Kuna igal ketruskoolitusel, mida teinud olen, on üks või rohkem inimest huvitatud just koerakarvalõnga tegemisest, siis seekord teen väikese ülevaate, kuidas mina seda lõnga teen.
Karva pesemine ja sortimine.
Kas koerakarv vajab pesu või mitte, otsustan ma kasutades tundlikku keerulise ehitusega aparaati ehk siis oma nina ;) Karv, mis lõhnab (või lausa haiseb) selgelt koera järele, vajab pesu, et mustus, tolm, kuivanud sülg ja muu kraam, mis seda lõhna tekitab, maha saada. Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu.
Ma pesen koerakarva enam-vähem samamoodi nagu lambavilla, ainult et vesi on veidi jahedam (ca 50 °C) ja vett võtan rohkem (100 g karva kohta 15 l vett). Üks pesu ja kaks loputust on enamasti piisav.
Kui karv on pestud, sordin ma selle vajadusel ja tellija soovi puhul värvi ja/või pehmuse järgi.
Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu
Enne ketrust kraasin ma karva lambavillaga segi. Koerakarv on sile ning sirge, lambavill hoiab tänu oma säbarusele ja soomuselisele pinnale koerakarva paremini lõnga sees. Vill annab lõngale ka elastsust - tänu sellele püsib kudum vormis ega veni välja.
Kuna koera aluskarv on väga peen, saab kraasimine tihedalt asetsevate piidega kraasi puhul kiiremini tehtud ja tulemus on ühtlasem. Minu trummelkraasil (Strauch Petite) on 128 piid ruuttolli kohta, aga olen päris hea tulemuse saanud ka Loueti tihedama kraasiga (72 piid ruuttolli kohta).
Koerakarv ja lambavill on segi kraasitud Kui kraasimine tehtud, asun ketrama. Et kogu lõng tuleks võimalikult ühtlase jämedusega, ketran kõigepealt ära kõik ühekordsed lõngad, poolin nad ümber plastmassist süstikupoolidele ning seejärel korrutan nende poolide pealt. Minul mahub ühe värtna ehk vokipooli lõng kahele süstikupoolile.
Ümberpoolimine täidab mitut ülesannet:
- ühekordsete keerd ühtlustub ümberpoolimise käigus;
- ümberpoolitud lõng asetseb poolil palju ühtlasemalt kui värtnal ja korrutamine on sujuvam (olin väga üllatunud, kuivõrd suur see erinevus oli);
- kui ümberpoolitud ühekordsed juhuslikus järjekorras kokku korrutada, tuleb lõng ühtlasem kui tööjaotuse puhul: ketran kaks värtnatäit ja korrutan need kokku, ketran kaks järgmist värtnatäit, korrutan kokku jne. Judith MacKenzie kirjeldab, kuidas ta viimasel meetodil kedratud-korrutatud lõngast tehtud kudumi puhul selgelt näidata saab, et siin lõpeb lõng, mis saadud esimese ja teise värtnatäie kokkukorrutamisel ja siin lõng, mis saadud kolmanda-neljanda värtnatäie kokkukorrutamisel... Seega eriti oluliseks muutub see töövõte, kui tehakse suurem kogus lõnga ühe eseme (nt. kampsuni) jaoks.
Ümberpoolitud ühekordsed
Valmiskedratud lõnga pesen läbi. Enamasti ma veidi vanutan lõnga pesemise käigus - see aitab kaasa, et karv kenasti lõnga sisse püsima jääks. Loomulikult ei tohi sellega liiga hoogu minna. Siis kuivama ja valmis! Laias laastus - kui koerakarva on lõngas üle 50%, läheb lõng juba peale pesu kenasti karvaseks (vt. viimasel fotol kaks parempoolset lõnga). Kui vähem, tuleb karvasus tõeliselt esile alles peale kudumist.
Karvasemad ja vähem karvasemad koerakarvaga kedratud lõngad
4 kommentaari:
Väga-väga kuduma kutsuvad! Tõmbavad kätt külge panema. Ja millised kaunid toonid!
Aitäh, Tiina :)
Pesin Sinu õpetuse järgi koerakarva ja sai väga ilusasti puhtaks. Enne haises koledasti koera järgi ning oli tunduvalt tumedama tooniga.
"Minu trummelkraasil (Strauch Petite) on 128 piid ruuttolli kohta, aga olen päris hea tulemuse saanud ka Loueti tihedama kraasiga (72 piid ruuttolli kohta)."
Siia on vist kirjaviga sisse lipsanud, kas Louet ei ole mitte hõredam?
Kata - mitte kirjaviga, pigem kehv sõnastus :) Ma ei võrrelnud Loueti kraasi Strauchi omaga, vaid teiste (hõredamate) Loueti kraasidega. Louetil on 72sed kraasid kõige tihedamad.
Postita kommentaar