Potisinise retsept 18. sajandist / Indigo Urine Vat Recipe from 18th Century

Asusin sügisel õppima Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia magistrantuuri. Õpingutega seoses tuhnin oluliselt rohkem igatsugu andmebaasides ja arhiivides. Hiljuti jäi ette üks väga huvitav raamat - Christina (Cajsa) Wargi "Majapidamise abiraamat noortele naistele", õigemini selle 1789. aastal välja antud saksakeelne tõlge. 1781. aastal tõlgiti raamat ka eesti keelde: "Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi kelest Eesti-ma Kele üllespandud on". Tegemist on eelkõige kokaraamatuga, mida ainuüksi rootsi keeles ilmus 14 trükki. Alates 3. trükist, mis ilmus 1762, sisaldas raamat ka värviretsepte (eestikeelses tõlkes paraku värviretsepte pole).
Eriti meeldis mulle potisinise retsept, nii detailne! Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu lugemissaalis raamatut esmakordselt lehitsedes oleksin tahtnud vaimustusest piuksuda! Ei teinud seda, sest teisi inimesi oli ka ja lugemissaalis peab olema tasa. Kuid toon allpool ära retsepti tõlke - kes teemat jagab, saab kaasa piuksuda :)

Since this autumn I'm a MA student in Viljandi Culture Academy, studying Native Crafts. I'm spending more and more time going through different databases and archives and I stumbled upon a fascinating book written by Christina (Cajsa) Warg - "Guide to Housekeeping for Young Women" (I read the German translation from 1789). It is a famous Swedish cookbook that had 14 editions. From the third edition (1762) it included an appendix with dye recipes. I really loved the recipe for dyeing with indigo urine vat, it's so detailed! I translated it (scroll down for the english translation) so you can enjoy it as well :)

"Villase lõnga siniseks värvimine." (Christina Warg "Swedisches Koch- und Haushaltungsbuch: Nebst einem Unterricht auf Seide, Wolle und Leinen zu Färben: zum Nutzen junge Frauenzimmer", 1789)

"Võta uriini, parim on nende oma, kes kangeid jooke joovad. Vala see pütti või potti ja pane anumale kaas peale. Kaane ja poti vahele pane riie, nii et pott tihedalt kinni oleks. Hoia potti ahjus, mis on soe, kuid mitte kuum, 3 või 4 päeva. Seejärel vala selge vedelik põhjasademe pealt ära ning sade viska minema. Loputa pott korralikult puhtaks, nii et saad klaari kuse sinna tagasi valada. Siis hõõru indigo väga peeneks, pane see õhukesest linasest kotikese sisse ning õmble kott tihedalt kinni. Pane see kott klaari kuse sisse ja lase sel 4 või 5 päeva liguneda, kuid hõõru kotti iga päev korra.

Seejärel pane vedelikku lõngajupp, et värvi valmisolekut katsetada. Kui lõng on peale 12 tundi värvis ligunemist roheline, on värv valmis. Siis torka üks viht teise järel potti ning pigista neid seal sees, raputa jälle ühtlaseks ja jäta potti ligunema. Kui vihid on hommikust lõunani potis olnud, pigista need jälle läbi ja raputa korralikult lahti ja pane potti tagasi.

Niimoodi seisavad lõngad 2-3 päeva potis, kuni nad on muutunud nii tumedaks, kui soov on. Oluline on, et neid igal hommikul ja õhtul läbi pigistatakse, lahti raputatakse ja jälle tagasi potti pannakse. Iga kord tuleb ka indigoga kotikest hõõruda. Kui lõng on sobilikult tume, tuleb värv lõngast välja pigistada ja vihid esmalt kusest läbi loputada. See kusi vala pärast potti, et seal saaks helesinist värvida. Lõng pese seejärel kuumas seebivees, loputa kuumas vees ja riputa kuivama.

Kogused värvimiseks: 1 naela (Saksi nael - ca 467 g) villase lõnga kohta võta 1 lood (Saksi lood – 14,6 g) indigot, kui tahad tumedat värvi saada. Uriini võta nii palju, et see korralikult üle lõnga ulatuks, vastasel juhul jääb lõng laiguline. Pott peab olema korralikult tihe ning kogu aja „suvesoe” (originaalis "Sommerwarm") püsima, ent mitte kuumem."

"To dye woolen yarn blue." (from Christina Warg "Swedisches Koch- und Haushaltungsbuch: Nebst einem Unterricht auf Seide, Wolle und Leinen zu Färben: zum Nutzen junge Frauenzimmer", 1789) 

"Collect the urin, the best is from those who drink strong drinks. Pour it into a vat or pot and cover it with a lid. Between the lid and the vat put a piece of cloth so that the vat is really tightly covered and keep it in a warm, but not hot oven for 3 or 4 days. Then separate the clear urine from the sediment by pouring it off, and throw the sediment away. Rinse the vat properly, so that you can pour the clear urine back into it. Then rub indigo into a fine powder and put it in a small bag made of thin linen, sew it tightly closed and put it in the clear urin. Let it stay there for 4-5 days and rub the bag once every day.

To test the dye, put a string of yarn into it. If it is green after soaking for 12 hours, the dye is good. Put yarns into the vat, one after another and squeeze them in it, shake them loose and put them back evenly distributed. After the yarns have stayed there from morning to midday, squeeze them again, shake them and put them back into the vat.

The yarns will stay in the vat like this for 2-3 days, until they are suitably dark. You have to squeese the skeins and shake them and put them back into the vat every morning and evening. Every time you also have to rub the bag with indigo. If the yarns are as dark as necessary, you have to squeeze the dye liquid from the yarns and rinse them in urine first. Then pour this urine into the vat to dye light blue colours. Wash the yarns in a hot soapy water, rinse them in hot water and hang them to dry.

Proportions for dyeing: for 1 pound (Saxon pound = 467 g) of woolen yarn take 1 lot of Indigo (Saxon lot = 14,6 g) if you wish to get a dark blue. Take enough urine to cover the yarns well otherwise the yarns will be blotchy. It is important to have a good and tight vat and keep it „summer warm” (in German "Sommerwarm") at all times, but not warmer."

Ruhnu sukalõngad - mis toimub?!? What goes on with traditional Ruhnu stockings yarn?

Käisin Saaremaa muuseumis Ruhnu sukkasid vaatamas ja tulin tagasi täiesti pahvina. Et ikka kõik aru saaks, millest ma edasises postituses räägin, kirjutan esmalt, kuidas lõnga keeru suunda määrata.

Kui lõngajuppi väga lähedalt vaadata, siis on näha diagonaaljooni. Ühekordse lõnga puhul moodustuvad need jooned keerdunud kiududest, mitmekordse lõnga puhul tekivad jooned üksteise ümber keerdunud ühekordsetest lõngadest. Kui lõnga ketramisel keerutatakse kedervart või tallatakse vokki päripäeva, jooksevad jooned vertikaalselt hoitaval lõngal ülevalt paremalt alla vasakule - nagu Z-tähe keskmine osa. Kui kedervart keerutatakse või vokki tallatakse vastupäeva, jooksevad jooned ülevalt vasakult alla paremale - nagu S-tähe keskmine osa. Seletus on pikk ja veniv, kuid vaadake allolevat pilti ning saate aru, et lõnga keeru suunda on üpris lihtne määrata.

Recently I visited Saaremaa Museum to look at traditional stockings from Ruhnu island. I came back totally flabbergasted. Because I want you all to understand what I'm talking about, I'll first define the direction of twist.

When looking at a string of yarn very closely, you'll notice diagonal lines. If it's a singles yarn, the lines you see are twisted fibers. If the yarn is plied, you'll see the lines because two or more singles yarns are twisted around each other. When you swirl the spindle or treadle the spinning wheel clockwise, you'll get lines that run from upper right side to lower left side and this is called Z-twist. Namely, the middle part of the letter Z has the same direction. When you swirl the spindle or treadle the spinning wheel counterclockwise, you'll get lines that run from upper left side to lower right side and this is called S-twist, because it follows the diagonal of the middle part of the letter S. Despite the lengthy explanation it is actually quite easy to determine the twist direction of a yarn, just look at the following picture.




S-keerd on vastupäeva-keerd, Z-keerd on päripäeva-keerd. S-twist is counterclockwise-twist and Z-twist is clockwise-twist.

Enamasti kedratakse ühekordsed lõngad päripäeva ning moodustub nn Z-keerd. Korrutatakse ketramisele teistpidises suunas ehk siis antud juhul vastupäeva - ja moodustub S-keerd. Kui lõng on korrutatud, siis ühekordse lõnga keerdu me hästi ei näe, aga võib päris julgelt eeldadada, et see on korrutuse keerule vastupidine. Niipalju kui mina olen etnograafiliste tekstiilide lõngade keerusuundi jälginud, on need ikka olnud S-korrutusega ehk siis diagonaaljooned näevad välja nagu lõngal, mis on skeemi vasakul pool. Sellist lõnga tähistatakse zzS (kaks Z-keeruga ühekordset on kokku korrutatud S-keeruga). Teistpidi kedratud lõng on seega ssZ.

Singles yarns are usually spun clockwise and yarns spun this way have a Z-twist. For plying yarns are twisted the other way - counterclocwise, so the ply twist is S-twist. In plied yarns it is difficult to see the twist of singles, but you can quite confidently assume that they have twist that is the opposite of ply twist. Yarns that are spun and plied in the same direction look very weird. Yarns in Estonian ethnographic knitted textiles are also usually spun clockwize and plied counterclockwise. This kind of twist is marked as zzS (two Z-spun singles are plied in the S-direction). Yarn that is spun and plied in the other direction, is ssZ.



Saaremaa muuseumis nägin kolme paari Ruhnu roositud sukki. Kõik olid kootud käsitsi kedratud lõngast. Kaks paari olid kootud kolmest erinevast lõngast (valge ja tumesinine põhikude ning valge roosimislõng), ühel oli põhikoes lisaks valgele ja tumesinisele ka halli ja musta lõnga. Mis mind nende Ruhnu sukkade puhul niivõrd üllatas, oli see, et keeru suund oli kord nii, kord naa, ei mingit korrapära! Kui poleks oma silmaga näinud, ei usuks :) Ja palju oli ebatraditsioonilist ssZ lõnga, lastesukad olid üleni ssZ lõngadest kootud.

In Saaremaa Museum there were 3 pairs of traditional Ruhnu stockings, decorated with inlay technique. All yarns were handspun. Two pairs of stockings were knitted with 3 different yarns, one was knitted with 5 different yarns. And what amazed me was that there was no regularity in the direction of yarn twist! Child stockings were knitted with only ssZ twist yarn (the unusual kind), the other pairs had yarns with both kind of twist directions.

Sukad nr 1 (SM _ 10379:152 T, lastesukad). Kõik lõngad ssZ.
Stockings no 1 (SM _ 10379:152 T, child's stockings). All yarns were ssZ.




Sukad nr 2 (SM _ 10379:162 T). Roosimise lõng ssZ, põlvepealse, kanna ja varbaotsa valge samuti ssZ, kuid tumesinine oli tavapärane zzS.
Stockings no 2 (SM _ 10379:162 T). Inlay yarn ssZ, white yarn for the knee, heel and toes also ssZ, but dark blue yarn was the usual zzS.




Sukad nr 3 (SM _ 10379:101 T). Roosimise lõng oli tavaline zzS, valge kanna- ja varbaotsalõngad samuti zzS, hall põlvepealse lõng ning must ja sinine põhikoelõng olid ssZ.
Stockings no 3 (SM _ 10379:101 T). Inlay yarn was the usual zzS, white yarns also zzS, but the grey, black and blue yarns were ssZ.




On see juhus või Ruhnu sukkade puhul tavaline? Kaks täiskasvanute sukapaari olid näiteks ühe inimese käest muuseumile saadud. Kuid kui etnograafiline Ruhnu sukk (või kinnas!) ette satub, tasub igal juhul keerdu silmas pidada.

I don't know (yet), whether this is normal for Ruhnu stockings or not, but it is a topic that's definitely worth some more research.

Potisinine (see päris) / Dyeing with indigo urine vat

Käsitsi kedratud potisinine kirivöölõng. Pot blue hanspun yarn for a traditional woven belt.

Sel kevadel hakkasin käima Tõstamaal Rahvarõivakoolis. Minu emapoolse suguvõsa juured on Tuudil, seetõttu valmistan Lihula kihelkonna rahvarõivakomplekti. Mul oli kindel soov kasutada sukkade ja vöö jaoks ise värvitud ja kedratud potisinist lõnga, sest nagu juba Gustav Vilbaste 1938ndal kirjutas: "Potisinine oli varematel aegadel hästituntud värvus (...)".

I’m in the process of making myself a Lihula parish folk costume from late 19th century. Lihula parish is where my mother’s mother is from and frankly, the folk costumes of Lihula are one of the most beautiful in Estonia :) I was determined to use my own hanspun yarn dyed in indigo urine vat for the woolen stockings and woven belt, because this is the way blue was dyed at that time. Wool or yarn dyed in indigo urine vat is called „potisinine” in Estonian - it means „pot blue”, because you need a chamber pot to collect the dye liquid.

Potisinised villad. Pot blue wool.

Olen korra varem potisinisega värvinud ja sellest ka siin blogis kirjutanud. Seekord oli motivatsioon suurem ning võtsin asja tõsisemalt ette. Ka tulemused olid märgatavalt paremad. Väga põhjapanevaid järeldusi ei taha ühe suve katsetuste põhjal teha, kuid ehk on allpool kirjapandust järgmistele julgetele katsetajatele abi :) Minu raamatukogu kõige põhjalikuma potisinise-tehnilise info leidsin J.N. Lilesi raamatust "The Art and Craft of Natural Dyeing", veebist võib lugeda Sharon Ann Burnstoni kirjatükki.

Kes ei tea, siis päris potisinise värvimiseks tuleb indigo lahustada käärinud kuses, seega potisinine algab alati pissi kogumisega. Mäletasin eelmisest korrast, et kõige keerulisem selle juures oli hommikul unise peaga meeles pidada, et nüüdsest tuleb potti pissida. Seekord olin nutikam ja muretsesin tilaga plastkausi, mis mahtus WC-potti ja panin selle juba õhtul sinna valmis :) Sellisest kausist oli kogutud vedelikku ka mugav kanistrisse valada.

Kui vajalik kogus kust olemas oli, ootasin, kuni kuse pH muutus aluseliseks. Mina kasutasin selle mõõtmiseks pH indikaatorpabereid. Teine võimalus oleks olnud kasutada oma nina, sest käärimise tulemusel muutub kusihape aluseliseks ammoniaagiks ja ammoniaagihaisu juba maha ei maga :)

I had tried the urine vat once before and I wasn't very successful. I was much more motivated to get it right this time and the results were much better. I hope this blog post helps those who are brave enough to take this on :) For extra reading I recommend J. N. Liles’s „The Art and Craft of Natural Dyeing” and this text from Sharon Ann Burnston.

As you already know or guessed – you need to collect and ferment urine and you will use it to dissolve indigo. I remembered from last time that the most difficult thing was to remember in the morning that one has to pee in a pot from now on. So I bought a plastic bowl with a pouring spout that fitted in my toilet and I put it there in the evening already. The pouring spout also made it easy to pour the piss into a plastic canister.

After I had collected the required amount of urine, I waited until the pH turned alkaline. I used pH indicator papers, but you can also use your nose. The pH of urine turns alkaline when urea in urine turns into ammonia and you really can’t miss the smell of ammonia :)


Indikaatorpaber on roheline - see näitab, et vedeliku pH on 9 ehk siis indigo lahustamiseks ning villa värvimiseks sobilik.
pH indicator paper has turned green which means that pH is 9, i.e. suitable for dissolving indigo.

Armas abikaasa oli mulle kenasti kääriva sõnnikuhunniku ette valmistanud. Kääriv sõnnik oli potisiniseküübi jaoks ideaalne - hoidis küübi temperatuuri ilusti 30-35 kraadi juures, kui päike peale paistis, siis läks veel soojemaks. Küübi stabiilselt sooja hoidmine on väga oluline, et bakterid rõõmsalt paljuneksid ja vedelikust hapniku ära tarbiksid. Kui küüp kippus maha jahtuma, kaevasin uue augu või lasin mehel hunnikut segada ja värske sõnnikuga täiendada, et see jälle käima läheks.

We raise beef cattle and I asked my dear husband to prepare me a nicely fermenting manure heap for keeping the urine vat warm. The fermenting manure heap was doing it’s job perfectly and the temperature of the vat stayed between 30-35 degrees Celsius. It got even warmer on sunny days. It is important that the vat stays nice and warm, so that bacteria can grow and use up all the oxygen in the vat. As soon as the vat showed signs of cooling down I dug a new hole for the vat or I asked my husband to mix the heap and add some fresher manure to get the fermentation of the heap going again.


Kääriv sõnnikuhunnik - potisinisega värvimisel asendamatu :)
A fermenting manure heap makes dyeing with indigo urine vat really easy :)


Värvivedelik peab stabiilselt soe püsima.
The vat has to stay warm.

Kaevasin sõnniku sisse sobiliku suurusega augu, valasin kuse 10-liitrisesse kaanega plastämbrisse ümber ja lisasin indigo. Kuna indigo, mida kasutan, oli imepeeneks jahvatatud, ei hakanud mingi kotikesega mässama. Segasin pigmendi veega pastaks ja valasin selle kõik korraga kuse sisse. Esmalt panin indigot 15 g, aga kuna sellega sain vaid keskmisi siniseid, siis panin veel 25 g juurde, nii et kokku läks 10-liitrisesse küüpi 40 g pigmenti. Võibolla pingutasin üle, ent indigo tumeda villa pealt pärast värvimist igatahes maha ei hõõrdunud - see nagu näitaks, et ei olnud palju... Mis on minimaalne hulk pigmenti tumedate siniste saamiseks, vajab veel katsetamist.

Kuna indigo lahustumiseks pidi vedeliku saama hapnikuvabaks, oli ämber triiki täis ja kaas õhukindlalt peal. Seejärel hakkasin käima korra päevas oma potisinist segamas - et põhjavajunud pigment jälle lahusesse lükata ja värvimiseks õiget hetke mitte maha magada. "Õige hetk" tähendas seda, et vedeliku pinnale hakkas tekkima vaskne kiht (nn indigo "lill") ja värvivedelik oli muutunud roheliseks. Need olid märgid sellest, et indigo oli lahustunud.

I dug a hole in the manure heap where I planted the vat with urine. For the vat I used a plastic 10-litre bucket with a tightly fitted lid. Because indigo powder I use is really fine I didn’t bother to put it in a nylon stocking as is often recommended. I mixed the indigo into a paste and put all of it into the vat. At first I used 15 grams of indigo, but I only got medium blues. So I added another 25 grams – 40 grams altogheter. Maybe it was too much, I have to experiment more to find out what is the minimal amount of indigo to get a nice dark blue. But the dark blue I got did not rub off during spinning and this is a sign that the pigment in the vat was nicely dissolved.

Because the vat had to became anoxic for the indigo to dissolve, I kept the vat filled to the brim and tightly covered with a lid. I mixed the vat once a day to get the indigo pigment off the bottom into the solution. In a few days a coppery sheen started to appear on the surface of the vat (the so-called "indigo flower") and the liquid turned green – sure signs that indigo was dissolving!

Värvimiseks valmis potisinise küüp - peal vaskne kiht ja vedelik pinna all roheline. The vat is ready for dyeing - there is a coppery "indigo flower" on the surface and the liquid under the surface is green.

Kuna tahtsin ise lõngad kedrata, värvisin peamiselt villa. Villa leotasin eelnevalt kuse sees märjaks ja panin seejärel küüpi tavaliselt kolmeks tunniks. Seejärel võtsin villa välja, lasin tunnikese õhu käes oksüdeeruda ja leotasin aluse neutraliseerimiseks pool tundi kergelt hapus äädikavees. Peale iga värvimist valasin ämbri jälle triiki uut kust täis.

