Mis halvasti, see uuesti

Mõnikord juhtub, et korrutamine ei tule nii hästi välja, kui tahaks. Korrutamise ajal ehk isegi paistab paras hulk keerdu olevat, aga pärast lõnga vihiks kerimist ja pesu tundub seda liiga vähe - lõng on "lörts". Või hoopis liiga palju - lõng on kõva ja üleliia keerdus. Julika kirjutas eelmise postituse kommentaariumis, et ta sai oma koerakarvalõngad paremaks, kui lasi keerdu vähemaks. See tuletas mulle meelde, et mul tuli just vastupidist teha - peale pesu oli keerdu liiga vähe, seega korrutasin natuke juurde.

Seega saab nihu läinud korrutamist parandada sellega, et lõng uuesti üle korrutada. Kui vaja tihedamat keerdu, siis seod lõngaotsa kedervarre või pooli külge ja keerutad uuesti samas suunas, mis esimesel korral (ehk siis vastupäeva, kui ühekordsed on päripäeva kedratud). Ja kui tahad keerdu vähemaks saada, keerutad lõnga samas suunas, mis ühekordseid ketrasid (reeglina päripäeva). Toimib ühtmoodi hästi nii voki kui ka kedervarrega.

Kui ketrad ühekordseid, millest plaanid teha kahekordset lõnga, siis on ketramise ajal vaja neile anda veidikene rohkem keerdu, kui ehk vajalikuks pead, kuna korrutamine võtab seda vähemaks.

Pesemata või rohkelt lanoliini sisaldavat villa kedrates peab arvestama sellega, et pärast pesed lõnga pealmisesse ossa jääva lanoliini välja ja keerd väheneb. Sellisel juhul tasub nii ühekordseid kedrates kui ka korrutades natukene tihedamalt keerdu anda.

Koerakarva ketramine

Jesper - karvane koer

Koerakarva ketramisest hakkas mingi hetk igalt poolt vihjeid tulema - SpinOff kirjutas ja Julika mainis ja Isetegijas arutati. Sõber Karin usaldas mulle kotitäie segaverelise Jesperi aluskarva, et saaksin ka proovida.

Koera aluskarva kohta on isegi peen erinimetus - chiengora. Chien on prantsuse keeles koer ja -gora lõpp tuleb sõnast "angora", sest koera aluskarv meenutab angoorajänese villa, olles pehme, peen ja kohev. Veel infokilde:
- Koerakarvad on väga libedad ja tihti ka lühikesed, seega on vaja kiiresti ja rohkesti keerdu sisse kedrata, et lõng kokku jääks.
- Ketramiseks on parim pehme aluskarv, mis sisaldab võimalikult vähe karmimaid ja jämedamaid pealiskarvu (kui viitsimist on, võib neid välja noppida). Lõigatud koerakarvadest lõng jääb kare ja torkiv.
- 100 % koerakarvast kedratud lõng jääb tihe, mitteelastne (nagu puuvillalõng) ja väga soe. Ta läheb kasutades kenasti karvaseks ning sobib imehästi efektlõngaks.
- Enamasti kedratakse koerakarva kokku kraasitult lambavillaga, lambavill annab lõngale elastsust ja hoiab koerakarvad paremini lõngas kinni (mingil määral libisevad need siiski kootud eseme kandmisel lõngast välja, see on paratamatu nii libeda kiu puhul). Koerakarvaga segamiseks soovitatakse ka alpakavilla.

Jesperi aluskarv oli puhas, aga lõhnas tugevalt koera järele, seega pesin selle kõigepealt ära. Leotasin paarkümmend minutit käesoojas õrna pesuvahendiga vees ning loputamiseks leotasin kaks korda puhtas vees. Käsitlemise kergendamiseks kasutasin tülli, täpselt nagu lambavilla pesu puhul. Koerakarval rasu-lanoliini pole, seega ei pea kuuma veega pesema.

Ketrasin Jesperi karva nii puhtalt kui ka lambavillaga segikraasitult (u. 50% üht ja 50% teist).

Jesperi karvad käsikraasil

Ketramiseks ja korrutamiseks valisin meelega kedervarre, et julgustada kõiki koeraomanikke ja muiduhuvilisi - ka kedervarrega saab väga ilusat lõnga teha, ei pea vokk olema!

