kolmapäev, 20. september 2017

Potisinine (see päris)

Vöölõnga ketrasin tõsiselt tumedast potisinisest villast

Sel kevadel hakkasin käima Tõstamaal Rahvarõivakoolis. Minu emapoolse suguvõsa juured on Tuudil, seetõttu valmistan Lihula kihelkonna rahvarõivakomplekti. Mul oli kindel soov kasutada sukkade ja vöö jaoks ise värvitud ja kedratud potisinist lõnga, sest nagu juba Gustav Vilbaste 1938ndal kirjutas: "Potisinine oli varematel aegadel hästituntud värvus (...)".


Olen korra varem potisinisega värvinud ja sellest ka siin blogis kirjutanud. Seekord oli motivatsioon suurem ning võtsin asja tõsisemalt ette. Ka tulemused olid märgatavalt paremad. Väga põhjapanevaid järeldusi ei taha ühe suve katsetuste põhjal teha, kuid ehk on allpool kirjapandust järgmistele julgetele katsetajatele abi :) Minu raamatukogu kõige põhjalikuma potisinise-tehnilise info leidsin J.N. Lilesi raamatust "The Art and Craft of Natural Dyeing", veebist võib lugeda Sharon Ann Burnstoni kirjatükki.

Kes ei tea, siis päris potisinise värvimiseks tuleb indigo lahustada käärinud kuses, seega potisinine algab alati pissi kogumisega. Mäletasin eelmisest korrast, et kõige keerulisem selle juures oli hommikul unise peaga meeles pidada, et nüüdsest tuleb potti pissida. Seekord olin nutikam ja muretsesin tilaga plastkausi, mis mahtus WC-potti ja panin selle juba õhtul sinna valmis :) Sellisest kausist oli kogutud vedelikku ka mugav kanistrisse valada.

Kui vajalik kogus kust olemas oli, ootasin, kuni kuse pH muutus aluseliseks. Mina kasutasin selle mõõtmiseks pH indikaatorpabereid. Teine võimalus oleks olnud kasutada oma nina, sest käärimise tulemusel muutub kusihape aluseliseks ammoniaagiks ja ammoniaagihaisu juba maha ei maga :)

 Indikaatorpaber on roheline - see näitab, et vedeliku pH on 9 ehk siis indigo lahustamiseks ning villa värvimiseks sobilik.















Armas abikaasa oli mulle kenasti kääriva sõnnikuhunniku ette valmistanud. Kääriv sõnnik oli potisiniseküübi jaoks ideaalne - hoidis küübi temperatuuri ilusti 30-35 kraadi juures, kui päike peale paistis, siis läks veel soojemaks. Küübi stabiilselt sooja hoidmine on väga oluline, et bakterid rõõmsalt paljuneksid ja vedelikust hapniku ära tarbiksid. Kui küüp kippus maha jahtuma, kaevasin uue augu või lasin mehel hunnikut segada ja värske sõnnikuga täiendada, et see jälle käima läheks.

 
Kääriv sõnnikuhunnik - potisinisega värvimisel asendamatu :)










 Värvivedelik peab stabiilselt soe püsima.









Kaevasin sõnniku sisse sobiliku suurusega augu, valasin kuse 10-liitrisesse kaanega plastämbrisse ümber ja lisasin indigo. Kuna Kremeri indigo on imepeeneks jahvatatud, ei hakanud mingi kotikesega mässama. Segasin pigmendi veega pastaks ja valasin selle kõik korraga kuse sisse. Esmalt panin indigot 15 g, aga kuna sellega sain vaid keskmisi siniseid, siis panin veel 25 g juurde, nii et kokku läks 10-liitrisesse küüpi 40 g pigmenti. Võibolla pingutasin üle, ent indigo tumeda villa pealt pärast värvimist igatahes maha ei hõõrdunud - see nagu näitaks, et ei olnud palju... Mis on minimaalne hulk pigmenti tumedate siniste saamiseks, vajab veel katsetamist.

Kuna indigo lahustumiseks pidi vedeliku saama hapnikuvabaks, oli ämber triiki täis ja kaas õhukindlalt peal. Seejärel hakkasin käima korra päevas oma potisinist segamas - et põhjavajunud pigment jälle lahusesse lükata ja värvimiseks õiget hetke mitte maha magada. "Õige hetk" tähendas seda, et vedeliku pinnale hakkas tekkima vaskne kiht (nn indigo "lill") ja värvivedelik oli muutunud roheliseks. Need olid märgid sellest, et indigo oli lahustunud.


Värvimiseks valmis potisinise küüp - peal vaskne kiht ja vedelik pinna all roheline

Kuna tahtsin ise lõngad kedrata, värvisin peamiselt villa. Villa panin küüpi tavaliselt kolmeks tunniks. Seejärel võtsin villa välja, lasin tunnikese õhu käes oksüdeeruda ja leotasin aluse neutraliseerimiseks pool tundi kergelt hapus äädikavees. Peale iga värvimist valasin ämbri jälle triiki uut kust täis.


 Vill on olnud 3 tundi potisinise sees (kaas oli sel ajal ämbril peal).











Hetk peale potisinisest väljavõtmist...
















 ... ja peale õhu käes oksüdeerumist.











Kui tahtsin tumedamat tooni saada, loputasin villa seejärel puhtas vees ja värvisin järgmisel päeval üle. Nagu indigoga värvides ikka, saab ka potisinisega värvides kõigepealt tumedamaid ja seejärel üha heledamaid siniseid. Kui värv sobis, pesin villa ära. Pärast ühte pesu, kahte loputust ja kuivamist oli villa küljes lõhna väga vähe ja pärast lõnga ketramist ning pesu oli lõng praktiliselt lõhnatu.

Seekordne potisinise-ettevõtmine oli tõsiselt positiivne, ma pole keemiliselt lahustatud indigoga kunagi nii kenasid tumedaid siniseid saanud. Ja loomulikult teeb nüüd ka minu rahvarõivakomplekti (vähemalt enda jaoks) erilisemaks see, et suka- ja vöölõngad on päris potisinised :)
 
Hallikirju potisinine käsitsi kedratud sukalõng

teisipäev, 23. mai 2017

Mahedad loodusvärvid? Ei, aitäh!


Eestikeelsetes taimevärviraamatutes armastatakse taimevärve iseloomustada sõnadega "pehmed", "pastelsed", "mahedad" ja samas vaimus edasi. Sedasi kirjeldatud lõngu vaadates tuleb minul paraku meelde üks Kihnu naistelt kuuldud omadussõna - "liäge"...

Minu tavaline värvimisprotsess on selline:
 - kerin lõngad sobiliku suurusega vihtideks, seon vihipaelad;
 - pesen lõngad;
 - peitsin lõngad, lasen üleöö jahtuda;
 - korjan või ostan värvimaterjali, mõnikord leotan paar päeva, keedan värvivee, lasen üleöö jahtuda, kurnan;
 - loputan peitsitud lõngad, panen värvivette ja kuumutan paar tundi, lasen üleöö jahtuda;
 - pesen ja loputan värvitud lõngad.

Kui ma olen selle kõigega valmis saanud, siis ma kohe päris kindlasti ei taha tulemuseks saada "mahedat" kollast (loe: beeži)!

Kui tunned samamoodi, siis järgnevad mõned nõuanded, kuidas vältida plasse toone.

1. Lõngad peavad olema väga korralikult puhtaks pestud, kergelt käesoojas veest läbilobistamisest ei piisa.
2. Kasuta värvimiseks värvitaimi. Mustikad pole värvimiseks, neist keedetakse moosi! Lihtne test - kui loodusvärviraamatus on värvitaimena mainitud peeti, jäägu raamat poeriiulile.
3. Eelpeitsimine annab alati parema tulemuse kui koospeitsimine.
4. Pehme veega keedetud värvivesi annab pea alati parema tulemuse (on erandeid, vt järgmine punkt). 
5. Tee selgeks konkreetse värvitaime spetsiifika - mõni tahab madalat temperatuuri, teine kõrget. Enamus tahab pehmet vett, ent mõned karedat.

Rohkem infot sellesuvistes värvikoolitustes :)