Because I wanted to spin my own yarn I mostly dyed wool. I soaked the wool in urine first and then put it in the vat for 3 hours. I then got the wool out and let it oxidize for about an hour . After that I soaked the wool in a weak vinegar solution for half an hour to neutralize. After every dye session I filled the vat to the brim with new urine.


Vill on olnud 3 tundi potisinise sees (kaas oli sel ajal ämbril peal).
The wool has been in the vat for 3 hour (the vat was covered with a lid).


Hetk peale potisinisest väljavõtmist...
Just a moment after I took the wool out of the vat...


... ja peale õhu käes oksüdeerumist.
... and after indigo was oxydized.

Kui tahtsin tumedamat tooni saada, loputasin villa seejärel puhtas vees ja värvisin järgmisel päeval üle. Nagu indigoga värvides ikka, saab ka potisinisega värvides kõigepealt tumedamaid ja seejärel üha heledamaid siniseid. Kui värv sobis, pesin villa ära. Pärast ühte pesu, kahte loputust ja kuivamist oli villa küljes lõhna väga vähe ja pärast lõnga ketramist ning pesu oli lõng praktiliselt lõhnatu.

Seekordne potisinise-ettevõtmine oli tõsiselt positiivne, ma pole keemiliselt lahustatud indigoga kunagi nii kenasid tumedaid siniseid saanud. Ja loomulikult teeb nüüd ka minu rahvarõivakomplekti (vähemalt enda jaoks) erilisemaks see, et suka- ja vöölõngad on päris potisinised :)

If the blue was not dark enough, I then rinsed the wool and redyed it the next day. With indigo you always get first dark blues and then, as the indigo is used up, lighter and lighter blues. As soon as the colour was to my liking I washed the wool. After washing and rinsing and drying the smell was almost gone and after I had spun the yarn and washed it, there was no smell left.

I was really happy with these dyeings, I have never gotten such nice dark blues with so little fuss with the hydrosulfite vat. And I really like that my folk costume will have items that are true pot blue :)

Hallikirju potisinine käsitsi kedratud sukalõng

Handspun pot blue yarn for my stockings

Loodusvärvikoolitused Velisel

Värvmadar, madarajuured ja madaraga värvitud lõng

Järgmisel nädalavahetusel juhendan Velisel Iida Suvekoolis loodusvärvikoolitusi.

06.-07. august toimub koolitus "Punased loodusvärvid". See on kahepäevane koolitus, alustame neljapäeval kell 13 ja lõpetame reedel kell 17. Kuigi värvime just punast andvate taimedega, siis sellelt koolituselt saab kõik teadmised, mis on vaja loodusvärvidega tegelemiseks - kuidas lõnga värvimiseks ette valmistada ja peitsida, kuidas keeta värvilahust, kuidas lõngu värvida. Värvime värvmadara juurtega, punapuuga, košenillitäidega ja verkja vöödikuga, millest osalejad saavad värvinäidised. Samuti saavad osalejad peitsida enda lõnga, et kohe kodus värvimisega jätkata :)

Paar vaba kohta on ka 09. augustil toimuvale indigokoolitusele, mis kestab kella 10st kuni 18ni. Koolitusel osalejad saavad ülevaate indigoga värvimise põhimõtetest, õpivad valmistama indigo värvilahust ning selles villast lõnga värvima. Kõige toredam on aga päeva teine pool, mil osalejad saavad mitusada grammi enda kaasatoodud lõngu eri tooni indigosiniseks värvida!

Kohtumiseni Velisel! Info hindade ja registreerumise kohta siin lehel.

Mis on indigol aniliiniga pistmist?

Tihvatelgedel kootud sall. Sinised lõngad on värvitud indigoga.

Ajaloo esimesed sünteetilised värvid olid aniliinvärvid ja see nimetus on tänapäevani käibel sünteetiliste tekstiilivärvide sünonüümina. Peale aniliinvärvide tulekut aastal 1856 kadusid loodusvärvid kiiresti ja kindlalt kasutusest. Seda arvestades on mul kuidagi kõhe teada, et sõna "aniliin" on tuletatud indigo, läbi aegade ühe olulisema loodusvärvi nimetusest.

Looduslik indigopigment

Aniliinvärvide lähteaineks on aniliin ehk fenüülamiin - värvitu, mürgine vedelik. Aniliini saadi esmakordselt 1826. aastal loodusliku indigo kuivdestillatsioonil. Keemik Otto Unverdorben, kes seda tegi, nimetas aine kristalliiniks. 1840. aastal töötles Carl Julius Fritzsche indigot potase ehk kaaliumkarbonaadiga, saadud õlise vedeliku nimetas ta aniliiniks indigo araabiakeelse nimetuse järgi. Araabia keeles on indigo an-nīl, mis tuleneb sanskritikeelsest nimetusest tumesinise kohta - nīla. Nende aastate jooksu saadi aniliini veel paaril erineval moel, kus indigot ei kasutatud. 1855. aastaks tõestati, et tegemist on ühe ja sama ainega ning kinnistus nimetus "aniliin".

Selle teemaga seoses mainiksin paari eksitust eestikeelses kirjanduses. 

