Angoora

Angoorajänese karvaga võib palju nalja saada. Palu lihtsalt kellelgi käsi angoorakiudu täis kotti torgata - väga lõbus on vaadata, kuidas inimesel selle peale silmad pahupidi pöörduvad. Angoora on lihtsalt nii pehme. Judith MacKenzie McCuin on tabavalt öelnud, et angoora on üks sensuaalsemaid kiude, nagu kašmiiri ja siidi ristand. Imepehme ja imekerge.

Sajaprotsendiline angooralõng on liigagi hästi insuleeriv ehk ülemäära soe. Nagu koerakarvgi, on angoorakiud väga libe ja mitteelastne, mistõttu lõng tuleb vastupidavam ja kudum paremini vormi hoidev kui angoorat villaga segada. Juba 30% angoorat on piisav, et lõng tunduks luksuslik ning moodustaks angoorale omase õrna halo. Kuna angoorakiud on hästi peen, on ühtlaseks kraasimiseks vaja võimalikult tihedat kraasi. Võiks olla vähemalt 90 piiki ruuttolli kohta, 120 oleks veel parem. Käsikraasidest sobivad nn. puuvillakraasid.
Mina ostsin angoorat taanlanna Kathe käest, kes tegeleb ka aretustööga. Tema blogist võib selle kohta lähemalt lugeda. Kraasisin kokku 70% valget tallevilla ja 30% kreemikat angoorat. Kõigepealt tegin paar ringi trummelkraasiga, et vill ja angoora enam-vähem seguneksid. Seejärel kraasisin käsikraasidega villarullid, millest ketrasin lõnga pika tõmbega kraasketrust kasutades. Valisin selle ketrusviisi, et rõhutada angoora omadusi - nii saab kõige kergema, pehmema ja soojema lõnga.