Käisin suvel laadal kraami müümas ja ühe tuttava naisega, kelle müügilaud minu kõrval oli, kujunes indigoga värvitud lõngade teemal järgmine dialoog:
Tema: "Kas sa tead, millega vanasti lõngu siniseks värviti?"
Mina (aimates, mis tuleb): "No millega siis?"
Tema: "Pissiga!"
Mina (salakavalalt): "Kas palja pissiga? Midagi muud sinna pissi sisse ei pandud?"
Tema (natuke juba kaheldes): "No mingeid peitse vist pandi ka..."
Mina (üpris võidurõõmsalt): "Ei pandud peitse! Hoopis indigopulbrit pandi! Ilma siniseks ei saa!"
Ma ei ole kindel, et ta mind uskuma jäi...
Sarnane dialoog oli mul millalgi ka oma mehega, kes samuti uskus pissi sinisekstegevasse võlujõusse ega tahtnud omaks võtta, et indigo on ainuke looduslik pigment, millega korralikku sinist saab.
Käärinud pissi abil indigo lahustamine on üks lihtsamaid võimalusi. Vaja on vaid pissi ja indigot (ning teatud meelekindlust pissiga mässamiseks ja haisu talumiseks). Eestikeelsest kirjandusest saab päris hea õpetuse Klemola raamatust (täpse õpetuse võibki sealt võtta), ka Vormsi naiste välja antud vihikus on Kihnu Roosi õpetus selle kohta. Nagu eelmises indigo jutus kirjutatud, peab vedelik, milles indigo lahustuks, olema anaeroobne ja aluseline. Pissi puhul tarbivad hapniku ära bakterid, kes muudavad ka pissis sisalduva kusihappe ammoniaagiks (e. nuuskpiirituseks - sellest ka hais), mis on aluseline.
Mina proovisin sel suvel potisinist teha. Kogusin 10-liitrise ämbritäie pissi ning lasin sel paar-kolm nädalat seista. Panin pissiämbrisse kotikesega 2 spl. indigot lahustuma ning pissiämbri omakorda 20-liitrisesse ämbrisse, mille täitsin veega ja seda vett soojendasin akvaariumisoojendajaga. See võimaldas hoida soojuse 30 °C juures. Helen Melvin väidab oma raamatus, et potisinine ei ole temperatuurikõikumiste suhtes eriti tundlik (erinevalt teistest kääritamisvariantidest), piisab sellest, kui päikesepaistelise ilmaga ämber päikese kätte soojenema tõsta, mahajahtumine halvasti ei mõjuvat. Värviämbri soojashoidmiseks võib kasutada ka komposti/sõnnikuhunnikut või toidu soojashoidmise plaate. Olen lugenud, et mujal maailmas on ka veinikääritamiseks sellised plaadid olemas, pidid väga hästi indigokääritamiseks sobima.
Haisust ka. Klemola väidab, et käärinud uriini hais ajab oksele. Ma nii tugevaid sõnu ei kasutaks, aga pisarad võttis peaaegu silma küll, kui ämbrilt kaant kergitasin... Muuseas, kui kaas peal on, on hais täiesti talutav.
Värvimiseks kastsin lõnga värskes pissis märjaks ja jätsin ca 7-8 tunniks indigoämbrisse. Võtsin välja, lasin tunnijagu õhutada ja loputasin, loputasin, loputasin, pesin villapesuvahendiga, loputasin, loputasin, loputasin... Jätsin lõnga paariks-kolmeks nädalaks kuuri tuulduma ning tõepoolest - hais haihtus :) Kuid värv jäi väga ebaühtlaselt peale (vt. pilti). Ma arvan, et põhjuseks oli ämbri põhjas olnud sade, millega lõng kokku puutus. Jäi kahe silma vahele, et seisnud pissi oleks pidanud vaikselt sademe pealt ära valama, enne kui indigo pissi sisse panna. Ehk ei saanud ka lõng korralikult märjaks tehtud - värsket pissi oli vähevõitu. Mis seal's ikka - teen triibulised sokid :)
Kas ma järgmisel aastal uuesti proovin, ei tea... On palju vähem haisvamaid variante sinise saamiseks :)
2 kommentaari:
Kui järgmisel suvel veel katsetad, siis algul solguta lõnga 5-6 korda veerand tunni kaupa potis ja õhu käes, alles siis jäta näit. terveks ööks lõng potti. Ma küll ei lahustanud indigot uriiniga, kuid nii õnnestus mul saada üsna ühtlaselt värvunud lõng.
Jah, täiesti usun seda... Aga käärinud uriin on selline asi, millega tahad minimaalselt kokku puutuda :)
Postita kommentaar