Seekord siis ühest tegevusest, mis hetkel kõige rohkem köidab - villa pesemisest.
Kõigepealt pean seletama, miks ma üldse villa pesen. Ja mitte ainult ei pese, vaid pesen puhtaks - st. nii, et ka enamus villarasust (mida enamasti nimetatakse lanoliiniks) saab eemaldatud.
Käsitööfoorumitest jäävad silma soovitused, et kedrata võiks pesemata villa. Mõnikord väidetakse lausa, et see on parim viis lambavilla ketramiseks. Mina sellega ei nõustu ning tunnen vajadust üks pikk ja tuline kaitsekõne puhta villa kasuks pidada :)
Esiteks - lambad pole eriti hügieenilised loomad. Villa küljes on lisaks nähtavale ja nähtamatule prahile, tolmule ja mudale-mullale ka kõiksugu lamba kehaeritisi - sõnnikut, uriini, higi, rasu... Võimalik, et ka villale pritsitavaid parasiiditõrjevahendeid. Kõike seda on valmiskedratud lõngast oluliselt raskem välja pesta kui ketramata villast.
Pesemata villVillarasv/rasu (i.k. wool grease) sisaldab tegelikult nii õlisid, rasvasid, vaha kui ka kontsentreeritud lambahigi (i.k. suint). Rafineeritud ja puhastatud kujul nimetatakse villarasva lanoliiniks. Lanoliinil on mitmeid häid omadusi, kuid ketramisel võib villarasu olla pigem takistavaks teguriks.
Esiteks vedeldub lanoliin üpris kõrgel temperatuuril, 43 °C juures. Seega on jahedas pesemata villast ketramine raske või hoopis võimatu, sest tahke lanoliin takistab heietamist.
Teiseks rääsub lanoliin teatud aja möödudes (õhuga rohkem kokkupuutuvates villaku osades kiiremini) ning rääsunud rasv omakorda raskendab heietamist. Seega, kui tahta pesemata villa kedrata, ei tohiks seda väga kauaks seisma jätta. Ka palju lanoliini sisaldav lõng muutub ajaga kangeks ja kõvaks.
Sama vill, pestud
Sama vill, kraasitudPaar isiklikku märkust. Pesemata villaga ketramine määris mu kedervarre ära - rasvane mustusekord jäi varre külge (mis küll tubli küürimisega maha tuli). Mulle ei meeldinud ka see, et iga kord, kui panin kedervarre käest, et midagi muud teha, pidin enne käsi pesema. Ja peale esimest villapesu, nähes, milline pesuvesi pealtnäha suht puhtast villast tuli, kadus mul täiesti isu pesemata villa kedrata ning ma muretsesin endale kraasi :)
Uskuge mind, ma armastan toore villaga töötamist - mulle meeldib selle lõhn, meeldib villa pesuks ette valmistada, sorteerida ja noppida. Ma ei tee seda tööd kummikinnastega. Aga kedrata tahan ma puhast villa.
Jätkub...
5 kommentaari:
Ma olen sinuga nõus. Värvimise seisukohalt peab ju lõng puhas olema, seega pesema peaks nii ehk naa.
Ka tööstused ostavad meelsamini (ja kõrgema hinnaga) pestud villa.
Sul on nii huvitav blogi, et peaks oma ülikooli aegseid konspekte tuulutama, asja meelde tuletama ning maal katsetama (kuniks veel lambaid peetakse).
Meeli
Aitäh, Meeli :) Nii taimevärvide kui ka villaga mässamine on üks ütlemata meeldiv tegevus ehk siis võin soojalt soovitada! Kus ülikoolis seda (värvimist? ketramist?) õpetatud on?
Näpuotsaga anti seda TTÜ-s (ainult pool semestrit). Piinlik tunnistada, kuid diplomitöö oli ka villatöötlemise/-tööstusega seotud, aga ega enam eriti mäleta, sest erialal töötanud pole, kuna just kooli lõpetamise aastal oli majanduskriis ja kõik erialased asutused pandi kinni või koondasid töötajaid.
Ses mõttes on väga tore, et sa siin inimesi innustad ning tegudele ärgitad :-).
Meeli
Ühinen eelkirjutaja Meeli arvamusega Liis, Sul on imekena ja huvitav veebipäevik, olen seda külastanud ja lugenud järjepanu. Minupoolne väike lootus on, et teed ehk tihedamaid postitusi edaspidi :)
Aga nüüd teemasse. Julgen ennast liigitada nende villanäppijate leeri, kes pooldab ja propageerib kodus pesemata villa kraasimist-ketramist.Seda eelkõige omaenda praktilisest kogemusest, ja muidugi ka vanemate inimeste kogemustele-teadmistele toetudes.
Tegelikult olen katsetanud ja proovinud villatöötlemist nii-ja naamoodi. Oma lammaste esimeste villade pesu võtsin ette kahtluseta, et üldse teistmoodi ka võimalik on. Tulemus mind kahjuks ei rahuldanud, proovitud sai nii külma kui sooja/kuuma vee varianti.
Vill tundus elutu, kuiv. Hakkasin asjasse tõsisemalt süüvima ja eelkõige sain selgust erinevate vanainimeste kogemustest (neil on tõepoolest uskumatud teadmised, kui oskaksime seda ainult vääriliselt hinnata), et vanasti ei nähtud üldse vaeva ja aega pügatud villa pesemisele.Suurt tähelepanu pöörati hoopis lammaste pidamise tingimustele ja võeti teadmisi looduselt endalt.Nii oli üsna loomulik, et näiteks sügisene pügamine rihiti peale soojade vihmade sadu, mis lambavilla lamba seljas ilusaks puhtaks ja kohevaks pesi.Oma selle aasta kogemustest võin väita, et see tõesti toimib. Vihmaveega pesutud ja tuule käes kuivanud suvine vill oli pügades kui siid, imepuhas ja vokile kedrata lust!
