reede, 29. detsember 2017

Muhuroosa - parim reivimiseks :)


Minu rahvarõivasukad tavalises...
 ... ja UV-valguses.

Kevadel rahvarõivakooli astumise oluline põhjus oli see, et tahtsin teha ja õppida uusi asju, mida niisama ehk ette poleks võtnud. Üks uudne teema minu jaoks oli sünteetiliste värvidega värvimine, lõngu pidin värvima nii sukkade kui ka seeliku jaoks.
Teemasse süvenedes avastasin muuhulgas põneva fakti, et rodamiin B - värv, mida eestlased muhuroosana tunnevad - on fluorestseeruv värv! Tellisin kohe väikese UV-taskulambi, mida geelküünte kõvendamiseks kasutatakse (kes oleks osanud arvata, et ma sedasi sihtgruppi satun...) ja lustisin täiega :) Sukad muutusid UV-valguses eriti ägedaks! Kujutasin ette, et nii Lihula, Kihnu kui Muhu rahvariietega võiks reividel ja glow party'del kõvasti laineid lüüa :)

 Villase punutud paelaga võtmehoidja tavalises...

 ... ja UV-valguses.

Rodamiin B sünteesiti esmakordselt 1887. aastal. Lisaks tekstiilide värvimisele kasutatakse seda just fluorestsentsi tõttu näiteks laborites kudede värvimiseks. Minu lõngad on värvitud Pilvelammaste rodamiin B-ga (värv nr 75). Woolminti müüdav Jacquardi värv nr 620 Hot Fuchsia on sulforodamiin B, samuti fluorestseeruv.
Eesti rahvuslikku tekstiili rodamiini-roosata hästi ette ei kujuta. Ent need, kes rodamiiniga värvivad ehk siis värvipulbri ja -veega tegelevad, peaksid meeles pidama, et rodamiiniga värvides on väga oluline kõiki ohutusreegleid järgida. Hot Fuchsia materjali ohutuslehelt võib lugeda, et tegemist on potentsiaalselt mutageense kemikaaliga - on näidatud mutageenset toimet katseklaasi-hamstrirakkudele, mõju inimestele pole teada. Samas - rakud on rakud ja parem karta kui kahetseda... Rodamiiniga värvitud tekstiilid, kus värv on juba kiule kinnitunud, muidugi ohtlikud ei ole.

Pavlovo Posadi villane rätik tavalises...

 
... ja UV-valguses.

kolmapäev, 20. september 2017

Potisinine (see päris) / Dyeing with indigo urine vat



Käsitsi kedratud potisinine kirivöölõng. Pot blue hanspun yarn for a traditional woven belt.

Sel kevadel hakkasin käima Tõstamaal Rahvarõivakoolis. Minu emapoolse suguvõsa juured on Tuudil, seetõttu valmistan Lihula kihelkonna rahvarõivakomplekti. Mul oli kindel soov kasutada sukkade ja vöö jaoks ise värvitud ja kedratud potisinist lõnga, sest nagu juba Gustav Vilbaste 1938ndal kirjutas: "Potisinine oli varematel aegadel hästituntud värvus (...)".

I’m in the process of making myself a Lihula parish folk costume from late 19th century. Lihula parish is where my mother’s mother is from and frankly, the folk costumes of Lihula are one of the most beautiful in Estonia :) I was determined to use my own hanspun yarn dyed in indigo urine vat for the woolen stockings and woven belt, because this is the way blue was dyed at that time. Wool or yarn dyed in indigo urine vat is called „potisinine” in Estonian - it means „pot blue”, because you need a chamber pot to collect the dye liquid.


Potisinised villad. Pot blue wool.

Olen korra varem potisinisega värvinud ja sellest ka siin blogis kirjutanud. Seekord oli motivatsioon suurem ning võtsin asja tõsisemalt ette. Ka tulemused olid märgatavalt paremad. Väga põhjapanevaid järeldusi ei taha ühe suve katsetuste põhjal teha, kuid ehk on allpool kirjapandust järgmistele julgetele katsetajatele abi :) Minu raamatukogu kõige põhjalikuma potisinise-tehnilise info leidsin J.N. Lilesi raamatust "The Art and Craft of Natural Dyeing", veebist võib lugeda Sharon Ann Burnstoni kirjatükki.

