Lambad Kihnus, tumedad tõenäoliselt maalambad.Oktoobrikuu Eesti Looduses oli kaks pikka artiklit - Anneli Ärmpalu-Idvandi jutt kihnu maalambast ja Urmas Saarma artikkel Eesti põlistõugude kohta. Viimases esitati väga selgelt Soomes tehtud geneetiliste uuringute tulemused, mille põhjal on Eesti põlistõugu lambad (Kihnu, Ruhnu, Saare ja Hiiu maalambad) selgelt eristunud kultuurtõugudest.
Aga mida ei ole, on ametlik tunnustus. Võib vist öelda, et maalammas eksisteerib de facto, aga ei eksisteeri de jure. Kihnu maalambakasvatajate seltsi aktivistide ning veterinaar- ja toiduameti ametnike erinevatest seisukohtadest võib lugeda 10. detsembri Maalehes ilmunud artiklist "Kihnu maalammas peab saama ohustatud tõuks". Peamine probleem seisneb selles, et maalamba kasvatajad soovivad, et kihnu maalammas registreeritaks kohe ohustatud tõuna. Ent ametnike arvates oleks õige tee need lambad esmalt uue tõuna registreerida ja alles seejärel ohustatud tõuks tunnistada.
Maalamba villa kohta on minu meelest parim kirjutis ajakirja Käsitöö 2008. aasta talvenumbris ilmunud Gilleke Kopamehe artikkel "Eestimaa oma lammas". Kui eelnevalt mainitud kirjatükkides üldiselt vaid idealiseeritakse maalamba villa kui midagi uskumatult suurepärast (tsiteerides Maalehe artiklit: "Käsitöölised, kes on kord kihnu maalamba villast lõngu kasutama hakanud, muud enam ei tahagi"), siis Gilleke läheneb sellele teemale palju detailsemalt, kirjeldades viit maalammaste villa tüüpi, mis kõik sobivad erinevateks otstarveteks. Ka oma kogemustest võin kinnitada, et maalammaste vill on tõeliselt seinast seina.
Kihnu (ja teiste) maalammaste villa peamiseks tunnuseks on kahekihilisus. Vill koosneb pikemast, jämedama ja jäigema kiuga pealiskarvast ning pehmest alusvillast. Et jutt seekord väga pikaks ei veniks, kirjutan kahekihilise villa käsitlemisest ja ketramisest ühes järgmistest postitustest.
4 kommentaari:
Ootan põnevusega kahekihilise villa kasutusest juttu, kuna endal on mitu isendit(islandi ja maalammas) ,kelle villa ma ketran.Neil kahekihilise villaga lammastel on mega kasukad seljas ja seda pahmakat jagub aastas kaheks pügamiseks.Ise olen pealisvilla peale villapesu lihtsalt välja tõmmanud, nii saab minuarust kõige lihtsamini need alus ja pealisvillad eraldada.Maalamba soetasin omelegi pigem uudishimust ja eks vaatab, kuidas ta ennast õigustab.Hetkel näen nende kõige suuremaks puuduseks looma väiksust(ka toodang on väiksem) ja suhteliselt ebameeldib oli teda ka pügada (kõhualune karvane ja tilbad).Vill ise on käsitsi väga hea kedratav.Vabandust, jäin jutustama siia...
Ega maalammas olegi suure villa- või lihaproduktsiooniga. Nagu ma aru saan, on tema pidamise eelisteks vähenõudlikkus, vastupidavus ja hea iseloom :) Muidugi poegimisperioodil pidavat uted tänu tugevale emainstinktile väga sõjakad olema. Anneli Ärmpalul on taks, kes hirmsasti lambaid armastab ja nendega hästi läbi saab. Aga kui uttedel on talled, saavat kutsu nende käest armetult peksa, kui liiga lähedale läheb...
heina sööb maalammas samuti, nagu teisedki, mineraali tahab ka, ussikuure samuti.Ja vetteenistus on sama kulukas :DDHea iseloom sõltub palju lammaste pidajast ja loomulikult ka igast isendist endast.Ma võin vaid ülivõrdes gotlandi lamba iseloomust rääkida...:DEmainstinkt on nt. islandi lambal nii kõva, et minu karja pealik läks lausa suurele hobusele peale, et ära eksinud võõras talleke ära tuua.Ju need omaused käibad aborigeensusega kaasas, sest meie nn. lihalammastega ei kannata tõesti võrrelda(emainstinkt nõrk, ablas ja õrn ).
Liis,miks sul veel lambaid pole?Ketrad ja värvid jne. :DD?
Asi selles ongi, et ma parema meelega ketran ja värvin kui et mässan lammastega :) Muidugi, never say never. Kui me maale tulime, siis ütlesin mehele, et EALES ei võta me lehmi. Nüüd on meil 14 lihaveist ja muudkui tuleb juurde :)
Postita kommentaar