100 % koeralõng
50 % koerakarvad, 50 % lambavill

Sellise lühikese ja libeda kiu puhul võiks üpris kerget kedervart kasutada (minu oma oli 30 g) ning keerdu peab kiiresti ja rohkesti andma. Selleks soovitan soojalt reielt rullimist, selle asemel, et kedervart näpu vahel keerutada. Sellest videost näeb, kuidas see umbes käib (ärge ainult käsi niimoodi kõrgel hoidke, kui te selja-või kaelavalu ei soovi - küünarnukid ikka kenasti keha ligi). Kindlasti tuleb lõng korrutada. Peale ketramist ja enne kuduma asumist peske lõng läbi, alles siis näeb, milline lõng tegelikult jääb (see kehtib muidugi kõigi käsitsikedratud lõngade puhul).

100 % koeralõng

Hall on lamba- ja koeralõng, beež - koeralõng.

Proovilapid - beež kootud 2,5 mm ja hall 3 mm varrastega

Koeralõngast heegeldatud tähekesed

Villapesu minu moodi

Paar üldist soovitust. Kui sa esimest korda katsetad kuuma veega pesemist, siis proovi kõigepealt väikese koguse villaga. Ja kui saad valida, siis võta esimesteks katsetusteks koledamat-karedamat villa. Karedam vill vildistub vähem. Ja kui lähebki nässu, pole kahju suur.

Noppimine. Kas jätta vill pesemise ajaks lokkidena või noppida lokid lahti? Väidetavalt on lokkidena pesemisel vildistumisoht väiksem (Maggie Smith "Start Spinning"). Kui tahta villa pärast kammida, peab lokistruktuuri kindlasti säilitama, kraasimise puhul see nii oluline ei ole. Lahtinopitud villal aga pääseb seebivesi paremini igale poole ligi. Kui on näha, et villalokkide otsad on määrdunud, ehk ka kokku kleepunud, tasub kindlasti enne pesu vill lahti noppida. Mina üldiselt nopin lahti ja vildistumisega pole probleeme olnud.

Fotol: Selliste otsadega vill tuleks enne pesu lahti noppida.

Leotamine. Kui vill on lahti nopitud, panen ta külma (vihma)vette likku. Külmas vees lahustub villa küljest higi ja osa mustusest. Samuti märgub vill korralikult ning pesemistulemus on ühtlasem. Leotamiseks võtan 100 g villa kohta ca 3-4 l vett ehk siis ämbrisse mahutan ca 250 g villa. Villa võiks likku jätta üleöö, aga ka tund-paar on asjaks.

Fotol: Vill leos.

Esimene pesu. Esimeseks pesuks valan pesuanumasse kuuma, 60-70 kraadise vee. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis vähemalt osa sellest on vihmavesi. Vooderdan kausi tülliga. Lisan vette pesuvahendi ja lahustan selle häääästi aeglaselt segades, et mitte tekitada vahtu (oluline!). Kui vill läheb vahtu täis, on seda praktiliselt võimatu vee alla suruda. Nõrutan leos olnud villa ning pigistan õrnalt (või fuugin käsitsi - vt. allpool) suurema osa vett välja. Panen villa pesuvette ja lasn tal vee alla vajuda. Võib paar korda käe või pulgaga vajutada, et vill ühtlasemalt laiali läheks, aga see on ka kõik! Ei mingit segamist, sudimist, hõõrumist! Lihtsalt panen villa vette ja lasen tal seal mõnuleda. Panen munakella 15-20 minuti peale. Pärast nimetatud aja möödumist tõstan villa tülli abil kausist välja ja lasen kuivemaks nõrguda.

Fotol: Vill pesuvee sees.

Käsitsi tsentrifuugimine. Et võimalikult palju musta vett välja saada, teen käsitsi tsentrifuugimist. Idee on pärit raamatust "The Alden Amos Big Book of Handspinning". See eeldab oma hoovi-õue olemasolu. Kogun tülli otsad kokku, nii et tekib kena komps - vill peab jääma tülli sisse ega tohi välja pudeneda. Haaran üpris villakompsu lähedalt tüllist ühe käega ümbert kinni ning teen sirge käega külje peal suuri käteringe - ja vesi pritsib igale poole laiali. Kümmekond ringi on piisav, et suurem osa veest välja saada. Kui vill on pesukottide sees, siis teoreetiliselt võiks ka masinas veidi fuugida, aga pole katsetanud ega tea-julge soovitada.
Kui käsitsi fuugimist pole võimalik teha, siis peab pesemiste-loputamiste vahel lihtsalt õrnalt(!) vett villast välja pigistama.

Teine pesu. Valan esimese pesuvee ära, loputan kausi ning täidan selle teise, sama kuuma või natuke (5 °C) jahedama veega. Lisan pesuvahendit, seekord aga poole vähem kui esimesel korral. Panen villa koos seda ümbritseva tülliga vette, surun tülli laiali pesuanumat vooderdama. Tõenäoliselt ei vaju vill seekord enam nii hästi vette, kuna on veidi vahune ja vaja on paar korda pulgaga või kummikindas käega lükata. Aga jälle - ei mingit segamist ega üleliigset liigutamist! Lasen villal 15 min. vees haududa, tõstan välja ja käsitsentrifuugin.

Loputused. Valan teise pesuvee ära, loputan kausi ning täidan ca 55 °C veega. Vooderdan tülliga, panen fuugitud-nõrutatud villa vette. Lasen liguneda 15 min. Võtan välja, fuugin kuivemaks ja kordan - viimane loputusvesi peaks jääma kenasti puhas, nii et pesuanuma põhi paistab selgelt läbi vee.

Kuivatamine. Laotan villa pesukuivatusrestile tülliga kuivama. Kui kaua vill kuivab, sõltub mitmest asjast - kui õhukeselt see laotatud on, kui soe kuivatusruum on, kui hästi õhk pääseb ümber villa liikuma. Võib kuivada päevaga, võib minna mitu päeva. Märg vill on õrn - seda ei maksa niisama näppida. Lihtsalt keeran 1-2 korda päevas ümber, et kiiremini kuivaks.

Fotol: Vill kuivamas.

Villapesu - vahendid

Vee puhul tuleb arvestada (vähemalt) kolme tegurit - vee karedust, vajalikku veemahtu ja vee temperatuuri.

Karedus. Lühidalt öeldes - pehme(ma) veega on pesemistulemus parem. Kare vesi sisaldab erinevaid mineraale, peamiselt kaltsiumi ja magneesiumi. Kuigi tänapäevased pesemisvahendid on vee kareduse suhtes vähem tundlikud kui seep, mõjutab vee karedus pesemistulemust siiski. Juurde võib lugeda siit (eesti keeles) ja siit (inglise keeles).

Tegin katse, pestes sama villa 100% kaevuveega ja teise satsi 100% vihmaveega. Isegi mees sai pimetesti tehes aru, et vihmaveega pestud vill on pehmem ja kaevuveega pestud vill kuidagi karedam. Vahe polnud ülisuur, aga märgatav. Kuidas vett pehmemaks teha? Karedat vett annab pehmendada pesusooda või tuhaveega, ent see muudab vee aluselisemaks, mis omakorda võib villa kahjustada. Mööduvat karedust saab vähendada vee keetmisega, püsivat karedust mitte. Mina kasutan sellist varianti, et lisan kaevuveele vihmavett. Kindlasti lisan vihmavett pesuveele (veerand kuni pool kogusest) ja kui vihmavett jagub, siis lisan seda ka loputusvette. Villapesu algab minul igatahes alati puupliidi kütmise ja suurte veepangede kuumutamisega :)

Temperatuur. Arvestama peab lanoliini sulamistemperatuuriga, mis on kuskil 40 °C juures. Ehk siis ei tasuks pesuvee temperatuuri lasta madalamale kui 45 °C, vastasel juhul võib osa lanoliini jälle villa peale tagasi ladestuda (tõenäoliselt kleepuvama ollusena, sest on vahepeal vees olevate mineraalidega reageerinud). Kuna vee temperatuur langeb oluliselt, kui vill vette panna ja seda seal mõnda aega hoida, peab alustama suht kõrge temperatuuriga, et vesi ei jõuaks liiga maha jahtuda. Mina kasutan pesemisel temperatuuri 60 °C (kui pesuvahendiks on Power Scour ) kuni 70 °C (kui pesuvahendiks on Sodasani nõudepesuvahend) ja loputamisel ca 50 °C.

Vee hulk. Vett ei tohi olla liiga vähe. Kui tahad villa puhtaks ja rasuvabaks saada, peab vesi olema kuum ja seebine. Vildistumise vältimiseks tuleb sellises keskkonnas paiknevat villa liigutada minimaalselt ehk siis peaaegu üldse mitte. Et aga seebine pesuvesi sellegipoolest iga villakiuni jõuaks, peab vett olema piisavalt palju, et villal oleks ruumi paisuda. Mina kasutan keskmiselt määrdunud villa pesemisel 100 g villa kohta 15-20 l vett (see tuleb korrutada kolme või neljaga, et kogu veekulu saada - üks-kaks pesu seebises vees ja kaks loputust).

Pesuvahend. Villa pesuvahend peab olema piisavalt leebe, et mitte kahjustada villakiudu, aga piisavalt tõhus, et mustust ja rasu korralikult lahustada. Ideaalne on just toore villa pesemiseks väljatöötatud vahend, näiteks Unicorn Power Scour (biolagunev, fosfaadi- ja ensüümidevaba ning võimaldab kasutada madalamat pesuveetemperatuuri). Kahjuks tuleb seda USA-st tellida, Euroopas veel edasimüüjaid pole. Lambawärk müüb kirjelduse järgi sarnast toodet Austraalia firmalt Tantech (Woolscour), kuid hetkel on neil see otsas. Teine laialdaselt kasutatav variant on nõudepesuvahend. Mina olen pesnud Sodasani nõudepesuvahendiga (jällegi - fosfaadivaba). Kuna Sodasani läheb tunduvalt rohkem (40 l vee ja 250 g villa kohta panin esimesse pesuvette 2 dl), tuleb hind praktiliselt sama.

Pesuanum. Vannis saab kenasti korraga ca pool kilo villa pesta. Mahuks ka rohkem, aga suuremat kogust on juba natuke raske korraga käsitleda. Minul vanni veel pole (st. vann on, aga mitte õiges kohas ja kanalisatsiooniga ühendamata), seega pean hakkama saama suure, 40-liitrise pesukausiga. Seal pesen korraga 200-250 g villa. Tegelikult on mõtekas pesu kombineerida ja vähemalt kaks satsi korraga pesta, et vett ja pesemiseks kuluvat aega kokku hoida.

Muu kraam. Võrgust pesukotte, et vill koos püsiks või lihtsalt suuremat tükki tülli, millega saab pesuanuma vooderdada, et villa oleks lihtne välja tõsta. Vanni puhul on pesukotid nähtavasti mugavamad, aga kausi kasutamisel on suur tükk tülli väga hea. Termomeeter veetemperatuuri mõõtmiseks. Kaal villa kaalumiseks. Kummikindad. Pulk, lusikas vm. asjandus, millega saaks villa vee alla lükata. Mõõdutops pesuvahendi mõõtmiseks. Paar kaussi või ämbrit. Plastmassist augulise põhjaga väike kast (või mitu), kuhu villa saaks pesemiste-loputamiste vahel nõrguma tõsta. Munakell (ilma saab ka hakkama).

Kuivatamiseks. Pesukuivatusrest on hea variant. Villa saab sinna tülli peale kuivama panna, pool kilo mahub kenasti ära. Reformvoodi põhi on klassika (kui roostetab, siis peaks kindlasti mingi lina all olema), samuti võrkkiik. Ühesõnaga igasugune konstruktsioon, mis võimaldab villa õhukese kihina laiali laotada ja õhul nii alt kui pealt läbi käia.

Ja järgmine kord siis lõpuks ometi sellest, kuidas pesu käib!

Villapesu - lanoliini eri

Eelmise postituse kommentaaris kirjutas Julika, et lanoliin kujutab endast rasu ja higi segu ehk nn. rasuhigi. See intrigeeris mind väheke, kuna polnud kunagi sellist definitsiooni kohanud. Otsustasin seega natuke rohkem lanoliini-villarasu kohta uurida. Ette rutates pean ütlema, et ei leidnud kuskilt definitsiooni, mis oleks rasu ja higi kokku pannud, seega higi on ikka higi ja rasu on rasu. Aga sellegipoolest ei olnud leitud info sugugi ühene ning põhimõtteliselt oli igas entsüklopeedias-sõnastikus lanoliini jaoks erinev definitsioon :)

Mõiste "lanoliin" tuleb ladina keelest - lana tähendab villa ja oleum õli. Järgnevad mõned suuremate (interneti)teatmike lanoliini definitsioonid.

Encyclopedia Britannica - villarasu (wool grease) või villavaha (vahel ekslikult nimetatud villarasvaks) puhastatud vorm (...). Lanoliini saadakse pesemata villast seda vees sõtkudes või seebilahuses pestes ning seejärel tsentrifugeerides. Saadud villarasu rafineeritakse, valgendatakse, lõhnastatakse ja kuivatatakse. Keemilise koostiselt segu erinevatest steroolidest, rasvhapetest ja rasvhappe estritest.

