Kollane + hall = roheline

Vasakpoolsed kaks: värvimata lõngad. Keskmised kaks: kaselehtedega värvitud. Parempoolsed kaks: rabarbririsoomiga värvitud.

Kõik värvijad võivad kinnitada, et nii kui päike hakkab kõrgemalt käima, tuleb peale vastupandamatu tung hakata taimi ja lõngu vees leotama ning, nagu Juulike ükskord kommenteeris, ei jõua ära oodata, millal, käärid käes, saab võssa tormata :)

 

 Kuivatatud rabarbri risoom - ilus, kas pole?

Eelmisel nädalal värvisin kuivatatud kraamiga - kaselehtede ja rabarbririsoomiga. Lisaks kollastele lõngadele sain ka rohelisi. Rohelise lõnga saamiseks kasutatakse tavaliselt kollase lõnga järelpeitsimist raud- või vasksulfaadiga või ülevärvimist indigosinisega. Ent on ka üks lihtsam viis - selleks tuleb kollases värvivees värvida lambahalli lõnga! Päris poti- või rohurohelist tooni nii ei saa, ent ilusaid träpsulisi mahedaid oliivikarva rohelisi küll. Mida erksamat kollast värvivesi annab, seda erksam on ka halli lõnga värvimisel saadav roheline.

 

 Kuivatatud kaselehed

Kuivatatud kaselehti võtsin sama palju kui lõnga, rabarbririsoomi kolm korda rohkem. Leotasin värvimaterjali päevakese lumesulavees, siis kuumutasin aeglaselt, 45 minutiga 80 kraadini ja hoidsin seda temperatuuri sama kaua. Lasin üleöö jahtuda, kurnasin. Lisasin käesooja värvivette korralikult märjaks tehtud ja eelpeitsitud (10% maarjajääd ja 5% viinakivi) lõngad, tõstsin temperatuuri 45 minutiga 80 kraadini, kuumutasin veel 45 minutit ning lasin lõngadel värvivees jahtuda. Kaselehe külm kollane toon andis tulemuseks päris ergud rohelised, rabarbririsoomi võikollane rohkem oliivikarva toonid.

 

Rohelised koos kollastega sokisääres. Sokk veel valmis pole ja ma ei taha mitte mõeldagi kõigi nende otsade peale, mis vaja sisse õmmelda...

Minu hallid lõngad on pärit Karula Maavillastelt, kellelt lisaks ilusatele hallidele saab ka eestimaisest meriinovillast valget lõnga!

Ketruskoolitused märtsis ja aprillis

Märtsis ja aprillis õpetan päris mitmes kohas villa käsitsi töötlemist ja ketramist:

09. märts - "Villatööd ja kedervarrega ketramine" Pärnus. Osalustasu 25.-
23. märts - "Vokiga ketramise alused" Pärnus. Osalustasu 25.-
06. aprill - "Villatööd ja kedervarrega ketramine" Arukülas, Raasiku vallas. Osalustasu 24.-
20. aprill - "Vokiga ketramise alused" Tõstamaal. Osalustasu 20.-
27. aprill - "Vokiga ketramise alused" Viljandis. Osalustasu 29.-

Pärnu ja Tõstamaa koolitustele registreerimine ja info - Liis Luhamaa, loodusvarvid@gmail.com, tel. 53428 318

Aruküla koolitusele registreerimine ja info - Aivi Hiibus, vildivilla@gmail.com, tel. 5568 9308

Viljandi koolitusele registreerimine ja info - kristi@loomeinkubaator.ee,  tel. 524 0637

Koolituste sisuga saab tutvuda sellel lehel. Loodan, et kohtume!

Kuidas mõisaproua ketrust hindas

Eelmisel suvel Pärnu Gildipäevadel olin ketramas Rüütli tänaval, kui üks elurõõmus vanaproua ligi astus ja juttu tegi. Ta rääkis mulle väga lõbusa loo oma vanaemast.

Proua vanaema oli olnud osav käsitööline ja muuhulgas mõisaprouale lõnga kedranud. Aga mõisaproua oli olnud selline tujukas. Ükskord oli proua vanaema läinud kedratud lõngu mõisa viima. Mõisaproua oli sel päeval turtsakas tujus olnud. Ta vaatas lõngu ja ütles, et need ei kõlba kuhugi - vaja uued kedrata. Proua vanaema aga polnud rumal. Oli lõngad koju viinud ja kahe nädala pärast nendesamade lõngadega tagasi läinud. Mõisaproua vaadanud lõngu ja öelnud: "No näed, oskad küll, kui tahad!"

Indigo, krapp ja kaheksakand

 Meeli peaks oma blogi ümber nimetama - "Kudumishooliku" asemel "Kudumisabiks", sest juba teist korda vuhkis ta mulle imekiiresti vajaliku kudumi valmis. Seekord tulid tegemisse kirikindad mu mehele, nn. näpikud, sest ees ootas talilinnuloendus Hiiumaal.

 Muster Krentu "Käsitööpäevikust" (kui hea raamat!), sinine lõng värvitud indigoga ja punane punavärviku e. krapi juurtega. Mõnusalt kuulikindlad! Kudumise detailid kirjas Meeli blogis.

Rahvarõivad vs poekaup - loeng Pärnu Muuseumis

Neljapäeval, 24. jaanuaril algusega kell 17 toimub Pärnu Muuseumis põnev loeng teemal "Rahvarõivad versus poekaup. Üleminek rahvarõivaste kasutamiselt valmisriietele 19. sajandil". Lektor Ülli Kont. Loe lähemalt muuseumi kodulehelt.

Miks mulgimaa mees vanaema voki ära lõhkus?

Ajastutruu lustakas jutuke 1963. aasta 1. juuni Rahva Häälest. 

"Üks vabariigi Kaubandusministeeriumi vastutav töötaja (oli vist osakonnajuhataja, nagu olekust ära paistis) juhtus nägema mulgimaa pealinnast läbi sõites väga imevärki masinat tänaval liikumas. Oli nagu jalgratas ega olnud ka. Ministeeriumi vastutav töötaja pidas selle naljaka riistapuu kesklinnas kinni ja hakkas tolle omanikuga juttu puhuma.
"Mis riistapuu see teil selline on, mitmendast sajandist õige?"
"Too oli kunagi jalgratas," osutas mulgimaa mees imevärki riistapuule, "aga nüüd on midagi ratta ja voki vahepealset."
"Kust te sellise agregaadi välja koukisite?" uudishimutses kõrge külaline edasi.
"Tjaa, olete kuulnud ju vanasõna: häda ajab härja kaevu. Nii juhtus minugagi. Rattal läksid kodarad katki. Käisin poest küsimas. Sealt öeldi: "Pole me neid müünud enam kahel viimasel aastal." Ega midagi, tõin toalakast vanaema voki, võtsin ratta ja panin sellele riistapuule alla. Sadula vedrud läksid katki, meie "Dünamos" pole neid saada. Nüüd sõidan rattal püstijalu, sadulata. Poisikesed sõidavad ka niimoodi."
Ütles. Andis pedaalidele valu ja kadus ägisedes, kolisedes ja vingerdades nurga taha. Ainult et sinist suitsu ei ajanud välja.
Jäi Eesti NSV Kaubandusministeeriumi vastutav asjamees ammuli sui seda agregaati tagant vahtima. Ja siis tal turgatas meelde, et jalgrataste tagavaraosasid pole ju ka teises mulgimaa linnades saada. Lõi endale vastu rindu ja tõotas samas, tänavakividel: "Nüüd lähen koju ja ajan selle väikese asja joonde."
Kas ta peab sõna?"
L. NIILUS

Tänusõnad muhukadrile, kelle kodus aastavahetusel Rahva Häält lugeda sai.

Susi Zuuzi mudikindad

Kas teie mäletate, kes oli susi Zuuzi? Mina küll ei mäletanud (ega Nõiakivi mulle lapsena eriti meeldinud kah). Seetõttu olin veidi hämmingus, kui mu mees neid koerakarvaseid sõrmikuid kätte proovides kummalisi käeliigutusi tegema hakkas ja väitis, et ta on nüüd nagu susi Zuuzi.

Tiibeti mastifi karvaga lõngad - 60% lambavilla, 40% mastifi karva.

Poolikute sõrmedega sõrmikud ehk mudikindad - nagu neid Muhus nimetatakse - on kootud tiibeti mastifi karva sisaldavast lõngast. Oo, see tiibeti mastifi karv - see on pehme kui unelm ja niiii ilusat halli värvi! Ja kui palju karva ühelt koeralt saab! Üks inimene tõi mulle suure-suure, vist 100-liitrise prügikotiga karva. Kott oli poolenisti täis ja omanik väitis, et tegemist on ühe koera ühe aasta karvaga!

Siin fotol püüab Heikki seda Zuuzi käpaliigutust järgi teha. Kes viitsib, võib Youtube'ist kõik Nõiakivi osad üle vaadata, et näha, kuidas see täpselt käib :)

Kui mudikindad valmis said, selgus, et randmeosa sooniku alumine serv on natuke liiga pingul. Palusin abi Sokikeselt, kes, kui Muhus aastavahetusel kohtusime, lahendas probleemi elegantselt Kolumbuse muna stiilis - keeras lihtsalt sooniku kahekorra tagasi :)
Kindad kudusin varrastega 2,5 mm (soonik) ja 2,75 mm (käeosa) ning umbes selle juhendi järgi. Silmuseid lõin üles 44, lõnga kulus 70 g/ 140 m.