Eelmisel suvel Pärnu Gildipäevadel olin ketramas Rüütli tänaval, kui üks elurõõmus vanaproua ligi astus ja juttu tegi. Ta rääkis mulle väga lõbusa loo oma vanaemast.
Proua vanaema oli olnud osav käsitööline ja muuhulgas mõisaprouale lõnga kedranud. Aga mõisaproua oli olnud selline tujukas. Ükskord oli proua vanaema läinud kedratud lõngu mõisa viima. Mõisaproua oli sel päeval turtsakas tujus olnud. Ta vaatas lõngu ja ütles, et need ei kõlba kuhugi - vaja uued kedrata. Proua vanaema aga polnud rumal. Oli lõngad koju viinud ja kahe nädala pärast nendesamade lõngadega tagasi läinud. Mõisaproua vaadanud lõngu ja öelnud: "No näed, oskad küll, kui tahad!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar