keetsin taimest värvi välja - tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 °C-ni, kuumutasin taimematerjali selle temperatuuri juures umbes tunnikese. Lasin üleöö jahtuda. Kurnasin värvivedeliku, soojendasin käesoojuseni ning lisasin eelnevalt korralikult märjaks leotatud eelpeitsitud lõnga. Tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 °C-ni, hoidsin temperatuuri tund aega. Lasin lõngal värvivedelikus üleöö jahtuda, pesin vähese pesuvahendiga, loputasin.

Kuldkollasest peiulillelõngast sai sokid Joosep, meie pere päikesepoiss (või siis sulipoiss - oleneb olukorrast...).

Tore päev Tartus

2011-04-03T23:51:00.005+03:00

Käisin eelmisel nädalal Tartus. Tartu meeldib mulle väga, ma olen seal ülikooli ajal 8 aastat elanud. Enam sinna tihti ei satu, veidi pikk maa on sõita. Kokku veetsingi bussis 6 tundi ja Tartus 3 tundi... Aga ma ei kurda! Olles kolme väikese lapse ema, tähendas see mulle, et sain kokku kuus tundi rahulikult istuda, lugeda ja käsitööd nokitseda. Keegi ei tahtnud võileiba, kellelelgi ei pidanud piima valama, rääkimata sellest, et põrandal ei vedelenud mänguasju!

Tartus külastasin kahte kohta. Esmalt käisin ERMi esemetekogus. Olin seal esimest korda, mistõttu kõik tundus väga eriline - kõrged laed, iidse tolmu lõhn... Kõigepealt asetati minu ette suur ja paks registreerimisraamat. Kaks esimest lünka olid kerged (kuupäev ja nimi), siis läks keerulisemaks. Noil päevil satun nimelt alati segadusse, kui keegi mu ametit küsib. Kõige lihtsam on kirjutada FIE, aga see pole ju amet? See selleks. Lisaks sooviti teada, mis eesmärgil ma seal olen. Piilusin, mida enne mind oli kirja pandud. Paar inimest näiteks kirjutasid, et käisid seal elamusturismiga tegelemas :) Mina jäin lakoonilise "andmete kogumine" juurde.

Ma läksin ERMi vaatama üht rahvariideseelikut. Tõstamaa käsitöötoas on käimas pikk projekt, mille raames naised endale rahvariidekomplekti valmistavad. Mina liitusin nendega seeliku tegemise osas. Seeliku valimine väga raske ei olnud - selgus, et Tõstamaa kandist on ERMis olemas vaid üks taimedega värvitud seelik. See on saadud Pootsi mõisakülast, mis asub vaid mõne kilomeetri kaugusel minu praegusest elukohast.

Ehkki juhendaja Anu Randmaal oli seelikutriibustik korralikult maha joonistatud, tahtsin värve oma silmaga näha. Oli väga eriline tunne istuda seal paberiga kaetud laua taga, kindad käes ja uurida eset, mis valmistatud üle 150 aasta tagasi. Seelik osteti ERMile 1921 ja müüja väitis siis, et seelik on 100 aastat vana ehk siis 1820ndatest (mida ei saa muidugi puhta kullana võtta). Seelikust pikemalt edaspidi, kui värvimiseks ja kudumiseks läheb.

Teiseks käisin mänguasjamuuseumis (jah, seal on mänguasju, aga vähemalt ei vedele nad põrandal). Muuseumi olen juba varemgi külastanud, seekord käisin vaatamas Maaja Kalle valmistatud waldorfnukkude väljapanekut. Mul on endal esimene nukk pooleli. Nukuvalmistamiseni jõudsin kummalisel kombel ketramise kaudu. Ehk siis ketrasin mõni aeg tagasi sõbrale pruunist villast lõnga nukujuusteks, sest ta ei leidnud poest sellist, mis oleks kenasti kartulikoorepruuni värvi. Kuna on plaanis neid lõngasid veel teha, tahtsin ka nukutegemise ära proovida. Pean tunnistama, et see meeldib mulle väga. Ka juukselõngadest tuleb kindlasti veel juttu.

Selline see tore päev oligi. Kui oled harjunud elama vaikset elu maal, siis on meelelahutuseks vähe vaja :)

Uued raamatud

2011-03-27T21:08:00.007+03:00

Sedakorda soovin teie tähelepanu juhtida paarile uuele villa- ja ketrusteemalisele raamatule. Minul neid veel riiulis pole (kaks pole müükigi jõudnud), aga suure tõenäosusega saavad olema. Ja mitte ainult selle pärast, et ma ei vaja kunagi vabandust, et uusi raamatuid muretseda :)

Anne Field "Spinning Wool. Beyond the Basics".
Raamatu teeb huvitavaks see, et autor on uusmeremaalane. On ju enamik viimase aja ketramisraamatuid kirjutatud ameeriklaste poolt. Amazonis on võimalik lugeda u. 25 lehekülge raamatust ja see algus oli minu jaoks piisavalt põnev, et raamat oma soovinimekirja panna.

Jacey Boggs "Spin Art. Mastering the Craft of Spinning Textured Yarns".
Ilmub müüki aasta lõpus (2011 dets.). Jacey artikleid efektlõngade ketramise kohta on ilmunud mitmes viimases SpinOff-is. Tema juhendid on väga põhjalikud ja arusaadavad, mistõttu julgen raamatutki soovitada. Raamatuga tuleb kaasa DVD! Ning kes soovib, võib tellida otse autorilt ja autogrammiga. Ma natuke imestan, et Interweave juba jälle efektlõngade raamatut välja annab, sest alles ilmus Symeon North'i "Get Spun". Populaarne teema vist :)

Deborah Robson ja Carol Ekarius "The Fleece and Fiber Sourcebook".
Mis ma oskan öelda - üle 400 lk. teksti ning üle 200 lambatõu jt. villaloomade tutvustuse... Ka hobused ja koerad sees :) Iga tõu kohta fotod loomast, pesemata ja pestud villast, sellest kedratud lõngast ning silmuskoe- ja kangaproovidest, põhjalik kirjeldus, soovitused töötluseks ning kasutuseks. Entsüklopeediline teos kahtlemata. Amazoni järgi peaks ilmuma selle aasta juunis.

Minu vokk

2011-03-20T16:38:00.022+02:00

Ehkki kedervarred on väga korralikud ketrusvahendid, pole vokkidelgi midagi viga. Minul on vokk olnud veidi üle kahe ja poole aasta. Selle nimi on the Journeywheel (JW) ja neid meisterdab üks Ameerika mees - Jonathan Bosworth. Ta mõtles selle voki välja ca 35 aastat tagasi ning tegemist on väga erilise disainiga - teist sarnast vokki pole. See meenutab India kedervarrevokki charkat. Siin on üks Jonathaniga tehtud videointervjuu, kus ta räägib, kuidas tema tooted on alguse saanud. Lühidalt on näha ka töötavat JWi (alates 1.34).

JW on kokkupandav vokk. Nagu ühes arvustuses tabavalt öeldi, näeb see kokkupandult välja nagu kast ja lahtitehtult nagu kast, millel on rattad sees. Mäletan, et esimest korda JW-i fotot nähes arvasin, et rattad võetakse kastist välja ja nendest pannakse vokk kokku :) Muidu töötab JW samamoodi nagu teisedki mehhaanilised vokid - jalaga tallatakse tallalauda, mis paneb pöörlema vokiratta ja see omakorda nööri abil lühi (konksudega haruline asjandus) ja värtna (e. vokipooli - see asub lühiharude vahel ja selle peale kerib end lõng - vt. ülemist fotot).

Kinnine Journey Wheel

JWi kast on tehtud kirsipuust ja muud detailid (kui õieti mäletan) vahtrast. Kuna vokiratas peab olema väike, et see kasti ära mahuks, on JW-il ka nn. kiirendusratas. Vokiratas asub kasti alumises osas, kiirendusratas kasti ülemises osas paremal ja lüht ning värten kasti ülemises osas vasakul. Kiirendusratta all on sisseehitatud värtnahoidja (i.k. Lazy Kate), seda saab kasutada ka korrutamisel (ehkki enamasti eelistan ma eraldiseisvat värtnahoidjat).

Tööasendis ühe tallalauaga Journey Wheel

Üks vokinöör ühendab vokiratast ja kiirendusratast ning teine nöör kiirendusratast ja lühi (või siis lühi ja värtna) ketra. Lühi ja värtna kedrad asuvad tagapool vastu kasti (vt. järgmist fotot). Need on soonega plokirattad, mille abil saab lühti ja värtnat liikuma panna. Tänu kiirendusrattale on JW ülekanded (i.k. ratios) päris suured nii väikese vokiratta kohta - väikseim ülekanne on 8:1 ja suurim 16:1. Kokku saab kasutada nelja ülekannet - lisaks eelnevatele veel 10:1 ja 14:1.

Lüht ja värten pannakse liikuma üle ketrade viidud nööri(de)ga. Suurem keder on lühi oma, väiksem värtna oma. Antud fotol on peal topeltnööriga süsteem.

8:1 ülekanne tähendab seda, et kui vokiratas teeb ühe täistiiru, teevad lüht ja värten samal ajal 8 täistiiru. 16:1 ülekande puhul aga teevad lüht ja värten ühe vokiratta tiiru kohta juba 16 tiiru. Ehk siis kasutades 16:1 ülekannet, läheb sama kiirusega tallates sama pika heide sisse kaks korda rohkem keerdu kui läheks 8:1 ülekande puhul. Või - kui tahaksin 8:1 ülekandega saada sama kiiresti sama palju keerdu kui 16:1 ülekandega, peaksin tallama kaks korda kiiremini.

JW lühisuu (koht, kust lõng värtna küljest üle lühikonksude välja tuleb) on U-kujuline ja lahtine - enamikel vokkidel on see kinnine (vt. kõige ülemist fotot). Värten käib maha väga lihtsalt, vaja ainult lühi küljes olev haak lahti teha ja lühi eesmine haru eemale tõmmata. Lüht ise voki küljest lahti ei käi. JW tehakse nii ühe kui kahe tallalauaga, mina eelistasin ühe tallalauaga varianti.

Värtna eemaldamiseks käib lühi eesmine haru lahti

Ülekandesüsteeme on on JW-il kaks: topeltnööriga süsteem (i.k. double drive) ja värtnapiduriga süsteem (i.k. scotch tension). Topeltnööriga süsteem on samasugune, nagu meie vanadel vokkidel (vt. ketrade fotot ja kõige esimest fotot). Sellisel juhul läheb umbse nööri üks haru üle värtnakedra ja teine üle lühikedra ning vokiratas veab mõlemat ringi. Värtnapiduriga süsteemi puhul läheb ühekordne nöör ümber lühikedra ning vokiratas veab ringi vaid lühti (vt. järgmist pilti). Üle värtnakedra läheb piduripael. Enamasti kasutan värtnapiduriga süsteemi (korrutamise puhul alati), aga peenikest lõnga on väga mõnus kedrata topeltnööriga süsteemi kasutades - see tõmbab lõnga värtnale väga pehmelt ja ühtlaselt.

Värtnapiduriga süsteemi puhul läheb ühekordne nöör üle lühikedra ja nailonist pidurinöör üle värtnakedra. Pidurinööri üks ots on kinnitatud kruvi külge ja teises otsas on kummipael.

Mul vedas, et ma ostsin selle voki väga õigel ajal. 2008. aastal maksid JWid poole (sic!) vähem kui praegu. Ka ooteaeg oli vaid ca kolmveerand aastat, mitte kaks ja pool... Samas on tegemist väga ilusa, kvaliteetse ja erilise vokiga, mis väärt iga senti ja ootamiseks kulunud aega.

Kedervarrekoolitus 26.03

2011-03-14T13:45:00.013+02:00

Kedervars on lihtne, aga tõsine ketrusvahend. See ei ole mõeldud vaid jämeda ebaühtlase efektlõnga tegemiseks või väikeseks näpuharjutuseks, enne kui hakata vokiga "päris" lõnga ketrama. Tuhandeid aastaid ketrasid inimesed kõikide tekstiilide jaoks lõnga kedervarrega - oskustega ketraja käes võib kedervars olla väga produktiivne. Kui sind ketramine huvitab, ära jää ootama aega, mil jaksad endale voki osta, vaid hakka kohe ketrama - kedervarrega.

Laupäeval, 26. märtsil viin ma Tõstamaa käsitöötoas läbi koolituse: "Kedervars - iidne ketrusvahend. Ketramine ja korrutamine algajale".

Need lõngad on kedratud ja korrutatud kedervarrega

Koolituse teemad:
- kuidas ketraja saab mõjutada lõnga omadusi;
- mida on ketrajal vaja teada villa kohta (villa tüübid, omadused, töötlus);
- kuidas head kedervart ära tunda;
- vajalikud võtted edukaks ja kiireks ketramiseks;
- miks on kedervars parim vahend peene lõnga ketramiseks;
- erinevad kedervarrega korrutamise võimalused.

Kestvus: 5 akadeemilist tundi.

Koht: Tõstamaa käsitöötuba (asub Tõstamaa alevis)

Algus: 10.30

Juhendaja: Liis Luhamaa

Registreerumine: Registreerumine lõppenud! Info järgmiste koolituste kohta: loodusvarvid@gmail.com

Koolituse hind: 15 € (235 EEK). Hinna sees: kohvipaus, materjalid (kraasitud vill). Palun tasuda ettemaksuga hiljemalt 24.03 (saadan arve peale registreerumist).

Võib tulla oma kedervarrega või kasutada kohapealset.

Kolmekordne lõng - kedratud ja korrutatud kedervarrega

Joosepi karvased sokid

2011-02-18T11:18:00.004+02:00

Mõtlesin, et kõvad külmad ja karvased sokid sobivad hästi kokku :) Sokid on käigus juba talve algusest ja kohe ekstra karvaseks läinud. Lõngad kulusid pea kõik ära ja nendest kahjuks pilti pole. Kõik kolm lõnga olid kolmekordsed, koerakarva ca 30%, mõnusalt pikk must karv on njuufalt ja hele Jesperilt. Sokid kudusin 2,75 mm varrastega.

Kolmekordne on hea sokilõng ja klapib ka kenasti koerakarva iseärasustega. Kuna kolmekordse jaoks tuleb kõik ühekordsed teha peenemad (kui sama jämeda kahekordse lõnga puhul), on ühekordsetes rohkem keerdu. Sest mida peenem lõng, seda rohkem keerdu on vaja, et ta koos püsiks. See kõva keerd hoiab omakorda libedaid koerakarvu paremini lõnga sees.

Lõpetuseks soovin sooje varbaid kõigile maratoonaritele!

Villakringlid

2011-02-08T12:58:00.004+02:00

Trummelkraasi pealt maha võetud villalint on mõnus ja kohev ja selle saab kenasti rulli keerata. Nendel rullidel on ainult paar häda. Esiteks võtavad nad päris palju ruumi, kui neid rohkem on. Ja kokku surudes kipuvad nad veidi pussakaks minema. Selle vältimiseks meeldib mulle villalinte kringliks keerata.

Trummelkraasitud villalindid rullidena.

Protsess on peaaegu sama, mis lõngavihi tegemisel. Villalint tuleb pikkupidi kolmeks-neljaks kokku keerata, kuni saad kena vorsti (kuidagi väga toiduteemaline jutt täna...). Võtad ühe käega ühest ja teise käega teisest vorsti otsast kinni ja hakkad vorstile keerdu peale keerama. Keerad, kuni vorst muutub päris jäigaks. Seejärel painutad selle pooleks, võttes otsad ühte kätte. Tekib ilus keerdus... pulk - nagu keerdus lõngaviht. Et sellest villavihist kringel saada, torka lahtised otsad vihi teise otsa vahele kinni.

Samad villalindid kringlitena - sama aluse peal. Päris palju väiksemad, eks.

Villakringlid on asendamatud, kui trummelkraasitud villa suuremates kogustes hoida või transportida. Kui kringel lahti teha, siis tuleb ta veidi läbi soputada. Vill pole enam nii kohev kui algses villalindis, ent mitte ka ülemäära kokku surutud.

Kui püüad villakringlit teha ja kirjeldus täiesti arusaamatuks jääb, anna kommentaarides teada. Aga üldiselt on see lihtne!

Hea Villa näitus Harjumaa Muuseumis

2011-01-12T17:27:00.002+02:00

Klikka pildil, et suuremalt näha.

Kõik tited armastavad vokke!

2011-01-08T14:48:00.003+02:00

Asjad on nüüd siis jälle niikaugel, et kedrata saab vaid lapsukese uneajal... Kuid see-eest on nunnumeeter laes :)

Jõulupunane krapijuurtest

2010-12-17T13:48:00.008+02:00

Nagu fotodelt näha, sobib krapipunane jõuluaega imehästi. Parima värvi meelitab krapijuurtest välja külmvärvimisega, ent kuidas seda talvel teha? Isegi suvel pole kõigil niimoodi vedanud, et hoovis sõnnikuhunnik oleks ;)

Mina kasutan talvel meil rehe all asuvat väikest malmist kaminat. Kõigepealt pesen väikesteks tükkideks murtud krapijuuri kuuma veega (täpne kirjeldus külmvärvimise juures), seejärel panen need eelpeitsitud lõngadega potti ja poti kamina peale. Seal püsib temperatuur üpris madal - nii 40-50 °C juures. Aeg-ajalt segan lõngasid. Öösel kaminas tuld pole, siis jahtub pott maha, hommikul jälle tuli alla ja nii umbes 3 päeva järjest (või kuni soovitud värv käes). Põhimõtteliselt võib sama teha elektripliidil - kuumutada väga madalal tulel pikka aega (loe: mitu päeva), ööseks või ka vahepeal võib pliidi kinni panna.

Selline värvimisviis meelitab juurtest enam-vähem kogu punase välja, teisest värvimisest saab lõheroosat (vt. keskmine foto). Värv tuleb veidi ebaühtlane, kuna lõng on koos juurtega potis ja seal, kus juured vastu lõnga puutuvad, jääb punane tugevam. Aga ilus sellegipoolest. Pärast värvimist saab juuretükid natukese raputamisega kenasti lõnga küljest kätte.

Ilusat jõuluaega kõigile!

Käsitöötuba Tõstamaal

2010-12-01T13:42:00.003+02:00

Sel reedel, 3. detsembril on Tõstamaal käsitöötoa ametlik avamine. Kui keegi kohalikest on lugemas ja veel ei tea, siis tuba asub Tõstamaal raamatukogu ja lasteaiaga samas majas. Hästi ilus ja tore koht ning mis kõige tähtsam - äärmiselt asjaliku eestvedajaga! Selleks on Anu Randmaa.

Anust oli viimases Rahvakultuuri ja Käsitöö Liidu Teatajas juttu seoses sellega, et talle anti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali stipendium Ela ja Sära. Anu juhib MTÜ Rahvarõivas tööd, rahvarõivameistrite kutsetunnistuste väljaandmist, on ERKLi juhatuses ja korraldab rahvarõivakoolitusi. Tuntud on tema organiseeritud suvised rahvarõivalaagrid siinsamas Tõstamaa mõisas. Nüüd veab ta ka Tõstamaa kandi käsitöötegemisi, milles vastrenoveeritud käsitöötoa avamine on hetke kõige säravam sündmus.

Reedel on kella 10-16 kõigile uksed avatud, saab:
- seepi viltida;
- kingikotti voltida;
- uusi õmblusmasinaid katsetada;
- teha endale Tõstamaa pliiatsi;
- kududa kõlapaela;
- jätta oma panus käsitöötoa kujundusse ribakardina või lapitöö tegemises osaledes.

Kella 10-13 vahel olen minagi voki ja kedervarrega seal ning 13-16 saab näha kirivööde kudumist telgedel damastiraami abil.

Käsitöötoa edasisi tegemisi saab jälgida teopaiga blogist.

Vanaema kindad

2010-11-23T12:29:00.005+02:00

Vanaema oli nii armas ja kudus Jaanile kindad. Põhitoon indigo, muster indigo ja toomingalehtedega kirjuks värvitud lõngast.

Mardilaat, läbi

2010-11-16T23:20:00.003+02:00

Mardilaat sai läbi, elagu Mardilaat! Üks päev, või õigemini poolik päev oli liiga-liiga vähe, nii palju tuttavaid, kellega oleks tahtnud rohkem juttu rääkida ja nii palju ilusaid asju, mida oleks tahtnud põhjalikumalt uurida...

Kuid kõige toredam uudis oli see, et Monika Plaseri (a.k.a. Savitaks) käsitsi kedratud lõngast kaelakee ja käevõru said laada parima toote auhinna! Tõeliselt kaunid ja külluslikud ehted, veenduge ise. Fotod tegi Julika.

Mardilaat

2010-11-08T17:14:00.003+02:00

Neljapäeval asun teele Mardilaadale. Hurraa!

Kuna titt nõuab, vaja õhtuks kodus olla ja saan jääda vaid kella 17-ni. Buuu :(

Kuid Hea Villa Selts moodustab koos Maavillaste, Eesti Maalamba Ühingu ja Lahemaalambaga selgi aastal kena villase kogumi kogu Mardilaada ajaks (11.-13. nov.). Loodetavasti leiate meid üles!

Kaks mütsi

2010-10-25T21:28:00.005+03:00

Kui ilmad jahedaks läksid, hakati mütse nõudma. Kaks tükki sain valmis - rohelise-sinisetriibulise mehele ja sinise-hallikirju suuremale poisile (kes hea meelega mõlema mütsiga poseeris). Mõned asjad mütsidel ühtemoodi, mõned erinevad.

Sama vill - Bluefaced Leicester'i halli-pruunikirju kammlint. Sama muster - The Boy Hat Pattern, ent mehele kudusin topeltservaga. Mõlemad lõngad kolmekordsed, ent poisi mütsil tavaliselt korrutatud ja mehe omal navaho- ehk kettkorrutusega. Poisi mütsi puhul ketrasin kõigepealt lõnga ja siis torkasin vihi ühe otsa indigopotti. Mehe mütsi jaoks värvisin eelnevalt villa (sinine indigo ja roheline indigo + kaselehed), seejärel ketrasin vaheldumisi sinist ja rohelist villa üheks lõngaks ning korrutasin, nagu ülalpool kirjas, kettkorrutusega (see säilitas triibud).

Lõpetuseks soovin öelda aitäh Leo Babauta'le, kelle suurepärane blogi on mind viimasel ajal innustanud asju mitte ainult alustama, vaid ka lõpule viima.

Käsikraasidega villa noppimine

2010-10-13T21:40:00.008+03:00

Käsitsi villa noppimine

Villakaugematele inimestele seletuseks, et "villa noppimine" tähendab kraasimisele eelnevat villasalkude lahtiharutamist. Käsitsi töötades on tegemist üpris aegavõtva tegevusega - mõõtsin kord ära, et tunniga nopib lahti umbes 100-150 g villa...

Oluliselt kiiremini teeb töö ära villahunt. Villahunt on nagu hõre kraas ja harutab villa lahti vähemalt paar kilo tunnis. Villahundi tööd võib vaadata nt. sellest videost. Esialgu mul selleks finantse ette nähtud pole.

Niisiis, istun mina ühel ilusal päeval, nopin villa lahti ja mõtisklen, et küll on ikka aeglane ja kui oleks raha, küll siis ostaks kohe villahundi... Ja äkki tuleb meelde kevadine Tiina korraldatud Kihnu-reis. Minu nurumise peale näidati meile ka kraasimist ning ketramist. Täpsemalt tuli meelde see, et villa nopiti lahti mitte käsitsi, vaid käsikraaside vahel. Proovisin kohe järgi ja töötas väga kenasti ning mis peamine - kiiremini kui käsitsi!

Noppimiseks kasutasin Loueti nn. puuvillakraase. Need on tihedate ja peente piikidega, mis haakisid ja harutasid villa hästi.

Töö käik aga järgmine. Villa kandsin kraasile noppimiseks päris paraja portsu - oma poole rohkem kui kraasimise puhul (vt. ülemine foto). Eks see oleneb villast ka ja sobiliku koguse leidmine tahab katsetamist. Edasi läks nagu tavaline käsikraasidega kraasimine - tõmbasin ühe kraasiga õrnalt üle teise, vahepeal kandsin villa ühelt kraasilt teisele. Ent ei tegutsenud väga põhjalikult ja pikalt, kuna eesmärgiks polnud villakiud paralleelseks saada. Lõpuks harutasin villamassi ka käte vahel kiirelt läbi, et mõned eriti jonnakad lokid tagantjärele näppudega lahti noppida. Et voilà! - vasakul noppimata vill, paremal käsikraasidega nopitult.

Veel perioodikast

2010-10-06T15:31:00.005+03:00

Eelmisele postitusele lisaks - vanu Spin-Off ajakirju saab osta elektroonilisel kujul. Saadaval CDd 2006-2007 ja 2008 a. ajakirjadega.

Vokifännidele teadmiseks, et USAs antakse välja ka puhtalt vokkidele ja vokitarvikutele pühendatud ajakirja The Spinning Wheel Sleuth.

Ajakirjad

2010-09-19T22:46:00.004+03:00

Panen ritta suuremad ketramist ja villatöötlust käsitlevad ajakirjad.

Spin-Off. USA ajakiri, peamine teema käsitsi ketramine. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse ca 400 krooni. Ühes varasemas postituses kirjutasin, et raamatud võivad olla, aga Spin-Off peab olema. Arvan siiamaani nii.

Wild Fibers - ajakiri, kus tutvustatakse looduslike kiudude tootmist ja töötlemist kogu maailmas. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 690 krooni. Lükkasin selle tellimist tükk aega edasi, arvates, et tegemist on Spin-Off'i nö. klooniga. Kaugel sellest. Pikad ja põhjalikud lood, kirja pandud väikese huumori ja suure kaasaelamisega, avardab igati silmaringi. Võiks huvi pakkuda ka neile, kes kasutavad vabrikulõngu ega tegele (veel) ketramisega.

The Journal for Weavers, Spinners and Dyers - Briti ajakiri kangakudujatele, ketrajatele ja värvijatele. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 420 krooni. Saan seda ajakirja tasuta seoses sellega, et olen Suurbritannia kangakudujate, ketrajate ja värvijate online-gildi liige. Ise vist SpinOff'ile ja Wild Fibers'ile lisaks tellida ei raatsiks.

YarnMaker - verivärske Briti ajakiri käsitsi ketrajatele, millest ilmunud vaid üks number. Väljaandja Dorothy Lumb. Hakkab ilmuma 6 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 725 krooni. Eks näeb, mis sellest tulema hakkab, esimene number polnud üldse paha.

Kes kardab koid?

2010-09-03T22:46:00.008+03:00

Igaüks, kes on tabanud koiaugu oma kenas kampsunis või siis katkijäratud lõngavihi, teab, milline nuhtlus koid (või õigemini nende vastsed) on. Kalletytar on päris põhjaliku kirjutise koidest jm. kahjurputukatest kirjutanud, heitke pilk peale. Ise püüan natuke spetsiifilisemalt villale keskenduda.

Koivastsed söövad nii pestud kui pesemata villa. Millegipärast on levinud arusaam, et koid ei lähe pesemata villa sisse, aga see ei ole tõsi. Lähevad küll. Olen oma silmaga oma villas näinud. Koiliblikad leiavad villa üles lõhna järgi ja pesemata vill lõhnab palju tugevamalt kui pestud vill. Lisaks pole just loogiline arvata, et koivastsed hakkasid villa sööma alles siis, kui inimesed õppisid villa pesema :)

Koiliblikad lähevad lendu eelkõige siis, kui neid segada. Seega - kui näed villa- või lõngakaste liigutades koid lendu tõusvat, siis otsi hoolega, kuna tõenäoliselt on kuskil läheduses koipesa.

Kõige targem on oma villa ja villast esemeid nii säilitada, et koid eemal püsiks. Koid ei armasta valgust, häirimist ega kuivust. Seega tasub oma varusid ikka ja jälle üle vaadata ning õhutada. Sügavkülmutamine hävitab koiliblikad ja -vastsed, kuid munad võivad -18 °C juures aastaid elus püsida. Munade valmimiseks on vaja kõrgemat temperatuuri (21 °C), seega jahedas hoidmine ei hävita mune, ent vastsed ei kooru. Hiljem lisatud: selguse mõttes lisan veel seda, et koivastsed vajavad sooja vaid koorumiseks, tegutseda saavad nad ka jahedas. Nad taluvad isegi 4 °C temperatuuri, olles siis tardunud olekus ja jätkates järamist kohe, kui temperatuur tõuseb.

Hea on hoida villa õhku läbi laskvates korralikult kinnistes kottides, nt. vanades pesupüürides. Villa sinna sulgedes pead aga olema väga kindel, et vill ei sisalda koimune. Vastasel juhul paljunevad ja toituvad koid seal kotis kenasti põlvkond põlvkonna järel, kuni kogu vill on otsas - nad ei vaja elutegevuseks päikesevalgust. See on põhjus, miks ma olen skeptiline pesemata ja koitõrjevahendiga töötlemata villa sobilikkuses isolatsioonimaterjalina - kuidas teha kindlaks, et villas pole koimune? Või et koi sinna sisse ei saa?

Villa võib säilitada ka õhukindlates plastikkottides või -anumates, aga sellisel juhul peab see olema väga-väga tihedalt pakitud. Müüakse kilekotte, mida annab tolmuimejaga vaakumisse tõmmata, kuid nende puuduseks on, et minigripp-kinnitus ei pruugi alati pidada.

Loodusvärvide kasutajatele hoiatuseks, et košenilliga värvitud vill-lõng on koivastsetele eriliseks maiuspalaks.

Kasutatud kirjandus: J. MacKenzie McCuin "The Intentional Spinner"

Lihtsalt hea

2010-08-22T22:27:00.000+03:00

"In my post-apocalyptic world, unlike that of The Matrix, people will own crochet hooks and be able to fix the dropped stitches running in their ill-fitting raglan sweaters." Abby Franquemont

Artiklid "Käsitöös"

2010-08-04T13:32:00.009+03:00

Ajakirjas "Käsitöö" hakkas ilmuma minu ja Julika artiklitesari "Villast lõngani". Esimene jutt oli suvenumbris - villalammaste kasvatamisest ja villa pesemisest. Sügisnumbri artikkel räägib kraasimisest. Teema väga põhjalikuks käsitlemiseks ajakirjas kahjuks ruumi ei jätku, kuid loodame, et midagi uut ja huvitavat meie lugudest leiate.

Kes "Käsitööst" villapesust luges, märkas ehk, et seal antud juhised - või õigemini vee- ja pesuvahendi kogused - on teistsugused kui need, mis kunagi siin blogis kirja panin. Olen vaikselt katsetades leidnud, et võttes 100 g villa kohta 10 l vett ja 1-3 tl. (enamasti võtan 3 tl.) Sodasani nõudepesuvahendit, saan piisavalt hea tulemuse. Samuti ei mässa ma enam vihmavee soojendamisega, kasutan vihmavett vaid villa leotamisel.

pesemata vill / pestud vill

Hea Villa Selts

2010-07-19T20:29:00.002+03:00

Hea Villa Seltsi tegemistel saab nüüd silma peal hoida Facebook'i abil. Andke teada, kui meeldib ;)

Antarktikasse!

2010-06-12T22:59:00.004+03:00

Ei, mina ei lähe. Küll aga ühed tuttavad rootslased ja koos nendega minu kedratud koerakarvalõngast sokid. Nimelt käisid Lennart ja Anna mõni aeg tagasi Eestis. Anna mainis, et vaja villaseid sokke Antarktikareisiks. Misjärel mina kiitsin koerakarvaga lõnga häid omadusi ja lõppeski kõik sellega, et hakkasin sokkideks lõnga ketrama.

Tegin kaks erinevat lõnga. Tumedam on karmimast eesti maalamba villast ja tugevama keeruga, et sokk hästi vastu peaks. Heledam lõng sisaldab soome maalamba villa, sellest said pehmed ja soojad sokid, mis ehk kuluvad kiiremini, ent on ekstramõnusad. Mõlemas lõngas on ca 40 % koerakarva, mille annetas Jesperi kamraad njuufa Bosse. Lambavilla ja koerakarva kraasisin segi trummelkraasiga, lõngad ketrasin ja korrutasin vokiga.

Inimesed ikka kirjutavad aeg-ajalt ja küsivad, kas minult koerakarvast lõnga ketramist tellida saab. Saab küll. Kahekordse lõnga ketramise hinnaks on 250.-/100 g, lambavill hinna sees. Iga lõnga saab kedrata just sellise, nagu soovi on - kas vastupidava sokkideks või pehme ja sooja mütsiks-kinnasteks või hoopis tupsulise-nupsulise efektlõngaks.

Ketramine vanal Inglismaal

2010-06-08T00:41:00.002+03:00

Natuke teadusuudiseid. Hertfordshire Ülikooli ajalooprofessor John Styles sai 823 150 euro suuruse grandi, et läbi viia viieaastane projekt "Ketramine vokiajastul, 1400-1800" (Spinning in the Era of the Spinning Wheel, 1400-1800). Nimelt oli Inglismaa juba enne tööstusrevolutsiooni saanud üheks maailma rikkaimaks riigiks ning tekstiilitööstus oli Inglismaa rikkuse peamisi alustalasid. See majandusharu toetus suuresti käsitsi ketramisele ja käsitsi kedratava lõnga kõrgele kvaliteedile. Antud projekti raames uuritaksegi just käsitsi ketramist Inglismaal 1400-1800. a. Rohkem infot siin. Loodetavasti antakse tehtud töö põhjal mõni huvitav raamat välja.

Kirju-mirju

2010-05-31T22:56:00.009+03:00

Teinekord on päris tore, kui ei pea värvides muretsema selle pärast, et värv ilus ühtlane saaks. Seekord oli hoopis vastupidi - nägin vaeva, et lõng ikka võimalikult kirju jääks! Ja jäi kah - tõeline loodusvärvide pillerkaar.

Košenill ja indigo

Indigo ja kaselehed

Krapijuured ja košenill

Krapijuured ja kaselehed

Košenill ja kaselehed

Indigo

Indigo ja toomingalehed

Hea Villa näitus

2010-05-17T14:16:00.005+03:00

Klikka pildil, et suuremalt näha

Armsad sõbrad!

Alljärgnevaga kutsume teid vaatama Hea Villa näitust Maarja-Magdaleena Gildi näitusesaalis, Uus tn. 5 Pärnus.

Avamine toimub 28. mail kell 16.00, näitus jääb avatuks kuni 4. juunini.

Gildimaja on avatud T-R 11.00-17.00, L 11.00-15.00.

Hea Villa näitus sai ellu kutsutud, et uurida, kas meie lambakasvatajad väärtustavad villa kui väärtuslikku toorainet ja kui palju kasvatatakse Eestis lambaid, kelle vill on sobilik tekstiilitöödeks.

Näitusel on kokku saanud grupp lambakasvatajaid ja käsitöösõpru. Osalevad kaheksa talu perenaised, kelle karjasisene aretuspüüdlus on järjest parema villa suunas ja käsitöölised, kes väärtustavad head eestimaist lambavilla.

Näitus erineb tavapärasest, kuna peaesinejaks on seekord materjal- lihtsalt vill kogu oma ilus. Väljapanekul saab näha ja katsuda villa erinevates töötluse etappides: pesemata villast käsitsi kedratud lõngani.

Asjassepühendamatu ei pruugi ette kujutada, kui erineva väljanägemise ja omadustega see tuttav materjal olla võib. Samas iga käsitööline teab, et kvaliteetse käsitöö esmaseks nõudeks on õige materjali valik, olgu see siis vaibaks sobilik tugev ja vastupidav lõng või salli kudumiseks vajalik pehme peenvill.

Näitusel osalevad: Merike Palm Uue-Taatsi talust Läänemaal, Kadri Roosi Esna mõisast Järvamaal, Merike Bakhoff Vaike talust, Liis Luhamaa Männiku talust ja Julika Roos Jaani talust Pärnumaal, Riina Paisu Käki-Tasmuthi talust ja Eve Alekand Lülle talust Raplamaal, Liilia Tali Rõõmu talust Valgamaal.

Näituse idee algatas ja eri kandi villarahvast aitas kokku viia Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg MTÜ-st Vildiarenduskeskus. Esimene Hea Villa näitus toimus augustis-septembris 2009 a. Eesti Käsitöö Maja galeriis Tallinnas. Sel aastal korraldab Hea Villa näitust MTÜ Hea Villa Selts.

Ootame lahkelt villailu nautima ja värsket koduleiba ning kitsejuustu maitsma 28.mail algusega kell 16.00 Maarja –Magdaleena Gildi ärklikorruse näitusesaalis.

Kõikidel näitusepäevadel on kohal käsitöölised, kes tutvustavad traditsioonilisi villatöötlemise võtteid, nagu villa kraasimine, kammimine, ketramine kedervarre ja vokiga.

Loodusvärvikoolitus

2010-05-12T18:17:00.007+03:00

23. mai koolituse kohad on täis! Järgmine koolitus juulis - jälgi reklaami ;)

23. mail toimub selle aasta esimene loodusvärvikoolitus! Tihe ja pikk päev, mille jooksul saab selgeks nii taimede, košenilli kui indigoga värvimine. Koolitus toimub Julika juures, seega saavad huvilised ka tema lambaid imetleda ja villajuttu puhuda.

Õppetöö toimub kahes osas - kõigepealt taimede ja košenilliga värvimine ning seejärel indigoga värvimine. Täpne kava siis järgmine:

Taimede ja košenilliga värvimine (11.00-13.00)
Teoreetiline osa:
- taimedes sisalduvad värvained;
- lõnga ettevalmistamine värvimiseks;
- keemilised ja taimsed peitsid, erinevused eel-, koos- ja järelpeitsimisel;
- värvilahuse valmistamine erinevatest taimeosadest, värvi ekstraheerimine košenillitäidest;
- värvimise protsess;
- valgus- ja pesukindluse testimine.
Praktilises osas värvime villast lõnga taimedest ja košenillist valmistatud värvilahustes ning õpime peitsima maarjajää ja viinakivi ning raudvitrioliga.

13.00-13.30 Supi- ja kohvipaus

Indigoga värvimine (13.30-16.00, võib minna ka veidi kauem)
Teoreetiline osa:
- lühike ülevaade indigoga värvimise ajaloost;
- indigovärvimise keemia põhipunktid;
- erinevad võimalused indigo lahustamiseks;
- erineva intensiivsusega sinise saamine;
- siidi, puuvilla ja villa värvimise erisused.
Praktilises osas valmistame kõigepealt kontsentreeritud indigolahuse ja seejärel värvimislahuse. Õpime indigo värvilahusega töötama, selle korrasolekut hindama, lõngu värvima ja üle värvima. Igaüks saab soovi korral värvida oma kaasavõetud lõnga.

Toimumise aeg ja koht: pühapäev, 23. mai 11.00-16.oo Jaani talu, Halinga vald, Pärnumaa (ca 30 km Pärnust Tallinna poole).

Koolituspäeva hind 490.-/osaleja. Hinna sees konspekt, supi- ja kohvipaus, materjalid praktilise osa läbiviimiseks, 100 g lõnga värvimine indigosiniseks.

Juhendaja Liis Luhamaa.
Info ja registreerimine kuni 19. mai: loodusvarvid@gmail.com tel. 5342 8318

Angoora

2010-05-04T23:44:00.008+03:00

Angoorajänese karvaga võib palju nalja saada. Palu lihtsalt kellelgi käsi angoorakiudu täis kotti torgata - väga lõbus on vaadata, kuidas inimesel selle peale silmad pahupidi pöörduvad. Angoora on lihtsalt nii pehme. Judith MacKenzie McCuin on tabavalt öelnud, et angoora on üks sensuaalsemaid kiude, nagu kašmiiri ja siidi ristand. Imepehme ja imekerge.

Sajaprotsendiline angooralõng on liigagi hästi insuleeriv ehk ülemäära soe. Nagu koerakarvgi, on angoorakiud väga libe ja mitteelastne, mistõttu lõng tuleb vastupidavam ja kudum paremini vormi hoidev kui angoorat villaga segada. Juba 30% angoorat on piisav, et lõng tunduks luksuslik ning moodustaks angoorale omase õrna halo. Kuna angoorakiud on hästi peen, on ühtlaseks kraasimiseks vaja võimalikult tihedat kraasi. Võiks olla vähemalt 90 piiki ruuttolli kohta, 120 oleks veel parem. Käsikraasidest sobivad nn. puuvillakraasid.
Mina ostsin angoorat taanlanna Kathe käest, kes tegeleb ka aretustööga. Tema blogist võib selle kohta lähemalt lugeda. Kraasisin kokku 70% valget tallevilla ja 30% kreemikat angoorat. Kõigepealt tegin paar ringi trummelkraasiga, et vill ja angoora enam-vähem seguneksid. Seejärel kraasisin käsikraasidega villarullid, millest ketrasin lõnga pika tõmbega kraasketrust kasutades. Valisin selle ketrusviisi, et rõhutada angoora omadusi - nii saab kõige kergema, pehmema ja soojema lõnga.

Lambakriminull

2010-04-29T14:16:00.004+03:00

Juhtusin lugema üht väga toredat raamatut. Leonie Swanni lambakriminull "Glennkill" kirjeldab, kuidas lambad inimeste maailma näevad ja mida nad sellest arvavad. Väga lõbus :) Selle raamatu pärast tasub raamatukogust või -poest läbi astuda.

Mõni aeg tagasi (08.03-12.03) oli see ka järjejutuna Vikerraadios, luges Anu Lamp.

Üks lõik, mis eriti meelde jäi - mida peategelased-lambad arvasid karvututest lihalammastest:
"Kõige veidram nende puhul oli asjaolu, et neil peaaegu polnud villa, vaid üksnes krussis tihe ude ihu katmas. Samas oli näha, et neid polnud sugugi hiljuti pügatud. Milleks pidas Gabriel lambaid, kes ei anna villa? Milleks nad head olid? Gabriel pidi olema küll väga sõbralik inimene, kui jändas nii kasutute lammastega."

Surfilammas Mildred

2010-04-25T14:45:00.003+03:00

Kuniks me sooja suve ja puhkevat rohelust ootame, võib ennast lõbustada surfavate lammastega:

Finisterre - Surfing Sheep (Серфинг овцы)
Tuttavad lambakasvatajad igatahes väidavad, et lambad on selliseks asjaks täiesti võimelised!

Pärnu taluturg sel laupäeval

2010-04-20T20:42:00.002+03:00

Laupäeval, 24. aprillil kell 11 - 14 Steineri aias
TALUTURG

Pärnu Taluturult saab ikka kohalikku ja head kraami: korvi ja põske pista kodus küpsetatud leiba, saunas suitsutatud sinki, värsket ja suitsutatud kala, mett ja koduseid hoidiseid. Loomulikult ka kohalikku köögivilja, lihaleiba ja õnnelike kanade mune.

Seekord uudsena:
- Audruranna Aiandi võõrasemad ja kannikesed
- Lisaks toidupoolisele saab õhtuse koduse sauna tarbeks ka saunaviha kaasa osta.
- Kes või mis on Rohelise Luksuse Häärber?
- Kodumaiseid täistera-pastatooteid tutvustavad keskkonnast hoolivad inimesed!
- Elevust pakuvad seekord Jaani talu kitseema koos tallega! Kuidas see kitse lüpsmine ikkagi käib?

Lisaks toimuvad meisterdamise töötoad nii suurele kui väikesele, ja seda nii
õues kui ka Maarja-Magdaleena Gildi majas (Uus 5).
Vaata lisa www.maarjamagdaleenagild.ee

Taluturuga samal ajal toimuvad Pärnu Kunstide Majas Steineri aia kõrval
Pärnu Pärimusmuusika Päevade pillimuusika õpitoad:

- Viiulimäng ja Pärnumaa pillilood – Sofia Joons (August Pulsti Õpistu)
- Kannel – Aime Reier (August Pulsti Õpistu)
- Kitarr – Ott Kaasik (Virre)
- Lõõts, karmoška – Siim Rikker (Tuulelõõtsutajad)

Osalemine pilliõpitubades on tasuta, kuid soovitame eelnevalt
registreeruda meiliaadressil ylle@jantson.ee

Vaata Pärnu Pärimusmuusika Päevade kava: www.praks.ee

kell 15 Maarja-Magdaleena Gildis
II PÄRNU PÄRIMUSMUUSIKA PÄEVADE kontsert õpitubades õpitust
Esinevad õpetajad ja kursuslased!

Lapsed on elu õied

2010-04-15T00:07:00.003+03:00

Mul on 200-liitrine vihmaveetünn, mis oli ääreni täis kena puhast vihmavett. Lootsin sellega kuiva kevade üle elada - värvimiseks on pehmet vett vaja. Laste fantaasia on aga teatavasti piiramatu. Nii nad siis otsustasidki minu tünni peotäitekaupa savi ja rohtu loopida. Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, segati leheriisumisrehaga hoogsalt vett ja lauldi: "Su-pi-se-ga-ja, su-pi-se-ga-ja!".

Oijah...

Kuivad kaselehed

2010-04-08T22:45:00.007+03:00

Leidsin katuse alt mõned (vähemalt) paar aastat seisnud kasevihad. Kuna käes on kevad ja kange värvimisisu peal, hoidsin pöidlaid pihus ja proovisin ära, mis saab. Sai päris kena kollase. Küll hoopis teistsuguse kui värskete kaselehtede säravkollase, vanad kuivanud lehed andsid välja mahedat kuldset värvi.

Värvimine. Võtsin lehti ja lõnga 1:1. Leotasin lehti 24 h, seejärel kuumutasin keemiseni ja hautasin ca tund aega. Lasin üleöö jahtuda, kurnasin lehed. Soojendasin värvivee käesoojuseni ning lisasin eelnevalt peitsitud (8% maarjajääd, 7% viinakivi) ja korralikult märjaks tehtud lõnga värvivette. Tõstsin temperatuuri 80 °C-ni, hautasin tunni. Kuna tundus, et värv muutub määrdunudkollaseks, võtsin lõnga seejärel kohe värviveest välja. Kasutasin sama värvivett veel teistki korda, seekord poole väiksema koguse lõnga värvimiseks. Kõik sama, ainult et lasin lõngal üleöö värvivees jahtuda.

Eest tahapoole: 1. värvimine;
2. värvimine 8% maarjajääd, 7% viinakivi;
2. värvimine 20% maarjajääd, 6% viinakivi.

Sel aastal olen plaani võtnud katsetused erinevate peitsikogustega. Kaselehtedega värvides tuli päris huvitav tulemus. Esimese värvimise tegin ainult ühtmoodi peitsitud lõngaga. Teiseks värvimiseks kasutasin kahte lõnga - üks samamoodi peitsitud kui esimene, teine peitsitud 20% maarjajää ning 6% viinakiviga. Huvitaval kombel jäi kõige erksamat tooni see lõng teisest värvimisest, mis sai väiksema peitsikogusega peitsitud. Ehk esimene huvitav tulemus - teise värvimise lõng jäi tugevam kollane kui esimese värvimise oma. Põhjenduseks tooksin selle, et teise värvimisse läks vähem lõnga ning lõngad seisid värvivees üleöö. Kuid võiks ju arvata, et peitsides rohkema peitsiga jääb rohkem peitsi lõnga külge. Seega oleks võinud kõige tugevama värvi võtta külge 20% maarjajääga peitsitud lõng teisest värvimisest... Ei tea, miks ei jäänud. Mõned mõtted on, katsetan edasi. Katsetage teie ka :)

Talvetitt

2010-03-15T13:22:00.003+02:00

Vabandust, sõbrad, pikk paus on jäänud. Midagi (õigemini küll kedagi) on vahepealsest ajast ette ka näidata. Veebruari lõpust alates on meil peres kolm põngerjat. Sündis meie esimene talvetitt, teised poisid on mõlemad keset suve ilmale tulnud. On üks väike armas süleloom, Julika sokid varba otsas ja Maavillase vildist mähkmepüksid jalas :)

Koerakarvane laupäev

2010-02-10T23:42:00.007+02:00

Nagu iga kuu teisel laupäeval, on ka 13. veebruaril Maarja-Magdaleena Gildis töötubade päev. Ketruskambris oleme kohal mina ja Julika, et õpetada koerakarvast lõnga ketramist. Kohale võib tulla igasuguste huvide ja küsimustega, saame näidata ja õpetada koerakarva ja lambavilla kokkukraasimist ning ketramist nii kedervarre kui ka vokiga. Materjali ehk siis oma või sõbra koera (pestud) aluskarva võib ise kaasa võtta, võib tulla ka kaks kätt taskus ja kohapealset materjali kasutada.
Ketruskambri töötoa hind 75.-

Klikka pildil, et suuremalt näha

Vokinädal

2010-01-15T13:15:00.002+02:00

Uhke üritus Eesti Põllumajandusmuuseumis - soovitan soojalt!

Kihnu maalammas

2009-12-30T22:29:00.007+02:00

Lambad Kihnus, tumedad tõenäoliselt maalambad.

Olen maalambast juba ammu kirjutada tahtnud, aga ikka edasi lükanud, sest kogu see värk on natuke segane. Üks ütleb, et maalammas on olemas, teine väidab, et pole... Kuna viimasel ajal on ajakirjanduses päris mitu juttu ilmunud, siis saab vähemalt viited siia kirja.

Oktoobrikuu Eesti Looduses oli kaks pikka artiklit - Anneli Ärmpalu-Idvandi jutt kihnu maalambast ja Urmas Saarma artikkel Eesti põlistõugude kohta. Viimases esitati väga selgelt Soomes tehtud geneetiliste uuringute tulemused, mille põhjal on Eesti põlistõugu lambad (Kihnu, Ruhnu, Saare ja Hiiu maalambad) selgelt eristunud kultuurtõugudest.

Aga mida ei ole, on ametlik tunnustus. Võib vist öelda, et maalammas eksisteerib de facto, aga ei eksisteeri de jure. Kihnu maalambakasvatajate seltsi aktivistide ning veterinaar- ja toiduameti ametnike erinevatest seisukohtadest võib lugeda 10. detsembri Maalehes ilmunud artiklist "Kihnu maalammas peab saama ohustatud tõuks". Peamine probleem seisneb selles, et maalamba kasvatajad soovivad, et kihnu maalammas registreeritaks kohe ohustatud tõuna. Ent ametnike arvates oleks õige tee need lambad esmalt uue tõuna registreerida ja alles seejärel ohustatud tõuks tunnistada.

Maalamba villa kohta on minu meelest parim kirjutis ajakirja Käsitöö 2008. aasta talvenumbris ilmunud Gilleke Kopamehe artikkel "Eestimaa oma lammas". Kui eelnevalt mainitud kirjatükkides üldiselt vaid idealiseeritakse maalamba villa kui midagi uskumatult suurepärast (tsiteerides Maalehe artiklit: "Käsitöölised, kes on kord kihnu maalamba villast lõngu kasutama hakanud, muud enam ei tahagi"), siis Gilleke läheneb sellele teemale palju detailsemalt, kirjeldades viit maalammaste villa tüüpi, mis kõik sobivad erinevateks otstarveteks. Ka oma kogemustest võin kinnitada, et maalammaste vill on tõeliselt seinast seina.

Kihnu (ja teiste) maalammaste villa peamiseks tunnuseks on kahekihilisus. Vill koosneb pikemast, jämedama ja jäigema kiuga pealiskarvast ning pehmest alusvillast. Et jutt seekord väga pikaks ei veniks, kirjutan kahekihilise villa käsitlemisest ja ketramisest ühes järgmistest postitustest.

Jõululaat Steineri aias

2009-12-17T18:56:00.006+02:00

Klikka flaieril, et suuremalt näha

EMHI lubab laupäevaks 10-16 kraadi külma... Eks peab kaks paari karupükse panema :) Ketruskambri naised on laadal igatahes täiskomplektis väljas.

Hiljem: lõpptulemus oli muidugi see, et väljas olid vaid meie suured plakatid ja ise istusime Kambris soojas... Julika ja Merike väitsid, et juba plakatite panemise ajal tahtis külm ära võtta.

Kes on kiirem

2009-12-07T23:27:00.002+02:00

Ma sattusin Ravelry's ühe (väidetavalt vana) ütluse peale:

"On vaja seitset kudujat, et pidada sammu ühe ketrajaga, ning on vaja seitset ketrajat, et pidada sammu ühe kangakudujaga."

Nüüd ma siis tean, miks mulle kudumine ei meeldi :) See on aeglane :D

Maarja-Magdaleena Gild

2009-12-06T00:49:00.010+02:00

Juba paar nädalat on Pärnu vanalinnas olnud avatud selline tore koht nagu Maarja-Magdaleena Gildi maja. Lisaks teistele toredate meistrite-käsitööliste kodadele ja tubadele tuleb sinna ka väike Ketruskamber! Tegutsema asume seal mina, Julika ja Merike. Järgmise nädala jooksul sätime end sisse. Mina igatahes olen väga-väga põnevil :) Mis on ka mõistetav - pole ma ju peaaegu viis aastat kuskil tööl "käinud". Ning mõte sellest, et saaksin paar päeva nädalas mitu tundi järjest midagi teha, ilma et vahepeal lapsukestega asjatama peaks, on tõeliselt ahvatlev.

"Ametlikult" avame oma kambri 12. detsembril, mil kogu majas on avatud töötubade päev. Siis võib kella 11-15 vahel sisse astuda ja sümboolse summa eest etteantud teemadel veidi juhendamist saada. Meie juurde on teretulnud need, kes tahaksid õppida:
- kedervarre või vokiga ketramist,
- käsi- või trummelkraasiga kraasimist,
- villakammidega kammimist.

Edaspidi püüame oma Kambri gildimaja lahtioleku ajal avatud hoida, kuid tõenäoliselt pole see 100% võimalik. Seega paneme Julikaga blogidesse jooksvalt infot ülesse, kes mis päeval ja mis ajal kohal on. Loomulikult võib ka kirjutada või helistada ja otse järgi küsida, allpool meie kontaktandmed.

Liis Luhamaa - 53428318, loodusvarvid (at) gmail (punkt) com
Julika Roos - 5218299, julika (at) jaanitalu (punkt) eu,
Merike Bakhoff - 56628445, bakhoffmerike (at) hot (punkt) ee

Sinine suvi

2009-11-26T21:58:00.005+02:00

Sel suvel sai indigoga veidi korralikumalt värvitud - nii koguste kui ka tulemuse mõttes korralikumalt. Kasutasin ajalooliselt kõige hilisemat, ent värvimise mõttes kõige kiiremat ja lihtsamat (niivõrd, kui indigovärvimine üldse saab lihtne olla) meetodit. Pigment lahustatakse sel puhul seebikivi ja/või pesusoodat kasutades ja redutseeritakse naatriumvesiniksulfiti või tiouurea dioksiidi abil. Retsepte selle kohta leiab näiteks Klemola raamatust (lk. 70), Maiwa Handprints lehelt, Earth Guild'i lehelt ja Fibrecrafts'i lehelt.

Looduslikku indigopigmenti on võimalik osta paljudest välismaistest netipoodidest. Või minu käest. Loodusliku indigo puhul varieerub pigmendisisaldus üpris suuresti ning üldiselt kajastub see ka hinnas. Ehk mida odavam, seda väiksem pigmendisisaldus ja seda vähem lõnga värvib. Minu müüdav indigo odav pole ja sellega värvib ikka päris palju lõnga. Kui palju täpselt, oleneb värvija osavusest ja sellest, kui tumedat sinist teha. Keskmiselt umbes 2 kg lõnga 10 g indigoga. Seda arvestades ei tundugi indigo hind (10 g 45.-, 50 g 200.-) enam niiväga kallis :)

Seebikivi ehk naatriumhüdroksiidi olen müügil näinud Hobipunktis, seda võib küsida ka aiapoodidest, kus mesindustarbeid müüakse. Mesinikud pidavat seda raamide puhastamiseks kasutama. Pesusoodat ehk kaltsineeritud soodat ehk naatriumkarbonaati müüvad nt. Safran ja Keemiakaubandus Maardus. Mina värvin enam-vähem Klemola õpetuse järgi ehk siis kontsentreeritud lahuse valmistan seebikiviga ja värvilahuses kasutan pH paikaajamiseks pesusoodat.

Varasemalt kasutati indigo värvimisel naatriumvesiniksulfitit. Tänapäeval on eelkõige kasutuses tiouurea dioksiid ehk Spectralite. Nimelt on naatriumvesinisulfiti säilivusaeg üpris lühike - umbes aasta. Spectralite säilib poole kauem ja seda kulub ka poole vähem. Üht saab teisega asendada ehk siis kui retseptis on kasutatud naatriumvesiniksulfitit, saab selle asemel võtta Spectralite'i - kuid kogust vähendada poole võrra. Ja vastupidi - Spectralite'i naatriumvesiniksulfitiga asendades tuleb viimast poole rohkem võtta. Mina olen endale Spectralite'i ostnud Fibrecrafts'ist.

Indikaatorpaber pH mõõtmiseks on indigovärvimisel asendamatu, mina ostsin seda Total Eesti OÜ-lt. Neid seal müügil mitut sorti - rullis, ribadena purgis või ribadena karbis. Sealt võib osta ka termomeetrit, kel see veel puudu.

Ja lõpuks üks meeleolukas värvimisaktsiooni kirjeldus Juulikeselt :)

Ketruspäev põllumajandusmuuseumis

2009-11-14T15:08:00.003+02:00

Eesti Põllumajandusmuuseumis tutvustatakse 19. novembril naiste tubaste käsitööpäevade raames ketramist ja kraasimist. Lähemalt loe siit.
Täienduseks veel seda, et ka Hea Villa Selts on oma kraamiga - vokkide, kraaside, kammidega kohal.

Käsikraasidega kraasimine

2009-11-08T14:09:00.006+02:00

Veetsin kaks päeva koos teiste MTÜ Hea Villa Seltsi naistega Mardilaadal. Palju inimesi, villa, kraasimist ja ketramist - ühesõnaga väga tore oli, pikad päevad möödusid uskumatult kiiresti. Tervitusi siit kõigile tuttavatele, kes läbi astusid ja samuti meie laadanaabritele - Karula pundile, Eesti Maalamba Ühingu inimestele ning Vabaõhumuuseumi esindajatele.

Laadal sai lubatud blogisse kiiresti paar käsikraasidega kraasimise videot üles riputada. Ma olen neid kuskil kommentaariumis maininud, kuid nüüd siis eraldi postitus selle teema kohta. Mulle meeldivad väga Sue MacNiven'i põhjalikud õpetused ja selgitused kraasimise kohta. Toon allpool mõned tähtsamad punktid ka eesti keeles ära.

- Sue tutvustab kõigepealt kahte erinevat sorti käsikraase - tavalisi villakraase ja puuvillakraase. Viimastel on hambad palju pehmemad ja asetsevad tihedamalt. Neid kasutatakse väga peente kiudude nagu puuvill, siid ja kašmiir kraasimisel.

- Käsikraasidega tehtud villarulle kasutatakse pika tõmbega kraasketrusel (long draw woollen spinning). Kuidas see käib, võid vaadata selles postituses olevast 2. videost.

- Kraasimise puhul kehtib vanasõna "sitast saia ei tee". Kui vill on ebakvaliteetne ja paljude topeltlõigetega , on tulemuseks vähese vastupidavusega lõng, millest kootud esemed muutuvad kiiresti topiliseks.

- Kui villalokkide otsad on haprad ja pudedad, võiks need enne villa kraasile panemist ära tõmmata.

- Pane kraasile pigem natuke vähem kui rohkem villa.

- Väga oluline on mitte suruda kahte kraasi kõvasti kokku, vaid siluda ühe kraasiga kergelt üle teise. Ma ise olen õpetades soovitanud inimestel ette kujutada, et nad kammivad lapse juukseid :)

- Kraasid tuleb tõmmet lõpetades teineteisest nii kaugele tõmmata, et kahe kraasi vahelised villakiud täielikult eralduksid.

- Kraase tuleb üksteise suhtes hoida täiesti paralleelselt.

- Kasuta kraasimisel 2/3 pealmise kraasi pinnast. Kui kraasid vaid kraasi ülemise otsaga, koguneb vill kitsaks ribaks kokku ja lõpuks pole enam midagi rullida.

- Ei ole oluline, kummalt kraasilt kummale villa kanda. Tähtis on saada see pool villast, mis vajab veel kraasimist, kraasi ülemisse (st. mitte varrepoolsesse) ossa.

- Kui lõpus tundub, et vill on kahe eraldi kihina, tuleb mõned korrad väga kergelt kraasides villa ühelt kraasilt teisele kanda, kuni kogu vill on ühtlaselt ühel kraasil.

- Alusta rullimist kraasitud villakihi paksemast osast. Ära vajuta rulli väga kompaktseks, see peab jääma kenasti õhuline.

Kaunitarid

2009-09-12T22:55:00.012+03:00

Kui satute Ravelry's arutelule "lemmikkedervars", siis Bossie'd on raudselt esireas. Bossie'deks kutsutakse Jonathan Bosworthi tehtud imeilusaid ja imefunktsionaalseid kedervarsi.

Bossie ostmine ei ole niisama lihtne. Üks asi on otsustada, et tahad Bosworthi kedervart, aga tõeliselt raske hetk saabub, kui peab otsustama, millisest puidust... Võimalikke valikuid võib piiluda Flickr'i grupist. Omal vastutusel! Lisaks Bossie'dele valmistab Jonathan ka Moosie'sid ehk põdrasarvest kedraga kedervarsi ja (hetkel küll mitte saadaval) kedervarsi, mille keder tehtud mammuti kihvadest või hammastest...

Vasakul brasiilia tulbipuu ja paremal boliivia roosipuu.

Minul on kaks Bosworthi kedervart - üks brasiilia tulbipuust kedraga Midi (36 g) ja teine boliivia roosipuust Mini (22 g). Varred on mõlemal kasest. Seda, et nad ilusad on, näete fotodelt, aga kuivõrd hästi nad ketravad, peab lihtsalt tundma. Tõeline "vau!"-efekt. Nende kedervartega kedrates soovin ma ikka, et oleksin paar meetrit pikem - nad lihtsalt keerlevad niivõrd kaua! Ja kiiresti! Sellele aitab kaasa Bossie'de disain - keder on seest õõnes ja raskus eelkõige kedra ääres.
Inimesed peaksid kedervarrega ketramist alustama just selliste kvaliteetsete kedervartega - sellisel juhul oleks kedervarrega ketrajaid palju rohkem. Lisaks Bosworthi omadele võib piiluda ka järgmiste firmade kedervarsi: Kundert, Greensleeves, Tom Forrester, Golding ja Cascade.

Hea Villa näitus

2009-08-25T20:54:00.004+03:00

"26. augustist 7. septembrini 2009 saab Eesti Käsitöö Maja galeriis (Tallinnas, Pikk tn 22) vaadata Hea Villa näitust . Peaesinejaks on seekord materjal – lihtsalt vill. Näha ja katsuda saab villa erinevates töötluse etappides.

Osalevad kuue talu perenaised, lambakarja omanikud, kel püüd ikka edasi ja paremuse suunas: Ülle Saar Vana-Olevi talust Märjamaal, Julika Roos Jaani talust Pärnumaal, Kadri Roosi Esna mõisast Järvamaal, Merike Palm Uue-Taatsi talust Läänemaal, Lilian Freiberg Ala-Mähkli talust Võrumaal ja Olivia Till Hallimäe talust Valgamaal.

Näituse idee algatas ja eri kandi villarahvast aitas kokku viia Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg MTÜ Vildiarenduskeskusest.

Seoses Hea Villa näitusega Eesti Käsitöö Maja galeriis toimub 27. augustil, kell 12.00-18.00 villatöötlemise presentatsioon. Jaani talu perenaine, Julika Roos, tutvustab Loueti firma villatöötlemise töövahendeid: kraase, vokke, haspleid ja villakamme."

Korralik kettkorrutus

2009-08-12T17:26:00.007+03:00

Kett- ehk navahokorrutuse puhul saab ühest poolitäiest ühekordsest lõngast kolmekordne. Siiani on kettkorrutus minule paras mässamine tundunud, aga nüüd leidsin toreda Sarah Andersoni õppevideo, kus palju häid nippe ja võtteid selle tehnika kohta ära toodud. Niimoodi kettkorrutades on kontroll ja rütm väga head.

Toon lühidalt videos näidatu-räägitu ka eesti keeles ära.

- Ühekordse lõngaga pool asub paremal pool, korrutatava lõnga suhtes täisnurga all.

- Korrutamise ajal püsib parem käsi keha ligidal paigal, hoiab aasa lahti ning tõmbab lõnga läbi aasa.

- Vasak käsi hoiab keerdu kontrolli all ega lase sellel aasa sisse liikuda. See käsi liigub edasi-tagasi, lastes voki poole liikudes valmis lõngal poolile kerida ja siludes tagasi liikudes korrutatavad ühekordsed ühtlaselt kokku.

- Vasaku käe väike sõrm hoiab poolilt tulevat ühekordset lõnga aasalõngadega paralleelselt ega lase neil sassi minna.

- Vasaku käe sõrmedega üle aasakoha liikudes võib seda veidi mudida (vasakule-paremale liigutusega, mitte ette-taha), et aas vähem näha jääks.

- Kettkorrutus sobib lõngale, mis kedratud peenest, suure säbarusega villast (nt. meriino), siis jäävad aasad praktiliselt nähtamatud.

- Kettkorrutuseks ei sobi kasutada jämeda ja jäiga kiuga villast kedratud lõnga, kuna sellise villa kiud ei paindu hästi ja aasad jäävad väga näha.

- Kui ühekordne lõng on enne korrutamist seisnud, siis jääb korrutatud lõng tasakaalu alles peale pesu.

Kedervarrepäev Lahemaal

2009-08-04T21:58:00.002+03:00

Mul on puhkus - see tähendab, et majas käib remont ning mina jõuan vaid tolmu pühkida ja nõusid pesta... Mis on sama efektiivsusega nagu lohel peade mahalöömine - ühe lööd maha, kaks kasvab asemele. Ühe taldriku jõuad pesta, juba on kaks uut mustad.

Aga tegelikult tahtsin anda viite ühele üritusele, mis toimub 15. augustil Lahemaal Sae talus. Tutvustus kõlab nii:
"Kolga mõisa lähistel Sae talus on võimalik tutvuda kedervarrega ketramise kunstiga laupäeval, 15.08.2009.
Alustame kell 11.00, lõpetame 16.00. Et nälg silmanägemist ei võtaks, kosutame keha maalambalihast kapsasupiga lõuna paiku.
Vill ja kedervarred harjutuseks kohapeal olemas."
Registreerimisinfot jm. loe siit.

Villakärajad

2009-07-19T11:05:00.001+03:00

5.-6. augustil toimuvad Raplamaal Hea Villa Päevad - üritus kõigile, keda huvitavad lambad, vill ja villatööd. Lähemalt lugege Ülle blogist.

Le Tour de Fleece

2009-07-11T16:20:00.004+03:00

Le Tour de Fleece on kestnud juba nädal aega. Pagan. Mõtlesin sel aastal osaleda, aga magasin maha. Tegemist on ketramisüritusega, mis esmakordselt toimus 2006. aastal. Osalejad võtavad endale eesmärgi kedrata igal päeval, mil toimub Le Tour de France (04.-26. juuli). Järgmisel aastal teeme ära, eks :)

Külmvärvimine

2009-07-01T15:55:00.007+03:00

Me kasvatame lihaveiseid. Suviti teevad nad tänuväärset tööd ja hoiavad rannaniite roogu täis kasvamast, kuid talvel olid nad meie maja juures karjamaal. Ja jätavad aukartustäratava hunniku sõnnikut maha. Kui ma Leena blogist külmvärvimise juhendit lugesin, siis mõtlesin, et aurav sõnnikuhunnik on ju suurepärane koht, kuhu värviämbrid sisse kaevata. Sõnniku asemel võib värviämbrid muidugi ka kasvuhoonesse panna.

Valmistasin ette kaks ämbritäit, ühes kuivatatud rabarbrijuured ja teises krapijuured. Rabarbrijuurtega eelnevalt midagi ei teinud, kuid krapijuuri töötlesin vastavalt Jenny Deani juhendile. Ehk siis:
- murdsin juured 2-3 cm pikkusteks juppideks;
- pesin juured korralikult külma vee all puhtaks;
- valasin pestud juurtele peale keeva vee ja lasin 2-3 minutit seista;
- viskasin juurte pealt vee ära.
Niimoodi saab osadest kollastest ja pruunidest pigmentidest lahti ja värv tuleb punasem. Palju punast raisku ei lähe, sest alisariin, tähtsaim punane pigment krapis, lahustub vees aeglaselt.

Krapijuuri võtsin sama palju kui lõnga (200 g lõnga ja 200 g juuri), aga rabarbrijuuri võtsin kaks korda rohkem (200 g lõnga ja 400 g kuivatatud juuri). Tagantjärele arvan, et ka rabarbrijuurte puhul oleks piisanud poole vähemast kogusest.
Krapi sisse läks 20% maarjajääga eelpeitsitud lõng, rabarbrijuurte juurde 12% maarjajää ja 5% viinakiviga eelpeitsitud lõng. Krapi puhul soovitatakse kasutada suuremat protsenti maarjajääd ja viinakivi hoopis ära jätta, kuna see võib tooni oranži poole nihutada.

Panin lõngad ja juured ämbrisse, lisasin paraja koguse vihmavett, et lõngad oleksid veega kaetud. Kaevasin ämbrid sõnnikuhunnikusse ja jätsin nad sinna nädalaks. Käisin iga päev mõned korrad lõngu segamas, temperatuur püsis 40-45 °C juures ehk siis päris soe.
Saadud värvidega olen väga rahul, nii punane kui ka kollane tulid erakordselt tugevad ja ilusad toonid. Rabarbrijuurte kollane on hoopis teistsugune kui näiteks kaselehekollane - palju soojem ja kuldsem.

Esimese värvimise lõngad

Üks värvimine tehtud, tegin sama materjaliga teiskordse värvimise. Kollane tuli sarnane toon, ainult heledam. Krapist ootasin heledamat oranži (ja paar esimest päeva tundus, et saabki), aga nädalaga võlus lõnga hoopis pruunikaspunaseks. Esimese ja teise värvimise lõngad on võrdluseks kõrvuti kõige ülemisel pildil.

Lõngad teisest värvimisest

Taimedega värvimise koolitus

2009-06-25T21:07:00.005+03:00

Eelmisel koolitusel värvitud lõngad

Täiendus: 18. juuli koolituse kohad on täis!

Järgmine taimedega värvimise koolitus toimub 18. juulil Halinga vallas Jaani talus Julika Roosi juures. Pärnust ca 30 km Tallinna poole. Hind on natuke kõrgem, kuna mulle lisandusid transpordikulud, kuid loodetavasti on seekordne toimumise koht paljudele lähemal kui Tõstamaa.

Kava on sama, mis eelmiselgi korral, ehk siis teemadeks:

- taimedes sisalduvad värvipigmendid;

- "keemilised" ja taimsed peitsid ning abiained;

- lõngade ettevalmistamine värvimiseks;

- peitsimise ja värvimise protsess;

- head värvitaimed;

- taimevärvide valgus- ja pesukindluse testimine.

Töötoas värvime nii kodumaiste taimede kui ka värvitäidega, teeme koos- ja järelpeitsimist, vaatame, kuidas ühest värvipotist mitmeid erinevaid värve saada. Töötoa eesmärgiks on anda tugev teoreetiline baas ja piisavalt praktilisi teadmisi, et osalejatel oleks võimalik hiljem omal käel taimevärvide imelist maailma avastada.

Kokkuvõtvalt:

Aeg: 18. juuli, laupäev, kell 11.00-14.00

Koht: Jaani talu (Halinga vald, Pärnust 30 km Tallinna poole)

Hind: 250.- (tasuda palun nädal enne koolituse toimumist)

Hinna sees: konspekt, kohvipaus, praktilise töö materjalid. Kõik osalejad saavad tagantjärele näidised töötoas värvitud lõngadest. Peale pastaka ei pea ise midagi kaasa võtma.

Juhendaja: Liis Kärme

Registreerimine: kuni 12. juuli e-maili aadressil loodusvarvid (at) gmail.com

Samale meilile ootan ka täpsustavaid küsimusi.

26.06 toimub Pärnus öökudumine

2009-06-23T11:41:00.005+03:00

Klikka pildil, et täismõõdus näha

Mina suurt ei koo, eriti mitte öösel (sest siis ma ketran), aga koomiks oli vastupandamatu :P

Raamatud ja autogrammid

2009-06-19T21:47:00.003+03:00

Interweave Press on hästi tore kirjastus. Esiteks annavad nad neli korda aastas välja puhtalt ketramisele ja sellega seotud teemadele pühendatud ajakirja Spin-Off. Lisaks on Interweave'ilt riburadapidi ilmunud või ilmumas mitmed ketramise raamatud.

Eelmise aasta lõpus ilmus Judith MacKenzie McCuin'i "The Intentional Spinner". Alles äsja tuli välja Amy King'i "Spin Control". Ja aasta lõpus saab endale muretseda Abby Franquemont'i raamatu "Respect the Spindle". Mul on olemas nendest esimene (kui hea raamat!), teine peaks paari nädala jooksul saabuma ja kolmanda osas on eeltellimus tehtud.

Tore on veel see, et Amy ja Abby puhul on võimalik endale tellida autori poolt signeeritud raamat! Selleks tuleb "Spin Control" tellida Amy alias The Spunky Eclectic'u veebipoe kaudu, Abby raamatu puhul on vaja esitada eeltellimus tema veebilehel.

Kolmekordne

2009-06-15T09:44:00.018+03:00

Miks näha vaeva kolmekordse lõnga ketramisega? Selle asemel, et kedrata ja kokku korrutada kolm peenemat lõnga võiks ju hoopis kedrata ja kokku korrutada kaks veidi jämedamat lõnga - ja tööd oleks kolmandiku võrra vähem?

Üks peamisi põhjuseid on tugevus. Ehk siis kolmekordne lõng on tugevam kui kahekordne. Seda sellepärast, et kolmekordses lõngas on kokkuvõttes rohkem keerdu kui kahekordses lõngas - ja keerd annab tugevust. Samuti on kolmekordse lõnga puhul rohkem kiude lõnga sees "peidus" ning peavad tänu sellele paremini hõõrdumisele vastu. Seega sokilõnga kedrates tasub igal juhul kolmekordset lõnga kahekordsele eelistada.
Lõnga võib kolmekordseks korrutada nii, et ketrad kolm pooli- või kedervarretäit ühekordseid ja korrutad nad siis kokku. On ka üks spetsiifiline korrutamisvõte, mida nimetatakse kett- e. navaho-korrutuseks. Kettkorrutuse puhul kedratakse kolmekordne lõng ühest poolitäiest ühekordsest lõngast, luues korrutamise ajal silmuseid ja tõmmates lõnga nendest läbi. Kettkorrutus on hea võimalus säilitada vahelduvate värvidega ühekordse korrutamisel konkreetseid värvitriipe. Aga arvesta sellega, et kettkorrutatud kolmekordne lõng on hõõrdumisele vähem vastupidav kui lõng, mille puhul on kolm eraldi ühekordset lõnga kokku korrutatud. Kettkorrutatud lõnga puhul on nimelt need väikesed aasakesed, mis lõnga sisse jäävad, nõrgaks kohaks. Siin üks video:

Hiljem lisatud: nüüdseks meeldib mulle rohkem selle postituse alla pandud video.

Kolmekordne lõng tuleb ümaram ja ühtlasem kui kahekordne ning käitub heegeldatud või kootud esemes teistmoodi. Pitsi jaoks on parem kahekordne, kuna toob augud rohkem esile (tõmbudes kootud silmuse keskmest kõrvale). Kolmekordne on jälle väga hea sokkide, kinnaste, kampsunite jmt. puhul, mis vajavad tihedat ja vastupidavat kude.

Piltidel olev lõng on korrutatud tavapärasel viisil (st. mitte navaho). Ketrasin ja korrutasin vokiga, villaks kraasitud soome maalamba vill. 100 g/190 m, koon 2,5 mm varrastega.

Mets-harakputk

2009-06-10T17:40:00.006+03:00

Siin meie kandis on kõik teeääred paksult õitsvat mets-harakputke täis. Klemola raamatus on selle taime kohta mõned retseptid toodud. Ma vist pole seda varem nii otsesõnu välja öelnud, aga minu arvates on Marketta Klemola raamat konkurentsitult parim eestikeelne raamat taimedega värvimise kohta.

Ettevaatust - mets-harakputk võib segi minna väga mürgise täpilise surmaputkega. Vahet teed selle abil, et surmaputkel on varrel punased laigud, samuti õitseb see taim hiljem kui mets-harakputk.

Värvimine. Võtsin 6 osa taimi (õied, varred, lehed) 1 osa lõnga kohta. Valasin veidi peenestatud taimedele vihmavee peale ja lasin üleöö seista. Järgmisel päeval tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 kraadini ja hautasin taimi tund aega. Värvivesi lõhnas üpris tugevalt ja kirbelt - meenutades koirohtu. Lasin seejärel keedusel üleöö jahutuda, järgmisel päeval kurnasin taimed välja. Panin värvivette korralikult märjaks tehtud, maarjajää ja viinakiviga eelpeitsitud lõnga, tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 kraadini ja hoidsin temperatuuri tund aega. Kuna tundus, et lõng hakkab veidi määrdunud tooni võtma, ei lasknud lõngal värvivees jahtuda, vaid võtsin kohe välja. Jahtunud lõnga pesin ja loputasin. Tulemuseks kena tugev kollane toon.

Veel villa pesemisest

2009-06-05T21:22:00.006+03:00

Oli mõni aeg tagasi üks pikk postitus lanoliini kohta - et mis see täpselt on. Nii eesti kui ka inglise keeles kasutatakse lanoliini mõistet selle rasvase aine kohta, mis on villa küljes. Nüüd alles taipasin Eesti Entsüklopeediast lanoliini mõistet otsida. Olgu see siin ära toodud:
"Lanoliin - villavaha, lambavillast eraldatud toorvillarasva puhastamisel saadud kollakas rasvataoline aine, sulamistemperatuur 35-37 °C, sisaldab rasvhappeid, kolesterooli ja selle derivaate, lahustub orgaanilistes lahustes, vees ei lahustu (...)." Selle põhja oleks korrektne öelda, et villa küljes on villavaha või (toor)villarasv ja pudelis lanoliin.

Unustasin villa pesemise postituses mainida, et mina kasutan pesu- ja loputusvett enamasti kahe villaportsu pesemiseks, hoides kokku vett ja pesuvahendit. Kokkuvõtvalt:
1. Panen esimesel õhtul 2 x 250 g villa likku (eraldi ämbritesse).
2. Valmistan järgmisel päeval esimese pesuvee (40 l, 60 °C), panen esimese portsu villa sisse. Kui olen selle välja võtnud, tõstan temperatuuri keevat vett lisades jälle 60 °C-ni ning panen sisse teise portsu villa. Pesuvahendit juurde ei lisa! Hoian sama kaua, võtan välja.
3. Valmistan teise, veidi jahedama pesuvee, lisades poole vähem pesuvahendit. Nüüd panen esimesena sisse selle villa, mis eelmisesse vette läks teisena. Enne teise villaportsu sissepanemist tõstan jälle vee temperatuuri.
4. Samamoodi teen loputused - üks kord üks villaports esimesena vette, teisel loputusel teine ports. Võib-olla tuleb kolmas loputus veel teha, seda pead ise vaatama.

Esimeses villapesupostituses rääkisin pikalt, miks eelistan kuuma veega puhtaks pestud villa. Samas on palju inimesi, kellele meeldib kedrata villa, millel veel villavaha küljes. Enamasti seetõttu, et villavaha hoiab villakiudusid koos ja (peenemat) lõnga on lihtsam kedrata.

Hoolikas lambapidaja, kes teab villa hinnata, sätib lambapügamised ajale, mil vihm on villast higi ja tolmu välja pesnud. Või siis peseb villa juba lamba seljas, kas meres, järves või toobris. Lammas toobris... Tõsine koomiksimaterjal :) Samamoodi võib juba pügatud villa leotada puhtas (vihma)vees, et higi ja mustus villast välja saada, aga vaha villa külge jätta. Huvitaval kombel toimib kontsentreeritud higi ise mingil määral seebi aseainena, kuna sisaldab kaaliumisoolasid. Lambawärgi veebilehel on pikk jutt villa pügamisest ja eeltöötlusest ning seal kirjutatakse ka, et vill vahutab, kui teda lamba seljas pesta.

Pesu plaanides peab arvestama, mis tõugu lamba ja mis tüüpi villaga tegemist on. Maalamba jt. kahekihilise "kasukaga" lammaste vill sisaldab suhteliselt vähe vaha, kuna lisaks vahale kaitsevad ka jämedad pealiskarvad lammast ilmastikutingimuste eest. Ehk siis saab pestes läbi vähema pesuvahendi või jahedama veega. Samas peenvillalammastel, kellel eraldi pealiskarva pole, võib vaha toorvilla kaalust moodustada mitukümmend protsenti. Olen lugenud USA foorumitest, et inimesed, kes muidu rõõmsalt ja edukalt ise villa pesevad, saadavad ometigi meriinolamba villa villavabrikusse pessu, sest lihtsalt ei suuda koduste vahenditega vaha välja pesta.

Seega - proovi erinevate villade puhul erinevaid pesuvariante ja vaata, milline tulemus sulle kõige rohkem meeldib. Alati on inimesi, kes vannuvad, et vaid üks või teine meetod on parim (mina kaasa arvatud, eks :P). Aga tegelikult on kõige tähtsam teada, millised pesemise võimalused olemas on - et saaksid ise katsetada ja valida.

Aitäh...

2009-06-01T18:53:00.010+03:00

... kõigile, kes 18. mai postitusele kommentaari saatsid. Te olete nii armsad, ma tahaks teile kõigile lõnga saata :)

Aga väikesed räpased käekesed valisid seekord välja:

Sirje - kellele läheb viht slubilõnga ja

Kai-Epu - kellele läheb teele valget ja indigoga siniseks värvitud lõnga (palun kirjuta mulle loodusvarvid (at) gmail (punkt) com). Mainin igaks juhuks ära, et tegu pole potisinisega :P

Kes tahab, see jõuab

2009-05-31T00:48:00.004+03:00

Robin Hanbury-Tenisoni foto, leidsin Kristine blogist.
Pange tähele, kui palju lõnga kedervarrel on. Minu voki poolile küll nii palju ei mahuks. Abbyl oli ka just postitus sellest, kui palju on õieti võimalik ühele kedervarrele mahutada. Kui oled proff, siis 11-grammisele kedervarrele 66 grammi lõnga...

Tuletael

2009-05-21T18:57:00.009+03:00

Avastasin millalgi mitu-setu kena tuletaela (Fomes fomentarius) sauna kõrval kasepakkude küljes kasvamas. Seentega värvimise raamat nimetab tuletaela värviseeneks, mistõttu läks katsetamiseks. Enam-vähem sama jutt, mis raamatus, on ka sellel loodusmuuseumi lehel. Mainin vaid seda, et mina ei kasuta nii palju peitsi, kui sellel lehel soovitatakse (25 g maarjajääd ja 10 g viinakivi 100 g lõnga peitsimiseks). Enamik tänapäevaseid värviraamatuid soovitab 8-15 % maarjajääd ja 5-7 % viinakivi.

Tuletaelade tükeldamine oli paras vaev. Kokku oli neid 800 g. Tükeldatud seeni leotasin üleöö vihmavees. Järgmisel päeval panin keema - tõstsin temperatuuri 80-90 °C-ni ning lisasin 2 spl. nuuskpiiritust, mis aitab torikuliste puhul värvi eraldumisele kaasa. Värvimist teostasin ettenägelikult õues, sest värvivesi lõhnas tugevalt seente järele, lisaks veel nuuskpiirituse "aroom". Hautasin pikalt - 2 tundi, et puisest seenemassist värv kindlasti kätte saada. Lasin värviveel üleöö jahtuda, järgmine päev kurnasin, lisasin 200 g eelpeitsitud lõnga ning hautasin tunnikese 80-90 °C juures.

Ehkki värvivesi oli paljulubavalt kokakoolapruun, oli tulemus igav - üpris plass kollane. Arvan, et oleksin pidanud vähem lõnga värvivette panema, näiteks 100 g. Ütleme nii, et sellise värvi pärast ma kogu seda tükeldamise ja hautamise vaeva enam läbi ei teeks :)

15 kuud

2009-05-18T20:43:00.011+03:00

Tervelt 15 kuud on juba möödas päevast, mil tegin oma esimese blogipostituse. Tundub, nagu olnuks sellest palju rohkem aega tagasi, no vähemalt kaks aastat :)

Avalikku blogi peetakse ikka selleks, et keegi seda loeks. Aitäh teile kõigile, kes te aeg-ajalt siia pilgu viskate ja mõnikord ka kommentaari - see innustab edasi kirjutama ja edasi arenema.

Ning seekord tahaksin ma teilt midagi küsida - mind huvitaks, mida teile meeldib siin lugemas käia. Kas huvitavad rohkem taimedega värvimise jutud või hoopis ketramine. Ehk isegi mõlemad.

Kõigi uute ja vanade lugejate vahel, kes võtavad vaevaks mulle kommentaariga vastata, läheb loosi - paramparam - viht valget käsitsi kedratud slubilõnga! Sellist, nagu pildil. Kedratud sinisepealise Leicesteri ja Soome maalamba villast, pehme ning mõnus. Seda on 70 g (u. 65 m). Ja kuna mul on kodus kaks väikest Fortuunat, siis äkki tuleb teine "auhind" ka ;)

Ootan teie kommentaare 01. juuni keskpäevani. Kes kommenteerib "anonüümsena", pange palun kommentaari alla oma nimi ka.

"Loov ketramine"

2009-05-13T00:01:00.005+03:00

Eesti keeles on ilmunud vaid üks ketramise (tõlke)raamat – A. Daykin'i ja J. Dean'i “Loov ketramine”. Eesti keeles välja andnud kirjastus Sinisukk, tõlkija Helen Idarand ja toimetaja Monica Tõnismann. Olen sellest raamatust juba mõnda aega kirjutada tahtnud, aga ikka edasi lükanud, kuna mitmed kohad tekstis tundusid minu kui ketraja jaoks ebaloogilised. Kriuks2 oli nii lahke ja laenas mulle ingliskeelse originaali ning see, mis selgus, polnud meeldiv.

Kõigepealt raamatu headest külgedest. Silma jäävad imeilusad ja inspireerivad suured fotod, mis lausa kutsuvad ketrama. Raamatu alguses on ära toodud ka päris suur hulk erinevaid efektlõnga ketramise tehnikaid. Ketramise õpetused on pigem kokkuvõtlikud, aga kõik põhipunktid on kirjas.

Kuid raamatu eestikeelne tõlge on vigasid täis. On valesti tõlgitud mõisteid, valesti tõlgitud lauseid, valesti tõlgitud tööjuhendeid ja mõned keerulisemad laused on täiesti tõlkimata jäetud. Loomulikult, ega tõlkimine ole täppisteadus ja alati võib vaielda, kuidas oleks õige mõnda mõistet tõlkida, aga seal on ikka väga konkreetsed ja kohati lausa elementaarsed vead. Toon need ära lehekülgede kaupa (kusjuures mitte kõik, lihtsalt olulisemad). Ma vabandan ette, kui mõned minu tõlked kohmakad tunduvad, püüdsin eelkõige mõtet edasi anda.

Lk. 7 Tõlkes väidetakse, et “jämedama lõnga ketramiseks on võimalik villa kraasida ka (…) koera kammimise harjaga”, samas kui inglise keeles on kirjas, et “an ordinary dog comb will do in preparing fibres for spinning using the worsted method”. Ehk oleks õige tõlge hoopis selline: “Tavaline koerakamm sobib kiudude ettevalmistamiseks, et kedrata kammlõnga.” Seega räägitakse koerakammist ja villa kammimisest, mitte kraasimisest. Teiseks ei mõelda sõna “worsted” all mitte lõnga jämedust, vaid kammlõnga ketramise meetodit. See viga kordub ka lk. 50, kus “worsted yarn” on tõlgitud “jämedaks lõngaks”, õige tõlge oleks “kammlõng”. Samas mõnes kohas on “worsted yarn” õieti “kammlõngaks” tõlgitud (nt. lk. 78). Segadus tekib sellest, et inglise keeles kasutatakse mõistet “worsted” ka lõnga jämeduse kirjeldamiseks, aga siin on selgelt näha, et antud juhul viidatakse ketramise viisile ehk siis kammketrusele (worsted method).

Lk. 7 Tõlge: “Voki lisavarustusse kuuluvad poolid, poolihoidjad ja korrutamise abivahendid”. Ei ole olemas eraldi korrutamise abivahendit. Poolihoidja ja korrutamise abivahend on tegelikult üks ja seesama asi – nn. Lazy Kate ja ingliskeelne tekst ütlebki: ”Your spinning wheel comes provided with bobbins and a Lazy Kate, a stand for storing the bobbins and also an aid for plying.”

Lk. 8 “Kraaslint on villakiud, mis on tööstuslikult pestud ja kraasitud (...)” Ingliskeelne tekst räägib aga top'ist ehk kammlindist ja kammimisest (are combed). Sama viga leidub veel paljudel lehekülgedel ehk siis “kammlindist” on tõlkes saanud “kraaslint”.

Lk. 9 Originaal: “Silk is a strong fibre, but is weakened when damp” ehk siis “Siidikiud on tugev, kuid muutub niiskena nõrgemaks”. Eestikeelses raamatus aga: “Kuigi see kiud on hästi tugev, muutub ta kuivades nõrgemaks.” Proteiinikiud (nt. siid ja vill) muutuvad kuivades tugevamaks.

Samal lehel on kahes kohas “kammlindi” (top) asemel kasutatud mõistet “kraaslint”.

Lk. 9 Villa pesemisest - “Jäta kauss seisma, kuni vesi on käesoe (...)” Ingliskeelne tekst ütleb aga “Leave the wool soak until the water is just cool enough for your hands to bear” ehk siis “Jäta vill likku, kuni vesi on nii palju jahtunud, et suudad käed sisse panna.” See on palju soojem kui “käesoe”, mis on inglise keeles hoopis “lukewarm”. On seal vahet? On küll, sest nagu ma villapesu postitustes kirjutanud olen, ladestub villarasv villa peale tagasi, kui pesuvesi liiga maha jahtub ning see võib villa ebameeldivalt kleepuvaks muuta.

Lk. 10 Villa ettevalmistamisest - “Juhendis on toodud villase lõnga kraasimine ja kammimine”. Hmm, siin on avastatud täiesti uus asi tekstiilitootmises – lõnga kraasimine ja kammimine :P Loomulikult on originaaltekstis jutt villa kraasimisest ja kammimisest.

Lk. 14 Punkt 5 - “Tõmba peost veidi kiudu (...)”. Originaaltekst on palju üksikasjalikum: “Pull a few fibres from the mass with your left hand, still with a firm grip on the leader” ehk siis “Tõmba vasaku käega villamassist veidi kiudu, hoides ikka veel tugevalt juhtlõngast kinni.”

Lk. 14 Punkt 6 - “(...) ja keri valminud lõng ümber kedervarre allosa”. Originaalis: “(...) wind the handspun yarn round the bottom of the shaft, above the whorl” ehk siis täpsustatakse, et lõng tuleb kerida kedra kohale (sest annaks ka kedra alla kerida).

Lk. 15 “Vokk on põhimõtteliselt horisontaalne kedervars, mida hoiab paigal ja keerab vokiratas”. Kuidas vokiratas vokki paigal hoiab? Ja kuhu ratas vokki keerab? Originaaltekst on teistsugune: “A spinning wheel is basically a horizontal spindle held in place by supports and driven by a wheel” ehk siis “Vokk on põhimõtteliselt horisontaalne kedervars, mida hoiab paigal raam(istik) ja mis teeb tööd vokiratta abil.”

Lk. 15 Värtna ja pooliga vokk - “Kõik vokid töötavad samal põhimõttel, kuid kiiruse kontrollimisel on kasutusel kaks eraldi tehnoloogiat.” Originaaltekstis ei räägita lihtsalt kiirusest, vaid värtna ja pooli suhtelistest kiirustest ehk siis “the relative speeds of the flyer and bobbin”. Voki funktsioneerimise seisukohalt on tähtis vahet teha, sest selle, kui kiiresti lõng poolile keritakse, ei määra ära mitte värtna ja pooli absoluutne kiirus, vaid nende suhteline kiirus e. kiiruste erinevus. Värten ja pool võivad keerelda ükskõik kui kiiresti, aga kui nad keerlevad samal kiirusel, siis lõnga poolile ei tõmmata. Ja erinevad vokisüsteemid kontrollivadki nende kiiruste vahet erinevalt.

Lk. 15 Scotch tension vokk – on jäetud ingliskeelne väljend. Selle süsteemi põhimõtet tundes oleks võinud eestikeelse vaste leida küll – näiteks “poolipiduriga vokk”. Eestikeelses tekstis on lakooniliselt mainitud, et “Pooli kiirust kontrollitakse eraldi paela abil” - originaaltekstis olev põhjalik süsteemi toimimise kirjeldus on tõlkimata jäetud.

Lk. 18 Kraasvilla valmistamine, punkt 1 - “ Näpista kergelt vasaku käe sõrme ja pöidla vahelt läbi liikuvat lõnga. Lase see umbes 12 mm kaugusel villarullist lahti”. Selle teksti põhjal võiks arvata, et lõng tuleb 12 mm kaugusel villarullist lahti lasta. Originaaltekst ütleb aga hoopis: “Release about 12 mm of the rolag” ehk siis “Vabasta 12 mm villarullist.” Mida sellega mõeldakse, võib aru saada, kui selle postituse alt kraasvilla (woollen) ketramise videot vaadata.

