Igaüks, kes on tabanud koiaugu oma kenas kampsunis või siis katkijäratud lõngavihi, teab, milline nuhtlus koid (või õigemini nende vastsed) on.
Kalletytar on päris põhjaliku kirjutise koidest jm. kahjurputukatest kirjutanud, heitke pilk peale. Ise püüan natuke spetsiifilisemalt villale keskenduda.
Koivastsed söövad nii pestud kui pesemata villa. Millegipärast on levinud arusaam, et koid ei lähe pesemata villa sisse, aga see ei ole tõsi. Lähevad küll. Olen oma silmaga oma villas näinud. Koiliblikad leiavad villa üles lõhna järgi ja pesemata vill lõhnab palju tugevamalt kui pestud vill. Lisaks pole just loogiline arvata, et koivastsed hakkasid villa sööma alles siis, kui inimesed õppisid villa pesema :)
Koiliblikad lähevad lendu eelkõige siis, kui neid segada. Seega - kui näed villa- või lõngakaste liigutades koid lendu tõusvat, siis otsi hoolega, kuna tõenäoliselt on kuskil läheduses koipesa.
Kõige targem on oma villa ja villast esemeid nii säilitada, et koid eemal püsiks. Koid ei armasta valgust, häirimist ega kuivust. Seega tasub oma varusid ikka ja jälle üle vaadata ning õhutada. Sügavkülmutamine hävitab koiliblikad ja -vastsed, kuid munad võivad -18 °C juures aastaid elus püsida. Munade valmimiseks on vaja kõrgemat temperatuuri (21 °C), seega jahedas hoidmine ei hävita mune, ent vastsed ei kooru.
Hiljem lisatud: selguse mõttes lisan veel seda, et koivastsed vajavad sooja vaid koorumiseks, tegutseda saavad nad ka jahedas. Nad taluvad isegi 4 °C temperatuuri, olles siis tardunud olekus ja jätkates järamist kohe, kui temperatuur tõuseb.
Hea on hoida villa õhku läbi laskvates korralikult kinnistes kottides, nt. vanades pesupüürides. Villa sinna sulgedes pead aga olema väga kindel, et vill ei sisalda koimune. Vastasel juhul paljunevad ja toituvad koid seal kotis kenasti põlvkond põlvkonna järel, kuni kogu vill on otsas - nad ei vaja elutegevuseks päikesevalgust. See on põhjus, miks ma olen skeptiline pesemata ja koitõrjevahendiga töötlemata villa sobilikkuses isolatsioonimaterjalina - kuidas teha kindlaks, et villas pole koimune? Või et koi sinna sisse ei saa?
Villa võib säilitada ka õhukindlates plastikkottides või -anumates, aga sellisel juhul peab see olema väga-väga tihedalt pakitud. Müüakse kilekotte, mida annab tolmuimejaga vaakumisse tõmmata, kuid nende puuduseks on, et minigripp-kinnitus ei pruugi alati pidada.
Loodusvärvide kasutajatele hoiatuseks, et košenilliga värvitud vill-lõng on koivastsetele eriliseks maiuspalaks.
Kasutatud kirjandus: J. MacKenzie McCuin "The Intentional Spinner"
Kui ilmad jahedaks läksid, hakati mütse nõudma. Kaks tükki sain valmis - rohelise-sinisetriibulise mehele ja sinise-hallikirju suuremale poisile (kes hea meelega mõlema mütsiga poseeris). Mõned asjad mütsidel ühtemoodi, mõned erinevad.
Sama vill - Bluefaced Leicester'i halli-pruunikirju kammlint. Sama muster - The Boy Hat Pattern, ent mehele kudusin topeltservaga. Mõlemad lõngad kolmekordsed, ent poisi mütsil tavaliselt korrutatud ja mehe omal navaho- ehk kettkorrutusega. Poisi mütsi puhul ketrasin kõigepealt lõnga ja siis torkasin vihi ühe otsa indigopotti. Mehe mütsi jaoks värvisin eelnevalt villa (sinine indigo ja roheline indigo + kaselehed), seejärel ketrasin vaheldumisi sinist ja rohelist villa üheks lõngaks ning korrutasin, nagu ülalpool kirjas, kettkorrutusega (see säilitas triibud).
Lõpetuseks soovin öelda aitäh Leo Babauta'le, kelle suurepärane blogi on mind viimasel ajal innustanud asju mitte ainult alustama, vaid ka lõpule viima.
