Reede, 24. jaanuar 2014

Reis Rumeeniasse. Viscri

 Tüüpiline Viscri maja

Eelmise aasta suvel käisin ma reisil Rumeenias, kus me külastasime kolme väikest küla Transilvaanias. Minu ja mu abikaasa jaoks sai reis teoks tänu Per Øystein Klunderud'i ja Buskerudi Keskkonnafondi toetusele. Reisi peamiseks eesmärgiks oli tutvuda kohaliku traditsioonilise väikepõllumajanduse ja pärandkooslustega. Minu isiklikuks eesmärgiks oli kohata mõnda Rumeenia memme, kes oskaks kedervarrega kedrata :)
 
Viscri külatänav kohustuslike partide-hanedega

Esimesena peatusime mõned päevad Viscri's. Viscri on üks väike saksi küla, mis on UNESCO maailmapärandi nimistus, eelkõige tänu külas paiknevale 12. sajandil ehitatud kindluskirikule. Meie öömaja (Viscri125 - nende kodulehel on palju kauneid pilte!) söögisaalis köitsid kohe minu silma seina peale kaunistuseks riputatud rahvarõivakomplektid. Ühe kalevist mantli kõrval seisid ka rikkalike maalingutega kepid. Pidasin neid esialgu karjusekeppideks. Kolmandal päeval, kui külastasime muuseumi, sain teada, mis need tegelikult on :)


Uhke kalevist mantel ja "karjusekepid"

Muuseum asus Viscri kindluskiriku ruumides. Teel sinna astusime läbi ühest käsitööpoest, kus müüdi ka vanasid tekstiile. Tuhnisin hoolega ja vaatasin ahne pilguga üht rahvarõivakomplekti (see maksis 60 eurot), aga midagi minule huvitavat (st. kas taimevärvidega või ketramisega seotut) ei leidnud. Kuid vanad tekstiilid andsid aimu, et kunagi on seal tehtud väga peent käsitööd. Tänapäevasest käsitööst olid müügis vaid 4 mm varrastega sünteetilisest lõngast kootud sokid-mütsid. Sokipaar maksis 4-5 eurot.

Käsitööpoes rahvarõivaid imetlemas


Viscri käsitöö tänapäev

Muuseum oli üllatavalt suur, asju oli kolmes ruumis. Kohe esimeses nägin mulle juba tuttavaid "karjusekeppe" - selgus, et tegemist on hoopis koonlakeppidega, mille külge seoti ketramiseks kanepi- või linakiud. Ühtegi vokki ei olnud, ketrusvahendina olid kasutusel vaid tilgakujulised kedervarred.

Vaade Viscri kindluskiriku tornist

  Muuseumi veranda

 Koonlakepid, millele kanep külge seotud. Keskmise, väga uhke otsaga kepi külge on torgatud ka kedervars.

Kanep oli sealkandis vanasti kõige olulisem kiutaim. Pildil kanepikiud ja kanepist köis.

Kedervartega koos olid klaasi all kaunid maalitud ja nikerdatud puidust rattakesed, mis torgati kedervarre otsa raskuseks - ehk siis kedrad. Kohalikud poisid valmistasid neid talve jooksul ja ühel veebruari päeval kinkis poiss omavalmistatud kedra tüdrukule, kes talle meeldis. Kedra pani ta tüdruku kinga sisse ja kinga peitis õue, nii et tüdruk pidi ühel jalal hüpates selle üles otsima. Samal ajal pakkus tüdruku ema poisile toas juua-süüa :) Õhtul, kui tüdrukud ketrasid, istusid poisid juures ja ootasid pikisilmi, et keder kedervarre küljest maha kukuks. Sest kui see juhtus ja poisil õnnestus keder esimesena kätte saada, sai ta tüdrukult kedra tagastamise eest suudluse küsida :)


 Kedrad ja kedervarred

Aga ühtegi ketravat memme enam Viscris alles ei olnud :(

Lõpetuseks veel mõned fotod Viscri imeilusast ja peenest vanast käsitööst.