The Free Dictionary - kollakasvalge vaha, mida eritavad lamba rasunäärmed villa katmiseks. Lanoliin koosneb pea seitsmekümne alkoholi ja rasvhapete estritest ja polüestritest. Kuna ta imendub hästi naha kaudu, kasutatakse seda seepides, kosmeetikatoodetes ja salvides. (The American Heritage® Science Dictionary).

Merriam-Webster Dictionary - villarasu, eriti rafineeritud kujul, kasutamiseks salvides ja kosmeetikatoodetes.

Wikipedia - lanoliin, mida nimetatakse ka adeps lanae, villavahaks, villarasvaks, veevabaks villarasvaks või villarasuks, on rasune kollane aine, mida eritavad villa kandvate loomade rasunäärmed. Enamik inimeste poolt kasutatavast lanoliinist tuleb lammastelt. Olles keemiliselt sarnane vahale, saab lanoliini kasutada nahasalvides või veekindla vahana ning mõnikord kasutatakse seda ka sellistes toodetes nagu saapaviks. Kuna lanoliin käitub nagu veekindel vaha, aitab see lammastel villa vett-tõrjuvaks muuta. (...)

Rough Science lehelt - rangelt võttes on lanoliin vaha, mitte rasv või õli ja sulab 38-42 °C vahel. Looduslikud vahad nagu mesilasvaha ja lanoliin on rasvhapete estrid, mis sisaldavad vaid ühte hüdroksüül-( e. alkoholi-, e. OH-) rühma. See eristab neid taimsetest õlidest ja rasvadest, mis sisaldavad kolme hüdroksüülrühma.

Natuke surfasin ka Science Direct'is. Enamasti nimetati lanoliini villavahaks või villarasuks, ühest artiklist leidsin järgmise definitsiooni: "Lanoliin on rasuste komponentide segu, mis saadakse villavaha puhastamisel ja mida peamiselt kasutatakse kosmeetika- ja tervisetoodetes."

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et lanoliini võib kasutada villavaha või villarasu sünonüümina. Samas pole vale vaid puhastatud villarasu lanoliiniks nimetada. Täpselt nagu provvad soovivad :)

Villapesu

Seekord siis ühest tegevusest, mis hetkel kõige rohkem köidab - villa pesemisest.

Kõigepealt pean seletama, miks ma üldse villa pesen. Ja mitte ainult ei pese, vaid pesen puhtaks - st. nii, et ka enamus villarasust (mida enamasti nimetatakse lanoliiniks) saab eemaldatud.

Käsitööfoorumitest jäävad silma soovitused, et kedrata võiks pesemata villa. Mõnikord väidetakse lausa, et see on parim viis lambavilla ketramiseks. Mina sellega ei nõustu ning tunnen vajadust üks pikk ja tuline kaitsekõne puhta villa kasuks pidada :)

Esiteks - lambad pole eriti hügieenilised loomad. Villa küljes on lisaks nähtavale ja nähtamatule prahile, tolmule ja mudale-mullale ka kõiksugu lamba kehaeritisi - sõnnikut, uriini, higi, rasu... Võimalik, et ka villale pritsitavaid parasiiditõrjevahendeid. Kõike seda on valmiskedratud lõngast oluliselt raskem välja pesta kui ketramata villast.

Pesemata vill

Kaalu poolest on pesemata villast kedratud lõngas 60-80% villa ja 40-20% muud kraami. Soovides seda väidet testida, tegin katse. Võtsin 100 g üpris puhtana paistnud villa. Peale noppimist oli alles 91 g. Peale pesu jäi alles 60 g... Seega on kontroll pesemata villast ketramisel palju väiksem - sa ei tea, milline lõng pärast pesu välja näeb ja kas sama lamba villast kedratud lõngad tulevad samasugused (sest rasu ja mustus pole kunagi ühtlaselt jaotunud).

Villarasv/rasu (i.k. wool grease) sisaldab tegelikult nii õlisid, rasvasid, vaha kui ka kontsentreeritud lambahigi (i.k. suint). Rafineeritud ja puhastatud kujul nimetatakse villarasva lanoliiniks. Lanoliinil on mitmeid häid omadusi, kuid ketramisel võib villarasu olla pigem takistavaks teguriks.

Esiteks vedeldub lanoliin üpris kõrgel temperatuuril, 43 °C juures. Seega on jahedas pesemata villast ketramine raske või hoopis võimatu, sest tahke lanoliin takistab heietamist.

Teiseks rääsub lanoliin teatud aja möödudes (õhuga rohkem kokkupuutuvates villaku osades kiiremini) ning rääsunud rasv omakorda raskendab heietamist. Seega, kui tahta pesemata villa kedrata, ei tohiks seda väga kauaks seisma jätta. Ka palju lanoliini sisaldav lõng muutub ajaga kangeks ja kõvaks.

Sama vill, pestud

Ma arvan, et üks põhjus, miks pesemata villast kedratakse, on see, et inimestel pole kraase. Pesemisega läheb vill tahes-tahtmata rohkem "sassi" ja kraasimine või kammimine on vältimatud, et kedrata saaks. Pesemata vill on lokkidena võetult rohkem ühes suunas ning rasu kergendab "libisemist" (kui kedrata piisavalt soojas kohas) ja kleebib villakiud kokku. Karmi pealiskarva ning lühikese kiuga villade puhul võib seega mõningane lanoliin ketramise kergemaks teha (ehk siis võib sellist villa proovida pesta madalama temperatuuriga ja/või vähema pesuvahendiga).

Sama vill, kraasitud

Paar isiklikku märkust. Pesemata villaga ketramine määris mu kedervarre ära - rasvane mustusekord jäi varre külge (mis küll tubli küürimisega maha tuli). Mulle ei meeldinud ka see, et iga kord, kui panin kedervarre käest, et midagi muud teha, pidin enne käsi pesema. Ja peale esimest villapesu, nähes, milline pesuvesi pealtnäha suht puhtast villast tuli, kadus mul täiesti isu pesemata villa kedrata ning ma muretsesin endale kraasi :)

Uskuge mind, ma armastan toore villaga töötamist - mulle meeldib selle lõhn, meeldib villa pesuks ette valmistada, sorteerida ja noppida. Ma ei tee seda tööd kummikinnastega. Aga kedrata tahan ma puhast villa.

Jätkub...

Ketruspäevast

Laupäeval panin siis oma villad ja voki auto peale ning hakkasin Valistre poole sõitma, kus toimus ketruspäev. Endal vasardas peas: "Ma unustasin midagi maha, ma unustasin midagi maha...". 10 km pärast tuli meelde - fotokas jäi maha :( Seega kahjuks pilte pole.

Jõudsin natuke varem kohale ja sain laudas Julika lambaid-tallekesi imetleda. Nagu tal mees rääkis, on neil vaid maalamba-tõugu loomad, nii Ruhnu kui Saaremaa omasid (ehk ka Kihnust?). Üks utt oli alles samal hommikul poeginud ning pisikesed tallekesed olid usinasti ja vapralt udara kallal. Imearmas vaatepilt!

Üritus ise oli vahva. Kui lühidalt kokku võtta, siis tuli kari naisi kokku, istus maha ja kukkus ketrama :) Rahvast oli rohkesti, vokke ka - mitu uut Louet' vokki, minu JW ning paar vana vokki. Üks nendest oli eriti uhke ja üleüldine imetlusobjekt - punasest väärispuidust ja elevandiluust detailidega püstvokk, mille võttis kaasa Merike Läänemaalt. Natuke nokitsemist ja ketras nagu kulda.

Usun, et Julikal oli kindlasti mingi "eeskava" ka plaanis, aga üritus läks kohe sellise hooga käima, et isegi tutvustusringi ei jõudnud teha. Kõik tutvusid ise vabalt :) Oli kogemusega ketrajaid ja päris algajaid. Kes oskas, õpetas neile, kes ei osanud, prooviti teiste vokkidega kedrata ja kraasiti villa. Noorim osavõtja oli kahekuune ja vanim umbes 70-aastane. No kolmkümmend inimest oli küll kohal, kui mehed-lapsed hulka arvata.

Järgmise üritusena saab ehk üks villateemaline õppepäev korraldatud, nii igatahes lõpuks jutt jäi.

Hiljem lisatud: Annika Michelson saatis mulle ühe pildi ketruspäevast, kus ma, veidi mõtlikult, ühe vana ja väsinud voki kõrval istun. Ja siin veel rohkem pilte kogu päevast.