reede, 28. veebruar 2014

Eva-Liisa Kriisi raamatu "Läbi lõimede" esitlus Pärnus

Foto: Eva-Liisa Kriis
Seda, et Eva-Liisa raamatut kirjutab, kuulsin ta enda käest juba 2012. aasta Mardilaadal. Jäin põnevusega ootama ja paar nädalat tagasi tuligi uudis, et raamat on valmis! Raamatus on mitmekümne erineva suurräti, vaiba, teki jm. vana rahvusliku kanga kudumisõpetused. Mäletan sellest kaheaastatagusest Mardilaadast Eva-Liisa kommentaari, et kõik tekstiilid on väikestest muuseumitest või erakogudest, ükski pole ERMist.

Raamatu sisukord. Mulle torkas kohe ahvatlevalt silma topeltlai labane rakendus voodipesuks :)
   
Foto: Eva-Liisa Kriis 

Esialgu ei tule see raamat poodidesse müüki, seega Pärnu kandi inimesed võiksid kasutada võimalust tulla homme, 01. märtsil kella 13st Maarja-Magdaleena Gildi ärklisaali (Uus tn. 5), kus Eva-Liisa oma raamatut tutvustab ja müüb. Teised esitlused toimuvad Viljandi Kultuurimajas (14. märts), Nõmme Muuseumis (15. märts) ja Märjamaa Raamatukogus (05. aprill).
Foto: Eva-Liisa Kriis 

teisipäev, 4. veebruar 2014

Reis Rumeeniasse. Gyimes

 Vaade Gyimes'i niitudele

 Gyimes'i külamaja
Peale Viscri külastamist sõitsime edasi Gyimes'i. Gyimes on küla Transilvaanias, kus elavad Ungari juurtega inimesed, keda nimetatakse Csángó-ungarlasteks. I Maailmasõjas okupeeriti ala Rumeenia poolt ja lõplikult läks piirkond Rumeeniale 1947. aastal. Kuid siiamaani räägitakse seal Ungari keelt ja inimesed peavad oma Ungari juuri au sees.
Meie võõrustajateks olid Attila Sarig ja Reka Simo - imetoredad noored inimesed, kes hoolivad vanade traditsioonide elushoidmisest. Niipea, kui võimalus tekkis, küsisin Attilalt, kas ta teab külas kedagi, kes veel ketrab. Minu ülisuureks rõõmuks vastas ta, et jah, teab küll, ning lubas mind selle tädi juurde juhatada.
Attila ja Reka 
Enne aga sain võimaluse külastada kohalikku väikest muuseumituba, mis oli viimase võimaluseni vanu asju täis tuubitud. 
Seal muuseumis nägin reisi esimest (ja viimast) vokki. Tegemist oli minu jaoks põneva leiuga, kuna vokk ei olnud topeltnööriga, nagu meie vanad vokid, vaid lühipiduriga. 
Vana püstvokk 

Vokinöör läheb üle värtnakedra, lühi esiotsa peal käiv pidurinöör on maha võetud

Kohalike rahvariiete juures oli kõige silmatorkavam ehk pluuse kaunistav ülipeen ja rikkalik ristpistetikand. Ristid olid vaid kahe lõnga laiused ja iga pluus oli erineva tikandiga. Meestepluusi tikitud kraede kohta kuulsin hiljem, et vanasti oli selle krae tikkimine üks pruudi ülesannetest.



Meestepluusi krae
Muuseumis sain väikese šoki ka. Laual olid kaustad ja neid lehitsema hakates selgus, et seal olid näidised erinevatest tikanditest. Näidised olid välja lõigatud vanadest rahvarõivapluusidest. Nagu numbritest näha võite, oli nende näidiste võtmiseks katki lõigutud sadu pluuse...




