Peitsid - mürgised või mitte? / Mordants - Toxic or Not?

Peitsid on metallisoolad, nad aitavad muuta loodusvärve püsivamaks (pesu- ja valguskindlamaks) ning laiendavad saadavat värviskaalat. Kui väga lihtsalt öelda, siis peits kinnitub (kõrgel temperatuuril - 80-90 ^oC juures) lõnga külge ja värv kinnitub peitsi külge. On küll mõned taimed, mis peitsi ei vaja, kuna sisaldavad ise aineid, mis toimivad peitsina (hapuoblikas, rabarber, kortsleht, samblikud, kollad).

Peamised peitsid, mida eestikeelsetes värviraamatutes tutvustatakse, on:
- maarjajää e. kaaliumalumiiniumsulfaat - ei muuda värvi, kuid muudab kollased ja beezid värvid säravamaks;
- raudvitriol e. raudsulfaatheptahüdraat - muudab värvid tumedamaks ja tuhmimaks;
- vaskvitriol e. vasksulfaatpentahüdraat - muudab kollased rohekamaks ja tumendab rohelisi ning pruuni värve;
- kaaliumdikromaat - annab roheka tooni, punastele lõngadele lillaka varjundi;
- tinasool e. tina(II)kloriiddihüdraat - muudab punased ja kollased värvused eredaks.

Minu jaoks oli oluline küsimus, millised peitsid on mürgised. Ma ei taha kasutada mürgiseid peitse mitmel põhjusel.
Esiteks omaenda ja pereliikmete tervise pärast. Ma värvin lõngu köögis, mistõttu võivad pulbrilised ained kergesti sattuda sinna, kuhu pole vaja, ka siis, kui ise kaitseks respiraatorit kannaksin ja üli-üli-ettevaatlikult toimetaksin.
Teiseks, kuna mul on väikesed lapsed, tahan ma kodus leiduvate mürgiste kemikaalide hulga hoida absoluutse miinimumini.
Kolmandaks - meil on oma märgalapuhasti, seega kõik, mis torust alla läheb, satub meie majaümbruse loodusesse. Mis ei tähenda, et ühiskanalisatsiooni puhul võiks mürkkemikaale kraanist alla valada!
Neljandaks on täiesti võimalik saavutada lai värvigamma ka ilma mürgiste peitsideta.

Millised peitsid on mürgised? Ülalmainitutest peetakse kaaliumdikromaati ja tinasoola kõige mürgistemaks ja tervisele ohtlikuks. Kaaliumdikromaadi kohta loe näiteks siit, teiste peitside mürgisusest räägib C.L. Redfern oma uurimistöös. Vaskvitrioli mürgisust mainitakse seentega värvimise raamatus. Maarjajää on metallisooladest kõige vähem mürgine, kuid võib tekitada allergilist reaktsiooni ja on ohtlik, kui seda sisse süüa (Paula Burch'i kodulehelt).

Mida siis teha? Redfern soovitab järgmisi asendamisi:
- maarjajää asemel kaaliumammooniumsulfaati (väljamaal kasutatakse seda, et hapukurke krõmpsumaks muuta);
- vastavalt rauast (malmist), vasest, alumiiniumist või tinast pottide kasutamist värvimisel;
- raudpeitsiks roostetanud naelu, vaskpeitsiks vasktorusid värvivette panna.
Probleemiks see, et ei saa täpselt määrata värvivette mineva peitsi hulka. Ja kas alumiiniumpott tõesti mõjub samamoodi kui maarjajää?

Olles seda asja uurinud, otsustasin jääda vaid maarjajää ja ehk ka raudsulfaadi juurde. Teised peitsid välistaksin.

Mordants are metallic salts, that help to enhance the natural colors and make them more permanent - light- and wash-faster. To put it simple, the mordant attaches to the yarn (at high temperatures, 80-90 ^oC) and the color attaches to the mordant. Some plants contain so-called substantive or direct dyes and don't need any mordants (common sorrel, rhubarb, lady's mantle, lichens, clubmosses).

In Estonian dye books following mordants are introduced:
- potash alum or potassium aluminum sulphate - doesn't change the color, but makes yellows and beiges brighter;
- iron or ferrous sulfate - makes colors darker and duller;
- copper or cuprous sulfate - makes yellows greener and greens and browns darker;
- chrome or sodium bi-chromate - gives a green shade and turns reds to violet;
- tin or stannous chloride - makes yellows and reds brighter.

For me, the question which mordants are considered toxic, is important for several reasons.
First, I care about the health of myself and my family. I dye the yarns in the kitchen, so powdered chemicals can get where they shouldn't be, even when I use a respiratory mask to protect myself and take great care while working with the mordants.
I have small children and I want to keep the amount of toxic chemicals in my house to an absolute minimum.
We have a wetland sewage system behind our house, so everything that goes down the drains, ends in the nature surrounding us. But you shouldn't pour toxic chemicals down your sink anyway!
And it is possible to get a wide range of colors even without toxic mordants.

So, which mordants are considered toxic? Chrome and tin mordants are considered the most toxic and dangerous to the health. You can read about chrome mordant here and also in the research paper from C.L. Redfern. The Estonian book about mushroom dyeing points out that copper mordant is toxic. Alum is the least toxic, but it is an irritant and may be harmful if ingested (from Paula Birch's homepage).

So, what should one do? Redfern suggest following:
- use pickling alum (aluminum ammonium sulfate) instead of potash alum;
- use cast iron, copper, alum or tin pots in which to boil the fiber and dye plants;
- put rusted nails for iron and copper pennies or tubing for copper in the dye water;
The problem with the two last suggestions is, that you can't exactly measure the amount of mordant that goes into the dye water. And can you really substitute alum mordant with alum pot?

After researching this subject, I decided to use only potash alum and ferrous sulfate mordants for my dyeing.