Kes ei tea, siis päris potisinise värvimiseks tuleb indigo lahustada käärinud kuses, seega potisinine algab alati pissi kogumisega. Mäletasin eelmisest korrast, et kõige keerulisem selle juures oli hommikul unise peaga meeles pidada, et nüüdsest tuleb potti pissida. Seekord olin nutikam ja muretsesin tilaga plastkausi, mis mahtus WC-potti ja panin selle juba õhtul sinna valmis :) Sellisest kausist oli kogutud vedelikku ka mugav kanistrisse valada.

Kui vajalik kogus kust olemas oli, ootasin, kuni kuse pH muutus aluseliseks. Mina kasutasin selle mõõtmiseks pH indikaatorpabereid. Teine võimalus oleks olnud kasutada oma nina, sest käärimise tulemusel muutub kusihape aluseliseks ammoniaagiks ja ammoniaagihaisu juba maha ei maga :)

I had tried the urine vat once before and I wasn't very successful. I was much more motivated to get it right this time and the results were much better. I hope this blog post helps those who are brave enough to take this on :) For extra reading I recommend J. N. Liles’s „The Art and Craft of Natural Dyeing” and this text from Sharon Ann Burnston.

As you already know or guessed – you need to collect and ferment urine and you will use it to dissolve indigo. I remembered from last time that the most difficult thing was to remember in the morning that one has to pee in a pot from now on. So I bought a plastic bowl with a pouring spout that fitted in my toilet and I put it there in the evening already. The pouring spout also made it easy to pour the piss into a plastic canister.

After I had collected the required amount of urine, I waited until the pH turned alkaline. I used pH indicator papers, but you can also use your nose. The pH of urine turns alkaline when urea in urine turns into ammonia and you really can’t miss the smell of ammonia :)


Indikaatorpaber on roheline - see näitab, et vedeliku pH on 9 ehk siis indigo lahustamiseks ning villa värvimiseks sobilik.
pH indicator paper has turned green which means that pH is 9, i.e. suitable for dissolving indigo.

Armas abikaasa oli mulle kenasti kääriva sõnnikuhunniku ette valmistanud. Kääriv sõnnik oli potisiniseküübi jaoks ideaalne - hoidis küübi temperatuuri ilusti 30-35 kraadi juures, kui päike peale paistis, siis läks veel soojemaks. Küübi stabiilselt sooja hoidmine on väga oluline, et bakterid rõõmsalt paljuneksid ja vedelikust hapniku ära tarbiksid. Kui küüp kippus maha jahtuma, kaevasin uue augu või lasin mehel hunnikut segada ja värske sõnnikuga täiendada, et see jälle käima läheks.

We raise beef cattle and I asked my dear husband to prepare me a nicely fermenting manure heap for keeping the urine vat warm. The fermenting manure heap was doing it’s job perfectly and the temperature of the vat stayed between 30-35 degrees Celsius. It got even warmer on sunny days. It is important that the vat stays nice and warm, so that bacteria can grow and use up all the oxygen in the vat. As soon as the vat showed signs of cooling down I dug a new hole for the vat or I asked my husband to mix the heap and add some fresher manure to get the fermentation of the heap going again.


Kääriv sõnnikuhunnik - potisinisega värvimisel asendamatu :)
A fermenting manure heap makes dyeing with indigo urine vat really easy :)


Värvivedelik peab stabiilselt soe püsima.
The vat has to stay warm.

Kaevasin sõnniku sisse sobiliku suurusega augu, valasin kuse 10-liitrisesse kaanega plastämbrisse ümber ja lisasin indigo. Kuna Kremeri indigo on imepeeneks jahvatatud, ei hakanud mingi kotikesega mässama. Segasin pigmendi veega pastaks ja valasin selle kõik korraga kuse sisse. Esmalt panin indigot 15 g, aga kuna sellega sain vaid keskmisi siniseid, siis panin veel 25 g juurde, nii et kokku läks 10-liitrisesse küüpi 40 g pigmenti. Võibolla pingutasin üle, ent indigo tumeda villa pealt pärast värvimist igatahes maha ei hõõrdunud - see nagu näitaks, et ei olnud palju... Mis on minimaalne hulk pigmenti tumedate siniste saamiseks, vajab veel katsetamist.

Kuna indigo lahustumiseks pidi vedeliku saama hapnikuvabaks, oli ämber triiki täis ja kaas õhukindlalt peal. Seejärel hakkasin käima korra päevas oma potisinist segamas - et põhjavajunud pigment jälle lahusesse lükata ja värvimiseks õiget hetke mitte maha magada. "Õige hetk" tähendas seda, et vedeliku pinnale hakkas tekkima vaskne kiht (nn indigo "lill") ja värvivedelik oli muutunud roheliseks. Need olid märgid sellest, et indigo oli lahustunud.

I dug a hole in the manure heap where I planted the vat with urine. For the vat I used a plastic 10-litre bucket with a tightly fitted lid. Because indigo powder from Kremer Pigmente is really fine I didn’t bother to put it in a nylon stocking as is often recommended. I mixed the indigo into a paste and put all of it into the vat. At first I used 15 grams of indigo, but I only got medium blues. So I added another 25 grams – 40 grams altogheter. Maybe it was too much, I have to experiment more to find out what is the minimal amount of indigo to get a nice dark blue. But the dark blue I got did not rub off during spinning and this is a sign that the pigment in the vat was nicely dissolved.

Because the vat had to became anoxic for the indigo to dissolve, I kept the vat filled to the brim and tightly covered with a lid. I mixed the vat once a day to get the indigo pigment off the bottom into the solution. In a few days a coppery sheen started to appear on the surface of the vat (the so-called "indigo flower") and the liquid turned green – sure signs that indigo was dissolving!


Värvimiseks valmis potisinise küüp - peal vaskne kiht ja vedelik pinna all roheline. The vat is ready for dyeing - there is a coppery "indigo flower" on the surface and the liquid under the surface is green.

Kuna tahtsin ise lõngad kedrata, värvisin peamiselt villa. Villa leotasin eelnevalt kuse sees märjaks ja panin seejärel küüpi tavaliselt kolmeks tunniks. Seejärel võtsin villa välja, lasin tunnikese õhu käes oksüdeeruda ja leotasin aluse neutraliseerimiseks pool tundi kergelt hapus äädikavees. Peale iga värvimist valasin ämbri jälle triiki uut kust täis.

Because I wanted to spin my own yarn I mostly dyed wool. I soaked the wool in urine first and then put it in the vat for 3 hours. I then got the wool out and let it oxidize for about an hour . After that I soaked the wool in a weak vinegar solution for half an hour to neutralize. After every dye session I filled the vat to the brim with new urine.


Vill on olnud 3 tundi potisinise sees (kaas oli sel ajal ämbril peal).
The wool has been in the vat for 3 hour (the vat was covered with a lid).


Hetk peale potisinisest väljavõtmist...
Just a moment after I took the wool out of the vat...


... ja peale õhu käes oksüdeerumist.
... and after indigo was oxydized.

Kui tahtsin tumedamat tooni saada, loputasin villa seejärel puhtas vees ja värvisin järgmisel päeval üle. Nagu indigoga värvides ikka, saab ka potisinisega värvides kõigepealt tumedamaid ja seejärel üha heledamaid siniseid. Kui värv sobis, pesin villa ära. Pärast ühte pesu, kahte loputust ja kuivamist oli villa küljes lõhna väga vähe ja pärast lõnga ketramist ning pesu oli lõng praktiliselt lõhnatu.

Seekordne potisinise-ettevõtmine oli tõsiselt positiivne, ma pole keemiliselt lahustatud indigoga kunagi nii kenasid tumedaid siniseid saanud. Ja loomulikult teeb nüüd ka minu rahvarõivakomplekti (vähemalt enda jaoks) erilisemaks see, et suka- ja vöölõngad on päris potisinised :)

If the blue was not dark enough, I then rinsed the wool and redyed it the next day. With indigo you always get first dark blues and then, as the indigo is used up, lighter and lighter blues. As soon as the colour was to my liking I washed the wool. After washing and rinsing and drying the smell was almost gone and after I had spun the yarn and washed it, there was no smell left.

I was really happy with these dyeings, I have never gotten such nice dark blues with so little fuss with the hydrosulfite vat. And I really like that my folk costume will have items that are true pot blue :)


Hallikirju potisinine käsitsi kedratud sukalõng
Handspun pot blue yarn for my stockings

teisipäev, 23. mai 2017

Mahedad loodusvärvid? Ei, aitäh!


Eestikeelsetes taimevärviraamatutes armastatakse taimevärve iseloomustada sõnadega "pehmed", "pastelsed", "mahedad" ja samas vaimus edasi. Sedasi kirjeldatud lõngu vaadates tuleb minul paraku meelde üks Kihnu naistelt kuuldud omadussõna - "liäge"...

Minu tavaline värvimisprotsess on selline:
 - kerin lõngad sobiliku suurusega vihtideks, seon vihipaelad;
 - pesen lõngad;
 - peitsin lõngad, lasen üleöö jahtuda;
 - korjan või ostan värvimaterjali, mõnikord leotan paar päeva, keedan värvivee, lasen üleöö jahtuda, kurnan;
 - loputan peitsitud lõngad, panen värvivette ja kuumutan paar tundi, lasen üleöö jahtuda;
 - pesen ja loputan värvitud lõngad.

Kui ma olen selle kõigega valmis saanud, siis ma kohe päris kindlasti ei taha tulemuseks saada "mahedat" kollast (loe: beeži)!

Kui tunned samamoodi, siis järgnevad mõned nõuanded, kuidas vältida plasse toone.

1. Lõngad peavad olema väga korralikult puhtaks pestud, kergelt käesoojas veest läbilobistamisest ei piisa.
2. Kasuta värvimiseks värvitaimi. Mustikad pole värvimiseks, neist keedetakse moosi! Lihtne test - kui loodusvärviraamatus on värvitaimena mainitud peeti, jäägu raamat poeriiulile.
3. Eelpeitsimine annab alati parema tulemuse kui koospeitsimine.
4. Pehme veega keedetud värvivesi annab pea alati parema tulemuse (on erandeid, vt järgmine punkt). 
5. Tee selgeks konkreetse värvitaime spetsiifika - mõni tahab madalat temperatuuri, teine kõrget. Enamus tahab pehmet vett, ent mõned karedat.

Rohkem infot sellesuvistes värvikoolitustes :)


teisipäev, 1. märts 2016

Ja kangast sai seelik


Päris mitu aastat tagasi kudusin Tõstamaa Käsitöökeskuses endale rahvarõivaseeliku kanga, eeskujuks naaberkülast kunagi ERMi ostetud, legendi järgi "metsavärvidega" värvitud seelik. Värvid tulid ilusad, ent kanga endaga ma päris rahule ei jäänud. Tuli teine liiga paks ja kange. Arvasin ise, et lõin kududes liiga kõvasti kokku.

Seelikukangas kasutatud ühekordset lõnga mõni aeg tagasi roositud kinnaste jaoks kokku korrutades sain aru, et häda oli hoopiski lõngas. Punase lõnga, mida kangasse kõige rohkem läks, olin ostnud värvituna Evi Petseri käest. Korrutades lõnga käest läbi lastes sain aru, et tegemist on teise sordi lõngaga, mis tehtud viletsast villast. Lõng oli väga peenike, ebaühtlane ja ülielastne, tõenäoliselt kedratud kõhualusest villast. Seetõttu läks see kududes väga kokku ja kangas jäi üleliia tihe.

Lõpuks otsustasin end siiski kokku võtta, oma ülikriitilisuse kõrvale jätta ja kangast seeliku õmmelda, mis sest, et kuulikindla. Käisin igal nädalal käsitöökeskuses nokitsemas ja Anu ladusa juhendamise all saigi seelik valmis. Ilus tuli :)


Nagu kanga kohta käivast postitusest lugeda saate, polnud ma veendunud, et punast tooni lõngad originaalseelikus loodusvärvidega värvitud olid. Vahepeal olen targemaks saanud ;) ja nüüd arvan, et tõenäoliselt olid punased ja roosad värvitud punapuuga.

Vilbaste kirjutab oma 1938. a. taimevärviraamatus: "Õige laialt oli tuntud varemal ajal, vähemalt möödunud sajandi teisel poolel puupunane." Ka ERMi vanavarakogujate sarjas ilmunud Voldemar Haasi ülestähendustes on mainitud, et siinkandis seelikulõngade värvimiseks seda kasutatud on. Punapuule viitas veel voldivahedes säilinud algne külmem ploomililla toon ning tugevalt pleekinud värv seeliku pealmisel poolel. Nii et tõesti metsavärvidega värvitud seelik, jutumärkideta :)


laupäev, 1. august 2015

Loodusvärvikoolitused Velisel

Värvmadar, madarajuured ja madaraga värvitud lõng
Järgmisel nädalavahetusel juhendan Velisel Iida Suvekoolis loodusvärvikoolitusi.

06.-07. august toimub koolitus "Punased loodusvärvid". See on kahepäevane koolitus, alustame neljapäeval kell 13 ja lõpetame reedel kell 17. Kuigi värvime just punast andvate taimedega, siis sellelt koolituselt saab kõik teadmised, mis on vaja loodusvärvidega tegelemiseks - kuidas lõnga värvimiseks ette valmistada ja peitsida, kuidas keeta värvilahust, kuidas lõngu värvida. Värvime värvmadara juurtega, punapuuga, košenillitäidega ja verkja vöödikuga, millest osalejad saavad värvinäidised. Samuti saavad osalejad peitsida enda lõnga, et kohe kodus värvimisega jätkata :)


Paar vaba kohta on ka 09. augustil toimuvale indigokoolitusele, mis kestab kella 10st kuni 18ni. Koolitusel osalejad saavad ülevaate indigoga värvimise põhimõtetest, õpivad valmistama indigo värvilahust ning selles villast lõnga värvima. Kõige toredam on aga päeva teine pool, mil osalejad saavad mitusada grammi enda kaasatoodud lõngu eri tooni indigosiniseks värvida!


Kohtumiseni Velisel! Info hindade ja registreerumise kohta siin lehel.

neljapäev, 29. jaanuar 2015

Mis on indigol aniliiniga pistmist?


Tihvatelgedel kootud sall. Sinised lõngad on värvitud indigoga.

Ajaloo esimesed sünteetilised värvid olid aniliinvärvid ja see nimetus on tänapäevani käibel sünteetiliste tekstiilivärvide sünonüümina. Peale aniliinvärvide tulekut aastal 1856 kadusid loodusvärvid kiiresti ja kindlalt kasutusest. Seda arvestades on mul kuidagi kõhe teada, et sõna "aniliin" on tuletatud indigo, läbi aegade ühe olulisema loodusvärvi nimetusest.


Looduslik indigopigment

Aniliinvärvide lähteaineks on aniliin ehk fenüülamiin - värvitu, mürgine vedelik. Aniliini saadi esmakordselt 1826. aastal loodusliku indigo kuivdestillatsioonil. Keemik Otto Unverdorben, kes seda tegi, nimetas aine kristalliiniks. 1840. aastal töötles Carl Julius Fritzsche indigot potase ehk kaaliumkarbonaadiga, saadud õlise vedeliku nimetas ta aniliiniks indigo araabiakeelse nimetuse järgi. Araabia keeles on indigo an-nīl, mis tuleneb sanskritikeelsest nimetusest tumesinise kohta - nīla. Nende aastate jooksu saadi aniliini veel paaril erineval moel, kus indigot ei kasutatud. 1855. aastaks tõestati, et tegemist on ühe ja sama ainega ning kinnistus nimetus "aniliin".

Selle teemaga seoses mainiksin paari eksitust eestikeelses kirjanduses. 

M. Klemola kirjutab raamatus "Taimedega värvimine" (1986) lk. 4: "1826. aastal tehti Saksamaal leiutis, mis tõi tekstiili värvimisse suure muudatuse: kivisöetõrvast õpiti valmistama aniliini.". Tegelikult eraldati aniliini kivisöetõrvast alles aastal 1834. 1826 saadi aniliini looduslikust indigost.

"Meite muhu mustrite" raamatus (2010, Saara kirjastus) kirjutatakse lk. 22: "1826. aastal sünteesiti Saksamaal kivisöetõrvast esimene aniliinvärv, (...)." Aniliinvärv sünteesiti esmakordselt 1856. aastal Inglismaal W. Perkini poolt.

reede, 28. veebruar 2014

Eva-Liisa Kriisi raamatu "Läbi lõimede" esitlus Pärnus

Foto: Eva-Liisa Kriis
Seda, et Eva-Liisa raamatut kirjutab, kuulsin ta enda käest juba 2012. aasta Mardilaadal. Jäin põnevusega ootama ja paar nädalat tagasi tuligi uudis, et raamat on valmis! Raamatus on mitmekümne erineva suurräti, vaiba, teki jm. vana rahvusliku kanga kudumisõpetused. Mäletan sellest kaheaastatagusest Mardilaadast Eva-Liisa kommentaari, et kõik tekstiilid on väikestest muuseumitest või erakogudest, ükski pole ERMist.

Raamatu sisukord. Mulle torkas kohe ahvatlevalt silma topeltlai labane rakendus voodipesuks :)
   
Foto: Eva-Liisa Kriis 

Esialgu ei tule see raamat poodidesse müüki, seega Pärnu kandi inimesed võiksid kasutada võimalust tulla homme, 01. märtsil kella 13st Maarja-Magdaleena Gildi ärklisaali (Uus tn. 5), kus Eva-Liisa oma raamatut tutvustab ja müüb. Teised esitlused toimuvad Viljandi Kultuurimajas (14. märts), Nõmme Muuseumis (15. märts) ja Märjamaa Raamatukogus (05. aprill).
Foto: Eva-Liisa Kriis