Reis Rumeeniasse. Gyimes

 Vaade Gyimes'i niitudele

 Gyimes'i külamaja

Peale Viscri külastamist sõitsime edasi Gyimes'i. Gyimes on küla Transilvaanias, kus elavad Ungari juurtega inimesed, keda nimetatakse Csángó-ungarlasteks. I Maailmasõjas okupeeriti ala Rumeenia poolt ja lõplikult läks piirkond Rumeeniale 1947. aastal. Kuid siiamaani räägitakse seal Ungari keelt ja inimesed peavad oma Ungari juuri au sees.
Meie võõrustajateks olid Attila Sarig ja Reka Simo - imetoredad noored inimesed, kes hoolivad vanade traditsioonide elushoidmisest. Niipea, kui võimalus tekkis, küsisin Attilalt, kas ta teab külas kedagi, kes veel ketrab. Minu ülisuureks rõõmuks vastas ta, et jah, teab küll, ning lubas mind selle tädi juurde juhatada.

Attila ja Reka 

Enne aga sain võimaluse külastada kohalikku väikest muuseumituba, mis oli viimase võimaluseni vanu asju täis tuubitud. 
Seal muuseumis nägin reisi esimest (ja viimast) vokki. Tegemist oli minu jaoks põneva leiuga, kuna vokk ei olnud topeltnööriga, nagu meie vanad vokid, vaid lühipiduriga. 

Vana püstvokk 

Vokinöör läheb üle värtnakedra, lühi esiotsa peal käiv pidurinöör on maha võetud

Kohalike rahvariiete juures oli kõige silmatorkavam ehk pluuse kaunistav ülipeen ja rikkalik ristpistetikand. Ristid olid vaid kahe lõnga laiused ja iga pluus oli erineva tikandiga. Meestepluusi tikitud kraede kohta kuulsin hiljem, et vanasti oli selle krae tikkimine üks pruudi ülesannetest.

Meestepluusi krae

Muuseumis sain väikese šoki ka. Laual olid kaustad ja neid lehitsema hakates selgus, et seal olid näidised erinevatest tikanditest. Näidised olid välja lõigatud vanadest rahvarõivapluusidest. Nagu numbritest näha võite, oli nende näidiste võtmiseks katki lõigutud sadu pluuse...

Õhtul läksin koos Attilaga külla ketrajast tädile. Nagu Viscris, oli ka Gyimesis ajalooliselt olnud peamiseks kiutaimeks kanep. Ketramise alustamiseks võttis tädi peotäie kanepikiudu, sidus selle paelaga koonlakepi külge ja hoidis keppi põlvede vahel püsti.
Ketramiseks kasutas ta samasugust tilgakujulist kedervart, mida olin näinud Viscri muuseumis. Ketramise ajal tõmbas ta vasaku käega koonlast heiet ning paremas käes keerutas ta sõrmede vahel kedervart. Käest lahti ta seda ei lasknud:

 Et heie paremini jookseks, tegi ta vahepeal kiude suus märjaks:

Kui lõng oli nii pikk, et enam kaugemale käsi ei ulatunud, keris ta lõnga kedervarre alumise jämedama osa peale ja alustas uut heietamist:

Ta rääkis, et kui ta veel tüdruk oli, siis käidi õhtuti koos ketramas ja ühe õhtu normiks oli 3-4 kedervarretäit lõnga. Ühe vana kedervarre kinkis ta mulle ka :)

Uskumatult eriline reis oli, millest ma siia jõudsin kirja panna vaid väikese osa. Leidsin veel ühe 2013. aasta National Geografic'u artikli, kus Transilvaaniast kirjutatakse. Kui saate, minge Rumeeniasse!

Villapäev Kohilas 29.09

Rohkem infot Facebook'is. Kohtumiseni!

Vanadest vokkidest

Vana vokk, mis vajab pesu

Kui ma ketramisega algust tegin, ei arvanud ma vanadest vokkidest suurt midagi. Ma mõtlesin, et vaid uus vokk on hea vokk. Ent kohtumised paari suurepäraselt säilinud ja hästi töötava vana vokiga on minu arusaamasid muutnud.

Mmm, milline mustus! Vasakul alumine pool vokirattast pestud, paremal kogu ratas puhas.

Eesti mõistes on traditsioonilised kaldpingiga ja topeltnöörisüsteemiga vokid. Üks selline on ka fotodel. Lüht ja värten asuvad vokirattast vasakul ja kahekordseks pandud umbse nööri üks haru käib üle lühi- ja teine üle värtnakedra. Minu uuel vokil on samuti võimalik panna topeltnööriga süsteem ning ma kasutan seda ühtlase peene lõnga ketramisel. Eks vanasti tehtigi eelkõige sellist lõnga ja traditsioonilised vokid olid selleks otstarbeks tõhusad ja sobivad tööriistad.

Viimistlus - pool rattast on õlitatud

Paljudel on pööningul või aidas mõni vana vokk seismas. Kui veab, on tegemist täiesti töökorras masinaga, mis vajab eelkõige tõsist puhastust, uut nööri ja õlitamist. Alati muidugi ei vea ;)

Enne

Pärast (lüht ja värten on veel töös)

Ka mina tegelen praegu Rahvariidelaagriks valmistudes ühe vana voki korrastamisega. Käesolevat postitust ilmestavad fotod töö käigust. Voki puhastamiseks kasutasin eelkõige vett, apelsiniõliga pesuvahendit, abrassiivset pesulappi ja vana riideharja ning viimistlemiseks linaõlivärnitsat. Mind võttis lausa tummaks, milline kaunitar mustuse alt välja tuli.

Uutest ja vanadest vokkidest ning vokiga ketramisest lugege juurde ajakirja "Käsitöö" sügisnumbrist.

Minu vokk

Ehkki kedervarred on väga korralikud ketrusvahendid, pole vokkidelgi midagi viga. Minul on vokk olnud veidi üle kahe ja poole aasta. Selle nimi on the Journeywheel (JW) ja neid meisterdab üks Ameerika mees - Jonathan Bosworth. Ta mõtles selle voki välja ca 35 aastat tagasi ning tegemist on väga erilise disainiga - teist sarnast vokki pole. See meenutab India kedervarrevokki charkat. Siin on üks Jonathaniga tehtud videointervjuu, kus ta räägib, kuidas tema tooted on alguse saanud. Lühidalt on näha ka töötavat JWi (alates 1.34).



JW on kokkupandav vokk. Nagu ühes arvustuses tabavalt öeldi, näeb see kokkupandult välja nagu kast ja lahtitehtult nagu kast, millel on rattad sees. Mäletan, et esimest korda JW-i fotot nähes arvasin, et rattad võetakse kastist välja ja nendest pannakse vokk kokku :) Muidu töötab JW samamoodi nagu teisedki mehhaanilised vokid - jalaga tallatakse tallalauda, mis paneb pöörlema vokiratta ja see omakorda nööri abil lühi (konksudega haruline asjandus) ja värtna (e. vokipooli - see asub lühiharude vahel ja selle peale kerib end lõng - vt. ülemist fotot).

Kinnine Journey Wheel

JWi kast on tehtud kirsipuust ja muud detailid (kui õieti mäletan) vahtrast. Kuna vokiratas peab olema väike, et see kasti ära mahuks, on JW-il ka nn. kiirendusratas. Vokiratas asub kasti alumises osas, kiirendusratas kasti ülemises osas paremal ja lüht ning värten kasti ülemises osas vasakul. Kiirendusratta all on sisseehitatud värtnahoidja (i.k. Lazy Kate), seda saab kasutada ka korrutamisel (ehkki enamasti eelistan ma eraldiseisvat värtnahoidjat).

Tööasendis ühe tallalauaga Journey Wheel

Üks vokinöör ühendab vokiratast ja kiirendusratast ning teine nöör kiirendusratast ja lühi (või siis lühi ja värtna) ketra. Lühi ja värtna kedrad asuvad tagapool vastu kasti (vt. järgmist fotot). Need on soonega plokirattad, mille abil saab lühti ja värtnat liikuma panna. Tänu kiirendusrattale on JW ülekanded (i.k. ratios) päris suured nii väikese vokiratta kohta - väikseim ülekanne on 8:1 ja suurim 16:1. Kokku saab kasutada nelja ülekannet - lisaks eelnevatele veel 10:1 ja 14:1.

Lüht ja värten pannakse liikuma üle ketrade viidud nööri(de)ga. Suurem keder on lühi oma, väiksem värtna oma. Antud fotol on peal topeltnööriga süsteem.

8:1 ülekanne tähendab seda, et kui vokiratas teeb ühe täistiiru, teevad lüht ja värten samal ajal 8 täistiiru. 16:1 ülekande puhul aga teevad lüht ja värten ühe vokiratta tiiru kohta juba 16 tiiru. Ehk siis kasutades 16:1 ülekannet, läheb sama kiirusega tallates sama pika heide sisse kaks korda rohkem keerdu kui läheks 8:1 ülekande puhul. Või - kui tahaksin 8:1 ülekandega saada sama kiiresti sama palju keerdu kui 16:1 ülekandega, peaksin tallama kaks korda kiiremini.

JW lühisuu (koht, kust lõng värtna küljest üle lühikonksude välja tuleb) on U-kujuline ja lahtine - enamikel vokkidel on see kinnine (vt. kõige ülemist fotot). Värten käib maha väga lihtsalt, vaja ainult lühi küljes olev haak lahti teha ja lühi eesmine haru eemale tõmmata. Lüht ise voki küljest lahti ei käi. JW tehakse nii ühe kui kahe tallalauaga, mina eelistasin ühe tallalauaga varianti.

Värtna eemaldamiseks käib lühi eesmine haru lahti

Ülekandesüsteeme on on JW-il kaks: topeltnööriga süsteem (i.k. double drive) ja värtnapiduriga süsteem (i.k. scotch tension). Topeltnööriga süsteem on samasugune, nagu meie vanadel vokkidel (vt. ketrade fotot ja kõige esimest fotot). Sellisel juhul läheb umbse nööri üks haru üle värtnakedra ja teine üle lühikedra ning vokiratas veab mõlemat ringi. Värtnapiduriga süsteemi puhul läheb ühekordne nöör ümber lühikedra ning vokiratas veab ringi vaid lühti (vt. järgmist pilti). Üle värtnakedra läheb piduripael. Enamasti kasutan värtnapiduriga süsteemi (korrutamise puhul alati), aga peenikest lõnga on väga mõnus kedrata topeltnööriga süsteemi kasutades - see tõmbab lõnga värtnale väga pehmelt ja ühtlaselt.

Värtnapiduriga süsteemi puhul läheb ühekordne nöör üle lühikedra ja nailonist pidurinöör üle värtnakedra. Pidurinööri üks ots on kinnitatud kruvi külge ja teises otsas on kummipael.

Mul vedas, et ma ostsin selle voki väga õigel ajal. 2008. aastal maksid JWid poole (sic!) vähem kui praegu. Ka ooteaeg oli vaid ca kolmveerand aastat, mitte kaks ja pool... Samas on tegemist väga ilusa, kvaliteetse ja erilise vokiga, mis väärt iga senti ja ootamiseks kulunud aega.

Varred ja vokid

Kust siis Eestis endale ketramisvarustust leida? Ütlen kohe ära, et minu teadmised on pigem piiratud, seega on paremini informeeritud inimeste kommentaarid oodatud. Kindlasti võib reklaami teha, kui head kedervarremeistrit oskate nimetada. Oleks loogiline, et kedervarsi oleks lõnga- ja käsitööpoodidest saada, kuid ega vist pole küll...

Kedervarred.
Minul on kedervarsi kahest allikast. Oma esimese ostsin Lahemaalamba lehelt, aga nagu varemgi mainitud, siis kasutan seda vaid korrutamiseks. 100 g on liig mis liig. Algaja kedervarre kaal võiks jääda 50-70 g vahele - see on parajalt raske, et kenasti keerleks, aga pole nii raske, et pidevalt lõnga katki tõmbaks ja maha kukuks. Minule meeldib juba kergem, 30 g raskune kedervars. Õige kaal ja tasakaal ongi kedervarre juures kõige tähtsamad. Hästi tasakaalustatud kedervars keerleb ühtlaselt ega kipu loperdama.

Ketran aga kedervartega (fotol), mis pärit Hiiumaalt meister Markolt. Olen väga rahul ja julgen soovitada.

Vokid.
Vana voki ostmine on risky business. Kui sa 100% ei tea, et tegemist on töökorras vokiga, siis mina raha välja ei käiks. Isegi kui kõik osad on olemas, võib ratas veidi viltu olla ja pidevalt nööri maha visata. Pigem otsiksin tutvuskonnast kedagi, kellelt vokki laenata saaks. Vanaema vokke seisab paljudel kasutamata.

Uusi vokke müüvad Eestis juba nimetatud Lahemaalammas (esindavad Ashfordi) ja Jaani talu (Loueti vokid jm. tarvikud, kontakt: julikaroos (at) hotmail.com).

Ja siis on veel internet! SpinOffis oli hiljuti suur tänapäevaste vokkide ülevaade, panen siia ka vokifirmade lingid ja päritolumaa. Mõned neist on juba ühes eelnevas postituses mainitud.
Ashford (Uus-Meremaa)
Babe (USA)
Baynes (Uus-Meremaa)
Columbine (USA) - päris põnev, heitke pilk peale!
Journey Wheel (USA)
Kromski (Poola)
Lendrum (Kanada)
Louet (Holland)
Majacraft (Uus-Meremaa)
Merlin Tree (USA) - samuti tore, voki nimeks on "Hääletaja" (The Hitchhiker)
Montana Looms (USA) - koduleht ei tööta
Pocket Wheel (USA) - mul on mingi kiiks vist väikeste vokkide osas, see on ka väga armas :)
Schacht (USA) - väike vokk on sama nunnu kui ta nimigi ("Lepatriinu" - The Ladybug), Schacht Matchless'i kutsutakse vokkide Cadillac'iks
Spinolution (USA)

Kõige odavamalt saab kätte ühe tallalauaga Babe Pinkie (ca 165 dollarit) ja kalleim on kahe tallalauaga Schacht-Reeves 30'' Saxony (alates 1335 dollarist).