M. Klemola kirjutab raamatus "Taimedega värvimine" (1986) lk. 4: "1826. aastal tehti Saksamaal leiutis, mis tõi tekstiili värvimisse suure muudatuse: kivisöetõrvast õpiti valmistama aniliini.". Tegelikult eraldati aniliini kivisöetõrvast alles aastal 1834. 1826 saadi aniliini looduslikust indigost.

"Meite muhu mustrite" raamatus (2010, Saara kirjastus) kirjutatakse lk. 22: "1826. aastal sünteesiti Saksamaal kivisöetõrvast esimene aniliinvärv, (...)." Aniliinvärv sünteesiti esmakordselt 1856. aastal Inglismaal W. Perkini poolt.

Eriline värvitaim sinerõigas

Ehkki siniseid õisi on paljudel taimedel, on lõnga külge sinist värvi andvaid taimi vähe. Eestis (ja ka ülejäänud Euroopas) kasvab looduslikult vaid üks taim, millega lõnga igat tooni siniseks värvida - sinerõigas (Isatis tinctoria).

Sinerõigas on kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab kena rohelise leheroseti ja teisel aastal uhkelt pika varre otsas oleva kollase õisiku. Sinist saab vaid esimese aasta lehtedest. Sinerõigas kasvab peamiselt klibusel mererannal - Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Sinerõigast otsides peab teadma, et selle taime leheserv on terve ja lehed ise siledad - teiste taimede sakiliste servade ja karvaste lehtedega rosette on mererannas samuti. Leht on äraspidimunajas (kõige laiem koht on keskkohast lehetipu poole).

Värvipigment, mida sinerõigas sisaldab, on indigo. Seega kehtivad sinerõikaga värvimisel kõik indigoga värvimise reeglid - see pigment ei lahustu vees, vaid aluselises hapnikuvabas keskkonnas. Pigmenti on taimes üpris vähe, 100 g lõnga värvimiseks peaks võtma vähemalt 1 kg taimi.

Augusti teisel nädalavahetusel (09.-11. august) juhendan ma Vormsil, Kersleti ateljees sinerõikaga värvimise õpituba - siis on võimalik tulla õppima, kuidas värvida nii värskete taimedega kui ka juba eraldatud pigmendiga. Koolituselt saab päris palju tarkust nii sinerõikast kui ka muudest taimedest pärit indigopigmendiga värvimise kohta. Ja muidugi on plaanis palju värvida, osalejad võivad selleks oma lõnga kaasa võtta.

Eraldi elamuseks on saar ise. Eelmisel aastal käisin ma Vormsil nõgese töötlemise laagris ja Vormsi jättis mulle täiesti kustumatu mulje, nii et mul on väga hea meel sinna tagasi minna!

Rohkem infot Vormsil toimuva töötoa kohta leiab Kersleti ateljee kodulehelt. Liisa kinnitas mulle, et paar vaba kohta veel on :)

Lõpuks-ometi-sokid

Kudumine ei olnud mitte minu lemmik kooli käsitöötunnis (kuigi õmblemist vihkasin veelgi enam). Seetõttu pole ime, et püüdsin igati mööda nihverdada mehele sokkide kudumisest. Kuid hiljuti koitis see päev, mil ma talle esimese sokipaari valmis sain. Ainult 14 aastat läks :)

Sääreosa muster võetud raamatust "Meite Muhu mustrid"

Lõngad on vabrikust. Hall on Saare maalamba villast 8/3 ja värvilised mu enda värvitud 8/2 (sinine indigo ja roheline indigo+midagi kollast). Vardad olid 2 mm, sääreosas silmi vardal 19/20 ning labajala osas 21. Sokkide suurus number 46.


Ja nagu ikka, meelitas pildistamine igasugust rahvast ligi.

Vanaema kindad

Vanaema oli nii armas ja kudus Jaanile kindad. Põhitoon indigo, muster indigo ja toomingalehtedega kirjuks värvitud lõngast.

Kirju-mirju

Teinekord on päris tore, kui ei pea värvides muretsema selle pärast, et värv ilus ühtlane saaks. Seekord oli hoopis vastupidi - nägin vaeva, et lõng ikka võimalikult kirju jääks! Ja jäi kah - tõeline loodusvärvide pillerkaar.

Košenill ja indigo

Indigo ja kaselehed

Krapijuured ja košenill

Krapijuured ja kaselehed

Košenill ja kaselehed

Indigo

Indigo ja toomingalehed

Sinine suvi

Sel suvel sai indigoga veidi korralikumalt värvitud - nii koguste kui ka tulemuse mõttes korralikumalt. Kasutasin ajalooliselt kõige hilisemat, ent värvimise mõttes kõige kiiremat ja lihtsamat (niivõrd, kui indigovärvimine üldse saab lihtne olla) meetodit. Pigment lahustatakse sel puhul seebikivi ja/või pesusoodat kasutades ja redutseeritakse naatriumvesiniksulfiti või tiouurea dioksiidi abil. Retsepte selle kohta leiab näiteks Klemola raamatust (lk. 70), Maiwa Handprints lehelt, Earth Guild'i lehelt ja Fibrecrafts'i lehelt.

Looduslikku indigopigmenti on võimalik osta paljudest välismaistest netipoodidest. Või minu käest. Loodusliku indigo puhul varieerub pigmendisisaldus üpris suuresti ning üldiselt kajastub see ka hinnas. Ehk mida odavam, seda väiksem pigmendisisaldus ja seda vähem lõnga värvib. Minu müüdav indigo odav pole ja sellega värvib ikka päris palju lõnga. Kui palju täpselt, oleneb värvija osavusest ja sellest, kui tumedat sinist teha. Keskmiselt umbes 2 kg lõnga 10 g indigoga. Seda arvestades ei tundugi indigo hind (10 g 45.-, 50 g 200.-) enam niiväga kallis :)

Seebikivi ehk naatriumhüdroksiidi olen müügil näinud Hobipunktis, seda võib küsida ka aiapoodidest, kus mesindustarbeid müüakse. Mesinikud pidavat seda raamide puhastamiseks kasutama. Pesusoodat ehk kaltsineeritud soodat ehk naatriumkarbonaati müüvad nt. Safran ja Keemiakaubandus Maardus. Mina värvin enam-vähem Klemola õpetuse järgi ehk siis kontsentreeritud lahuse valmistan seebikiviga ja värvilahuses kasutan pH paikaajamiseks pesusoodat.

Varasemalt kasutati indigo värvimisel naatriumvesiniksulfitit. Tänapäeval on eelkõige kasutuses tiouurea dioksiid ehk Spectralite. Nimelt on naatriumvesinisulfiti säilivusaeg üpris lühike - umbes aasta. Spectralite säilib poole kauem ja seda kulub ka poole vähem. Üht saab teisega asendada ehk siis kui retseptis on kasutatud naatriumvesiniksulfitit, saab selle asemel võtta Spectralite'i - kuid kogust vähendada poole võrra. Ja vastupidi - Spectralite'i naatriumvesiniksulfitiga asendades tuleb viimast poole rohkem võtta. Mina olen endale Spectralite'i ostnud Fibrecrafts'ist.

Indikaatorpaber pH mõõtmiseks on indigovärvimisel asendamatu, mina ostsin seda Total Eesti OÜ-lt. Neid seal müügil mitut sorti - rullis, ribadena purgis või ribadena karbis. Sealt võib osta ka termomeetrit, kel see veel puudu.

Ja lõpuks üks meeleolukas värvimisaktsiooni kirjeldus Juulikeselt :)

Indigo vol. 2 - potisinine

Käisin suvel laadal kraami müümas ja ühe tuttava naisega, kelle müügilaud minu kõrval oli, kujunes indigoga värvitud lõngade teemal järgmine dialoog:
Tema: "Kas sa tead, millega vanasti lõngu siniseks värviti?"
Mina (aimates, mis tuleb): "No millega siis?"
Tema: "Pissiga!"
Mina (salakavalalt): "Kas palja pissiga? Midagi muud sinna pissi sisse ei pandud?"
Tema (natuke juba kaheldes): "No mingeid peitse vist pandi ka..."
Mina (üpris võidurõõmsalt): "Ei pandud peitse! Hoopis indigopulbrit pandi! Ilma siniseks ei saa!"
Ma ei ole kindel, et ta mind uskuma jäi...

Sarnane dialoog oli mul millalgi ka oma mehega, kes samuti uskus pissi sinisekstegevasse võlujõusse ega tahtnud omaks võtta, et indigo on ainuke looduslik pigment, millega korralikku sinist saab.

Käärinud pissi abil indigo lahustamine on üks lihtsamaid võimalusi. Vaja on vaid pissi ja indigot (ning teatud meelekindlust pissiga mässamiseks ja haisu talumiseks). Eestikeelsest kirjandusest saab päris hea õpetuse Klemola raamatust (täpse õpetuse võibki sealt võtta), ka Vormsi naiste välja antud vihikus on Kihnu Roosi õpetus selle kohta. Nagu eelmises indigo jutus kirjutatud, peab vedelik, milles indigo lahustuks, olema anaeroobne ja aluseline. Pissi puhul tarbivad hapniku ära bakterid, kes muudavad ka pissis sisalduva kusihappe ammoniaagiks (e. nuuskpiirituseks - sellest ka hais), mis on aluseline.

Mina proovisin sel suvel potisinist teha. Kogusin 10-liitrise ämbritäie pissi ning lasin sel paar-kolm nädalat seista. Panin pissiämbrisse kotikesega 2 spl. indigot lahustuma ning pissiämbri omakorda 20-liitrisesse ämbrisse, mille täitsin veega ja seda vett soojendasin akvaariumisoojendajaga. See võimaldas hoida soojuse 30 °C juures. Helen Melvin väidab oma raamatus, et potisinine ei ole temperatuurikõikumiste suhtes eriti tundlik (erinevalt teistest kääritamisvariantidest), piisab sellest, kui päikesepaistelise ilmaga ämber päikese kätte soojenema tõsta, mahajahtumine halvasti ei mõjuvat. Värviämbri soojashoidmiseks võib kasutada ka komposti/sõnnikuhunnikut või toidu soojashoidmise plaate. Olen lugenud, et mujal maailmas on ka veinikääritamiseks sellised plaadid olemas, pidid väga hästi indigokääritamiseks sobima.

Haisust ka. Klemola väidab, et käärinud uriini hais ajab oksele. Ma nii tugevaid sõnu ei kasutaks, aga pisarad võttis peaaegu silma küll, kui ämbrilt kaant kergitasin... Muuseas, kui kaas peal on, on hais täiesti talutav.

Värvimiseks kastsin lõnga värskes pissis märjaks ja jätsin ca 7-8 tunniks indigoämbrisse. Võtsin välja, lasin tunnijagu õhutada ja loputasin, loputasin, loputasin, pesin villapesuvahendiga, loputasin, loputasin, loputasin... Jätsin lõnga paariks-kolmeks nädalaks kuuri tuulduma ning tõepoolest - hais haihtus :) Kuid värv jäi väga ebaühtlaselt peale (vt. pilti). Ma arvan, et põhjuseks oli ämbri põhjas olnud sade, millega lõng kokku puutus. Jäi kahe silma vahele, et seisnud pissi oleks pidanud vaikselt sademe pealt ära valama, enne kui indigo pissi sisse panna. Ehk ei saanud ka lõng korralikult märjaks tehtud - värsket pissi oli vähevõitu. Mis seal's ikka - teen triibulised sokid :)

Kas ma järgmisel aastal uuesti proovin, ei tea... On palju vähem haisvamaid variante sinise saamiseks :)

Indigo vol. 1

Foto: košenilliga värvitud lõng, mis on indigoga üle värvitud
Photo: yarn dyed with cochineal, overdyed with indigo

Sel suvel jõudsin indigot vaid nuusutada ehk siis 3-4 värvimist teha. Ei olnud ühegi tulemusega päris rahul. Mis parata - indigoga värvimine nõuab kogemust. Kui pole seda endal ega ka kedagi, kellelt õppida, tuleb ise kõik vead läbi teha. Indigo teema on nii lai, et tuleb mitu postitust. Värvimisest ja probleemidest kirjutan järgmistel kordadel.

Esmalt natuke teooriat. Indigo on sinine pigment, mida sisaldavad mitmed taimed, tuntumad on Euroopas kasvav sinerõigas (Isatis tinctoria), Jaapani indigo (Polygonum tinctorum) ja enim pigmendi saamiseks kasutatav Indigofera tinctoria. Enamasti värvitakse juba taimest eraldatud pigmendiga, kuid võib ka ise värskete taimedega värvida. Leenal tuli Jaapani indigoga värvimine kenasti välja. Peab arvestama, et tegemist on sooja armastavate taimedega, mistõttu nad vajavad kasvuhoonet, muidu pigmenti eriti ei teki.

Indigo kui pigment on selles mõttes eriline, et ta ei lahustu vees. Ei kuumas, ei külmas - seniks, kuni seal on hapnikku. Ja seniks, kuni keskkond on neutraalne või happeline. Keskkond värvipotis peab olema hapnikuvaba ja (tugevalt) aluseline. Kui indigo sellisesse keskkonda panna, kaotab ta hapnikumolekuli ja sinine indigo muutub nn. "valgeks" indigoks (värvilt küll pigem rohekaskollaseks). "Valge" indigo kujul kinnitub pigment lõngale. Kui lõng peale seda potist välja õhu kätte tõsta, võtab "valge" indigo õhust endale hapnikumolekuli tagasi ning muutub tagasi siniseks indigoks ja potis roheliseks muutunud lõng muutub sinu silme ees siniseks.

Nagu fotodeltki näha, on indigo ideaalne igasuguste koledat (või ka ilusat) tooni lõngade ülevärvimiseks.

Fotod: Lõngad enne...
Photos: Yarns before...

... ja pärast indigoga värvimist.
...and after dyeing with indigo.


This summer I had a chance to dye with indigo only 3 or 4 times. I wasn't satisfied with the results but what to do - dyeing with indigo asks for experience. I don't have any and I don't have anybody to learn from (IRL), so I have to make all the mistakes myselt. I will write about the dyeing in detail later, as I plan to make several posts about indigo.

Little theory first. Indigo is a blue pigment that is obtained from several plants like woad (Isatis tinctoria), japanese indigo (Polygonum tinctorum) and Indigofera tinctoria. Most dyers use the purified pigment, but if you wish you can grow your own plants. Leena had quite a success with japanese indigo. But take into consideration that these plants need warmth in order to produce enough pigment.

Indigo is special, because you can't dissolve this pigment in the water. Not, if the water has any oxygene in it or if the pH is acidic or neutral. The environment in the vat has to be anoxic and (strongly) alkaline. If you put indigo in this kind of environment, it loses oxygene molecules and turnes into so called indigo "white". Then, if you put the yarn in the vat, the indigo "white" molecules attach to the yarn. And by lifting the yarn into air, indigo "white" molecules take back the lost oxygene molecules from the air and the yarn, that turned green in the vat, now turns blue in the air in front of your eyes.

As you can see from my pictures, indigo is just wonderful for overdyeing dull (or beautiful) coloured yarn.