pühapäev, 3. aprill 2011

Tore päev Tartus

Käisin eelmisel nädalal Tartus. Tartu meeldib mulle väga, ma olen seal ülikooli ajal 8 aastat elanud. Enam sinna tihti ei satu, veidi pikk maa on sõita. Kokku veetsingi bussis 6 tundi ja Tartus 3 tundi... Aga ma ei kurda! Olles kolme väikese lapse ema, tähendas see mulle, et sain kokku kuus tundi rahulikult istuda, lugeda ja käsitööd nokitseda. Keegi ei tahtnud võileiba, kellelelgi ei pidanud piima valama, rääkimata sellest, et põrandal ei vedelenud mänguasju!

Tartus külastasin kahte kohta. Esmalt käisin ERMi esemetekogus. Olin seal esimest korda, mistõttu kõik tundus väga eriline - kõrged laed, iidse tolmu lõhn... Kõigepealt asetati minu ette suur ja paks registreerimisraamat. Kaks esimest lünka olid kerged (kuupäev ja nimi), siis läks keerulisemaks. Noil päevil satun nimelt alati segadusse, kui keegi mu ametit küsib. Kõige lihtsam on kirjutada FIE, aga see pole ju amet? See selleks. Lisaks sooviti teada, mis eesmärgil ma seal olen. Piilusin, mida enne mind oli kirja pandud. Paar inimest näiteks kirjutasid, et käisid seal elamusturismiga tegelemas :) Mina jäin lakoonilise "andmete kogumine" juurde.

Ma läksin ERMi vaatama üht rahvariideseelikut. Tõstamaa käsitöötoas on käimas pikk projekt, mille raames naised endale rahvariidekomplekti valmistavad. Mina liitusin nendega seeliku tegemise osas. Seeliku valimine väga raske ei olnud - selgus, et Tõstamaa kandist on ERMis olemas vaid üks taimedega värvitud seelik. See on saadud Pootsi mõisakülast, mis asub vaid mõne kilomeetri kaugusel minu praegusest elukohast.

Ehkki juhendaja Anu Randmaal oli seelikutriibustik korralikult maha joonistatud, tahtsin värve oma silmaga näha. Oli väga eriline tunne istuda seal paberiga kaetud laua taga, kindad käes ja uurida eset, mis valmistatud üle 150 aasta tagasi. Seelik osteti ERMile 1921 ja müüja väitis siis, et seelik on 100 aastat vana ehk siis 1820ndatest (mida ei saa muidugi puhta kullana võtta). Seelikust pikemalt edaspidi, kui värvimiseks ja kudumiseks läheb.

Teiseks käisin mänguasjamuuseumis (jah, seal on mänguasju, aga vähemalt ei vedele nad põrandal). Muuseumi olen juba varemgi külastanud, seekord käisin vaatamas Maaja Kalle valmistatud waldorfnukkude väljapanekut. Mul on endal esimene nukk pooleli. Nukuvalmistamiseni jõudsin kummalisel kombel ketramise kaudu. Ehk siis ketrasin mõni aeg tagasi sõbrale pruunist villast lõnga nukujuusteks, sest ta ei leidnud poest sellist, mis oleks kenasti kartulikoorepruuni värvi. Kuna on plaanis neid lõngasid veel teha, tahtsin ka nukutegemise ära proovida. Pean tunnistama, et see meeldib mulle väga. Ka juukselõngadest tuleb kindlasti veel juttu.

Selline see tore päev oligi. Kui oled harjunud elama vaikset elu maal, siis on meelelahutuseks vähe vaja :)

4 kommentaari:

Erru ütles ...

Nukkude meisterdamine on sõltuvust tekitav. Seega, ole ettevaatlik. Ma küll suurt nukku ei ole veel uuesti ette võtnud, sest see oli ikka raske töö. Aga pisikesi on väga lõbus ja mõnus meisterdada. Aga jah, peaks ka sinu käest juuste jaoks lõnga tellima siis :) Mul ka pidevalt häda, et pole ilusat tooni võtta.

jaani talu ütles ...

Armas reisijutt. Selline kosutav päev iseenda jaoks...tegin Sinuga koos mõttes rännaku Tartusse kaasa :)

See pruunist villast lõng nukkude juuste jaoks? Olengi mõelnud, mis on minu helepruunide lammaste villa õige tooni nimetus. Kartulikoorepruun. Täpselt!

Liis ütles ...

Erru - kardan, et sinu hoiatused on natuke hiljaks jäänud :) Nuku kallal nokitsemine on väga mõnus. Kui lõnga vajad, siis kirjuta!

Julika - see oli tõesti päev iseendale. Mõned lähevad spasse, teised Tartu :)

Sokike ütles ...

Mina eelistan Tartut spaale. Eriti kui saaks ilma võileibu lõikamata ja piima valamata!
Kuna sõit on vist veel natuke pikem kui Sinul, siis tavaliselt jään paariks päevaks, et sõitmise vaev ära tasuks. Aga see tähendab, et põrandal vedelevad mänguasjad tulevad reeglina kaasa... ;)

Related Posts with Thumbnails