Paraja hulga USA jm. maailma voki- ja kedervarretegijaid, ketramistarvikuid müüvaid internetipoode ja lambafarmide kontakte leiab ka siit lehelt.

Antud foto näitab ilmekalt, miks ma vajasin tugevasse kasti suletavat vokki ja miks ma ketran (reeglina) vaid öösiti, kui lapsed magavad...

Lahedad vokid / Cool Wheels

Kui hakata tutvuma tänapäevaste vokkide maailmaga, siis esmalt satuvad sulle ette sellised nimed nagu Ashford (Uus-Meremaa), Louet (Holland) ja Kromski (Poola - sic!).

Kuid mitte nende vokkidest ei taha ma kirjutada. Minu sümpaatia kuulub väikestele tegijatele ja erilistele vokkidele. Kahjuks on nad enamuses kõik Ameerikast, kuna sealne ketruskogukond on lihtsalt nii suur, et ka väike tegija võib vokkide meisterdamisega ära elada. Kunagi sattusin netis küll ühe sakslaste poolt tehtud voki peale, aga enam ei leia seda lehte üles.

Journey Wheel on vokk, mis armastab reisimist. Väidetavalt mahub see kokkupandult isegi lennukiistme alla. Seda valmistab (ja täiendab) juba 30 aastat Jonathan Bosworth. Kui ma esmakordselt JW fotot nägin, arvasin, et ketramiseks tuleb "värgid" kastist välja võtta ja ise vokk kokku panna :D Ei midagi sellist. Sa lihtsalt teed kasti lahti, tõmbad tallalaua alla ja valmis! Ja kui tahad lõpetada, siis paned samamoodi kinni, midagi ei pea ära võtma. Kõik, kes Bosworthidega on tegemist teinud, laulavad kiidulaulu nende klienditeenindusele. Ning kui te juba JW kodulehel olete, heitke pilk ka kedervartele. Ja täiendage oma jõulukingituste soovinimekirja :) Ainuke negatiivne külg JW puhul on see, et kui sa näiteks praegu voki tellid, saad sa selle alles 2009. aasta sügisel - ootejärjekord on nii pikk.

Üks vahva ja armas vokk on SpinOlution'i Mach 1. Video veenis mind küll :) Siin on üks pikk, põhjalik ja positiivne ülevaade sellest vokist. Tõsiselt suured poolid. Nii mitmekesise ja kahe tallalauaga voki kohta väga soodne hind.

Betty Roberts'i vokid on tõelised kaunitarid. Vokiratastel on kaunistustena kasutatud kuivatatud lilli ja liblikaid. Paar pilti (ja juttu) siin ja siin.

Siis võid veel pilgu heita Golding'i vokkidele. Väga eriline disain. Õnneks pole minu maitse - ma ei saaks neid niikuinii endale lubada :)

Ja last but not least, Andy Paiko klaasist vokk... Siit näed videot ketramisest.

If you start to look for the spinning wheels today, you'll will first bump into names like Ashford (New Zealand), Louet (Nederlands) and Kromski (Poland).

But I didn't want to talk about these spinning wheels. In America you'll find several craftsmen or small family businesses that make their own special wheels. Unfortunately I don't know any in Europe. I once saw a German handmade spinning wheel, but I can't find it any more. If you know some in your country, I'd love to hear about it.

Journey Wheel is a spinning wheel that loves to travel. It's supposed to fit under your airplane seat! Journey Wheels are made (and constantly improved) by Jonathan Bosworth for over 30 years. When I first time saw a photo of the JW, I thought that you have to take the "parts" from the box and put the wheel together for spinning :D Nothing like that - you just open it, take out the treadle and off you go! And have a look at their spindles, so you can put one on your Chistmas presents wish list :) The only negative thing about the JW is the long-long waiting list. If you order it today, you'll get the wheel in autumn 2009...

I also like the SpinOlution Mach 1. The video is very convincing :) Here's a long, thorough and above all positive review of this spinning wheel. The bobbins of this wheel are really-really big. And the price is very reasonable for a double treadle wheel of that kind.

The wheels of Betty Roberts are true beauties. She uses (or used - I don't think she makes any more wheels, she's over 70) dried flowers and butterflies to decorate the wheels. Some pictures (and info) here and here.

And then you can have a look at the special wheels of Golding. Luckily they're not exactly my taste, I coudn't afford them anyway :) I just hope I'll never find I need a ratio of 33:1...

And last but not least - the Andy Paiko glass spinning wheel... Here you can see it spinning.