Siin meie kandis on kõik teeääred paksult õitsvat mets-harakputke täis. Klemola raamatus on selle taime kohta mõned retseptid toodud. Ma vist pole seda varem nii otsesõnu välja öelnud, aga minu arvates on Marketta Klemola raamat konkurentsitult parim eestikeelne raamat taimedega värvimise kohta.
Ettevaatust - mets-harakputk võib segi minna väga mürgise täpilise surmaputkega. Vahet teed selle abil, et surmaputkel on varrel punased laigud, samuti õitseb see taim hiljem kui mets-harakputk.Värvimine. Võtsin 6 osa taimi (õied, varred, lehed) 1 osa lõnga kohta. Valasin veidi peenestatud taimedele vihmavee peale ja lasin üleöö seista. Järgmisel päeval tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 kraadini ja hautasin taimi tund aega. Värvivesi lõhnas üpris tugevalt ja kirbelt - meenutades koirohtu. Lasin seejärel keedusel üleöö jahutuda, järgmisel päeval kurnasin taimed välja. Panin värvivette korralikult märjaks tehtud, maarjajää ja viinakiviga eelpeitsitud lõnga, tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 kraadini ja hoidsin temperatuuri tund aega. Kuna tundus, et lõng hakkab veidi määrdunud tooni võtma, ei lasknud lõngal värvivees jahtuda, vaid võtsin kohe välja. Jahtunud lõnga pesin ja loputasin. Tulemuseks kena tugev kollane toon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar