Audru neotud lõngadega rahvarõivaseelikud / Traditional skirts with weft ikat patterns from Audru parish

Audru neotud lõngadega rahvarõivaseelikust inspireeritud kangast kudumas. 

Close-up of a weft ikat fabric on my loom, inspired by Audru traditional weft ikat skirt.

Audru kihelkond on minu naaberkihelkond. Sõidan sealt läbi pea iga nädal. Tõenäoliselt ei üllata kedagi, et Audru rahvarõivastest pakuvad mulle kõige rohkem huvi sealsed neotud lõngadega kootud rahvarõivaseelikud :)

1889. aastal saatis Karl Tarkpea Jakob Hurdale kirjelduse paarkümmend aastat tagasi (st 1870. aastatel) kantud rahvarõivaste kohta:

"Kõige ilusamas peeti poti-sinise põhjaga körta, kellel korraleses mõõtus valged täpid sehes, mis seda viisi tehti, et lõngad värvimese aegas köbaste mõnest kohast kinni sioti, kus siis värv peale ei hakkan. Sidumine sai aga hoolega toimetatud, et täpid kördi sehes korralikud said." H I 2, 718

Pean minagi just neid Audru seelikuid kõige ilusamaks :) Neid on kogutud nii Eesti Rahva Muuseumi kui ka Pärnu muuseumi. Allpool mõned näited. 

Audru parish is my neighboring parish. I drive through it almost every week. Probably no one is surprised that for me the most interesting and beautiful Audru traditional costumes skirts are the ones with weft ikat patterns :) There are several examples in Estonian National Museum and Pärnu Museum. Below are some examples. The fabrics are weft-faced, with linen warp and woolen weft. Both warp and weft are singles yarns.

Audru seelik ERM A 76:6, foto MuIS

Audru seelik ERM A 286:1, foto MuIS

Audru seelikuriide tükk, Pärnu Muuseum PäMu _ 12040 E 130/T

Audru neotud lõngadega rahvarõivaseelikust inspireeritud kangas minu teljel. 

A weft ikat fabric on my loom, inspired by Audru traditional weft ikat skirt.

"Mis on rahwariie?" Ants Laikmaa ajatud sõnad / "What is folk costume?" Timeless words from an Estonian painter.

Ants Laikmaa (1903) "Lääne neiu" modelliks oli minu vanavanatädi Maria Ruut-Kaals. The model for this pastel by Ants Laikmaa (1903) "Maiden from Lääne County" was my great-grandaunt Maria Ruut-Kaals.

Kui ma laps olin, rippus meil toas Ants Laikmaa "Lääne neiu" plakat. Mäletasin oma Lihula lähedalt pärit tädi juttu, et sellel pildil on tema vanatädi. Kui ma kaks aastat tagasi Pärnumaa Rahvarõivakooli Lihula rahvarõivaid tegema läksin, hakkasin seda pastelli hoopis uutmoodi pilguga nägema. Enam ei näinud pildil noort rätiga neiut, vaid neiut, kellel on seljas Lihula kandile tüüpilised rahvarõivad - väga laiade varrukatega linane särk, mis tõenäoliselt kaunistatud valge põimpiluga, punane liistik, rohkelt rahasid rinnas, kuldsed kurguhelmed, siidrätik peas... See pastell sai mõnes mõttes minu rahvarõivaste inspiratsiooniks, tegin minagi endale põimpiluga särgi, ühe kodarraha ja kolme paatri jagu kannaga rahasid ning punase liistiku valmistasin Ants Laikmaa majamuuseumis hoitava, Laikmaa pärandvara hulgas olnud villase liistiku järgi.

When I was a child a poster with Ants Laikmaa's pastel from 1903 "Maiden from Lääne County" was hanging in my room. I remember my aunt telling me that the girl on the picture was her grandaunt. After joining the Folk Costume School two years ago to make myself a Lihula parish folk costume, I suddenly saw the drawing in a new light. I didn't just see a young girl with a headscarf. Now I saw a young girl who was wearing folk costume clothes and accessories typical for Lihula parish - a linen shirt with very wide arms that were probably embellished with openwork in needleweaving, red vest, several coin pendants, golden pearls around her neck, silk scarf on her head... I used this pastel as an inspiration for my own folk costume. I chose to do the openwork in needle weaving on my shirt, I made several coin pendants and I made my red vest according to the one that's kept in Ants Laikmaa's house museum.

Ants Laikmaa (1934) "Vigala noorik". See portree Vigala rahvarõivais noorest naisest võtab mind alati hingetuks - imeilus! Ants Laikmaa (1934) "Young woman from Vigala". This portrait of a young woman wearing the folk costume from Vigala parish always leaves me breathless - it is beautiful!

Rahvarõivakooli lõpetamiseks kirjalikku tööd kokku pannes sattusin Laikmaa (tol ajal veel Laipmani) 1927. aasta Päewalehes ilmunud artiklile "Mis on rahvarõivas?" See oli kirjutatud läheneva laulupeoga seoses, mis meidki ju kohe-kohe ees ootamas. Laikmaa on seal teemat niivõrd täpselt tabanud!
"Rahwariie on stiil, rahwa tarbe ja maitse järele pika aja jooksul kindlasti wäljakujunenud stiil, ei mitte mõni moe wõi maitsetuse ühepäewaliblikas! Seda nii wäljakujunenud rahwariiet peab tema originaalsuses austama ja hoidma puhta, sest ta on ajalugu, on dokument, mida iga wõhik oma oskamatuse ja maitsetusega ei tohi narrida! Meil on ju juba oma muuseumid /…/, kus wõib oma soowe rahwariidesse panemisel kontrollida ja saada näpunäiteid, missugused kuski kunagi rahwariided olid ja kuidas neid kanti. /…/ Nende eeskujude järele riietatagu endid.“

When writing my thesis for the Folk Costume School graduation I happened upon an article written by Ants Laikmaa in 1927. He has really hit the nail on it's head with this one!
 "Folk costume is a style that has developed over a long time according to the needs and tastes of our people, it does not have the fleeting lifespan of a butterfly like fashion or tastelessness! We have to honour and respect and preserve the folk costume, because it is history, it is a document that not everybody may mock with their inability and tastelessness! We already have museums where one can verify one's wishes when wearing folk costume and get advice on how did they look and how they were worn. Let's follow these examples when we dress ourselves in folk costumes."

Potisinise retsept 18. sajandist / Indigo Urine Vat Recipe from 18th Century

Asusin sügisel õppima Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia magistrantuuri. Õpingutega seoses tuhnin oluliselt rohkem igatsugu andmebaasides ja arhiivides. Hiljuti jäi ette üks väga huvitav raamat - Christina (Cajsa) Wargi "Majapidamise abiraamat noortele naistele", õigemini selle 1789. aastal välja antud saksakeelne tõlge. 1781. aastal tõlgiti raamat ka eesti keelde: "Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi kelest Eesti-ma Kele üllespandud on". Tegemist on eelkõige kokaraamatuga, mida ainuüksi rootsi keeles ilmus 14 trükki. Alates 3. trükist, mis ilmus 1762, sisaldas raamat ka värviretsepte (eestikeelses tõlkes paraku värviretsepte pole).
Eriti meeldis mulle potisinise retsept, nii detailne! Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu lugemissaalis raamatut esmakordselt lehitsedes oleksin tahtnud vaimustusest piuksuda! Ei teinud seda, sest teisi inimesi oli ka ja lugemissaalis peab olema tasa. Kuid toon allpool ära retsepti tõlke - kes teemat jagab, saab kaasa piuksuda :)

Since this autumn I'm a MA student in Viljandi Culture Academy, studying Native Crafts. I'm spending more and more time going through different databases and archives and I stumbled upon a fascinating book written by Christina (Cajsa) Warg - "Guide to Housekeeping for Young Women" (I read the German translation from 1789). It is a famous Swedish cookbook that had 14 editions. From the third edition (1762) it included an appendix with dye recipes. I really loved the recipe for dyeing with indigo urine vat, it's so detailed! I translated it (scroll down for the english translation) so you can enjoy it as well :)

"Villase lõnga siniseks värvimine." (Christina Warg "Swedisches Koch- und Haushaltungsbuch: Nebst einem Unterricht auf Seide, Wolle und Leinen zu Färben: zum Nutzen junge Frauenzimmer", 1789)

"Võta uriini, parim on nende oma, kes kangeid jooke joovad. Vala see pütti või potti ja pane anumale kaas peale. Kaane ja poti vahele pane riie, nii et pott tihedalt kinni oleks. Hoia potti ahjus, mis on soe, kuid mitte kuum, 3 või 4 päeva. Seejärel vala selge vedelik põhjasademe pealt ära ning sade viska minema. Loputa pott korralikult puhtaks, nii et saad klaari kuse sinna tagasi valada. Siis hõõru indigo väga peeneks, pane see õhukesest linasest kotikese sisse ning õmble kott tihedalt kinni. Pane see kott klaari kuse sisse ja lase sel 4 või 5 päeva liguneda, kuid hõõru kotti iga päev korra.

Seejärel pane vedelikku lõngajupp, et värvi valmisolekut katsetada. Kui lõng on peale 12 tundi värvis ligunemist roheline, on värv valmis. Siis torka üks viht teise järel potti ning pigista neid seal sees, raputa jälle ühtlaseks ja jäta potti ligunema. Kui vihid on hommikust lõunani potis olnud, pigista need jälle läbi ja raputa korralikult lahti ja pane potti tagasi.

Niimoodi seisavad lõngad 2-3 päeva potis, kuni nad on muutunud nii tumedaks, kui soov on. Oluline on, et neid igal hommikul ja õhtul läbi pigistatakse, lahti raputatakse ja jälle tagasi potti pannakse. Iga kord tuleb ka indigoga kotikest hõõruda. Kui lõng on sobilikult tume, tuleb värv lõngast välja pigistada ja vihid esmalt kusest läbi loputada. See kusi vala pärast potti, et seal saaks helesinist värvida. Lõng pese seejärel kuumas seebivees, loputa kuumas vees ja riputa kuivama.

Kogused värvimiseks: 1 naela (Saksi nael - ca 467 g) villase lõnga kohta võta 1 lood (Saksi lood – 14,6 g) indigot, kui tahad tumedat värvi saada. Uriini võta nii palju, et see korralikult üle lõnga ulatuks, vastasel juhul jääb lõng laiguline. Pott peab olema korralikult tihe ning kogu aja „suvesoe” (originaalis "Sommerwarm") püsima, ent mitte kuumem."

"To dye woolen yarn blue." (from Christina Warg "Swedisches Koch- und Haushaltungsbuch: Nebst einem Unterricht auf Seide, Wolle und Leinen zu Färben: zum Nutzen junge Frauenzimmer", 1789) 

"Collect the urin, the best is from those who drink strong drinks. Pour it into a vat or pot and cover it with a lid. Between the lid and the vat put a piece of cloth so that the vat is really tightly covered and keep it in a warm, but not hot oven for 3 or 4 days. Then separate the clear urine from the sediment by pouring it off, and throw the sediment away. Rinse the vat properly, so that you can pour the clear urine back into it. Then rub indigo into a fine powder and put it in a small bag made of thin linen, sew it tightly closed and put it in the clear urin. Let it stay there for 4-5 days and rub the bag once every day.

To test the dye, put a string of yarn into it. If it is green after soaking for 12 hours, the dye is good. Put yarns into the vat, one after another and squeeze them in it, shake them loose and put them back evenly distributed. After the yarns have stayed there from morning to midday, squeeze them again, shake them and put them back into the vat.

The yarns will stay in the vat like this for 2-3 days, until they are suitably dark. You have to squeese the skeins and shake them and put them back into the vat every morning and evening. Every time you also have to rub the bag with indigo. If the yarns are as dark as necessary, you have to squeeze the dye liquid from the yarns and rinse them in urine first. Then pour this urine into the vat to dye light blue colours. Wash the yarns in a hot soapy water, rinse them in hot water and hang them to dry.

Proportions for dyeing: for 1 pound (Saxon pound = 467 g) of woolen yarn take 1 lot of Indigo (Saxon lot = 14,6 g) if you wish to get a dark blue. Take enough urine to cover the yarns well otherwise the yarns will be blotchy. It is important to have a good and tight vat and keep it „summer warm” (in German "Sommerwarm") at all times, but not warmer."

Ruhnu sukalõngad - mis toimub?!? What goes on with traditional Ruhnu stockings yarn?

Käisin Saaremaa muuseumis Ruhnu sukkasid vaatamas ja tulin tagasi täiesti pahvina. Et ikka kõik aru saaks, millest ma edasises postituses räägin, kirjutan esmalt, kuidas lõnga keeru suunda määrata.

Kui lõngajuppi väga lähedalt vaadata, siis on näha diagonaaljooni. Ühekordse lõnga puhul moodustuvad need jooned keerdunud kiududest, mitmekordse lõnga puhul tekivad jooned üksteise ümber keerdunud ühekordsetest lõngadest. Kui lõnga ketramisel keerutatakse kedervart või tallatakse vokki päripäeva, jooksevad jooned vertikaalselt hoitaval lõngal ülevalt paremalt alla vasakule - nagu Z-tähe keskmine osa. Kui kedervart keerutatakse või vokki tallatakse vastupäeva, jooksevad jooned ülevalt vasakult alla paremale - nagu S-tähe keskmine osa. Seletus on pikk ja veniv, kuid vaadake allolevat pilti ning saate aru, et lõnga keeru suunda on üpris lihtne määrata.

Recently I visited Saaremaa Museum to look at traditional stockings from Ruhnu island. I came back totally flabbergasted. Because I want you all to understand what I'm talking about, I'll first define the direction of twist.

When looking at a string of yarn very closely, you'll notice diagonal lines. If it's a singles yarn, the lines you see are twisted fibers. If the yarn is plied, you'll see the lines because two or more singles yarns are twisted around each other. When you swirl the spindle or treadle the spinning wheel clockwise, you'll get lines that run from upper right side to lower left side and this is called Z-twist. Namely, the middle part of the letter Z has the same direction. When you swirl the spindle or treadle the spinning wheel counterclockwise, you'll get lines that run from upper left side to lower right side and this is called S-twist, because it follows the diagonal of the middle part of the letter S. Despite the lengthy explanation it is actually quite easy to determine the twist direction of a yarn, just look at the following picture.




S-keerd on vastupäeva-keerd, Z-keerd on päripäeva-keerd. S-twist is counterclockwise-twist and Z-twist is clockwise-twist.

Enamasti kedratakse ühekordsed lõngad päripäeva ning moodustub nn Z-keerd. Korrutatakse ketramisele teistpidises suunas ehk siis antud juhul vastupäeva - ja moodustub S-keerd. Kui lõng on korrutatud, siis ühekordse lõnga keerdu me hästi ei näe, aga võib päris julgelt eeldadada, et see on korrutuse keerule vastupidine. Niipalju kui mina olen etnograafiliste tekstiilide lõngade keerusuundi jälginud, on need ikka olnud S-korrutusega ehk siis diagonaaljooned näevad välja nagu lõngal, mis on skeemi vasakul pool. Sellist lõnga tähistatakse zzS (kaks Z-keeruga ühekordset on kokku korrutatud S-keeruga). Teistpidi kedratud lõng on seega ssZ.

Singles yarns are usually spun clockwise and yarns spun this way have a Z-twist. For plying yarns are twisted the other way - counterclocwise, so the ply twist is S-twist. In plied yarns it is difficult to see the twist of singles, but you can quite confidently assume that they have twist that is the opposite of ply twist. Yarns that are spun and plied in the same direction look very weird. Yarns in Estonian ethnographic knitted textiles are also usually spun clockwize and plied counterclockwise. This kind of twist is marked as zzS (two Z-spun singles are plied in the S-direction). Yarn that is spun and plied in the other direction, is ssZ.



Saaremaa muuseumis nägin kolme paari Ruhnu roositud sukki. Kõik olid kootud käsitsi kedratud lõngast. Kaks paari olid kootud kolmest erinevast lõngast (valge ja tumesinine põhikude ning valge roosimislõng), ühel oli põhikoes lisaks valgele ja tumesinisele ka halli ja musta lõnga. Mis mind nende Ruhnu sukkade puhul niivõrd üllatas, oli see, et keeru suund oli kord nii, kord naa, ei mingit korrapära! Kui poleks oma silmaga näinud, ei usuks :) Ja palju oli ebatraditsioonilist ssZ lõnga, lastesukad olid üleni ssZ lõngadest kootud.

In Saaremaa Museum there were 3 pairs of traditional Ruhnu stockings, decorated with inlay technique. All yarns were handspun. Two pairs of stockings were knitted with 3 different yarns, one was knitted with 5 different yarns. And what amazed me was that there was no regularity in the direction of yarn twist! Child stockings were knitted with only ssZ twist yarn (the unusual kind), the other pairs had yarns with both kind of twist directions.

Sukad nr 1 (SM _ 10379:152 T, lastesukad). Kõik lõngad ssZ.
Stockings no 1 (SM _ 10379:152 T, child's stockings). All yarns were ssZ.




Sukad nr 2 (SM _ 10379:162 T). Roosimise lõng ssZ, põlvepealse, kanna ja varbaotsa valge samuti ssZ, kuid tumesinine oli tavapärane zzS.
Stockings no 2 (SM _ 10379:162 T). Inlay yarn ssZ, white yarn for the knee, heel and toes also ssZ, but dark blue yarn was the usual zzS.




Sukad nr 3 (SM _ 10379:101 T). Roosimise lõng oli tavaline zzS, valge kanna- ja varbaotsalõngad samuti zzS, hall põlvepealse lõng ning must ja sinine põhikoelõng olid ssZ.
Stockings no 3 (SM _ 10379:101 T). Inlay yarn was the usual zzS, white yarns also zzS, but the grey, black and blue yarns were ssZ.




On see juhus või Ruhnu sukkade puhul tavaline? Kaks täiskasvanute sukapaari olid näiteks ühe inimese käest muuseumile saadud. Kuid kui etnograafiline Ruhnu sukk (või kinnas!) ette satub, tasub igal juhul keerdu silmas pidada.

I don't know (yet), whether this is normal for Ruhnu stockings or not, but it is a topic that's definitely worth some more research.

Potisinine (see päris) / Dyeing with indigo urine vat

Käsitsi kedratud potisinine kirivöölõng. Pot blue hanspun yarn for a traditional woven belt.

Sel kevadel hakkasin käima Tõstamaal Rahvarõivakoolis. Minu emapoolse suguvõsa juured on Tuudil, seetõttu valmistan Lihula kihelkonna rahvarõivakomplekti. Mul oli kindel soov kasutada sukkade ja vöö jaoks ise värvitud ja kedratud potisinist lõnga, sest nagu juba Gustav Vilbaste 1938ndal kirjutas: "Potisinine oli varematel aegadel hästituntud värvus (...)".

I’m in the process of making myself a Lihula parish folk costume from late 19th century. Lihula parish is where my mother’s mother is from and frankly, the folk costumes of Lihula are one of the most beautiful in Estonia :) I was determined to use my own hanspun yarn dyed in indigo urine vat for the woolen stockings and woven belt, because this is the way blue was dyed at that time. Wool or yarn dyed in indigo urine vat is called „potisinine” in Estonian - it means „pot blue”, because you need a chamber pot to collect the dye liquid.

Potisinised villad. Pot blue wool.

Olen korra varem potisinisega värvinud ja sellest ka siin blogis kirjutanud. Seekord oli motivatsioon suurem ning võtsin asja tõsisemalt ette. Ka tulemused olid märgatavalt paremad. Väga põhjapanevaid järeldusi ei taha ühe suve katsetuste põhjal teha, kuid ehk on allpool kirjapandust järgmistele julgetele katsetajatele abi :) Minu raamatukogu kõige põhjalikuma potisinise-tehnilise info leidsin J.N. Lilesi raamatust "The Art and Craft of Natural Dyeing", veebist võib lugeda Sharon Ann Burnstoni kirjatükki.

Kes ei tea, siis päris potisinise värvimiseks tuleb indigo lahustada käärinud kuses, seega potisinine algab alati pissi kogumisega. Mäletasin eelmisest korrast, et kõige keerulisem selle juures oli hommikul unise peaga meeles pidada, et nüüdsest tuleb potti pissida. Seekord olin nutikam ja muretsesin tilaga plastkausi, mis mahtus WC-potti ja panin selle juba õhtul sinna valmis :) Sellisest kausist oli kogutud vedelikku ka mugav kanistrisse valada.

Kui vajalik kogus kust olemas oli, ootasin, kuni kuse pH muutus aluseliseks. Mina kasutasin selle mõõtmiseks pH indikaatorpabereid. Teine võimalus oleks olnud kasutada oma nina, sest käärimise tulemusel muutub kusihape aluseliseks ammoniaagiks ja ammoniaagihaisu juba maha ei maga :)

I had tried the urine vat once before and I wasn't very successful. I was much more motivated to get it right this time and the results were much better. I hope this blog post helps those who are brave enough to take this on :) For extra reading I recommend J. N. Liles’s „The Art and Craft of Natural Dyeing” and this text from Sharon Ann Burnston.

As you already know or guessed – you need to collect and ferment urine and you will use it to dissolve indigo. I remembered from last time that the most difficult thing was to remember in the morning that one has to pee in a pot from now on. So I bought a plastic bowl with a pouring spout that fitted in my toilet and I put it there in the evening already. The pouring spout also made it easy to pour the piss into a plastic canister.

After I had collected the required amount of urine, I waited until the pH turned alkaline. I used pH indicator papers, but you can also use your nose. The pH of urine turns alkaline when urea in urine turns into ammonia and you really can’t miss the smell of ammonia :)


Indikaatorpaber on roheline - see näitab, et vedeliku pH on 9 ehk siis indigo lahustamiseks ning villa värvimiseks sobilik.
pH indicator paper has turned green which means that pH is 9, i.e. suitable for dissolving indigo.

Armas abikaasa oli mulle kenasti kääriva sõnnikuhunniku ette valmistanud. Kääriv sõnnik oli potisiniseküübi jaoks ideaalne - hoidis küübi temperatuuri ilusti 30-35 kraadi juures, kui päike peale paistis, siis läks veel soojemaks. Küübi stabiilselt sooja hoidmine on väga oluline, et bakterid rõõmsalt paljuneksid ja vedelikust hapniku ära tarbiksid. Kui küüp kippus maha jahtuma, kaevasin uue augu või lasin mehel hunnikut segada ja värske sõnnikuga täiendada, et see jälle käima läheks.

We raise beef cattle and I asked my dear husband to prepare me a nicely fermenting manure heap for keeping the urine vat warm. The fermenting manure heap was doing it’s job perfectly and the temperature of the vat stayed between 30-35 degrees Celsius. It got even warmer on sunny days. It is important that the vat stays nice and warm, so that bacteria can grow and use up all the oxygen in the vat. As soon as the vat showed signs of cooling down I dug a new hole for the vat or I asked my husband to mix the heap and add some fresher manure to get the fermentation of the heap going again.


Kääriv sõnnikuhunnik - potisinisega värvimisel asendamatu :)
A fermenting manure heap makes dyeing with indigo urine vat really easy :)


Värvivedelik peab stabiilselt soe püsima.
The vat has to stay warm.

Kaevasin sõnniku sisse sobiliku suurusega augu, valasin kuse 10-liitrisesse kaanega plastämbrisse ümber ja lisasin indigo. Kuna indigo, mida kasutan, oli imepeeneks jahvatatud, ei hakanud mingi kotikesega mässama. Segasin pigmendi veega pastaks ja valasin selle kõik korraga kuse sisse. Esmalt panin indigot 15 g, aga kuna sellega sain vaid keskmisi siniseid, siis panin veel 25 g juurde, nii et kokku läks 10-liitrisesse küüpi 40 g pigmenti. Võibolla pingutasin üle, ent indigo tumeda villa pealt pärast värvimist igatahes maha ei hõõrdunud - see nagu näitaks, et ei olnud palju... Mis on minimaalne hulk pigmenti tumedate siniste saamiseks, vajab veel katsetamist.

Kuna indigo lahustumiseks pidi vedeliku saama hapnikuvabaks, oli ämber triiki täis ja kaas õhukindlalt peal. Seejärel hakkasin käima korra päevas oma potisinist segamas - et põhjavajunud pigment jälle lahusesse lükata ja värvimiseks õiget hetke mitte maha magada. "Õige hetk" tähendas seda, et vedeliku pinnale hakkas tekkima vaskne kiht (nn indigo "lill") ja värvivedelik oli muutunud roheliseks. Need olid märgid sellest, et indigo oli lahustunud.

I dug a hole in the manure heap where I planted the vat with urine. For the vat I used a plastic 10-litre bucket with a tightly fitted lid. Because indigo powder I use is really fine I didn’t bother to put it in a nylon stocking as is often recommended. I mixed the indigo into a paste and put all of it into the vat. At first I used 15 grams of indigo, but I only got medium blues. So I added another 25 grams – 40 grams altogheter. Maybe it was too much, I have to experiment more to find out what is the minimal amount of indigo to get a nice dark blue. But the dark blue I got did not rub off during spinning and this is a sign that the pigment in the vat was nicely dissolved.

Because the vat had to became anoxic for the indigo to dissolve, I kept the vat filled to the brim and tightly covered with a lid. I mixed the vat once a day to get the indigo pigment off the bottom into the solution. In a few days a coppery sheen started to appear on the surface of the vat (the so-called "indigo flower") and the liquid turned green – sure signs that indigo was dissolving!

Värvimiseks valmis potisinise küüp - peal vaskne kiht ja vedelik pinna all roheline. The vat is ready for dyeing - there is a coppery "indigo flower" on the surface and the liquid under the surface is green.

Kuna tahtsin ise lõngad kedrata, värvisin peamiselt villa. Villa leotasin eelnevalt kuse sees märjaks ja panin seejärel küüpi tavaliselt kolmeks tunniks. Seejärel võtsin villa välja, lasin tunnikese õhu käes oksüdeeruda ja leotasin aluse neutraliseerimiseks pool tundi kergelt hapus äädikavees. Peale iga värvimist valasin ämbri jälle triiki uut kust täis.

Because I wanted to spin my own yarn I mostly dyed wool. I soaked the wool in urine first and then put it in the vat for 3 hours. I then got the wool out and let it oxidize for about an hour . After that I soaked the wool in a weak vinegar solution for half an hour to neutralize. After every dye session I filled the vat to the brim with new urine.


Vill on olnud 3 tundi potisinise sees (kaas oli sel ajal ämbril peal).
The wool has been in the vat for 3 hour (the vat was covered with a lid).


Hetk peale potisinisest väljavõtmist...
Just a moment after I took the wool out of the vat...


... ja peale õhu käes oksüdeerumist.
... and after indigo was oxydized.

Kui tahtsin tumedamat tooni saada, loputasin villa seejärel puhtas vees ja värvisin järgmisel päeval üle. Nagu indigoga värvides ikka, saab ka potisinisega värvides kõigepealt tumedamaid ja seejärel üha heledamaid siniseid. Kui värv sobis, pesin villa ära. Pärast ühte pesu, kahte loputust ja kuivamist oli villa küljes lõhna väga vähe ja pärast lõnga ketramist ning pesu oli lõng praktiliselt lõhnatu.

Seekordne potisinise-ettevõtmine oli tõsiselt positiivne, ma pole keemiliselt lahustatud indigoga kunagi nii kenasid tumedaid siniseid saanud. Ja loomulikult teeb nüüd ka minu rahvarõivakomplekti (vähemalt enda jaoks) erilisemaks see, et suka- ja vöölõngad on päris potisinised :)

If the blue was not dark enough, I then rinsed the wool and redyed it the next day. With indigo you always get first dark blues and then, as the indigo is used up, lighter and lighter blues. As soon as the colour was to my liking I washed the wool. After washing and rinsing and drying the smell was almost gone and after I had spun the yarn and washed it, there was no smell left.

I was really happy with these dyeings, I have never gotten such nice dark blues with so little fuss with the hydrosulfite vat. And I really like that my folk costume will have items that are true pot blue :)

Hallikirju potisinine käsitsi kedratud sukalõng

Handspun pot blue yarn for my stockings

Edasi eesti keeles / No More English

Pärast pikemat kaalumist olen otsustanud edasi blogida vaid eesti keeles. Põhjuseid on päris mitu.

- Hakkasin seda veebipäevikut pidama eelkõige Eesti lugejatele mõeldes, kuna eesti keeles puudus blogi, kus oleks süvitsi lõngade ketramist ja taimedega värvimist käsitletud. Ingliskeelseid seevastu on väga palju, minu lemmikud on linkide all kirjas.

- Paralleelselt kahes keeles blogimine aeglustab tõsiselt postituste ilmumist. Ma ei ole inglise keeles nii sorav, et võõrkeelne tekst kerge vaevaga tuleks. Tahaks palju rohke ja palju sagedamini kirjutada, enda võetud kohustus tekst ka inglise keeles avaldada on tõsiseks koormaks kujunenud.

- Näen oma blogi eelkõige informatiivsena, mis eeldab põhjalikke ja pikemaid postitusi, see omakorda aga rohkem tõlkimist. Minu blogimise aeg on väga piiratud, päeval pole poiste tõttu võimalik kirjutada. Õhtul on arvuti taga aga ka muud tööd vaja teha.

- Enamik minu lugejaid on Eestist. SiteMeter näitab vaid üksikuid külastajaid välismaalt - näiteks Soomest, Rootsist, Belgiast ja muu hulgas ka USA-st Alaska osariigist :)

Võib-olla millalgi leian jälle aega ja tahtmist kahes keeles blogida. Hetkel mul seda ei jagu...

After giving it a lot of thought I have decided to stop blogging in English, at least for now. There are several reasons.

- I started this blog because there was no Estonian blog about dyeing with natural dyes and spinning yarn. So this blog is primarily for Estonians. And there already are many great blogs on these subjects in English.

- Blogging in two languages seriously impacts the time I publish new posts. I would like to write more posts and publish more often, but the commitment I took to publish my texts in two languages greatly slows me down.

- I want my blog to be informative, that means long and thorough posts. I have very little time for blogging. I can't do it during the day because of the boys and I also have other things besides blogging I have to do at the computer after the kids are asleep.

- My readers are mostly from Estonia. There are some from abroad according to the SiteMeter - from Finland, Sweden, Belgium and USA, for example. I'm very glad you took time to pop by :)

Indigo vol. 1

Foto: košenilliga värvitud lõng, mis on indigoga üle värvitud
Photo: yarn dyed with cochineal, overdyed with indigo

Sel suvel jõudsin indigot vaid nuusutada ehk siis 3-4 värvimist teha. Ei olnud ühegi tulemusega päris rahul. Mis parata - indigoga värvimine nõuab kogemust. Kui pole seda endal ega ka kedagi, kellelt õppida, tuleb ise kõik vead läbi teha. Indigo teema on nii lai, et tuleb mitu postitust. Värvimisest ja probleemidest kirjutan järgmistel kordadel.

Esmalt natuke teooriat. Indigo on sinine pigment, mida sisaldavad mitmed taimed, tuntumad on Euroopas kasvav sinerõigas (Isatis tinctoria), Jaapani indigo (Polygonum tinctorum) ja enim pigmendi saamiseks kasutatav Indigofera tinctoria. Enamasti värvitakse juba taimest eraldatud pigmendiga, kuid võib ka ise värskete taimedega värvida. Leenal tuli Jaapani indigoga värvimine kenasti välja. Peab arvestama, et tegemist on sooja armastavate taimedega, mistõttu nad vajavad kasvuhoonet, muidu pigmenti eriti ei teki.

Indigo kui pigment on selles mõttes eriline, et ta ei lahustu vees. Ei kuumas, ei külmas - seniks, kuni seal on hapnikku. Ja seniks, kuni keskkond on neutraalne või happeline. Keskkond värvipotis peab olema hapnikuvaba ja (tugevalt) aluseline. Kui indigo sellisesse keskkonda panna, kaotab ta hapnikumolekuli ja sinine indigo muutub nn. "valgeks" indigoks (värvilt küll pigem rohekaskollaseks). "Valge" indigo kujul kinnitub pigment lõngale. Kui lõng peale seda potist välja õhu kätte tõsta, võtab "valge" indigo õhust endale hapnikumolekuli tagasi ning muutub tagasi siniseks indigoks ja potis roheliseks muutunud lõng muutub sinu silme ees siniseks.

Nagu fotodeltki näha, on indigo ideaalne igasuguste koledat (või ka ilusat) tooni lõngade ülevärvimiseks.

Fotod: Lõngad enne...
Photos: Yarns before...

... ja pärast indigoga värvimist.
...and after dyeing with indigo.


This summer I had a chance to dye with indigo only 3 or 4 times. I wasn't satisfied with the results but what to do - dyeing with indigo asks for experience. I don't have any and I don't have anybody to learn from (IRL), so I have to make all the mistakes myselt. I will write about the dyeing in detail later, as I plan to make several posts about indigo.

Little theory first. Indigo is a blue pigment that is obtained from several plants like woad (Isatis tinctoria), japanese indigo (Polygonum tinctorum) and Indigofera tinctoria. Most dyers use the purified pigment, but if you wish you can grow your own plants. Leena had quite a success with japanese indigo. But take into consideration that these plants need warmth in order to produce enough pigment.

Indigo is special, because you can't dissolve this pigment in the water. Not, if the water has any oxygene in it or if the pH is acidic or neutral. The environment in the vat has to be anoxic and (strongly) alkaline. If you put indigo in this kind of environment, it loses oxygene molecules and turnes into so called indigo "white". Then, if you put the yarn in the vat, the indigo "white" molecules attach to the yarn. And by lifting the yarn into air, indigo "white" molecules take back the lost oxygene molecules from the air and the yarn, that turned green in the vat, now turns blue in the air in front of your eyes.

As you can see from my pictures, indigo is just wonderful for overdyeing dull (or beautiful) coloured yarn.

Soome maalammas / Finnsheep

Soome maalambast olen varemgi paar sõna kirjutanud, kuid nüüd olen ise seda villa kedranud. Kuna soome maalamba vill on pika kiuga, ilusa läikega ja pehme, on seda tõeliselt nauditav kedrata. Soome maalamba vill on muuseas ka viltijate üks lemmikuid.

Olin siiani kedranud pesemata villa ja kammitud villa, seekord sain siis kraasitud villa proovida. Heietamine oli tõesti kergem kui kammvilla puhul - kraasitud villas ei ole villakiud nii tihedalt koos kui kammvillas. Samas arvan, et soome maalamba villa ilus läige tuleks kammvillast ketramisel paremini välja. Laenan siin võrdluse A. Amose raamatust - kammvill, mille kiud on paralleelsed ning lühikesed kiud eemaldatud, peegeldab valgust kui sile alumiiniumfoolium. Samas kraasvilla võib võrrelda kokkukortsutatud ja seejärel siledaks silutud fooliumi peegeldusvõimega - valgus hajub rohkem kui sileda fooliumi puhul. Ehk siis ilusa läikega kiudude puhul (n. siid ja osad villad) tuleb läige paremini välja, kui kedrata kammitud villast.

Soome maalamba villa on mitut erinevat tooni (valge, hall, must, pruun), mina ketrasin valget, millel oli veidi halle kiude sees. Tulemus jäi kaunilt hõbedane. Neti kaudu võib endale seda villa tellida näiteks Värtsilän Villa ja Värjäämo'st (müüvad kraasitud orgaanilist soome maalamba villa) ja Piiku'lt (müüvad pestud lokke ja kraasitud villa).


I have mentioned Finnsheep before, but now I have been spinning Finnsheep wool myself. As the wool has a long staple, a beautiful lustre and is soft, it is a delight to spin. Finnsheep wool is also very good for felting. Up to now I have tried spinning from the grease and spinning a commercial combed top. The Finnsheep wool was carded. Drafting was easier than with combed top - the fibres are not so tightly together in the carded wool. But I think that the lustre of Finnsheep would have showed more if I had spun combed wool. I like the comparison in the book of A. Amos - yarn spun from combed wool reflects light like unwrinkled aluminium foil while the random orientation of carded fibres and the yarn spun from carded wool reflects light like from crumpled and then flattened foil. Finnsheep wool comes in different natural colours (white, grey, black, brown). I spun white wool with some grey fibres in it. The result was a lovely silvery grayish white. You can order Finnsheep wool from Värtsilän Villa ja Värhäämo (they sell carded organic Finnsheep wool) or from Piiku (they sell carded wool and washed locks). There are also several shops in US that sell Finnsheep.

Lahedad vokid / Cool Wheels

Kui hakata tutvuma tänapäevaste vokkide maailmaga, siis esmalt satuvad sulle ette sellised nimed nagu Ashford (Uus-Meremaa), Louet (Holland) ja Kromski (Poola - sic!).

Kuid mitte nende vokkidest ei taha ma kirjutada. Minu sümpaatia kuulub väikestele tegijatele ja erilistele vokkidele. Kahjuks on nad enamuses kõik Ameerikast, kuna sealne ketruskogukond on lihtsalt nii suur, et ka väike tegija võib vokkide meisterdamisega ära elada. Kunagi sattusin netis küll ühe sakslaste poolt tehtud voki peale, aga enam ei leia seda lehte üles.

Journey Wheel on vokk, mis armastab reisimist. Väidetavalt mahub see kokkupandult isegi lennukiistme alla. Seda valmistab (ja täiendab) juba 30 aastat Jonathan Bosworth. Kui ma esmakordselt JW fotot nägin, arvasin, et ketramiseks tuleb "värgid" kastist välja võtta ja ise vokk kokku panna :D Ei midagi sellist. Sa lihtsalt teed kasti lahti, tõmbad tallalaua alla ja valmis! Ja kui tahad lõpetada, siis paned samamoodi kinni, midagi ei pea ära võtma. Kõik, kes Bosworthidega on tegemist teinud, laulavad kiidulaulu nende klienditeenindusele. Ning kui te juba JW kodulehel olete, heitke pilk ka kedervartele. Ja täiendage oma jõulukingituste soovinimekirja :) Ainuke negatiivne külg JW puhul on see, et kui sa näiteks praegu voki tellid, saad sa selle alles 2009. aasta sügisel - ootejärjekord on nii pikk.

Üks vahva ja armas vokk on SpinOlution'i Mach 1. Video veenis mind küll :) Siin on üks pikk, põhjalik ja positiivne ülevaade sellest vokist. Tõsiselt suured poolid. Nii mitmekesise ja kahe tallalauaga voki kohta väga soodne hind.

Betty Roberts'i vokid on tõelised kaunitarid. Vokiratastel on kaunistustena kasutatud kuivatatud lilli ja liblikaid. Paar pilti (ja juttu) siin ja siin.

Siis võid veel pilgu heita Golding'i vokkidele. Väga eriline disain. Õnneks pole minu maitse - ma ei saaks neid niikuinii endale lubada :)

Ja last but not least, Andy Paiko klaasist vokk... Siit näed videot ketramisest.

If you start to look for the spinning wheels today, you'll will first bump into names like Ashford (New Zealand), Louet (Nederlands) and Kromski (Poland).

But I didn't want to talk about these spinning wheels. In America you'll find several craftsmen or small family businesses that make their own special wheels. Unfortunately I don't know any in Europe. I once saw a German handmade spinning wheel, but I can't find it any more. If you know some in your country, I'd love to hear about it.

Journey Wheel is a spinning wheel that loves to travel. It's supposed to fit under your airplane seat! Journey Wheels are made (and constantly improved) by Jonathan Bosworth for over 30 years. When I first time saw a photo of the JW, I thought that you have to take the "parts" from the box and put the wheel together for spinning :D Nothing like that - you just open it, take out the treadle and off you go! And have a look at their spindles, so you can put one on your Chistmas presents wish list :) The only negative thing about the JW is the long-long waiting list. If you order it today, you'll get the wheel in autumn 2009...

I also like the SpinOlution Mach 1. The video is very convincing :) Here's a long, thorough and above all positive review of this spinning wheel. The bobbins of this wheel are really-really big. And the price is very reasonable for a double treadle wheel of that kind.

The wheels of Betty Roberts are true beauties. She uses (or used - I don't think she makes any more wheels, she's over 70) dried flowers and butterflies to decorate the wheels. Some pictures (and info) here and here.

And then you can have a look at the special wheels of Golding. Luckily they're not exactly my taste, I coudn't afford them anyway :) I just hope I'll never find I need a ratio of 33:1...

And last but not least - the Andy Paiko glass spinning wheel... Here you can see it spinning.

Naistepuna / St. John's Wort

Naistepunaga (Hypericum perforatum) lõngade värvimist tasub kindlasti proovida, sest tegemist on väga hea värvitaimega - tugeva värvi saamiseks pole taime palju vaja. Lisaks on värvimine huvitav seetõttu, et ilusa rohelise saab ka ainult maarjajääpeitsiga, ilma tavapärase raud- või vaskvitriolita.

Aga nii nagu Maandi, ei saanud ka mina punast. Ehkki õpetus, kuidas seda teha, oli mul olemas. Rita Buchanan kirjutab sellest oma raamatus.
Põhimõtteliselt tuleb kasutada värskeid naistepunaõisi ja peitsimata lõnga. Kuid nagu ma ei saanud Buchanani õpetuse järgi humalast tugevat kollast, ei jäänud ka naistepunaga lõng punane (Buchananil on ta selline tugev punakaspruun). Värvivees oli lõng küll punakaslilla, aga peale pesu ei jäänud sellest värvist midagi järgi. Kuna liik on sama, võib küsimus olla kliimas. Meie oma on liiga külm :)

Värvimine. Korjasin paar hästi suurt punti naistepuna. Taimed jäid kaalumata, aga neid oli ehk 3-4 korda rohkem kui lõnga (tõenäoliselt oleks võinud ka vähem võtta). Naistepuna korjamiseks tasub aiakäärid kaasa võtta - taime varred on üpris sitked ja puised.
Keetsin taimi tasasel tulel vihmavees tund aega, lasin üleöö tõmmata. Kurnasin värvivee, mis oli imeilus tumepunane. Lisasin maarjajääga eelnevalt peitsitud lõnga. Poole tunni pärast oli lõng erk kollakasroheline (pildil väike vasakpoolne viht), tunni pärast tuhmim tumeroheline (suurem viht). Jahtunud värviveele lisasin järgmised maarjajääga peitsitud lõngad, sain erkkollase. Ja veelkord sama veega värvides sain veidi tuhmima, aga siiski tugeva kollase (kõige parempoolsem viht). Siis sai küllalt ning rohkem ei proovinud :)


St. John's wort (Hypericum perforatum) is a very good dye plant, so it's worth to give it a try. You won't need much plant material to get a good strong colour. And this plant is interesting, because you can get green from the first dye bath with just alum mordant, without iron or copper mordanting.

But I didn't get any red from St. John's wort. I followed the instructions in Rita Buchanan's book. Basically, you need to use fresh flowers and unmordanted yarn. Although the yarn was purple in the dye bath, no colour remained after washing. Maybe it's the climate - ours is too cold :)

Dyeing. I picked a few big handfuls of St. John's wort. I didn't wage the plants, but I guess there were 3-4 times more plants than yarn. You probably could take less plants and get good colours. When you go picking the plants, take your garden scissors with you - the stems are quite strong and woody.
I covered the plants with rain water and simmered for an hour. I let the dye bath cool overnight, then strained the beautiful dark red water. I added alum mordanted yarn. After 30 minutes of simmering I got the bright yellow-green yarn (small skein left on the picture), after an hour the darker and duller green. I let the dye bath cool, then added another alum-mordanted skein and got bright yellow. I dyed once more in the same dye bath and got a strong, but duller yellow (skein on the right). And then I had enough and I stopped :)

Muutus / Change

Ehk olete märganud, et ma kirjutan üha rohkem ketramisest. Ja karta on, et nii läheb see ka edasi. Sest ketramine ja kõik sellega seonduv - kedervarred, vokid, tehnikad, lambad, villad, lõngad - on paganama köitev. Näpu annad... Seetõttu muutsin ära kirjelduse blogi päises.

Hakkan ka linkide alla ketramise-teemalisi linke koguma. Alustades Abby Franquemont'i kodulehe-blogiga, mis on hetkel minu lemmikblogi (loen küll peamiselt arhiivi). Mind huvitab see, millest ta kirjutab ja mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Põhjatu informatsiooniallikas ja nii toredad filosofeerimised. Aga noh, kui inimene alustab ketramisega viieaastaselt, siis kolmkümmend aastat ketramist hiljem peaks ta tõesti sellest nii mõndagi teadma :) Siin üks postitus, kus ta kirjutab lähemalt sellest, kuidas ta alustas ketramisega (mis samal ajal on ka huvitav arutelu teemal, mis on parem - kedervars või vokk).

Maybe you have noticed, that I write more and more about spinning. I'm afraid it's going to stay this way, because handspinning and everything connected to it - spindles, spinning wheels, sheep, wool, yarn - is so utterly interesting. That's the reason I changed the introduction in the header of the blog.

I will also start adding links about handspinning. Starting with my favourite blog at the moment written by Abby Franquemont. I'm interested in what she has to say and I like the way she says it. Tons of useful information and very enjoyable musings. But she started spinning at the age of 5, so after 30 years of spinning she should know a bit about it :) Here's an article about how she started out (at the same time it is an interesting discussion about which is better - spindle or spinning wheel).

Humal / Hops

Olin üpris üllatunud, kui millalgi avastasin, et minu maja ümber kasvab humalat (Humulus lupulus). Millegipärast olin seda kultuurtaimeks pidanud, kuid Eesti taimede kukeaabitsa järgi on humalat Eestis päris laialdaselt, eelkõige jõgede ja järvede läheduses. Kuna Rita Buchanan kirjeldas oma raamatus " A Dyer's Garden" humalat kui värvitaime, otsustasin proovida.

Buchanani lõngad olid erkkollased, seega olin üpris pettunud, kui esimese värvimise järel ei jäänud minul lõngale pea mingit värvi. Kuumutasin lõngu siis veelkord. Pärast, kui lõng kuivanud oli, olin tulemusega tegelikult üpris rahul. Selline kena pastelne helekollane, mis sobib väga hästi heledate indigosiniste ja -rohelistega. Erkkollase saamiseks tuleb nähtavasti oluliselt rohkem humalat võtta. Ehk proovin sügise poole jälle.

Värvimise käik: 100 g lõnga kohta võtsin 500 g humalavarsi ja -lehti. Humala korjamisel peavad kindad käes olema, varred on üpris vastikult kriipivad. Kuumutasin humalat 1 h, lasin üleöö jahtuda. Kurnasin värvivee. Kuumutasin maarjajääga peitsitud lõnga värvivees 1 h, lasin üleöö jahtuda. Kuna värv oli väga plass, kuumutasin lõnga järgmisel päeval veelkord 1 h ja lasin üleöö värvivees jahtuda.


I was quite surprised when I found out that hops (Humulus lupulus) is growing around my house. For some reason I had thought that it was a plant you needed to cultivate, but after a little reading I found out that hops is quite common to Estonia. You can find it mostly near rivers and lakes. In Rita Buchanan's book "A Dyer's Garden" hops was listed as a dye plant, so I decided to give it a go.

Buchanan's yarns dyed with hops were bright yellow, so I was dissapointed when mine didn't take almost any colour after the first dyeing. So I simmered the yarns once more and in the end I got a pale yellow, that was actually quite nice. It goes very well together with light indigoblues and -greenes. I guess one has to take more of hops to get brighter colour. Maybe I'll try again in autumn.

Dyeing: I took 500 g of hops for 100 g of yarn. You have to wear gloves when collecting hops for it's shoots will scratch. I simmered the hops for 1 hour, let it cool overnight, then strained the dyebath. I added the yarn, simmered for 1 hour and let it cool overnight. As the yarn didn't have much colour, I simmered it again for 1 hour and let it cool overnight in the dye bath.

Vihmane päev / Rainy Day

Täna muudkui sadas ja sadas. Oli ideaalne ilm toasistumiseks ja hiljuti saabunud Spin-Off Magazine'i lehitsemiseks. Spin-Off on ketramisele pühendatud Ameerika ajakiri, mis ilmub neli korda aastas. Mulle igatahes väga meeldib - on teooriat, projekte-mustreid omakedratud lõngade jaoks, niisama filosofeerimist ketramise teemadel. Mõned artiklid on ajakirja kodulehelt .pdf-idena kättesaadavad.

Tegelikult on mul ka paar raamatut ketramise kohta - Maggie Casey "Start Spinning" ja Lexi Boeger'i "Intertwined". Need kaks raamatut on täiesti erinevad, aga täiendavad teineteist hästi.

"Start Spinning" on praktiline käsiraamat, kus õpetatakse nii kedervarre kui ka vokiga ketramist-korrutamist, samuti villa töötlemist - pesemist, puhastamist, kraasimist. Autor on hästi armas vanatädi, kellel pikk-pikk kogemus ketramise õpetamisel.

"Intertwined" on praktilisusest kaugel. Selle autor Lexi Boeger on küllap paremini tuntud kui Pluckyfluff. Tema lõngad on pehmelt öeldes ebastandardsed ning ta ketrab lõngaks mida iganes - vanapaberi, makilindid, kummipaelad... Need lõngad on juba omaette kunstiteosed. Raamatus on antud ka päris palju ideid, mida ja kuidas nendest kreisidest lõngadest kududa-heegeldada. Väga inspireeriv ja ilus raamat.

Ja kui juba ketramisest jutt tuli - juuli lõpus toimuvad Californias, Lambtownis Ühendriikide ketramisvõistlused. Peaauhind on muljetavaldav - uus Kromski vokk (neid tehakse muuseas Poolas). Eriti tore on muidugi ketrajate triatlon, kus peab ketrama kahe minuti jooksul tavalisel viisil, kummikinnastes ja kinnisilmi :D

It was a rainy day today - perfect for sitting at home and reading the new Spin-Off Magazine. Spin-Off is a US magazine dedicated to handspinning. I like it a lot - it has some how-to articles, projects for handspun yarns and lots more. You can download some of the articles from their homepage.

I also have a few books about handspinning - Maggie Casey's "Start Spinning" and "Intertwined" from Lexi Boeger. These two books are very different, but they complement each other very well.

And as we are talking about spinning - in a few weeks the US national spinning competition is taking place in Lambtown, California. The grand prize is impressive - a new Kromski spinning wheel. The Spinner's Triathelon seems most fun - spinning for 2 minutes, spinning for 2 minutes wearing rubber gloves and spinning for 2 minutes blindfolded :D

Õppepäev / Workshop

Mai lõpus viisin läbi taimedega värvimise õppepäeva. Kuna aega oli vähe, pidin otsustama, kas teha nn. ühe-poti-värvimist ehk siis panna taimed, lõng ja peits korraga potti hauduma, või teha eeltöö ehk peitsimine ja värvivee keetmine ette ära. Otsustasin viimase variandi kasuks, mis tõotas ilusamaid värve. Värvimisi sain teha kahes potis, seega pidin kaks värvitaime välja valima. Üheks võtsin kaselehed - et näidata, kuivõrd ilusat värvi saab nii tavalisest ja lihtsalt kättesaadavast materjalist. Teisena tahtsin aga midagi eksootilisemat, midagi täiesti erilist osalejate jaoks. Košenill tundus ideaalse valikuna. Ehk siis lisaks taimedele sai ka täidega värvitud :) Nagu olingi arvanud, oli see kõigi osalejate jaoks esimene kord košenilliga värvida.

Lõnga-kaselehtede vahekord oli 1:3. Kaselehti keetsin 1 h, lasin värvivees üleöö jahtuda ja kurnasin. Košenillitäisid võtsin 15% lõnga kaalust. Valasin košenillile keeva vee peale ja lasin üleöö leos seista. Järgmisel päeval keetsime neid veel ca pool tundi, siis kurnasime vedeliku värvipotti. Mõlema värvimisega kasutasin vihmavett.

Mõlemasse potti läks kaks vihti valget lõnga ja kaks vihti teiste taimedega värvitud lõnga. Ühele valgele vihile tegime järelpeitsimist raudvitrioliga, seega sai ühest potist kokku neli värvi. Raudvitrioli lisasime mõlemal juhul 1% lõnga massist ja kuumutasime vihte, kuni saime värvi, mis meeldis (10-15 min.).

Kaselehepotti panime ühe krapiga saadud lõheroosa, mis muutus ilusaks soojaks oranžiks. Teine värvitud viht oli rabarberijuure järelvärvimisest saadud beež, mis jäi tuhmiks beežikaskollaseks. Raudvitrioliga saime heledama rohelise.

Košenillipotti sai samuti üks krapiroosa pandud ja nagu ühes eelnevas postituses mainitud, on košenilli ja krapi koosvärvimise tulemused väga nauditavad. Teisena panin sisse tumehalli lõnga (selle sain, kui liialdasin rabarberijuurega värvimisel raudvitrioliga) ning košenilliga üle värvides muutus lõng kauniks tumelillaks. Ainult maarjajääga peitsitud lõng jäi punakaslilla, raudvitriol muutis selle tumedamaks.

Tore üritus oli ja tundus, et ka osalejad jäid rahule. Meil on juba idee, mida lõngaga teha. Tahaksime kududa lapid erinevate Tõstamaa kindakirjamustritega ning lappidest seinavaiba kokku panna, mis jääks Tõstamaa muuseumisse. Eks näeb, kas saame tehtud.

A month ago I held a local workshop in dyeing with natural dyes. As the time was limited, I had to decide whether to do one-pot dyeing (by simmering the dyeplants, yarn and mordant together in the pot) or to prepare the yarn and dyebath in advance. I opted for the latter, because this method promised better colours. I could make two dye pots, so I had to choose two dye materials. As I wanted to show how lovely colours one can get from very common plants, birch leaves were a natural choice. But I also wanted something more exotic and special. It can't get more exotic than cochineal, so this was an easy decision. For all the participants it was the first time to dye with cochineal, so this was a good choice.

The yarn to leaves ratio for birch leaves was 1:3. I simmered the leaves for 1 hour, then let the dye bath cool overnight and drained it on the next day during the workshop. I used 15% of cochineal from the weight of yarn. I poured boiling water over it and left it to soak overnight. During the workshop we boiled it for half an hour, then drained it into the dyepot, adding more water to make the dye bath. I used rain water for both dyebaths.

We put 2 skeins of white, alum-mordanted yarn and two skeins of plant-dyed yarn to both pots. We aftermordanted one of the dyed white skeins with iron, so we got 4 colours from one pot. We used 1% of iron for aftermordanting and we simmered the yarns as long as we got the colour we liked (10-15 min.).

In birch dyebath we put a salmon pink yarn, dyed with madder, which turned into a beautiful warm orange colour. The second predyed skein was a beige I got from rhubarb root afterbath and it turned out a dull yellow. We got light green with iron.

We also overdyed a madder pink yarn with cochineal, and as I have mentioned in an earlier post, the colours are wonderful, when combining cochineal and madder. The second coloured yarn was a dark grey (I got it when I put too much iron in a rhubarb root dyebath) and it turned out a beautiful dark lilac. Alum-mordanted white yarn turned out reddish-purple, with iron it got darker.

It was a fun workshop and the participants were satisfied as well, it seemed. We already have a project in mind for the yarn we dyed. We want to knit small patches with mitten patterns from our region and join the single patches into a tapestry for a local museum.

Bluefaced Leicester

On villasid, mida on lihtsam kedrata, on villasid, mida on raskem kedrata. Bluefaced Leicester'i (BFL) vill kuulub esimesse kategooriasse. See on pika kiuga (8-15 cm) imeilusa siidise läikega pehme vill. Väga hea algaja jaoks. Mina ketrasin kammitud villa. Villa kammimise käigus eemaldatakse lühikesed kiud ja kõik kiud on paralleelsed. Kraasitud villa puhul jäävad lühikesed kiud sisse ning kiud ei ole täiesti paralleelsed. Villaloor näiteks on kraasitud vill. Algajal peaks kraasvillast ketramine lihtsam olema.

Peab tunnistama, et kui ma kedervarrega ketramisega alustasin, tegin selle enda jaoks keeruliseks (ise seda teadmata, muidugi). Minu esimene kedervars oli liiga raske (100 g), praegu kasutan seda vaid korrutamiseks. Teiseks kasutasin ketramiseks mingit suvalist villaloori, vist Jõgeval tehtud. See oli ebameeldivalt kare ja lisaks veel väga lühikese kiuga, mis tegi ketramise raskeks. Minu uus kedervars kaalub natuke üle 50 g, tellisin selle Meelilt. Martinite kedervarred on veel selle poolest erilised, et nad on käsitsi nikerdatud konksuga, mitte tavapärase metallist konksuga.

Nii et kui kedervarrega ketramine kohe ei laabu, võiks esimese asjana "varustuse" kriitilise pilguga üle vaadata.

Ja kedratud lõngast heegeldasin endale lihtsa, ühekordsetest sammastest sallkrae sügiseks. Kasutasin nr. 6 heegelnõela. Kuna lõnga loomulik värv oli nii ilus, ei hakanud värvimisega üldse vaeva nägema. Muuseas, modelliks on mu õde. Ta tegi mulle märkuse, et peaksin seda mainima - äkki muidu arvate, et mina nii ilus olen :P


There are wools that are easy to spin and there are wools that are difficult to spin. Bluefaced Leicester's wool belongs to the first group. It's staple length is 8-15 cm, the wool is very soft and has a wonderful lustre. It's a very good wool for a beginner handspinner. I spun from a combed top. When the wool is combed, all short fibers are removed and the fibers are totally parallel. Carded wool has long as well as short fibers and most of the fibers are in the same direction, but not absolutely parallel. A batt, for example, is a retangle of carded fiber. Carded fiber is said to be easier to spin for a beginner.

I have to admit - when I started to spin on a spindle, I made it difficult for me (not knowingly, of course). My spindle was too heavy (100 g) and the wool I used was unpleasantly coarse and the fibers were very short. Now I use this heavy spindle only for plying, and for spinning I have a new one that weighs between 50-60 grams.

So, if spinning on a spindle seems too difficult, take a look at your equipment - maybe you need to make some changes.

I crocheted a very simple scarfette for myself from the BFL yarn. The natural colour was so beautiful that I didn't want to dye it. By the way - it's my sister on the picture with the scarfette, not me. She's far more beautiful than me :)