Mahedad loodusvärvid? Ei, aitäh!

Eestikeelsetes taimevärviraamatutes armastatakse taimevärve iseloomustada sõnadega "pehmed", "pastelsed", "mahedad" ja samas vaimus edasi. Sedasi kirjeldatud lõngu vaadates tuleb minul paraku meelde üks Kihnu naistelt kuuldud omadussõna - "liäge"...

Minu tavaline värvimisprotsess on selline:
 - kerin lõngad sobiliku suurusega vihtideks, seon vihipaelad;
 - pesen lõngad;
 - peitsin lõngad, lasen üleöö jahtuda;
 - korjan või ostan värvimaterjali, mõnikord leotan paar päeva, keedan värvivee, lasen üleöö jahtuda, kurnan;
 - loputan peitsitud lõngad, panen värvivette ja kuumutan paar tundi, lasen üleöö jahtuda;
 - pesen ja loputan värvitud lõngad.

Kui ma olen selle kõigega valmis saanud, siis ma kohe päris kindlasti ei taha tulemuseks saada "mahedat" kollast (loe: beeži)!

Kui tunned samamoodi, siis järgnevad mõned nõuanded, kuidas vältida plasse toone.

1. Lõngad peavad olema väga korralikult puhtaks pestud, kergelt käesoojas veest läbilobistamisest ei piisa.
2. Kasuta värvimiseks värvitaimi. Mustikad pole värvimiseks, neist keedetakse moosi! Lihtne test - kui loodusvärviraamatus on värvitaimena mainitud peeti, jäägu raamat poeriiulile.
3. Eelpeitsimine annab alati parema tulemuse kui koospeitsimine.
4. Pehme veega keedetud värvivesi annab pea alati parema tulemuse (on erandeid, vt järgmine punkt). 
5. Tee selgeks konkreetse värvitaime spetsiifika - mõni tahab madalat temperatuuri, teine kõrget. Enamus tahab pehmet vett, ent mõned karedat.

Rohkem infot sellesuvistes värvikoolitustes :)