teisipäev, 1. märts 2016

Ja kangast sai seelik


Päris mitu aastat tagasi kudusin Tõstamaa Käsitöökeskuses endale rahvarõivaseeliku kanga, eeskujuks naaberkülast kunagi ERMi ostetud, legendi järgi "metsavärvidega" värvitud seelik. Värvid tulid ilusad, ent kanga endaga ma päris rahule ei jäänud. Tuli teine liiga paks ja kange. Arvasin ise, et lõin kududes liiga kõvasti kokku.

Seelikukangas kasutatud ühekordset lõnga mõni aeg tagasi roositud kinnaste jaoks kokku korrutades sain aru, et häda oli hoopiski lõngas. Punase lõnga, mida kangasse kõige rohkem läks, olin ostnud värvituna Evi Petseri käest. Korrutades lõnga käest läbi lastes sain aru, et tegemist on teise sordi lõngaga, mis tehtud viletsast villast. Lõng oli väga peenike, ebaühtlane ja ülielastne, tõenäoliselt kedratud kõhualusest villast. Seetõttu läks see kududes väga kokku ja kangas jäi üleliia tihe.

Lõpuks otsustasin end siiski kokku võtta, oma ülikriitilisuse kõrvale jätta ja kangast seeliku õmmelda, mis sest, et kuulikindla. Käisin igal nädalal käsitöökeskuses nokitsemas ja Anu ladusa juhendamise all saigi seelik valmis. Ilus tuli :)


Nagu kanga kohta käivast postitusest lugeda saate, polnud ma veendunud, et punast tooni lõngad originaalseelikus loodusvärvidega värvitud olid. Vahepeal olen targemaks saanud ;) ja nüüd arvan, et tõenäoliselt olid punased ja roosad värvitud punapuuga.

Vilbaste kirjutab oma 1938. a. taimevärviraamatus: "Õige laialt oli tuntud varemal ajal, vähemalt möödunud sajandi teisel poolel puupunane." Ka ERMi vanavarakogujate sarjas ilmunud Voldemar Haasi ülestähendustes on mainitud, et siinkandis seelikulõngade värvimiseks seda kasutatud on. Punapuule viitas veel voldivahedes säilinud algne külmem ploomililla toon ning tugevalt pleekinud värv seeliku pealmisel poolel. Nii et tõesti metsavärvidega värvitud seelik, jutumärkideta :)


laupäev, 1. august 2015

Loodusvärvikoolitused Velisel

Värvmadar, madarajuured ja madaraga värvitud lõng
Järgmisel nädalavahetusel juhendan Velisel Iida Suvekoolis loodusvärvikoolitusi.

06.-07. august toimub koolitus "Punased loodusvärvid". See on kahepäevane koolitus, alustame neljapäeval kell 13 ja lõpetame reedel kell 17. Kuigi värvime just punast andvate taimedega, siis sellelt koolituselt saab kõik teadmised, mis on vaja loodusvärvidega tegelemiseks - kuidas lõnga värvimiseks ette valmistada ja peitsida, kuidas keeta värvilahust, kuidas lõngu värvida. Värvime värvmadara juurtega, punapuuga, košenillitäidega ja verkja vöödikuga, millest osalejad saavad värvinäidised. Samuti saavad osalejad peitsida enda lõnga, et kohe kodus värvimisega jätkata :)


Paar vaba kohta on ka 09. augustil toimuvale indigokoolitusele, mis kestab kella 10st kuni 18ni. Koolitusel osalejad saavad ülevaate indigoga värvimise põhimõtetest, õpivad valmistama indigo värvilahust ning selles villast lõnga värvima. Kõige toredam on aga päeva teine pool, mil osalejad saavad mitusada grammi enda kaasatoodud lõngu eri tooni indigosiniseks värvida!


Kohtumiseni Velisel! Info hindade ja registreerumise kohta siin lehel.

neljapäev, 29. jaanuar 2015

Mis on indigol aniliiniga pistmist?


Tihvatelgedel kootud sall. Sinised lõngad on värvitud indigoga.

Ajaloo esimesed sünteetilised värvid olid aniliinvärvid ja see nimetus on tänapäevani käibel sünteetiliste tekstiilivärvide sünonüümina. Peale aniliinvärvide tulekut aastal 1856 kadusid loodusvärvid kiiresti ja kindlalt kasutusest. Seda arvestades on mul kuidagi kõhe teada, et sõna "aniliin" on tuletatud indigo, läbi aegade ühe olulisema loodusvärvi nimetusest.


Looduslik indigopigment

Aniliinvärvide lähteaineks on aniliin ehk fenüülamiin - värvitu, mürgine vedelik. Aniliini saadi esmakordselt 1826. aastal loodusliku indigo kuivdestillatsioonil. Keemik Otto Unverdorben, kes seda tegi, nimetas aine kristalliiniks. 1840. aastal töötles Carl Julius Fritzsche indigot potase ehk kaaliumkarbonaadiga, saadud õlise vedeliku nimetas ta aniliiniks indigo araabiakeelse nimetuse järgi. Araabia keeles on indigo an-nīl, mis tuleneb sanskritikeelsest nimetusest tumesinise kohta - nīla. Nende aastate jooksu saadi aniliini veel paaril erineval moel, kus indigot ei kasutatud. 1855. aastaks tõestati, et tegemist on ühe ja sama ainega ning kinnistus nimetus "aniliin".

Selle teemaga seoses mainiksin paari eksitust eestikeelses kirjanduses. 

M. Klemola kirjutab raamatus "Taimedega värvimine" (1986) lk. 4: "1826. aastal tehti Saksamaal leiutis, mis tõi tekstiili värvimisse suure muudatuse: kivisöetõrvast õpiti valmistama aniliini.". Tegelikult eraldati aniliini kivisöetõrvast alles aastal 1834. 1826 saadi aniliini looduslikust indigost.

"Meite muhu mustrite" raamatus (2010, Saara kirjastus) kirjutatakse lk. 22: "1826. aastal sünteesiti Saksamaal kivisöetõrvast esimene aniliinvärv, (...)." Aniliinvärv sünteesiti esmakordselt 1856. aastal Inglismaal W. Perkini poolt.

reede, 28. veebruar 2014

Eva-Liisa Kriisi raamatu "Läbi lõimede" esitlus Pärnus

Foto: Eva-Liisa Kriis
Seda, et Eva-Liisa raamatut kirjutab, kuulsin ta enda käest juba 2012. aasta Mardilaadal. Jäin põnevusega ootama ja paar nädalat tagasi tuligi uudis, et raamat on valmis! Raamatus on mitmekümne erineva suurräti, vaiba, teki jm. vana rahvusliku kanga kudumisõpetused. Mäletan sellest kaheaastatagusest Mardilaadast Eva-Liisa kommentaari, et kõik tekstiilid on väikestest muuseumitest või erakogudest, ükski pole ERMist.

Raamatu sisukord. Mulle torkas kohe ahvatlevalt silma topeltlai labane rakendus voodipesuks :)
   
Foto: Eva-Liisa Kriis 

Esialgu ei tule see raamat poodidesse müüki, seega Pärnu kandi inimesed võiksid kasutada võimalust tulla homme, 01. märtsil kella 13st Maarja-Magdaleena Gildi ärklisaali (Uus tn. 5), kus Eva-Liisa oma raamatut tutvustab ja müüb. Teised esitlused toimuvad Viljandi Kultuurimajas (14. märts), Nõmme Muuseumis (15. märts) ja Märjamaa Raamatukogus (05. aprill).
Foto: Eva-Liisa Kriis 

teisipäev, 4. veebruar 2014

Reis Rumeeniasse. Gyimes

 Vaade Gyimes'i niitudele

 Gyimes'i külamaja
Peale Viscri külastamist sõitsime edasi Gyimes'i. Gyimes on küla Transilvaanias, kus elavad Ungari juurtega inimesed, keda nimetatakse Csángó-ungarlasteks. I Maailmasõjas okupeeriti ala Rumeenia poolt ja lõplikult läks piirkond Rumeeniale 1947. aastal. Kuid siiamaani räägitakse seal Ungari keelt ja inimesed peavad oma Ungari juuri au sees.
Meie võõrustajateks olid Attila Sarig ja Reka Simo - imetoredad noored inimesed, kes hoolivad vanade traditsioonide elushoidmisest. Niipea, kui võimalus tekkis, küsisin Attilalt, kas ta teab külas kedagi, kes veel ketrab. Minu ülisuureks rõõmuks vastas ta, et jah, teab küll, ning lubas mind selle tädi juurde juhatada.
Attila ja Reka 
Enne aga sain võimaluse külastada kohalikku väikest muuseumituba, mis oli viimase võimaluseni vanu asju täis tuubitud. 
Seal muuseumis nägin reisi esimest (ja viimast) vokki. Tegemist oli minu jaoks põneva leiuga, kuna vokk ei olnud topeltnööriga, nagu meie vanad vokid, vaid lühipiduriga. 
Vana püstvokk 

Vokinöör läheb üle värtnakedra, lühi esiotsa peal käiv pidurinöör on maha võetud

Kohalike rahvariiete juures oli kõige silmatorkavam ehk pluuse kaunistav ülipeen ja rikkalik ristpistetikand. Ristid olid vaid kahe lõnga laiused ja iga pluus oli erineva tikandiga. Meestepluusi tikitud kraede kohta kuulsin hiljem, et vanasti oli selle krae tikkimine üks pruudi ülesannetest.



Meestepluusi krae
Muuseumis sain väikese šoki ka. Laual olid kaustad ja neid lehitsema hakates selgus, et seal olid näidised erinevatest tikanditest. Näidised olid välja lõigatud vanadest rahvarõivapluusidest. Nagu numbritest näha võite, oli nende näidiste võtmiseks katki lõigutud sadu pluuse...




Õhtul läksin koos Attilaga külla ketrajast tädile. Nagu Viscris, oli ka Gyimesis ajalooliselt olnud peamiseks kiutaimeks kanep. Ketramise alustamiseks võttis tädi peotäie kanepikiudu, sidus selle paelaga koonlakepi külge ja hoidis keppi põlvede vahel püsti.
Ketramiseks kasutas ta samasugust tilgakujulist kedervart, mida olin näinud Viscri muuseumis. Ketramise ajal tõmbas ta vasaku käega koonlast heiet ning paremas käes keerutas ta sõrmede vahel kedervart. Käest lahti ta seda ei lasknud:


 Et heie paremini jookseks, tegi ta vahepeal kiude suus märjaks:


Kui lõng oli nii pikk, et enam kaugemale käsi ei ulatunud, keris ta lõnga kedervarre alumise jämedama osa peale ja alustas uut heietamist:
Ta rääkis, et kui ta veel tüdruk oli, siis käidi õhtuti koos ketramas ja ühe õhtu normiks oli 3-4 kedervarretäit lõnga. Ühe vana kedervarre kinkis ta mulle ka :)

Uskumatult eriline reis oli, millest ma siia jõudsin kirja panna vaid väikese osa. Leidsin veel ühe 2013. aasta National Geografic'u artikli, kus Transilvaaniast kirjutatakse. Kui saate, minge Rumeeniasse!


reede, 24. jaanuar 2014

Reis Rumeeniasse. Viscri

 Tüüpiline Viscri maja

Eelmise aasta suvel käisin ma reisil Rumeenias, kus me külastasime kolme väikest küla Transilvaanias. Minu ja mu abikaasa jaoks sai reis teoks tänu Per Øystein Klunderud'i ja Buskerudi Keskkonnafondi toetusele. Reisi peamiseks eesmärgiks oli tutvuda kohaliku traditsioonilise väikepõllumajanduse ja pärandkooslustega. Minu isiklikuks eesmärgiks oli kohata mõnda Rumeenia memme, kes oskaks kedervarrega kedrata :)
 
Viscri külatänav kohustuslike partide-hanedega

Esimesena peatusime mõned päevad Viscri's. Viscri on üks väike saksi küla, mis on UNESCO maailmapärandi nimistus, eelkõige tänu külas paiknevale 12. sajandil ehitatud kindluskirikule. Meie öömaja (Viscri125 - nende kodulehel on palju kauneid pilte!) söögisaalis köitsid kohe minu silma seina peale kaunistuseks riputatud rahvarõivakomplektid. Ühe kalevist mantli kõrval seisid ka rikkalike maalingutega kepid. Pidasin neid esialgu karjusekeppideks. Kolmandal päeval, kui külastasime muuseumi, sain teada, mis need tegelikult on :)


Uhke kalevist mantel ja "karjusekepid"

Muuseum asus Viscri kindluskiriku ruumides. Teel sinna astusime läbi ühest käsitööpoest, kus müüdi ka vanasid tekstiile. Tuhnisin hoolega ja vaatasin ahne pilguga üht rahvarõivakomplekti (see maksis 60 eurot), aga midagi minule huvitavat (st. kas taimevärvidega või ketramisega seotut) ei leidnud. Kuid vanad tekstiilid andsid aimu, et kunagi on seal tehtud väga peent käsitööd. Tänapäevasest käsitööst olid müügis vaid 4 mm varrastega sünteetilisest lõngast kootud sokid-mütsid. Sokipaar maksis 4-5 eurot.

Käsitööpoes rahvarõivaid imetlemas


Viscri käsitöö tänapäev

Muuseum oli üllatavalt suur, asju oli kolmes ruumis. Kohe esimeses nägin mulle juba tuttavaid "karjusekeppe" - selgus, et tegemist on hoopis koonlakeppidega, mille külge seoti ketramiseks kanepi- või linakiud. Ühtegi vokki ei olnud, ketrusvahendina olid kasutusel vaid tilgakujulised kedervarred.

Vaade Viscri kindluskiriku tornist

  Muuseumi veranda

 Koonlakepid, millele kanep külge seotud. Keskmise, väga uhke otsaga kepi külge on torgatud ka kedervars.

Kanep oli sealkandis vanasti kõige olulisem kiutaim. Pildil kanepikiud ja kanepist köis.

Kedervartega koos olid klaasi all kaunid maalitud ja nikerdatud puidust rattakesed, mis torgati kedervarre otsa raskuseks - ehk siis kedrad. Kohalikud poisid valmistasid neid talve jooksul ja ühel veebruari päeval kinkis poiss omavalmistatud kedra tüdrukule, kes talle meeldis. Kedra pani ta tüdruku kinga sisse ja kinga peitis õue, nii et tüdruk pidi ühel jalal hüpates selle üles otsima. Samal ajal pakkus tüdruku ema poisile toas juua-süüa :) Õhtul, kui tüdrukud ketrasid, istusid poisid juures ja ootasid pikisilmi, et keder kedervarre küljest maha kukuks. Sest kui see juhtus ja poisil õnnestus keder esimesena kätte saada, sai ta tüdrukult kedra tagastamise eest suudluse küsida :)


 Kedrad ja kedervarred

Aga ühtegi ketravat memme enam Viscris alles ei olnud :(

Lõpetuseks veel mõned fotod Viscri imeilusast ja peenest vanast käsitööst.





kolmapäev, 24. juuli 2013

Eriline värvitaim sinerõigas

Ehkki siniseid õisi on paljudel taimedel, on lõnga külge sinist värvi andvaid taimi vähe. Eestis (ja ka ülejäänud Euroopas) kasvab looduslikult vaid üks taim, millega lõnga igat tooni siniseks värvida - sinerõigas (Isatis tinctoria).

Sinerõigas on kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab kena rohelise leheroseti ja teisel aastal uhkelt pika varre otsas oleva kollase õisiku. Sinist saab vaid esimese aasta lehtedest. Sinerõigas kasvab peamiselt klibusel mererannal - Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Sinerõigast otsides peab teadma, et selle taime leheserv on terve ja lehed ise siledad - teiste taimede sakiliste servade ja karvaste lehtedega rosette on mererannas samuti. Leht on äraspidimunajas (kõige laiem koht on keskkohast lehetipu poole).

Värvipigment, mida sinerõigas sisaldab, on indigo. Seega kehtivad sinerõikaga värvimisel kõik indigoga värvimise reeglid - see pigment ei lahustu vees, vaid aluselises hapnikuvabas keskkonnas. Pigmenti on taimes üpris vähe, 100 g lõnga värvimiseks peaks võtma vähemalt 1 kg taimi.

Augusti teisel nädalavahetusel (09.-11. august) juhendan ma Vormsil, Kersleti ateljees sinerõikaga värvimise õpituba - siis on võimalik tulla õppima, kuidas värvida nii värskete taimedega kui ka juba eraldatud pigmendiga. Koolituselt saab päris palju tarkust nii sinerõikast kui ka muudest taimedest pärit indigopigmendiga värvimise kohta. Ja muidugi on plaanis palju värvida, osalejad võivad selleks oma lõnga kaasa võtta.

Eraldi elamuseks on saar ise. Eelmisel aastal käisin ma Vormsil nõgese töötlemise laagris ja Vormsi jättis mulle täiesti kustumatu mulje, nii et mul on väga hea meel sinna tagasi minna!

Rohkem infot Vormsil toimuva töötoa kohta leiab Kersleti ateljee kodulehelt. Liisa kinnitas mulle, et paar vaba kohta veel on :)