Punkt 2 . “Lõng hakkab muutuma elastsemaks ega veni enam nagu näts”. Originaal: “(...) the yarn will begin to feel elastic, rather like chewing gum” ehk siis “Lõng muutub elastseks, meenutades venivat nätsu.”

Lk. 24 Sissejuhatuse lõpust on puudu üks lause “You can produce other attractive yarns using silk (see pages 28-29).”

Slubilõng, punkt 2 - “Aja käed laiali, kuni jõuad keerdus kitsama kohani ja lase keerdudel üle paksema koha hüpata.” Kujutage nüüd ette, mis juhtub, kui te lõnga kedrates käed laiali ajate... Originaal: “Pull the hands apart until a thinner area of drafted fibres appears and allow the twist to jump over the thicker area into this thin area” ehk siis “Tõmba käsi teineteisest eemale, kuni villakiudude sees moodustub õhem koht ja lase keerdudel üle paksema koha sinna õhemasse kohta hüpata. ”

Lk. 25 Mulineelõnga tegemise kirjelduse juures soovitatakse ingliskeelses tekstis kasutada kammlinti, mitte kraaslinti, nagu tõlkes kirjas.

Lk. 27 Core spun yarn on tõlgitud kaabellõngaks. Minu meelest ei ole see eriti õnnestunud tõlge, kuna inglise keeles (näiteks USAs) nimetatakse kaabellõngaks (cabled yarn) hoopis 26. leheküljel kirjeldatud krepp-lõnga – ehk siis lõnga, mille puhul korrutatakse (inglise keeles kasutatakse siin mõistet "cabelling" e. kaabeldamine, mitte "plying" e. korrutamine) korrutatud lõngad veelkord kokku. Core spun yarn võiks olla näiteks “südamikuga lõng” vmt.

Lk. 28 “Mõned siidivalmistamise tehnikad (...)”. Originaalis: “Some of the silk spinning techniques (...)” ehk siis “Mõned siidi ketramise tehnikad (...)”.

Lk. 30 Peatükk “Lühikarvaline vill ja aluskarv”. Ingliskeelne tekst kõlab “Shortwool and down”. Down on tõepoolest ka aluskarv, aga mitte ainult. Teatud lambatõuge, algselt pärit Kagu-Inglismaalt, kutsutakse samuti Down-tüüpi lambatõugudeks, aluskarvaga pole neil midagi pistmist. Et räägitakse just Down-tüüpi lambatõugudest tuleb välja ka sellest, et selle peatüki projektide seas pole ühtegi aluskarvast kedratud lõnga, küll aga mitu Down-tüüpi lambatõu (n. Shropshire, Shetland) villast ketramise projekti. Lisaks sellele – eesti keeles ei räägita “lühikarvalisest” villast, ikka lühikese kiuga villast. Samuti ei räägita “pikakarvalisest” villast, vaid pika kiuga villast (lk. 50). Taksid on lühikarvalised ja pikakarvalised, mitte lambad :)

Lk. 39 Projekt “Krookus”. Siin pole probleem tõlkega, vaid sellega, et juhend (ka originaalis) käsib kasutada Navaho korrutamist (sellega saab kolmekordse lõnga), aga lõng pildil on kahekordne.

Lk. 40 Eesti keeles “Keskmise pikkusega ja peenike lõng”, inglise keeles “Medium and fine wool” ehk siis “Keskmine ja peenvill”. Samuti kuulutab tõlge, et “Peenim lõng tuleb meriinolambalt.” See toob mulle silme ette meriinolamba, kellele on peenike lõng keritud ümber kere nagu poolile – ja kui on lõnga vaja, siis muudkui lähed ja kerid :) Inglise keeles räägitakse muidugi meriinolamba villast (“The finest fleece comes from the Merino.”)

Lk. 48 Projekt “Vihmapiisad”. Tõlkeraamatus öeldakse, et vaja 20 helmest, originaalis aga räägitakse 200 helmest.

Lk. 50 Tõlkes: “Käsitsi kedrates on võimalik saada nii läikivat paksu kui peenikest villast lõnga.” Originaal: “The hand spinner can achieve both a lustre worsted and a fine woollen yarn (…).” Ehk siis korrektne tõlge oleks: “Käsitsi kedrates on võimalik saada nii läikivat kammlõnga kui ka peent (või head, kvaliteetset – fine tähendab mõlemat) kraaslõnga.”

Lk. 54 Projekt “Ajupuud”. Esiteks ei suudeta otsustada, kuidas peaks Bluefaced Leicester eesti keeles kõlama ja kasutuses on kolm varianti – lk. 54 “sinisenäoline Leicester” ja “sinisekirju Leicester” ning lk. 56 “sininäoline Leicester”. Materjali loetelus on kirjas, et vaja “10 g siidikiudu”, originaalis aga, et 10 g tussah (e. “metsikut”) siidi.

Lk. 68 Projekt “Popcorn”. Tõlkes väidetakse, et üks Cotswoldi lammas annab kuni 37 kg villa. Kui arvestada, et keskmiselt annavad lambad villa nii 3-5 kg, siis on selge, et lammas, kes annaks 37 kg villa, peaks olema vähemalt hobusesuurune. Mida siis originaalis kirjutatakse? Aga seda, et Cotswoldi lammas annab kuni 37 kg villa! Ainult et sulgudes on ära toodud ka villaku kaal naelades – ehk siis 17 naela. See teeb veidi üle 7,5 kg, mis ongi õige Cotswoldi lamba villaku kaal. Aga kust siis see 37 tuleb? Üks nael on keskeltläbi 0,45 kg. Et saada naelad kilogrammideks, tuleb naelade hulk korrutada 0.45-ga. Antud juhul 17 x 0,45 = 7,65. Aga kui 17 jagada 0,45, saame... 37,7!

Sama lehekülje tööjuhendis kästakse punktis 2 kerida vill vastupäeva ümber südamiku. Originaaltekstis aga öeldakse, et “Wrap the core yarn in a Z direction, with fleece”. Z direction ehk Z-suund on päripäeva (kuna Z-keerd saadakse päripäeva kedrates), mitte vastupäeva.

Lk. 108-109 Sõnaseletused.

Kuigi läbi kogu raamatu kasutatakse mõistet “keerd”, on sõnaseletustes sellest saanud “keere” (ja tuuakse näide - “Paksud lõngad vajavad vähem keeret (…)”). Samuti kasutatakse vaid sõnaseletustes mõisteid Z-keere ja S-keere, ülejäänud tekstis aga mõisteid Z-keerd ja S-keerd.

Vill väidetakse olevat pügatud lamba karvkate. Huvitav, kuidas siis pügamata lamba karvkatet nimetada? :P Inglise keeles ei räägita aga villast (wool), vaid villakust (fleece), mis tõepoolest on lamba terviklik pöetud villkate (villal ja karval on vahe sees, aga sellest pikemalt mõnes teises postituses).

Top (kammlint) on tõlgitud villalooriks.

Originaaltekstis on kokku 42 sõnaseletust, tõlkes aga 31. Ma mõistan, miks mõned on välja jäetud, aga samas on välja jäetud ka olulisi mõisteid nagu kamm- ja kraaslõng (worsted and woollen yarn).

Nagu alguses mainitud, ei toonud ma ära kõiki vigu, mida oleksin tahtnud parandada. Sinisuka tõlkeraamatuid ma igatahes enam osta ei julge :(

Kerilaud

2009-05-09T22:42:00.010+03:00

Ma ise imestan ka, et ma endale veel kerilauda pole suutnud muretseda. Tõepoolest. Kuid netis kerilaudu-pidi surfates leidsin Anne Kuo Lukito õpetuse, kuidas ise lihtsat horisontaalset kerilauda meisterdada.

Seega pean ma vaid leidma kellegi, kes selle mulle valmis teeks :)

Tahad õppida taimedega värvima?

2009-05-02T23:35:00.017+03:00

NB! 30. mai kursus on juba täis. Aga kirjuta mulle, kui oleksid huvitatud töötoast juulikuus.

Peatselt on kätte jõudmas parim aeg taimedega värvimiseks ja seda ei tohiks maha magada! Mai lõpus korraldan ma taimedega värvimise töötoa. Töötoa eesmärgiks on anda tugev teoreetiline baas ja piisavalt praktilisi teadmisi, et osalejatel oleks võimalik hiljem omal käel taimevärvide imelist maailma avastada.

Töötoas värvime nii kodumaiste taimedega kui ka värvitäidega, teeme koos- ja järelpeitsimist, vaatame, kuidas ühest värvipotist palju erinevaid värve saada. Saate lehitseda kõiki mu värvimise raamatuid. Olen koolituse planeerinud sellise, et see oleks huvitav ja kasulik erineva tasemega osalejatele - nii täiesti algajatele kui ka varem värvimisega tegelenutele, kes tahaksid oma teadmisi täiendada.

Teemad:

- erinevad taimedes sisalduvad värvipigmendid;

- "keemilised" ja taimsed peitsid ning abiained;

- lõngade ettevalmistamine värvimiseks;

- peitsimise ja värvimise protsess;

- head värvitaimed;

- taimevärvide valgus- ja pesukindluse testimine.

Kokkuvõtvalt:

Aeg: 30. mai, laupäev, kell 11.00-14.00

Koht: Tõstamaa mõis (Pärnust 50 km)

Hind: 200.- (tasuda palun nädal enne koolituse toimumist)

Hinna sees: konspekt, kohvipaus, praktilise töö materjalid. Kõik osalejad saavad tagantjärele näidised töötoas värvitud lõngadest. Peale pastaka ei pea ise midagi kaasa võtma.

Juhendaja: Liis Kärme

Registreerimine: kuni 23. mai e-maili aadressil loodusvarvid (at) gmail.com

Samale meilile ootan ka täpsustavaid küsimusi.

Neile, kellele siinne kant tundub kauge olevat, võin öelda, et tasub tulla nii koolituse pärast kui ka Tõstamaad avastama :) Ja kui vaja, siis saaks lapsed töötoa ajaks meile hoidu jätta.

Roosiaia kuninganna

2009-04-25T12:52:00.011+03:00

See lõng on mitmes mõttes esimene. Esimene kord, kui ise kammlindi kirjuks värvisin ja esimene kord mul slubilõnga kedrata. Mõlemad kogemused olid väga lõbusad ja inspireerivad - nagu uued asjad ikka. Vill on värvitud košenilli ja krapiga.

Slubilõnga jaoks ketrasin ühe peenikese ja teise slubide ehk siis paksemate kohtadega ühekordse lõnga ja korrutasin nad kokku. Eks ketramisega alustades teeme me kõik slubilõnga, aga seda teadlikult kedrates tulevad slubid regulaarsete vahedega ja on tihedalt kedratud.

Proovilapp on kootud 4 mm varrastega, sobisid ka 5 mm-sed õhulisema koe jaoks.

Sall

2009-04-16T21:18:00.008+03:00

Ma sain oma pitsilõngast kootud salli valmis. Mustri nimi on "Lainehari" (Crest of the Wave) ja see oli ära toodud 2008. a. sügiseses SpinOff'is, seal küll pügoora-kitse villast kedratud lõnga jaoks. Väga paras algaja pitsikuduja projekt - ma ei pidanud peaaegu üldse harutama :P Pitsiread käisid kõik ühe mustri järgi, vaheldudes laineid moodustavate ripskoeridadega.
Sall sai kootud 3,5 mm varrastega.

Alustades ma ei teadnudki, kellele selle salli koon, aga lõpuks kinkisin salli oma armsale õetütrele.

A Dyer's Garden

2009-04-13T21:50:00.005+03:00

Rita Buchanan'i "A Dyer's Garden: From Plant to Pot: Growing Dyes for Natural Fibres" on väike, aga väga asjalik raamat. Nagu pealkirjast järeldada võib, kirjutatakse seal värvitaimedest, mis sobivad aias kasvatamiseks. Ehkki mitmed kirjeldatud taimed (näiteks naistepuna, põdrakanep jt.) kasvavad meil ka vabas looduses.

Raamat on jaotatud kuueks peatükiks, mille teemadeks on:
- sobivate taimede valimine;
- taimede kasvatamine;
- värvitaimede aia planeerimine (koos näidisdiagrammidega);
- taimedega värvimise põhitõed (sh. õpetus indigot sisaldavate taimedega, nagu Jaapani indigo ja sinerõigas, värvimiseks);
- erinevad värvikatsetused;
- värviaeda sobivad taimed.

Kokku kirjeldab R. Buchanan 32 erinevat taime, paljud neist on meilgi populaarsed aiataimed (nt. pruudisõlg, daalia jpt.)

Mulle meeldib väga raamatu ülesehitus. Igale taimele on pühendatud kaks lehekülge, kus on ära toodud taime pilt ja näidised erinevate peitsidega saadud värvidest (lõngafotodena). Samti taime kirjeldus, teiste samasse perekonda kuuluvate taimede nimetused (lisaks mainitud, kas ka nende puhul on tegu värvitaimedega või mitte), juhendid taime kasvatamiseks ning värvimise retsept(id).

Pean aga hoiatama - katsetused on näidanud, et selliseid värve, nagu raamatus toodud, ei pruugi meie klimaatilistes tingimustes samadest taimedest saada. See aga ei vähenda minu silmis raamatu väärtust - taimedega värvimine on alati "riskantne" :)

Eukalüpt

2009-04-06T13:34:00.009+03:00

Olen vaikselt jälle värvima hakanud. Selle aasta esimene katsetus sai tehtud kaugelt maalt toodud taimega. Naabrid käisid jõulude ajal Mallorcal ja tõid meile kingituseks mõned eukalüptioksad. Olin eukalüptiga värvimisest lugenud ja potti need lehed läksid!

Eukalüptid on igihaljad algselt Austraaliast pärit puud ja põõsad, neid on mitusada erinevat liiki. Erinevad liigid ning erinevad värvimismeetodid ja peitsid annavad väga laia värvispektri - kollasest ja rohelisest punase ja pruunini.
Eukalüptilehtedega värvimisel pole vaja lõnga ilmtingimata peitsida, värv jääb ka peitsimata lõngale. Ehk siis peits (tanniin) on taimes endas olemas. Pildil olevad lõngad olid maarjajää ja viinakiviga peitsitud (roheline raudvitrioliga järelpeitsitud), ent katseks värvivette pandud peitsimata lõngajupp jäi samasugune võikollane. Jenny Dean on eukalüptiga värvimisest bloginud, päris huvitavad tulemused.

Värvimine.
Värvivee keetsin 30 g kuivatatud eukalüptilehtedest, mis olid eelnevalt 2 nädalat leos olnud. Väga aromaatne protseduur! Hautasin neid ca tund 80-90 °C juures, lasin üleöö jahtuda.
Järgmisel päeval kurnasin lehed välja, soojendasin värvivee käesoojuseni ja lisasin 100 g lõnga (eelpeitsitud maarjajää ja viinakiviga). Tõstsin temperatuuri 80-90° C-ni ja hoidsin lõnga ca tund selle temperatuuri juures. Lasin lõngal üleöö värvivees jahtuda, sain võikollase lõnga.
50 g järelpeitsisin 1% raudvitrioli lahuses, sain tuhmi rohelise.

Värvid Eesti rahvakultuuris - loeng

2009-03-12T15:18:00.007+02:00

Reedel, 20. märtsil toimub Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldatav loeng "Värvid Eesti rahvakultuuris". Algab 17.30, loengu pikkus 2 tundi (mõeldud vist akadeemilist tundi 45 min., sest toimumise aeg 17.30-19.00). Toimumise koht Tallinna Rahvaülikool. Lektoriks Virve Tuubel.

Sisututvustus:

"Loengus räägitakse eestlaste värvimaailmast, värvisõnadest ning taimedega värvimisest. Saab teada, millal ja kuidas on rõivaid värvima hakatud. Lisaks loengule saab kaunistatakse rahvuslike ornamentidega üht kaasavõetud eset savist märgitemplitega. Vajalikud värvid ja templid on kursuse hinna sees.

Virve Tuubel on Eesti Rahva Muuseumis töötanud ligi 30 aastat. Igapäevaselt tegeleb muuseumiõppega ja pikaajaliselt uurinud naiste käsitööd ning pidanud selleteemalisi loenguid."

Hiljem: kahjuks jääb kursus sel kevadel ära, sest huvilisi oli liiga vähe. Kuid teemat on kavas uuesti käsitleda, jälgige reklaami Tallinna Rahvaülikooli kodulehel alates mai teisest nädalast.

Mitte ainult algajatele

2009-03-09T23:15:00.006+02:00

Abby Franquemont on üles pannud kaks uut videot kedervarrega ketramise kohta. Peamiselt küll algajatele mõeldud, kuid ka asjaga tegelenud inimesed võivad sealt enda jaoks paar uut nippi-teadmist leida.

Muuseas, sügisel on ilmumas Abby raamat "Respect the Spindle: Spin Infinite Yarns With One Amazing Tool". Pole mingit kahtlustki, et see saab respektaabli koha minu raamaturiiulis.

Pitsilõng

2009-03-05T23:41:00.013+02:00

Haapsalu sall on kuum ja aina kuumemaks läheb. Seda suuresti tänu ameeriklanna Nancy Bushi hiljuti ilmunud raamatule "Knitted Lace of Estonia". Raamatu fotod on ime-imeilusad ja inspireerivad. Ning juhendid põhjalikud, nii et isegi mina saan aru, kuidas vaja teha. Oligi olemas ideaalne põhjus hakata pitsilõnga ketrama.

Lõng on vokiga kedratud ja korrutatud, materjaliks tööstuslikult kammitud Bluefaced Leicesteri top (mõtisklen, kas "kammlint" oleks eesti keeles selle jaoks hea sõna). Sellest on peenikest ja ühtlast lõnga lihtne kedrata. Enne ketramist võib lindi jagada pikkupidi osadeks, peene lõnga puhul näiteks kaheksaks. Kammlindi puhul on ühes suunas heietamine lihtsam kui teises suunas. Seega, kui ühest otsast vill ei libise, proovi lindi teisest otsast kedrata. Pilvelambad pakuvad ettetellimisel päris suurt valikut erinevate villade jm. kiudude kammlinte, hinnad pole ka laita (muidugi, kui jõuate lehekülje alumise osani ja kašmiiri-siidisegudeni, võtab juba natuke mõtlikuks...).

Päris rahule ma nende esimeste vihtidega ei jäänud, aga algus on tehtud ja tean, mida pean uurima ja mõtlema, et paremini teha. Proovisin kedervarrega ka, tuli ilusti, ainult kergemat kedervart oleks vaja.

Proovilapp, vardad 3 mm

Pärast seda, kui olin suure hurraaga ühe (lihtsa mustriga, nupuvaba, eraldikootud-pitsi-vaba) salli kallale asunud, avastasin ruttu, et see projekt käib esialgu mul üle pea. Kudumine käis rütmis üks rida kududa, kaks rida harutada. Ja kui natuke pusinud olin, siis kaks rida kududa, pool rida harutada. Kui noorem poiss mulle kudumise ajal otsa hüppas ja ühe (roosipuust, nuuks!) varda murdis, võtsin seda kui saatuse märki ning panin selle salli esialgu kõrvale. Otsustasin kududa ühe lihtsama ja väiksema pitsmustriga salli, kuid ka sellega läheb aga. Teie aga imetlege seniks Freddy ja Tiina Haapsalu salle, näiteks.

Varred ja vokid

2009-03-02T22:40:00.010+02:00

Kust siis Eestis endale ketramisvarustust leida? Ütlen kohe ära, et minu teadmised on pigem piiratud, seega on paremini informeeritud inimeste kommentaarid oodatud. Kindlasti võib reklaami teha, kui head kedervarremeistrit oskate nimetada. Oleks loogiline, et kedervarsi oleks lõnga- ja käsitööpoodidest saada, kuid ega vist pole küll...

Kedervarred.
Minul on kedervarsi kahest allikast. Oma esimese ostsin Lahemaalamba lehelt, aga nagu varemgi mainitud, siis kasutan seda vaid korrutamiseks. 100 g on liig mis liig. Algaja kedervarre kaal võiks jääda 50-70 g vahele - see on parajalt raske, et kenasti keerleks, aga pole nii raske, et pidevalt lõnga katki tõmbaks ja maha kukuks. Minule meeldib juba kergem, 30 g raskune kedervars. Õige kaal ja tasakaal ongi kedervarre juures kõige tähtsamad. Hästi tasakaalustatud kedervars keerleb ühtlaselt ega kipu loperdama.

Ketran aga kedervartega (fotol), mis pärit Hiiumaalt meister Markolt. Olen väga rahul ja julgen soovitada.

Vokid.
Vana voki ostmine on risky business. Kui sa 100% ei tea, et tegemist on töökorras vokiga, siis mina raha välja ei käiks. Isegi kui kõik osad on olemas, võib ratas veidi viltu olla ja pidevalt nööri maha visata. Pigem otsiksin tutvuskonnast kedagi, kellelt vokki laenata saaks. Vanaema vokke seisab paljudel kasutamata.

Uusi vokke müüvad Eestis juba nimetatud Lahemaalammas (esindavad Ashfordi) ja Jaani talu (Loueti vokid jm. tarvikud, kontakt: julikaroos (at) hotmail.com).

Ja siis on veel internet! SpinOffis oli hiljuti suur tänapäevaste vokkide ülevaade, panen siia ka vokifirmade lingid ja päritolumaa. Mõned neist on juba ühes eelnevas postituses mainitud.
Ashford (Uus-Meremaa)
Babe (USA)
Baynes (Uus-Meremaa)
Columbine (USA) - päris põnev, heitke pilk peale!
Journey Wheel (USA)
Kromski (Poola)
Lendrum (Kanada)
Louet (Holland)
Majacraft (Uus-Meremaa)
Merlin Tree (USA) - samuti tore, voki nimeks on "Hääletaja" (The Hitchhiker)
Montana Looms (USA) - koduleht ei tööta
Pocket Wheel (USA) - mul on mingi kiiks vist väikeste vokkide osas, see on ka väga armas :)
Schacht (USA) - väike vokk on sama nunnu kui ta nimigi ("Lepatriinu" - The Ladybug), Schacht Matchless'i kutsutakse vokkide Cadillac'iks
Spinolution (USA)

Kõige odavamalt saab kätte ühe tallalauaga Babe Pinkie (ca 165 dollarit) ja kalleim on kahe tallalauaga Schacht-Reeves 30'' Saxony (alates 1335 dollarist).

Paraja hulga USA jm. maailma voki- ja kedervarretegijaid, ketramistarvikuid müüvaid internetipoode ja lambafarmide kontakte leiab ka siit lehelt.

Antud foto näitab ilmekalt, miks ma vajasin tugevasse kasti suletavat vokki ja miks ma ketran (reeglina) vaid öösiti, kui lapsed magavad...

Tuumatalvekäpikud

2009-02-26T21:05:00.009+02:00

Need käpikud on Tõsised Tegijad - voodriga. Samas oli neid nii lihtne kududa, et isegi mina sain hakkama :P

Õpetus oli suvises Spin Off'is (Theresa's lined mittens). Vaja oli kedrata kahte sorti lõnga. Kinda välimise osa jaoks veidi jämedamat ja laugema keeruga, et annaks tiheda ja soojustava koe. Voodri jaoks veidi peenemat, pehmemast villast ja tihedama keeruga, et vastu nahka mõnusalt sile ja pehme tunduks. Nii pealmise osa kui ka voodri sai kududa samade varrastega (mina kudusin 2,5 mm varrastega). Tänu sellele, et voodrilõng oli peenem, tuli voodriosa veidi väiksem ning mahtus ideaalselt pealmise kinda sisse.

Pealmise osa lõng on kedratud Kihnu maalamba tallevillast, sisemine Soome maalamba villast. Ma tegelikult ei kedranud ekstra selle projekti jaoks, juhtusid lihtsalt sobilikud lõngad olemas olema, millele rakendust otsisin. Pruun lõng on kedratud ja korrutatud vokil. Voodrilõng kedratud ja korrutatud kedervarrel - juba ammu, eelmisel suvel (mis seletab ka selle suuremat ebaühtlust, ketramisoskused arenevad kiiresti...).

Kõigepealt kudusin välimise kinda. Seejärel pöörasin soonikuosa tagasi, korjasin kinda sisemiselt küljelt silmad teise lõngaga üles ja kudusin voodri. Nii voodri labakäeosa kui ka pöidlaosa kudusin paar rida vähem.

Nüüd mõtlen, et pean endale ka tegema. Koerakarvalõngaga. Sest ma olen külmavares.

Mis halvasti, see uuesti

2009-02-17T14:53:00.008+02:00

Mõnikord juhtub, et korrutamine ei tule nii hästi välja, kui tahaks. Korrutamise ajal ehk isegi paistab paras hulk keerdu olevat, aga pärast lõnga vihiks kerimist ja pesu tundub seda liiga vähe - lõng on "lörts". Või hoopis liiga palju - lõng on kõva ja üleliia keerdus. Julika kirjutas eelmise postituse kommentaariumis, et ta sai oma koerakarvalõngad paremaks, kui lasi keerdu vähemaks. See tuletas mulle meelde, et mul tuli just vastupidist teha - peale pesu oli keerdu liiga vähe, seega korrutasin natuke juurde.

Seega saab nihu läinud korrutamist parandada sellega, et lõng uuesti üle korrutada. Kui vaja tihedamat keerdu, siis seod lõngaotsa kedervarre või pooli külge ja keerutad uuesti samas suunas, mis esimesel korral (ehk siis vastupäeva, kui ühekordsed on päripäeva kedratud). Ja kui tahad keerdu vähemaks saada, keerutad lõnga samas suunas, mis ühekordseid ketrasid (reeglina päripäeva). Toimib ühtmoodi hästi nii voki kui ka kedervarrega.

Kui ketrad ühekordseid, millest plaanid teha kahekordset lõnga, siis on ketramise ajal vaja neile anda veidikene rohkem keerdu, kui ehk vajalikuks pead, kuna korrutamine võtab seda vähemaks.

Pesemata või rohkelt lanoliini sisaldavat villa kedrates peab arvestama sellega, et pärast pesed lõnga pealmisesse ossa jääva lanoliini välja ja keerd väheneb. Sellisel juhul tasub nii ühekordseid kedrates kui ka korrutades natukene tihedamalt keerdu anda.

Koerakarva ketramine

2009-02-10T22:19:00.010+02:00

Jesper - karvane koer

Koerakarva ketramisest hakkas mingi hetk igalt poolt vihjeid tulema - SpinOff kirjutas ja Julika mainis ja Isetegijas arutati. Sõber Karin usaldas mulle kotitäie segaverelise Jesperi aluskarva, et saaksin ka proovida.

Koera aluskarva kohta on isegi peen erinimetus - chiengora. Chien on prantsuse keeles koer ja -gora lõpp tuleb sõnast "angora", sest koera aluskarv meenutab angoorajänese villa, olles pehme, peen ja kohev. Veel infokilde:
- Koerakarvad on väga libedad ja tihti ka lühikesed, seega on vaja kiiresti ja rohkesti keerdu sisse kedrata, et lõng kokku jääks.
- Ketramiseks on parim pehme aluskarv, mis sisaldab võimalikult vähe karmimaid ja jämedamaid pealiskarvu (kui viitsimist on, võib neid välja noppida). Lõigatud koerakarvadest lõng jääb kare ja torkiv.
- 100 % koerakarvast kedratud lõng jääb tihe, mitteelastne (nagu puuvillalõng) ja väga soe. Ta läheb kasutades kenasti karvaseks ning sobib imehästi efektlõngaks.
- Enamasti kedratakse koerakarva kokku kraasitult lambavillaga, lambavill annab lõngale elastsust ja hoiab koerakarvad paremini lõngas kinni (mingil määral libisevad need siiski kootud eseme kandmisel lõngast välja, see on paratamatu nii libeda kiu puhul). Koerakarvaga segamiseks soovitatakse ka alpakavilla.

Jesperi aluskarv oli puhas, aga lõhnas tugevalt koera järele, seega pesin selle kõigepealt ära. Leotasin paarkümmend minutit käesoojas õrna pesuvahendiga vees ning loputamiseks leotasin kaks korda puhtas vees. Käsitlemise kergendamiseks kasutasin tülli, täpselt nagu lambavilla pesu puhul. Koerakarval rasu-lanoliini pole, seega ei pea kuuma veega pesema.

Ketrasin Jesperi karva nii puhtalt kui ka lambavillaga segikraasitult (u. 50% üht ja 50% teist).

Jesperi karvad käsikraasil

Ketramiseks ja korrutamiseks valisin meelega kedervarre, et julgustada kõiki koeraomanikke ja muiduhuvilisi - ka kedervarrega saab väga ilusat lõnga teha, ei pea vokk olema!

100 % koeralõng
50 % koerakarvad, 50 % lambavill

Sellise lühikese ja libeda kiu puhul võiks üpris kerget kedervart kasutada (minu oma oli 30 g) ning keerdu peab kiiresti ja rohkesti andma. Selleks soovitan soojalt reielt rullimist, selle asemel, et kedervart näpu vahel keerutada. Sellest videost näeb, kuidas see umbes käib (ärge ainult käsi niimoodi kõrgel hoidke, kui te selja-või kaelavalu ei soovi - küünarnukid ikka kenasti keha ligi). Kindlasti tuleb lõng korrutada. Peale ketramist ja enne kuduma asumist peske lõng läbi, alles siis näeb, milline lõng tegelikult jääb (see kehtib muidugi kõigi käsitsikedratud lõngade puhul).

100 % koeralõng

Hall on lamba- ja koeralõng, beež - koeralõng.

Proovilapid - beež kootud 2,5 mm ja hall 3 mm varrastega

Koeralõngast heegeldatud tähekesed

Villapesu minu moodi

2009-01-28T21:59:00.013+02:00

Paar üldist soovitust. Kui sa esimest korda katsetad kuuma veega pesemist, siis proovi kõigepealt väikese koguse villaga. Ja kui saad valida, siis võta esimesteks katsetusteks koledamat-karedamat villa. Karedam vill vildistub vähem. Ja kui lähebki nässu, pole kahju suur.

Noppimine. Kas jätta vill pesemise ajaks lokkidena või noppida lokid lahti? Väidetavalt on lokkidena pesemisel vildistumisoht väiksem (Maggie Smith "Start Spinning"). Kui tahta villa pärast kammida, peab lokistruktuuri kindlasti säilitama, kraasimise puhul see nii oluline ei ole. Lahtinopitud villal aga pääseb seebivesi paremini igale poole ligi. Kui on näha, et villalokkide otsad on määrdunud, ehk ka kokku kleepunud, tasub kindlasti enne pesu vill lahti noppida. Mina üldiselt nopin lahti ja vildistumisega pole probleeme olnud.

Fotol: Selliste otsadega vill tuleks enne pesu lahti noppida.

Leotamine. Kui vill on lahti nopitud, panen ta külma (vihma)vette likku. Külmas vees lahustub villa küljest higi ja osa mustusest. Samuti märgub vill korralikult ning pesemistulemus on ühtlasem. Leotamiseks võtan 100 g villa kohta ca 3-4 l vett ehk siis ämbrisse mahutan ca 250 g villa. Villa võiks likku jätta üleöö, aga ka tund-paar on asjaks.

Fotol: Vill leos.

Esimene pesu. Esimeseks pesuks valan pesuanumasse kuuma, 60-70 kraadise vee. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis vähemalt osa sellest on vihmavesi. Vooderdan kausi tülliga. Lisan vette pesuvahendi ja lahustan selle häääästi aeglaselt segades, et mitte tekitada vahtu (oluline!). Kui vill läheb vahtu täis, on seda praktiliselt võimatu vee alla suruda. Nõrutan leos olnud villa ning pigistan õrnalt (või fuugin käsitsi - vt. allpool) suurema osa vett välja. Panen villa pesuvette ja lasn tal vee alla vajuda. Võib paar korda käe või pulgaga vajutada, et vill ühtlasemalt laiali läheks, aga see on ka kõik! Ei mingit segamist, sudimist, hõõrumist! Lihtsalt panen villa vette ja lasen tal seal mõnuleda. Panen munakella 15-20 minuti peale. Pärast nimetatud aja möödumist tõstan villa tülli abil kausist välja ja lasen kuivemaks nõrguda.

Fotol: Vill pesuvee sees.

Käsitsi tsentrifuugimine. Et võimalikult palju musta vett välja saada, teen käsitsi tsentrifuugimist. Idee on pärit raamatust "The Alden Amos Big Book of Handspinning". See eeldab oma hoovi-õue olemasolu. Kogun tülli otsad kokku, nii et tekib kena komps - vill peab jääma tülli sisse ega tohi välja pudeneda. Haaran üpris villakompsu lähedalt tüllist ühe käega ümbert kinni ning teen sirge käega külje peal suuri käteringe - ja vesi pritsib igale poole laiali. Kümmekond ringi on piisav, et suurem osa veest välja saada. Kui vill on pesukottide sees, siis teoreetiliselt võiks ka masinas veidi fuugida, aga pole katsetanud ega tea-julge soovitada.
Kui käsitsi fuugimist pole võimalik teha, siis peab pesemiste-loputamiste vahel lihtsalt õrnalt(!) vett villast välja pigistama.

Teine pesu. Valan esimese pesuvee ära, loputan kausi ning täidan selle teise, sama kuuma või natuke (5 °C) jahedama veega. Lisan pesuvahendit, seekord aga poole vähem kui esimesel korral. Panen villa koos seda ümbritseva tülliga vette, surun tülli laiali pesuanumat vooderdama. Tõenäoliselt ei vaju vill seekord enam nii hästi vette, kuna on veidi vahune ja vaja on paar korda pulgaga või kummikindas käega lükata. Aga jälle - ei mingit segamist ega üleliigset liigutamist! Lasen villal 15 min. vees haududa, tõstan välja ja käsitsentrifuugin.

Loputused. Valan teise pesuvee ära, loputan kausi ning täidan ca 55 °C veega. Vooderdan tülliga, panen fuugitud-nõrutatud villa vette. Lasen liguneda 15 min. Võtan välja, fuugin kuivemaks ja kordan - viimane loputusvesi peaks jääma kenasti puhas, nii et pesuanuma põhi paistab selgelt läbi vee.

Kuivatamine. Laotan villa pesukuivatusrestile tülliga kuivama. Kui kaua vill kuivab, sõltub mitmest asjast - kui õhukeselt see laotatud on, kui soe kuivatusruum on, kui hästi õhk pääseb ümber villa liikuma. Võib kuivada päevaga, võib minna mitu päeva. Märg vill on õrn - seda ei maksa niisama näppida. Lihtsalt keeran 1-2 korda päevas ümber, et kiiremini kuivaks.

Fotol: Vill kuivamas.

Villapesu - vahendid

2009-01-12T21:26:00.013+02:00

Vee puhul tuleb arvestada (vähemalt) kolme tegurit - vee karedust, vajalikku veemahtu ja vee temperatuuri.

Karedus. Lühidalt öeldes - pehme(ma) veega on pesemistulemus parem. Kare vesi sisaldab erinevaid mineraale, peamiselt kaltsiumi ja magneesiumi. Kuigi tänapäevased pesemisvahendid on vee kareduse suhtes vähem tundlikud kui seep, mõjutab vee karedus pesemistulemust siiski. Juurde võib lugeda siit (eesti keeles) ja siit (inglise keeles).

Tegin katse, pestes sama villa 100% kaevuveega ja teise satsi 100% vihmaveega. Isegi mees sai pimetesti tehes aru, et vihmaveega pestud vill on pehmem ja kaevuveega pestud vill kuidagi karedam. Vahe polnud ülisuur, aga märgatav. Kuidas vett pehmemaks teha? Karedat vett annab pehmendada pesusooda või tuhaveega, ent see muudab vee aluselisemaks, mis omakorda võib villa kahjustada. Mööduvat karedust saab vähendada vee keetmisega, püsivat karedust mitte. Mina kasutan sellist varianti, et lisan kaevuveele vihmavett. Kindlasti lisan vihmavett pesuveele (veerand kuni pool kogusest) ja kui vihmavett jagub, siis lisan seda ka loputusvette. Villapesu algab minul igatahes alati puupliidi kütmise ja suurte veepangede kuumutamisega :)

Temperatuur. Arvestama peab lanoliini sulamistemperatuuriga, mis on kuskil 40 °C juures. Ehk siis ei tasuks pesuvee temperatuuri lasta madalamale kui 45 °C, vastasel juhul võib osa lanoliini jälle villa peale tagasi ladestuda (tõenäoliselt kleepuvama ollusena, sest on vahepeal vees olevate mineraalidega reageerinud). Kuna vee temperatuur langeb oluliselt, kui vill vette panna ja seda seal mõnda aega hoida, peab alustama suht kõrge temperatuuriga, et vesi ei jõuaks liiga maha jahtuda. Mina kasutan pesemisel temperatuuri 60 °C (kui pesuvahendiks on Power Scour ) kuni 70 °C (kui pesuvahendiks on Sodasani nõudepesuvahend) ja loputamisel ca 50 °C.

Vee hulk. Vett ei tohi olla liiga vähe. Kui tahad villa puhtaks ja rasuvabaks saada, peab vesi olema kuum ja seebine. Vildistumise vältimiseks tuleb sellises keskkonnas paiknevat villa liigutada minimaalselt ehk siis peaaegu üldse mitte. Et aga seebine pesuvesi sellegipoolest iga villakiuni jõuaks, peab vett olema piisavalt palju, et villal oleks ruumi paisuda. Mina kasutan keskmiselt määrdunud villa pesemisel 100 g villa kohta 15-20 l vett (see tuleb korrutada kolme või neljaga, et kogu veekulu saada - üks-kaks pesu seebises vees ja kaks loputust).

Pesuvahend. Villa pesuvahend peab olema piisavalt leebe, et mitte kahjustada villakiudu, aga piisavalt tõhus, et mustust ja rasu korralikult lahustada. Ideaalne on just toore villa pesemiseks väljatöötatud vahend, näiteks Unicorn Power Scour (biolagunev, fosfaadi- ja ensüümidevaba ning võimaldab kasutada madalamat pesuveetemperatuuri). Kahjuks tuleb seda USA-st tellida, Euroopas veel edasimüüjaid pole. Lambawärk müüb kirjelduse järgi sarnast toodet Austraalia firmalt Tantech (Woolscour), kuid hetkel on neil see otsas. Teine laialdaselt kasutatav variant on nõudepesuvahend. Mina olen pesnud Sodasani nõudepesuvahendiga (jällegi - fosfaadivaba). Kuna Sodasani läheb tunduvalt rohkem (40 l vee ja 250 g villa kohta panin esimesse pesuvette 2 dl), tuleb hind praktiliselt sama.

Pesuanum. Vannis saab kenasti korraga ca pool kilo villa pesta. Mahuks ka rohkem, aga suuremat kogust on juba natuke raske korraga käsitleda. Minul vanni veel pole (st. vann on, aga mitte õiges kohas ja kanalisatsiooniga ühendamata), seega pean hakkama saama suure, 40-liitrise pesukausiga. Seal pesen korraga 200-250 g villa. Tegelikult on mõtekas pesu kombineerida ja vähemalt kaks satsi korraga pesta, et vett ja pesemiseks kuluvat aega kokku hoida.

Muu kraam. Võrgust pesukotte, et vill koos püsiks või lihtsalt suuremat tükki tülli, millega saab pesuanuma vooderdada, et villa oleks lihtne välja tõsta. Vanni puhul on pesukotid nähtavasti mugavamad, aga kausi kasutamisel on suur tükk tülli väga hea. Termomeeter veetemperatuuri mõõtmiseks. Kaal villa kaalumiseks. Kummikindad. Pulk, lusikas vm. asjandus, millega saaks villa vee alla lükata. Mõõdutops pesuvahendi mõõtmiseks. Paar kaussi või ämbrit. Plastmassist augulise põhjaga väike kast (või mitu), kuhu villa saaks pesemiste-loputamiste vahel nõrguma tõsta. Munakell (ilma saab ka hakkama).

Kuivatamiseks. Pesukuivatusrest on hea variant. Villa saab sinna tülli peale kuivama panna, pool kilo mahub kenasti ära. Reformvoodi põhi on klassika (kui roostetab, siis peaks kindlasti mingi lina all olema), samuti võrkkiik. Ühesõnaga igasugune konstruktsioon, mis võimaldab villa õhukese kihina laiali laotada ja õhul nii alt kui pealt läbi käia.

Ja järgmine kord siis lõpuks ometi sellest, kuidas pesu käib!

Villapesu - lanoliini eri

2008-12-21T17:45:00.019+02:00

Eelmise postituse kommentaaris kirjutas Julika, et lanoliin kujutab endast rasu ja higi segu ehk nn. rasuhigi. See intrigeeris mind väheke, kuna polnud kunagi sellist definitsiooni kohanud. Otsustasin seega natuke rohkem lanoliini-villarasu kohta uurida. Ette rutates pean ütlema, et ei leidnud kuskilt definitsiooni, mis oleks rasu ja higi kokku pannud, seega higi on ikka higi ja rasu on rasu. Aga sellegipoolest ei olnud leitud info sugugi ühene ning põhimõtteliselt oli igas entsüklopeedias-sõnastikus lanoliini jaoks erinev definitsioon :)

Mõiste "lanoliin" tuleb ladina keelest - lana tähendab villa ja oleum õli. Järgnevad mõned suuremate (interneti)teatmike lanoliini definitsioonid.

Encyclopedia Britannica - villarasu (wool grease) või villavaha (vahel ekslikult nimetatud villarasvaks) puhastatud vorm (...). Lanoliini saadakse pesemata villast seda vees sõtkudes või seebilahuses pestes ning seejärel tsentrifugeerides. Saadud villarasu rafineeritakse, valgendatakse, lõhnastatakse ja kuivatatakse. Keemilise koostiselt segu erinevatest steroolidest, rasvhapetest ja rasvhappe estritest.

The Free Dictionary - kollakasvalge vaha, mida eritavad lamba rasunäärmed villa katmiseks. Lanoliin koosneb pea seitsmekümne alkoholi ja rasvhapete estritest ja polüestritest. Kuna ta imendub hästi naha kaudu, kasutatakse seda seepides, kosmeetikatoodetes ja salvides. (The American Heritage® Science Dictionary).

Merriam-Webster Dictionary - villarasu, eriti rafineeritud kujul, kasutamiseks salvides ja kosmeetikatoodetes.

Wikipedia - lanoliin, mida nimetatakse ka adeps lanae, villavahaks, villarasvaks, veevabaks villarasvaks või villarasuks, on rasune kollane aine, mida eritavad villa kandvate loomade rasunäärmed. Enamik inimeste poolt kasutatavast lanoliinist tuleb lammastelt. Olles keemiliselt sarnane vahale, saab lanoliini kasutada nahasalvides või veekindla vahana ning mõnikord kasutatakse seda ka sellistes toodetes nagu saapaviks. Kuna lanoliin käitub nagu veekindel vaha, aitab see lammastel villa vett-tõrjuvaks muuta. (...)

Rough Science lehelt - rangelt võttes on lanoliin vaha, mitte rasv või õli ja sulab 38-42 °C vahel. Looduslikud vahad nagu mesilasvaha ja lanoliin on rasvhapete estrid, mis sisaldavad vaid ühte hüdroksüül-( e. alkoholi-, e. OH-) rühma. See eristab neid taimsetest õlidest ja rasvadest, mis sisaldavad kolme hüdroksüülrühma.

Natuke surfasin ka Science Direct'is. Enamasti nimetati lanoliini villavahaks või villarasuks, ühest artiklist leidsin järgmise definitsiooni: "Lanoliin on rasuste komponentide segu, mis saadakse villavaha puhastamisel ja mida peamiselt kasutatakse kosmeetika- ja tervisetoodetes."

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et lanoliini võib kasutada villavaha või villarasu sünonüümina. Samas pole vale vaid puhastatud villarasu lanoliiniks nimetada. Täpselt nagu provvad soovivad :)

Villapesu

2008-12-17T22:26:00.018+02:00

Seekord siis ühest tegevusest, mis hetkel kõige rohkem köidab - villa pesemisest.

Kõigepealt pean seletama, miks ma üldse villa pesen. Ja mitte ainult ei pese, vaid pesen puhtaks - st. nii, et ka enamus villarasust (mida enamasti nimetatakse lanoliiniks) saab eemaldatud.

Käsitööfoorumitest jäävad silma soovitused, et kedrata võiks pesemata villa. Mõnikord väidetakse lausa, et see on parim viis lambavilla ketramiseks. Mina sellega ei nõustu ning tunnen vajadust üks pikk ja tuline kaitsekõne puhta villa kasuks pidada :)

Esiteks - lambad pole eriti hügieenilised loomad. Villa küljes on lisaks nähtavale ja nähtamatule prahile, tolmule ja mudale-mullale ka kõiksugu lamba kehaeritisi - sõnnikut, uriini, higi, rasu... Võimalik, et ka villale pritsitavaid parasiiditõrjevahendeid. Kõike seda on valmiskedratud lõngast oluliselt raskem välja pesta kui ketramata villast.

Pesemata vill

Kaalu poolest on pesemata villast kedratud lõngas 60-80% villa ja 40-20% muud kraami. Soovides seda väidet testida, tegin katse. Võtsin 100 g üpris puhtana paistnud villa. Peale noppimist oli alles 91 g. Peale pesu jäi alles 60 g... Seega on kontroll pesemata villast ketramisel palju väiksem - sa ei tea, milline lõng pärast pesu välja näeb ja kas sama lamba villast kedratud lõngad tulevad samasugused (sest rasu ja mustus pole kunagi ühtlaselt jaotunud).

Villarasv/rasu (i.k. wool grease) sisaldab tegelikult nii õlisid, rasvasid, vaha kui ka kontsentreeritud lambahigi (i.k. suint). Rafineeritud ja puhastatud kujul nimetatakse villarasva lanoliiniks. Lanoliinil on mitmeid häid omadusi, kuid ketramisel võib villarasu olla pigem takistavaks teguriks.

Esiteks vedeldub lanoliin üpris kõrgel temperatuuril, 43 °C juures. Seega on jahedas pesemata villast ketramine raske või hoopis võimatu, sest tahke lanoliin takistab heietamist.

Teiseks rääsub lanoliin teatud aja möödudes (õhuga rohkem kokkupuutuvates villaku osades kiiremini) ning rääsunud rasv omakorda raskendab heietamist. Seega, kui tahta pesemata villa kedrata, ei tohiks seda väga kauaks seisma jätta. Ka palju lanoliini sisaldav lõng muutub ajaga kangeks ja kõvaks.

Sama vill, pestud

Ma arvan, et üks põhjus, miks pesemata villast kedratakse, on see, et inimestel pole kraase. Pesemisega läheb vill tahes-tahtmata rohkem "sassi" ja kraasimine või kammimine on vältimatud, et kedrata saaks. Pesemata vill on lokkidena võetult rohkem ühes suunas ning rasu kergendab "libisemist" (kui kedrata piisavalt soojas kohas) ja kleebib villakiud kokku. Karmi pealiskarva ning lühikese kiuga villade puhul võib seega mõningane lanoliin ketramise kergemaks teha (ehk siis võib sellist villa proovida pesta madalama temperatuuriga ja/või vähema pesuvahendiga).

Sama vill, kraasitud

Paar isiklikku märkust. Pesemata villaga ketramine määris mu kedervarre ära - rasvane mustusekord jäi varre külge (mis küll tubli küürimisega maha tuli). Mulle ei meeldinud ka see, et iga kord, kui panin kedervarre käest, et midagi muud teha, pidin enne käsi pesema. Ja peale esimest villapesu, nähes, milline pesuvesi pealtnäha suht puhtast villast tuli, kadus mul täiesti isu pesemata villa kedrata ning ma muretsesin endale kraasi :)

Uskuge mind, ma armastan toore villaga töötamist - mulle meeldib selle lõhn, meeldib villa pesuks ette valmistada, sorteerida ja noppida. Ma ei tee seda tööd kummikinnastega. Aga kedrata tahan ma puhast villa.

Jätkub...

Ketruspäevast

2008-12-01T23:14:00.009+02:00

Laupäeval panin siis oma villad ja voki auto peale ning hakkasin Valistre poole sõitma, kus toimus ketruspäev. Endal vasardas peas: "Ma unustasin midagi maha, ma unustasin midagi maha...". 10 km pärast tuli meelde - fotokas jäi maha :( Seega kahjuks pilte pole.

Jõudsin natuke varem kohale ja sain laudas Julika lambaid-tallekesi imetleda. Nagu tal mees rääkis, on neil vaid maalamba-tõugu loomad, nii Ruhnu kui Saaremaa omasid (ehk ka Kihnust?). Üks utt oli alles samal hommikul poeginud ning pisikesed tallekesed olid usinasti ja vapralt udara kallal. Imearmas vaatepilt!

Üritus ise oli vahva. Kui lühidalt kokku võtta, siis tuli kari naisi kokku, istus maha ja kukkus ketrama :) Rahvast oli rohkesti, vokke ka - mitu uut Louet' vokki, minu JW ning paar vana vokki. Üks nendest oli eriti uhke ja üleüldine imetlusobjekt - punasest väärispuidust ja elevandiluust detailidega püstvokk, mille võttis kaasa Merike Läänemaalt. Natuke nokitsemist ja ketras nagu kulda.

Usun, et Julikal oli kindlasti mingi "eeskava" ka plaanis, aga üritus läks kohe sellise hooga käima, et isegi tutvustusringi ei jõudnud teha. Kõik tutvusid ise vabalt :) Oli kogemusega ketrajaid ja päris algajaid. Kes oskas, õpetas neile, kes ei osanud, prooviti teiste vokkidega kedrata ja kraasiti villa. Noorim osavõtja oli kahekuune ja vanim umbes 70-aastane. No kolmkümmend inimest oli küll kohal, kui mehed-lapsed hulka arvata.

Järgmise üritusena saab ehk üks villateemaline õppepäev korraldatud, nii igatahes lõpuks jutt jäi.

Hiljem lisatud: Annika Michelson saatis mulle ühe pildi ketruspäevast, kus ma, veidi mõtlikult, ühe vana ja väsinud voki kõrval istun. Ja siin veel rohkem pilte kogu päevast.

Jenny Dean

2008-11-27T13:52:00.003+02:00

Jenny Dean'il, kes on kirjutanud mitu populaarset taimedega värvimise raamatut, on nüüd ka blogi. Minul on tema uusim raamat, millest varem juttu olnud.

Tihe ja kohev

2008-11-16T23:19:00.011+02:00

Paar väga head õppevideot YouTube'ist - tiheda kammlõnga (worsted) ja koheva kraaslõnga (woollen) ketramisest.

Indigo vol. 2 - potisinine

2008-11-15T14:14:00.006+02:00

Käisin suvel laadal kraami müümas ja ühe tuttava naisega, kelle müügilaud minu kõrval oli, kujunes indigoga värvitud lõngade teemal järgmine dialoog:
Urve: "Kas sa tead, millega vanasti lõngu siniseks värviti?"
Mina (aimates, mis tuleb): "No millega siis?"
Urve: "Pissiga!"
Mina (salakavalalt): "Kas palja pissiga? Midagi muud sinna pissi sisse ei pandud?"
Urve (natuke juba kaheldes): "No mingeid peitse vist pandi ka..."
Mina (üpris võidurõõmsalt): "Ei pandud peitse! Hoopis indigopulbrit pandi! Ilma siniseks ei saa!"
Ma ei ole kindel, et Urve mind uskuma jäi...

Sarnane dialoog oli mul millalgi ka oma mehega, kes samuti uskus pissi sinisekstegevasse võlujõusse ega tahtnud omaks võtta, et indigo on ainuke looduslik pigment, millega korralikku sinist saab.

Käärinud pissi abil indigo lahustamine on üks lihtsamaid võimalusi. Vaja on vaid pissi ja indigot (ning teatud meelekindlust pissiga mässamiseks ja haisu talumiseks). Eestikeelsest kirjandusest saab päris hea õpetuse Klemol a raamatust (täpse õpetuse võibki sealt võtta), ka Vormsi naiste välja antud vihikus on Kihnu Roosi õpetus selle kohta. Nagu eelmises indigo jutus kirjutatud, peab vedelik, milles indigo lahustuks, olema anaeroobne ja aluseline. Pissi puhul tarbivad hapniku ära bakterid, kes muudavad ka pissis sisalduva kusihappe ammoniaagiks (e. nuuskpiirituseks - sellest ka hais), mis on aluseline.

Mina proovisin sel suvel potisinist teha. Kogusin 10-liitrise ämbritäie pissi ning lasin sel paar-kolm nädalat seista. Panin pissiämbrisse kotikesega 2 spl. indigot lahustuma ning pissiämbri omakorda 20-liitrisesse ämbrisse, mille täitsin veega ja seda vett soojendasin akvaariumisoojendajaga. See võimaldas hoida soojuse 30 °C juures. Helen Melvin väidab oma raamatus, et potisinine ei ole temperatuurikõikumiste suhtes eriti tundlik (erinevalt teistest kääritamisvariantidest), piisab sellest, kui päikesepaistelise ilmaga ämber päikese kätte soojenema tõsta, mahajahtumine halvasti ei mõjuvat. Värviämbri soojashoidmiseks võib kasutada ka komposti/sõnnikuhunnikut või toidu soojashoidmise plaate. Olen lugenud, et mujal maailmas on ka veinikääritamiseks sellised plaadid olemas, pidid väga hästi indigokääritamiseks sobima.

Haisust ka. Klemola väidab, et käärinud uriini hais ajab oksele. Ma nii tugevaid sõnu ei kasutaks, aga pisarad võttis peaaegu silma küll, kui ämbrilt kaant kergitasin... Muuseas, kui kaas peal on, on hais täiesti talutav.

Värvimiseks kastsin lõnga värskes pissis märjaks ja jätsin ca 7-8 tunniks indigoämbrisse. Võtsin välja, lasin tunnijagu õhutada ja loputasin, loputasin, loputasin, pesin villapesuvahendiga, loputasin, loputasin, loputasin... Jätsin lõnga paariks-kolmeks nädalaks kuuri tuulduma ning tõepoolest - hais haihtus :) Kuid värv jäi väga ebaühtlaselt peale (vt. pilti). Ma arvan, et põhjuseks oli ämbri põhjas olnud sade, millega lõng kokku puutus. Jäi kahe silma vahele, et seisnud pissi oleks pidanud vaikselt sademe pealt ära valama, enne kui indigo pissi sisse panna. Ehk ei saanud ka lõng korralikult märjaks tehtud - värsket pissi oli vähevõitu. Mis seal's ikka - teen triibulised sokid :)

Kas ma järgmisel aastal uuesti proovin, ei tea... On palju vähem haisvamaid variante sinise saamiseks :)

Ketruspäev

2008-11-12T12:26:00.005+02:00

Laupäeval, 29. novembril toimub Ketruspäev! Tänuväärse ettevõtmise korraldajaks on Julika Roos ja ise kirjutab ta sellest nii:

"Kutsun ketrushuvilisi 29. novembril Jaani tallu Ketruspäevale.

Hea oleks kui saad kaasa võtta enda voki, kedervarre, meelepärast villa (nii pestud kui pesemata), heiet.

Tutvustame uusi ja vanu vokke, räägime erinevatest villadest, õpime ja õpetame ja jagame kogemusi.

Meie poolt on soe rehetuba ja lambalihasupp, igal osalejal palun kaasa võtta midagi magusat, et ühiselt kohvi-ja teelaud katta. Lapsed on kaasa oodatud!"

Jaani talu asub Pärnumaal, Halinga vallas. Täpsemat infot saab Julikalt e-posti aadressil julikaroos (at) hotmail (punkt) com.

Heegeldab

2008-10-29T17:49:00.006+02:00

Sest kudumist ma ausalt öelda natuke pelgan...

Aga randmesoojendajad on tehtud Jane Porteri poolt looduslike värvidega värvitud lõngast, millest kirjutasin oma kõige esimeses postituses. Valmisid juba kevadel ning on osutunud üpris asendamatuteks asjandusteks kevadsügisestel aegadel.