Õhtul läksin koos Attilaga külla ketrajast tädile. Nagu Viscris, oli ka Gyimesis ajalooliselt olnud peamiseks kiutaimeks kanep. Ketramise alustamiseks võttis tädi peotäie kanepikiudu, sidus selle paelaga koonlakepi külge ja hoidis keppi põlvede vahel püsti.
Ketramiseks kasutas ta samasugust tilgakujulist kedervart, mida olin näinud Viscri muuseumis. Ketramise ajal tõmbas ta vasaku käega koonlast heiet ning paremas käes keerutas ta sõrmede vahel kedervart. Käest lahti ta seda ei lasknud:


 Et heie paremini jookseks, tegi ta vahepeal kiude suus märjaks:


Kui lõng oli nii pikk, et enam kaugemale käsi ei ulatunud, keris ta lõnga kedervarre alumise jämedama osa peale ja alustas uut heietamist:
Ta rääkis, et kui ta veel tüdruk oli, siis käidi õhtuti koos ketramas ja ühe õhtu normiks oli 3-4 kedervarretäit lõnga. Ühe vana kedervarre kinkis ta mulle ka :)

Uskumatult eriline reis oli, millest ma siia jõudsin kirja panna vaid väikese osa. Leidsin veel ühe 2013. aasta National Geografic'u artikli, kus Transilvaaniast kirjutatakse. Kui saate, minge Rumeeniasse!


reede, 24. jaanuar 2014

Reis Rumeeniasse. Viscri

 Tüüpiline Viscri maja

Eelmise aasta suvel käisin ma reisil Rumeenias, kus me külastasime kolme väikest küla Transilvaanias. Minu ja mu abikaasa jaoks sai reis teoks tänu Per Øystein Klunderud'i ja Buskerudi Keskkonnafondi toetusele. Reisi peamiseks eesmärgiks oli tutvuda kohaliku traditsioonilise väikepõllumajanduse ja pärandkooslustega. Minu isiklikuks eesmärgiks oli kohata mõnda Rumeenia memme, kes oskaks kedervarrega kedrata :)
 
Viscri külatänav kohustuslike partide-hanedega

Esimesena peatusime mõned päevad Viscri's. Viscri on üks väike saksi küla, mis on UNESCO maailmapärandi nimistus, eelkõige tänu külas paiknevale 12. sajandil ehitatud kindluskirikule. Meie öömaja (Viscri125 - nende kodulehel on palju kauneid pilte!) söögisaalis köitsid kohe minu silma seina peale kaunistuseks riputatud rahvarõivakomplektid. Ühe kalevist mantli kõrval seisid ka rikkalike maalingutega kepid. Pidasin neid esialgu karjusekeppideks. Kolmandal päeval, kui külastasime muuseumi, sain teada, mis need tegelikult on :)


Uhke kalevist mantel ja "karjusekepid"

Muuseum asus Viscri kindluskiriku ruumides. Teel sinna astusime läbi ühest käsitööpoest, kus müüdi ka vanasid tekstiile. Tuhnisin hoolega ja vaatasin ahne pilguga üht rahvarõivakomplekti (see maksis 60 eurot), aga midagi minule huvitavat (st. kas taimevärvidega või ketramisega seotut) ei leidnud. Kuid vanad tekstiilid andsid aimu, et kunagi on seal tehtud väga peent käsitööd. Tänapäevasest käsitööst olid müügis vaid 4 mm varrastega sünteetilisest lõngast kootud sokid-mütsid. Sokipaar maksis 4-5 eurot.

Käsitööpoes rahvarõivaid imetlemas


Viscri käsitöö tänapäev

Muuseum oli üllatavalt suur, asju oli kolmes ruumis. Kohe esimeses nägin mulle juba tuttavaid "karjusekeppe" - selgus, et tegemist on hoopis koonlakeppidega, mille külge seoti ketramiseks kanepi- või linakiud. Ühtegi vokki ei olnud, ketrusvahendina olid kasutusel vaid tilgakujulised kedervarred.

Vaade Viscri kindluskiriku tornist

  Muuseumi veranda

 Koonlakepid, millele kanep külge seotud. Keskmise, väga uhke otsaga kepi külge on torgatud ka kedervars.

Kanep oli sealkandis vanasti kõige olulisem kiutaim. Pildil kanepikiud ja kanepist köis.

Kedervartega koos olid klaasi all kaunid maalitud ja nikerdatud puidust rattakesed, mis torgati kedervarre otsa raskuseks - ehk siis kedrad. Kohalikud poisid valmistasid neid talve jooksul ja ühel veebruari päeval kinkis poiss omavalmistatud kedra tüdrukule, kes talle meeldis. Kedra pani ta tüdruku kinga sisse ja kinga peitis õue, nii et tüdruk pidi ühel jalal hüpates selle üles otsima. Samal ajal pakkus tüdruku ema poisile toas juua-süüa :) Õhtul, kui tüdrukud ketrasid, istusid poisid juures ja ootasid pikisilmi, et keder kedervarre küljest maha kukuks. Sest kui see juhtus ja poisil õnnestus keder esimesena kätte saada, sai ta tüdrukult kedra tagastamise eest suudluse küsida :)


 Kedrad ja kedervarred

Aga ühtegi ketravat memme enam Viscris alles ei olnud :(

Lõpetuseks veel mõned fotod Viscri imeilusast ja peenest vanast käsitööst.





kolmapäev, 24. juuli 2013

Eriline värvitaim sinerõigas

Ehkki siniseid õisi on paljudel taimedel, on lõnga külge sinist värvi andvaid taimi vähe. Eestis (ja ka ülejäänud Euroopas) kasvab looduslikult vaid üks taim, millega lõnga igat tooni siniseks värvida - sinerõigas (Isatis tinctoria).

Sinerõigas on kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab kena rohelise leheroseti ja teisel aastal uhkelt pika varre otsas oleva kollase õisiku. Sinist saab vaid esimese aasta lehtedest. Sinerõigas kasvab peamiselt klibusel mererannal - Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Sinerõigast otsides peab teadma, et selle taime leheserv on terve ja lehed ise siledad - teiste taimede sakiliste servade ja karvaste lehtedega rosette on mererannas samuti. Leht on äraspidimunajas (kõige laiem koht on keskkohast lehetipu poole).

Värvipigment, mida sinerõigas sisaldab, on indigo. Seega kehtivad sinerõikaga värvimisel kõik indigoga värvimise reeglid - see pigment ei lahustu vees, vaid aluselises hapnikuvabas keskkonnas. Pigmenti on taimes üpris vähe, 100 g lõnga värvimiseks peaks võtma vähemalt 1 kg taimi.

Augusti teisel nädalavahetusel (09.-11. august) juhendan ma Vormsil, Kersleti ateljees sinerõikaga värvimise õpituba - siis on võimalik tulla õppima, kuidas värvida nii värskete taimedega kui ka juba eraldatud pigmendiga. Koolituselt saab päris palju tarkust nii sinerõikast kui ka muudest taimedest pärit indigopigmendiga värvimise kohta. Ja muidugi on plaanis palju värvida, osalejad võivad selleks oma lõnga kaasa võtta.

Eraldi elamuseks on saar ise. Eelmisel aastal käisin ma Vormsil nõgese töötlemise laagris ja Vormsi jättis mulle täiesti kustumatu mulje, nii et mul on väga hea meel sinna tagasi minna!

Rohkem infot Vormsil toimuva töötoa kohta leiab Kersleti ateljee kodulehelt. Liisa kinnitas mulle, et paar vaba kohta veel on :)

reede, 7. juuni 2013

Kuidas korjata madarajuuri?

Värvmadar - lehed neljakaupa männases, õied valged

Kes Eesti taimedest punast tahab saada, peab madarajuuri korjama. Parimat värvi annavad värvmadara (Galium boreale) juured. Värvmadara tunneb ära neljakaupa männases paiknevate lehtede järgi. Juuri tuleks korjata kas enne või pärast õitsemist.

Aniliinvärvide-eelsel ajal oli madarajuurte korjamine naistel tõsine töö ja kohustus, sest juured on üpris peenikesed ja korraliku värvi saamiseks on neid vaja palju. Kel madarat oma maa peal kasvas, neil vedas. Kes tahtis juuri teise heinamaalt korjata, pidi ette vaatama, sest maaomanik ei olnud just rõõmus selle üle, kui tema niit madarajuurte leidmiseks läbi tuhniti ja mättaid üles kaevati. Seetõttu vaadati kasvukohad päeval valmis, korjamas käidi aga öösel või siis paksu uduga päeval - selle kohta on kirjeldusi Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Labidas maasse ja madarad välja!

Minul on selles suhtes vedanud - värvmadarat kasvab meie maadel päris palju. Aga juurte kogumine niidult on tõesti vaevaline, sest madarate vahel kasvab ka kõiksugu muud heina. Kihnlased käisid madarul laidude peal - mis viga liiva seest juuri välja tõmmata! Neil olid selleks spetsiaalsed konksud, mida saab näha Kihnu Muuseumis.

 Selle juurepusa seest tuleb madarajuured üles leida.

Nüüd juurte kogumisest. Kõigepealt vaatan välja rohkete värvmadaratega koha ja kaevan mätta välja. Seejärel taon võimalikult palju mulda juurte küljest lahti. Me elame oja kaldal, tänu sellele saan mättad vee äärde vedada ja ülejäänud mulla juurte küljest maha loputada. Sellele järgneb madarajuurte väljanoppimine teiste juurte vahelt. See sisustab nii mõnegi suveõhtu :) Kui juured käes, loputan need veelkord üle ja kuivatan. Ning siis ongi käes punt madarajuuri, mis lõngadega värvipotti pista!

Madarajuured

neljapäev, 16. mai 2013

Vill ja värv - koolitus Jaani talus


Koolituspäev Jaani talus „Villa pesemine ja taimedega värvimine“

25. mail toimub Jaani talus Valistre külas koolituspäev, kus huvilised saavad õppida Jaani talu perenaise Julika Roosi käest parimaid võtteid lambavilla pesemiseks ja kus mina tutvustan taimedega värvimise põnevat maailma.

Koolituspäev koosneb kahest osast – kõigepealt peseme villa ja seejärel värvime villa kohalike taimedega.

Alustuseks peseme villa kuuma veega - lihtsa ja nauditava pesemismeetodiga, mis tagab ilusa puhta villa ning on eelduseks hästi õnnestunud värvimistulemusele. Seejärel jalutame ümberkaudses looduses ning otsime parimaid värvitaimi. Osalejad saavad ülevaate tervest taimedega värvimise protsessist – kuidas värvivett keeta, villa värvimiseks ette valmistada, milliseid peitse kasutada jne.

Lõunapaus toimub pikniku vormis, korraldajate poolt on tee ja kohv.

Aeg: laupäev, 25. mai, kell 11.00-16.00

Koht: Jaani talu, Valistre küla, Halinga vald, Pärnumaa

Osalustasu: 15.- (hinna sees lambavill ning kohv ja tee)

Juhendajad: Julika Roos, Liis Luhamaa

Registreerumine: julika (at) jaanitalu.eu, tel. 5218299

teisipäev, 7. mai 2013

Siidilõngaga ehe


Eelmisel suvel toimus minu kolme gildikaaslase - Kadri Rebase, Signe Taremaa ja Kirsti Tuumi näitus "Läbi aja ühendatud". Ühel Kirsti loodud imekaunil puidust ripatsil oli "ketiks" minu kedratud siidilõng.

Selle lõnga olin kedranud juba mõnda aega tagasi, omamata selget eesmärki, milleks seda lõnga kasutada. Tahtsin lihtsalt katsetada üht oma kergemat, 16-grammist kedervart. Mida kergem kedervars, seda peenemat lõnga kedrata tuleb. Siid jällegi on selline materjal, mis käte vahel pea iseenesest peeneks heideks muutub. Seetõttu oligi mul Kirstile kohe lõng ulatada :)


Ketrasin lõnga tussa- ehk metsiku siidi kammlindist (i.k. tussah silk, wild silk). Tussasiidi toodavad erinevad Antherea liblikate tõugud. Kuna neid ei ole suudetud täielikult kodustada, kasvatatakse neid Hiinas ja Indias spetsiaalsetes puuistandustes või lausa džunglites ja metsades. Erinevalt kiiskavvalgest kultuursiidist, mida saadakse Bombyx mori liblika tõukude kookonitest, on tussasiid saadaval naturaalsest kreemikasvalgest kuni meekarva kuldsete toonideni. See värvus tuleneb siidiusside tanniinirikkamast dieedist.


Ehtefotod tegi Kirsti. Aitäh!