Mõtlesin siin nüüd natuke sellel teemal, et lambad on ebahügieenilised,kannavad endaga kaasas mustust ja mida veel, see on tõesti nii. Tabasin ennast aga mõttelt, et ehk on see emotsionaalne tunne ja olulist rolli mängib siin suhe omaenda ja võõrastesse loomadesse. Mina, kes ma kasvatan küllalt väikest lambakarja, nii 20 pealist põhikarja+ talled ja tean neid nägu-, nime-iseloomu- ja villaomadustepidi, suhestun lammatesse ehk teistmoodi elik siin efekt, mis mängib rolli ka näiteks võõra titte puhul (vabandust nüüd võrdlemast)...kui pead ikka võõra tita pissist ja kakast peput pühkima ja mähet vahetama, tekib ka naisterahvas kerge tõrge. Noh, mõtlesin siis ennast näppimas anonüümse ja ehk mitte just eriti puhastatud-sorteeritud võõra villahunniku sees, ilmselt esmane soov tekiks kogu see kupatus pesuvanni visata.Enda lammastega, kelle villa esmane sortimine toimub juba pügamise ajal, seda
tunnet aga ei teki.
Hea meelega ma tahaksin (kui ka teistel on huvi) jagada oma kogemusi pesemata villa töötlemisel kuni valmislõnga pesuni välja.
See pole kindlasi villa käsitlemisel absoluutne tõde ja võimalus, nii palju kui on käsitöölisi, nii palju on ka erinevaid töövõtteid ja kindlasti on kõigil õigus. Mina pakun enda variandi, kellele sobib, kellele mitte.
Enne aga kibelen natuke selgust tooma ja valgustama lambavilla omadusi, kasutades enda käes olevaid raamatutarkusi, mis räägivad lambavilla keemilistest omadustest.
Niisiis mõned täpsustused:
Lambavilla keemiline koostis sarnaneb paljus naha- ja lihaskoega.Villas leidub mitmesuguste omadustega valke-kreatiine, kollageeni, nukleiin-ja aminohappeid.Villas on mitmeid lipiide( antud teemaga ehk rohkem erutavaid aineid)-rasva ja rasvataoliseid aineid,steroole (kolesterool, lanosterool, loomsed tärklised jne).
Siin mõned olulised märksõnad, mis villasisalduses ehk huvipakkuvad villaga tegelejatele:
Higi: suures osas koosneb veest, sisaldab elektrolüüte, valku, amino-ja rasvhappeid, karbamiite ja teisi ainevahetuses osalevaid jääkprodukte;
Rasu: poolvedel sekreet, mis moodustab koos higi ja eraldunud epiteelrakkudega vahataolise kihi nahale, kaitstes seda ilmastikutingimuste eest, andes nahale venimuse ja karvale (villakattele)läike;
Lanoliin: kujutab endast rasu ja higi segu e. nn rasuhigi.
Lanoliin on ilmselt ka see, millest villomadustest rääkides esmalt mainitakse.
Lanoliini kogus ja omadused sõltuvad nii lamba tõust, soost,east, söötmis-ja pidamistingimustest ning loomulikult aastaajast. Lanoliini koostis on samuti erinev, valge ja helekollane on kergesti lahustuv ja pestav, tumekollane on raskemini töödeldav ja pruunikas-rohekas lanoliin on rohke steariinisisaldusega, raskesti lahustuv ja veniv, ka halvasti lõhnav.Oma väikeses karjas olen täheldanud erinevaid lanoliinitüüpe lambavillas.
Peenvillalammastel on rasuhigi e.lanoliini villas 15-40%, poolpeenvillastel (eesti liha-villalambad, tumeda- ja valgepealine) 8-20% ja kõige vähem on rasuhigi pooljäme-ja jämevillalammastel.Teada on ka, et jäärade vill sisaldab rohkem lanoliini kui uttede oma.
Nii et kindlasti on lanoliin olemas lamba seljas lamba villas, rafineeritud kujul aga leiame teda erinevates kreemides ja ka villapesushampoonides, andmaks tagasi seda, mis töötlemise käigus
lambavillast eraldatakse.
Siin ma näengi seda paradoksi...me üritame villa loomulikust kõik võimaliku välja pesta, et seda pärast siis valmis lõngale, kudumile taas läbi tööstuslikult toodetud ainete tagasi anda.Õnneks on nii, et kodusel teel pestud, olgu ta katsudes või visuaalsel teel tuvastatav kui hästi puhas, päris absoluutelt "puhtaks" me villa tema loomulikest ainetest ikka ei saa, seda tehakse tööstustes, kasutades erinevaid tugevaid kemikaale. Alles siis saame me rääkida tekstiili- ja villatööstusele nii olulisest terminist nagu
puhasvillamäärast so pestud absoluutselt kuivast villast, milles väga väike niiskuse %.
Minu postitus läks nüüd küll liialt pikaks, mu praktilist kraasi- ja ketrusjuttu enam ei mahuks siia.Teinekord ehk. Lõpetuseks tahaksin aga märkida, et on ikka tore enda kedratud (olgu siis pestud või pesemata)villast kudumiseks-heegelduseks valmis lõngatokki katsuda ja sealt ka mõni eksinud heinatükk välja noppida :)
Näpud villas, närvid korras!
Parimat soovides,
Julika
Julika, sul on kodulehekülg (jaanitalu.eu), hakka aga vaikselt materjale-tekste üles panema :) Eestikeelset infot villa ja ketramise kohta (eriti praktikutelt) on ju nii vähe.
Postita kommentaar