Ajastutruu lustakas jutuke 1963. aasta 1. juuni Rahva Häälest.
"Üks vabariigi Kaubandusministeeriumi vastutav töötaja (oli vist osakonnajuhataja, nagu olekust ära paistis) juhtus nägema mulgimaa pealinnast läbi sõites väga imevärki masinat tänaval liikumas. Oli nagu jalgratas ega olnud ka. Ministeeriumi vastutav töötaja pidas selle naljaka riistapuu kesklinnas kinni ja hakkas tolle omanikuga juttu puhuma.
"Mis riistapuu see teil selline on, mitmendast sajandist õige?"
"Too oli kunagi jalgratas," osutas mulgimaa mees imevärki riistapuule, "aga nüüd on midagi ratta ja voki vahepealset."
"Kust te sellise agregaadi välja koukisite?" uudishimutses kõrge külaline edasi.
"Tjaa, olete kuulnud ju vanasõna: häda ajab härja kaevu. Nii juhtus minugagi. Rattal läksid kodarad katki. Käisin poest küsimas. Sealt öeldi: "Pole me neid müünud enam kahel viimasel aastal." Ega midagi, tõin toalakast vanaema voki, võtsin ratta ja panin sellele riistapuule alla. Sadula vedrud läksid katki, meie "Dünamos" pole neid saada. Nüüd sõidan rattal püstijalu, sadulata. Poisikesed sõidavad ka niimoodi."
Ütles. Andis pedaalidele valu ja kadus ägisedes, kolisedes ja vingerdades nurga taha. Ainult et sinist suitsu ei ajanud välja.
Jäi Eesti NSV Kaubandusministeeriumi vastutav asjamees ammuli sui seda agregaati tagant vahtima. Ja siis tal turgatas meelde, et jalgrataste tagavaraosasid pole ju ka teises mulgimaa linnades saada. Lõi endale vastu rindu ja tõotas samas, tänavakividel: "Nüüd lähen koju ja ajan selle väikese asja joonde."
Kas ta peab sõna?"
L. NIILUS
Tänusõnad muhukadrile, kelle kodus aastavahetusel Rahva Häält lugeda sai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar