Reis Rumeeniasse. Gyimes

 Vaade Gyimes'i niitudele

 Gyimes'i külamaja

Peale Viscri külastamist sõitsime edasi Gyimes'i. Gyimes on küla Transilvaanias, kus elavad Ungari juurtega inimesed, keda nimetatakse Csángó-ungarlasteks. I Maailmasõjas okupeeriti ala Rumeenia poolt ja lõplikult läks piirkond Rumeeniale 1947. aastal. Kuid siiamaani räägitakse seal Ungari keelt ja inimesed peavad oma Ungari juuri au sees.
Meie võõrustajateks olid Attila Sarig ja Reka Simo - imetoredad noored inimesed, kes hoolivad vanade traditsioonide elushoidmisest. Niipea, kui võimalus tekkis, küsisin Attilalt, kas ta teab külas kedagi, kes veel ketrab. Minu ülisuureks rõõmuks vastas ta, et jah, teab küll, ning lubas mind selle tädi juurde juhatada.

Attila ja Reka 

Enne aga sain võimaluse külastada kohalikku väikest muuseumituba, mis oli viimase võimaluseni vanu asju täis tuubitud. 
Seal muuseumis nägin reisi esimest (ja viimast) vokki. Tegemist oli minu jaoks põneva leiuga, kuna vokk ei olnud topeltnööriga, nagu meie vanad vokid, vaid lühipiduriga. 

Vana püstvokk 

Vokinöör läheb üle värtnakedra, lühi esiotsa peal käiv pidurinöör on maha võetud

Kohalike rahvariiete juures oli kõige silmatorkavam ehk pluuse kaunistav ülipeen ja rikkalik ristpistetikand. Ristid olid vaid kahe lõnga laiused ja iga pluus oli erineva tikandiga. Meestepluusi tikitud kraede kohta kuulsin hiljem, et vanasti oli selle krae tikkimine üks pruudi ülesannetest.

Meestepluusi krae

Muuseumis sain väikese šoki ka. Laual olid kaustad ja neid lehitsema hakates selgus, et seal olid näidised erinevatest tikanditest. Näidised olid välja lõigatud vanadest rahvarõivapluusidest. Nagu numbritest näha võite, oli nende näidiste võtmiseks katki lõigutud sadu pluuse...

Õhtul läksin koos Attilaga külla ketrajast tädile. Nagu Viscris, oli ka Gyimesis ajalooliselt olnud peamiseks kiutaimeks kanep. Ketramise alustamiseks võttis tädi peotäie kanepikiudu, sidus selle paelaga koonlakepi külge ja hoidis keppi põlvede vahel püsti.
Ketramiseks kasutas ta samasugust tilgakujulist kedervart, mida olin näinud Viscri muuseumis. Ketramise ajal tõmbas ta vasaku käega koonlast heiet ning paremas käes keerutas ta sõrmede vahel kedervart. Käest lahti ta seda ei lasknud:

 Et heie paremini jookseks, tegi ta vahepeal kiude suus märjaks:

Kui lõng oli nii pikk, et enam kaugemale käsi ei ulatunud, keris ta lõnga kedervarre alumise jämedama osa peale ja alustas uut heietamist:

Ta rääkis, et kui ta veel tüdruk oli, siis käidi õhtuti koos ketramas ja ühe õhtu normiks oli 3-4 kedervarretäit lõnga. Ühe vana kedervarre kinkis ta mulle ka :)

Uskumatult eriline reis oli, millest ma siia jõudsin kirja panna vaid väikese osa. Leidsin veel ühe 2013. aasta National Geografic'u artikli, kus Transilvaaniast kirjutatakse. Kui saate, minge Rumeeniasse!