Pühapäev, 24. veebruar 2008

Peitsid - mürgised või mitte? / Mordants - Toxic or Not?

Peitsid on metallisoolad, nad aitavad muuta loodusvärve püsivamaks (pesu- ja valguskindlamaks) ning laiendavad saadavat värviskaalat. Kui väga lihtsalt öelda, siis peits kinnitub (kõrgel temperatuuril - 80-90 oC juures) lõnga külge ja värv kinnitub peitsi külge. On küll mõned taimed, mis peitsi ei vaja, kuna sisaldavad ise aineid, mis toimivad peitsina (hapuoblikas, rabarber, kortsleht, samblikud, kollad).

Peamised peitsid, mida eestikeelsetes värviraamatutes tutvustatakse, on:
- maarjajää e. kaaliumalumiiniumsulfaat - ei muuda värvi, kuid muudab kollased ja beezid värvid säravamaks;

- raudvitriol e. raudsulfaatheptahüdraat - muudab värvid tumedamaks ja tuhmimaks;
- vaskvitriol e. vasksulfaatpentahüdraat - muudab kollased rohekamaks ja tumendab rohelisi ning pruuni värve;
- kaaliumdikromaat - annab roheka tooni, punastele lõngadele lillaka varjundi;
- tinasool e. tina(II)kloriiddihüdraat - muudab punased ja kollased värvused eredaks.

Minu jaoks oli oluline küsimus, millised peitsid on mürgised. Ma ei taha kasutada mürgiseid peitse mitmel põhjusel.
Esiteks omaenda ja pereliikmete tervise pärast. Ma värvin lõngu köögis, mistõttu võivad pulbrilised ained kergesti sattuda sinna, kuhu pole vaja, ka siis, kui ise kaitseks respiraatorit kannaksin ja üli-üli-ettevaatlikult toimetaksin.
Teiseks, kuna mul on väikesed lapsed, tahan ma kodus leiduvate mürgiste kemikaalide hulga hoida absoluutse miinimumini.
Kolmandaks - meil on oma märgalapuhasti, seega kõik, mis torust alla läheb, satub meie majaümbruse loodusesse. Mis ei tähenda, et ühiskanalisatsiooni puhul võiks mürkkemikaale kraanist alla valada!
Neljandaks on täiesti võimalik saavutada lai värvigamma ka ilma mürgiste peitsideta.

Millised peitsid on mürgised? Ülalmainitutest peetakse kaaliumdikromaati ja tinasoola kõige mürgistemaks ja tervisele ohtlikuks. Kaaliumdikromaadi kohta loe näiteks siit, teiste peitside mürgisusest räägib C.L. Redfern oma uurimistöös. Vaskvitrioli mürgisust mainitakse seentega värvimise raamatus.
Maarjajää on metallisooladest kõige vähem mürgine, kuid võib tekitada allergilist reaktsiooni ja on ohtlik, kui seda sisse süüa (Paula Burch'i kodulehelt).

Mida siis teha? Redfern soovitab järgmisi asendamisi:
- maarjajää asemel kaaliumammooniumsulfaati (väljamaal kasutatakse seda, et hapukurke krõmpsumaks muuta);
- vastavalt rauast (malmist), vasest, alumiiniumist või tinast pottide kasutamist värvimisel;
- raudpeitsiks roostetanud naelu, vaskpeitsiks vasktorusid värvivette panna.
Probleemiks see, et ei saa täpselt määrata värvivette mineva peitsi hulka. Ja kas alumiiniumpott tõesti mõjub samamoodi kui maarjajää?

Olles seda asja uurinud, otsustasin jääda vaid maarjajää ja ehk ka raudsulfaadi juurde. Teised peitsid välistaksin.

Mordants are metallic salts, that help to enhance the natural colors and make them more permanent - light- and wash-faster. To put it simple, the mordant attaches to the yarn (at high temperatures, 80-90
oC) and the color attaches to the mordant. Some plants contain so-called substantive or direct dyes and don't need any mordants (common sorrel, rhubarb, lady's mantle, lichens, clubmosses).

In Estonian dye books following mordants are introduced:
- potash alum or potassium aluminum sulphate - doesn't change the color, but makes yellows and beiges brighter;
- iron or ferrous sulfate - makes colors darker and duller;
- copper or cuprous sulfate - makes yellows greener and greens and browns darker;
- chrome or sodium bi-chromate - gives a green shade and turns reds to violet;
- tin or stannous chloride - makes yellows and reds brighter.

For me, the question which mordants are considered toxic, is important for several reasons.
First, I care about the health of myself and my family. I dye the yarns in the kitchen, so powdered chemicals can get where they shouldn't be, even when I use a respiratory mask to protect myself and take great care while working with the mordants.
I have small children and I want to keep the amount of toxic chemicals in my house to an absolute minimum.
We have a wetland sewage system behind our house, so everything that goes down the drains, ends in the nature surrounding us. But you shouldn't pour toxic chemicals down your sink anyway!
And it is possible to get a wide range of colors even without toxic mordants.

So, which mordants are considered toxic? Chrome and tin mordants are considered the most toxic and dangerous to the health. You can read about chrome mordant here and also in the research paper from C.L. Redfern. The Estonian book about mushroom dyeing points out that copper mordant is toxic. Alum is the least toxic, but it is an irritant and may be harmful if ingested (from Paula Birch's homepage).

So, what should one do? Redfern suggest following:
- use pickling alum (aluminum ammonium sulfate) instead of potash alum;
- use cast iron, copper, alum or tin pots in which to boil the fiber and dye plants;
- put rusted nails for iron and copper pennies or tubing for copper in the dye water;
The problem with the two last suggestions is, that you can't exactly measure the amount of mordant that goes into the dye water. And can you really substitute alum mordant with alum pot?

After researching this subject, I decided to use only potash alum and ferrous sulfate mordants for my dyeing.

Reede, 22. veebruar 2008

Rabarberijuurtega värvimine / Dyeing with Rhubarb Roots


Millega värvida keset talve, kui varusid pole kogutud? Mõni mõttetu rabarberipõõsas ikka maja ümber on! Ja kui maa pole külmunud, tasub rabarberijuur välja kaevata, puhtaks pesta, tükkideks lõigata ja patta panna! Ning pärast lõng takkaotsa - saab ilusa kollase lõnga. Peitsi pole vajagi, jääb ka ilma hea. Siit saad lugeda, kuidas Leena Riihelä rabarberijuurtega värvis ja siin üks inglisekeelne juhend.

Rabarberijuur on seest väga ilus kollane ja lõhnab meeldivalt - kergelt aniisi järele. Mul oli väga vähe lõnga (ca 40 g), aga kange tahtmine proovida. Juurt oli mul väääga palju, seega otsustasin priisata ja võtsin seda 4 x rohkem kui lõnga ehk siis 160 g. Lõikusin ära ja panin 2 l veega keema. Kuna vahepeal pidin ka lapsi kantseldama, läks vesi paar korda liiga kõva mulinaga keema - Efeliine kirjutab, et seda peaks vältima. Keetsin kolmveerand tundi, lasin jahtuda. Otsustasin juuretükke seest mitte välja võtta. Kastsin lõnga märjaks ja panin potti, kuumutasin vee 90 kraadini ning lasin pool tundi haududa. Keerasin tule alt ära ja lasin lõngal veel pool tundi värvilahuses seista. Siis loputasin. Ja loputasin. Ja loputasin :) Isegi viimane (neljas-viies) loputusvesi oli õrnalt kollane, millest järeldasin, et juuri sai ikka liiga palju.

Kui lõng oli kuivanud, selgus, et juuretükkide pottijätmise tõttu olid lõngal mõnes kohas oranzikad laigud. Iseenesest see mind ei häirinud. Ma arvan, et väike ebaühtlus on käsitsi värvitud lõnga juures ainult kasuks, lõng jääb nii elavam, selline käetunnetus küljes. Aga kuna põhivärvus oli külmem (kuld)kollane ja laigud olid soojad pruunikasoranzid, siis lihtsalt värvid ei klappinud.
Kuid mida teha ebaõnnestunult värvitud lõngaga? Üle värvida! Näiteks indigoga. Aga see on juba pikem jutt...
Varsti panen ka pildid üles - juurtest ja värvitud lõngast.

I decided to dye with rhubarb roots, because I have many rhubarbs around my house (too many!), so this dyestuff was very easy to get. Leena Riihelä has written in her blog about dyeing with rhubarb roots and here you'll find a tutorial in English. You can get nice yellows from rhubarb roots even without a mordant.

Rhubarb root is very beautiful from the inside. It is dark yellow, even orange and it smells fresh, slightly of anise. I had only 40 grams of yarn, but lots and lots of rhubarb root. So I decided to get 4 times more roots than I had yarn (160 g). I cut the root into pieces and put it to boil in 2 litres of water. As I had to watch the children the same time, it boiled a little too hard a couple of times and that's not supposed to happen as it is not good for the dyeing process, states one Estonian dyeing book. I boiled the roots 3/4 hours, then let the pot cool. Put in the yarn and let it simmer at 90 C for another 1/2 hours, then turned off the heat and let the yarn stay in the solution for 1/2 hours. After that I rinced the yarn several times, but the rince water was still slightly yellow even after 4-5 times. So I decided that I had taken a little too much of the roots :)

After the yarn was dry, it turned out that the rhubarb root pieces I had left in the dye solution, had dyed some places orangey. I didn't mind the yarn being unevenly dyed - I don't think that hand-dyed yarn has to be very even, a little unevenness adds a nice feeling. But as the main color was colder yellow and the spots were warm brown-orangey, the colors just didn't match. But you can always overdye yarn you don't like! With indigo, for example. But that's another (longer) story...
I'll post pictures of rhubarb roots and the yarn soon.

Esmaspäev, 18. veebruar 2008

Kirjandus / Literature

Eesti keeles on nüüdseks ilmunud päris mitu raamatut taimedega värvimisest. Püüan nad kõik siia kirja saada.

Gustav Vilbaste (1939) "Taimedega värvimine Eestis". See peaks olema kättesaadav kirjandusmuuseumis, ise näinud ei ole.

Liidia Mälksoo (1976) "Kangakudumine" käsitleb ühes osas ka taimedega värvimist.

Marketta Klemola (1986) "Taimedega värvimine". Selle raamatu leiab kindlasti lähimast raamatukogust ja miks ka mitte enda või vanemate raamaturiiulist - trükiarv oli sellel raamatul 50 000. Tõlgitud soome keelest (orig. "Kasvivärjäys"). Põhjalik, palju värviretsepte, huvitav lugeda. Sisaldab ka lühiülevaadet välismaistest värvainetest ja retsepte krapi, košenilli ja indigoga värvimiseks.

Tiia Artla ja Maret Kelgo (2000) "Seentega värvimine". Lühike ülevaade värviseentest ja värvimisest, enamuse raamatust moodustavad värvifotod seentest ja värvitud lõngadest. Väga kenasti on välja toodud erinevate peitsidega saadavad tulemused.

Efeliine Liiv (2003) "Taimedega värvimine". Väike vihik, kus samas on kõik vajalik kirjas, et taimedega värvimist alustada. Praktiline ja kokkuvõtlik. Sisaldab ainult kodumaiste taimede värviretsepte. Väike apsakas on ka sees - kemikaalide juures (ja retseptides) nimetatakse viinhapet (kui "taimset soola"), kuid tegelikult on mõeldud nähtavasti ikka viinakivi. Viinakivi on viinhappe sool.

Aivi Maandi (2007) "Poolsada vajalikku värvitaime". Selle raamatu kohta on väga kiitva arvustuse kirjutanud Jaanus Betlem Õpetajate Lehes. Mina pean raamatu puuduseks seda, et pole testitud värvide valgus- ja pesukindlust. Mis siis viga, kui peedist saadud ilus lilla ka püsima jääks! Mehhiklased võiksid oma košenillitäid sisse soolata :)

Jackie Crook (2008) "Taimedega värvimine". Tõlgitud inglise keelest. Imeilusad ja ahvatlevad pildid, kuid pooled mainitud värvitaimedest pole Eestist praegu veel kättesaadavad. Täiendus - osad juba on, sest minu kraam jõudis kohale! Juhuu! Kes tahab rohkem asjasse süveneda, sellele jääb raamat ruttu "kitsaks".

Lisaks sellele on ilmunud artikleid ja väiksemaid voldikuid erinevatel aegadel. Internetist on kättesaadav Vormsi käsiraamat (koost. Kristiina Rajando), Loodusmuuseumi kodulehel räägitakse seentega värvimisest. Teemat on käsitletud ka Isetegija ja Kullaketrajate foorumites.

There are several books in Estonian about dyeing with natural dyes which I listed on this post.

Algus / The Beginning

Algus algab algusest.
Ja mis on see algus?
See on, kui tunned armastust -
siis paistab lõpus valgus.

P. Volkonski

Ma tean üpris täpselt, millal sai alguse minu vaimustus looduslike värvidega värvimisest. See oli siis, kui sain kätte Etsy'st tellitud Jane Porteri värvitud lõngad:



Ülemine on värvitud košenilli ja sinipuiduga. Lõng on 50% meriinovilla ja 50% kašmiiri. Alumine lõng on värvitud makluura, krapi ja košenilliga, lõnga koostis 50% meriino ja 50% siid (pruun lõng on Garnstudio Alpaca Susa poest). Need olid nii kaunid, et ma ei raatsinud neid käest panna ja muudkui käisin lõngasid silitamas ja vaatamas. Siiani olin arvanud, et taimedega värvimine tähistab automaatselt rohelist ja pruuni, heal juhul kollast :) Ning kui ma veel Leena Riihelä blogi avastasin ja tema indigoga värvitud lõngasid nägin, olin ma kadunud naine :) Kuna Eestis ei müüda ei indigot ega košenilli ja madarajuurigi pole praegu kusagilt võtta, saigi interneti teel tellimus sisse antud. Nüüd jääb üle vaid oodata...

I decided to write this blog parallely in Estonian and in English. I am trying to keep it informative and so I hope it would be interesting to read for people from other countries too, who are interested in dyeing with natural dyes. I really like Leena Riihelä's blog and I'm very thankful to her that she writes in English as well.
On this first post you can see pictures of yarns that tempted me into trying dyeing with natural dyes. I bought these yarns from
Etsy and they are dyed by Jane Porter. The first one is dyed with cochineal and logwood and the second one with osage, madder and cochineal (the brown yarn on the second picture is Garnstudio Alpaca). Until then I thought that you could get green and brown from natural dyes, maybe yellow too :)
It is not possible to buy neither indigo, cochineal nor madder in Estonia. So I ordered some through internet and now I just have to wait...