Susi Zuuzi mudikindad

Kas teie mäletate, kes oli susi Zuuzi? Mina küll ei mäletanud (ega Nõiakivi mulle lapsena eriti meeldinud kah). Seetõttu olin veidi hämmingus, kui mu mees neid koerakarvaseid sõrmikuid kätte proovides kummalisi käeliigutusi tegema hakkas ja väitis, et ta on nüüd nagu susi Zuuzi.

Tiibeti mastifi karvaga lõngad - 60% lambavilla, 40% mastifi karva.

Poolikute sõrmedega sõrmikud ehk mudikindad - nagu neid Muhus nimetatakse - on kootud tiibeti mastifi karva sisaldavast lõngast. Oo, see tiibeti mastifi karv - see on pehme kui unelm ja niiii ilusat halli värvi! Ja kui palju karva ühelt koeralt saab! Üks inimene tõi mulle suure-suure, vist 100-liitrise prügikotiga karva. Kott oli poolenisti täis ja omanik väitis, et tegemist on ühe koera ühe aasta karvaga!

Siin fotol püüab Heikki seda Zuuzi käpaliigutust järgi teha. Kes viitsib, võib Youtube'ist kõik Nõiakivi osad üle vaadata, et näha, kuidas see täpselt käib :)

Kui mudikindad valmis said, selgus, et randmeosa sooniku alumine serv on natuke liiga pingul. Palusin abi Sokikeselt, kes, kui Muhus aastavahetusel kohtusime, lahendas probleemi elegantselt Kolumbuse muna stiilis - keeras lihtsalt sooniku kahekorra tagasi :)
Kindad kudusin varrastega 2,5 mm (soonik) ja 2,75 mm (käeosa) ning umbes selle juhendi järgi. Silmuseid lõin üles 44, lõnga kulus 70 g/ 140 m.

Koerakarvaga lõngad ja kätised jõulumüüki

Homsest alates on Tõstamaa Raamatukogus käsitöö jõulumüük, mis kestab 22. detsembrini. Minult läksid sinna mõned koerakarvaga lõngad ja kätised. Lõngakerad said mõnusad pesad kohalike keraamikute valmistatud spetsiaalsete lõngakausside sees. Minge kaema!

Kes Tõstamaale ei satu, võib koerakarvaga lõngu leida Maarja-Magdaleena Gildi poest :)

 Ühest vihist e. 30 g lõngast kootud kätised (60% villa, 40% tiibeti mastifi karva)

Kuidas ma koerakarvast lõnga teen

Kuna igal ketruskoolitusel, mida teinud olen, on üks või rohkem inimest huvitatud just koerakarvalõnga tegemisest, siis seekord teen väikese ülevaate, kuidas mina seda lõnga teen.

Karva pesemine ja sortimine.
Kas koerakarv vajab pesu või mitte, otsustan ma kasutades tundlikku keerulise ehitusega aparaati ehk siis oma nina ;) Karv, mis lõhnab (või lausa haiseb) selgelt koera järele, vajab pesu, et mustus, tolm, kuivanud sülg ja muu kraam, mis seda lõhna tekitab, maha saada. Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu.
Ma pesen koerakarva enam-vähem samamoodi nagu lambavilla, ainult et vesi on veidi jahedam (ca 50 °C) ja vett võtan rohkem (100 g karva kohta 15 l vett). Üks pesu ja kaks loputust on enamasti piisav.
Kui karv on pestud, sordin ma selle vajadusel ja tellija soovi puhul värvi ja/või pehmuse järgi.

Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu

Kraasimine.
Enne ketrust kraasin ma karva lambavillaga segi. Koerakarv on sile ning sirge, lambavill hoiab tänu oma säbarusele ja soomuselisele pinnale koerakarva paremini lõnga sees. Vill annab lõngale ka elastsust - tänu sellele püsib kudum vormis ega veni välja.
Kuna koera aluskarv on väga peen, saab kraasimine tihedalt asetsevate piidega kraasi puhul kiiremini tehtud ja tulemus on ühtlasem. Minu trummelkraasil (Strauch Petite) on 128 piid ruuttolli kohta, aga olen päris hea tulemuse saanud ka Loueti tihedama kraasiga (72 piid ruuttolli kohta).

Koerakarv ja lambavill on segi kraasitud

Ketramine ja korrutamine.
Kui kraasimine tehtud, asun ketrama. Et kogu lõng tuleks võimalikult ühtlase jämedusega, ketran kõigepealt ära kõik ühekordsed lõngad, poolin nad ümber plastmassist süstikupoolidele ning seejärel korrutan nende poolide pealt. Minul mahub ühe värtna ehk vokipooli lõng kahele süstikupoolile.
Ümberpoolimine täidab mitut ülesannet:
- ühekordsete keerd ühtlustub ümberpoolimise käigus;
- ümberpoolitud lõng asetseb poolil palju ühtlasemalt kui värtnal ja korrutamine on sujuvam (olin väga üllatunud, kuivõrd suur see erinevus oli);
- kui ümberpoolitud ühekordsed juhuslikus järjekorras kokku korrutada, tuleb lõng ühtlasem kui tööjaotuse puhul: ketran kaks värtnatäit ja korrutan need kokku, ketran kaks järgmist värtnatäit, korrutan kokku jne. Judith MacKenzie kirjeldab, kuidas ta viimasel meetodil kedratud-korrutatud lõngast tehtud kudumi puhul selgelt näidata saab, et siin lõpeb lõng, mis saadud esimese ja teise värtnatäie kokkukorrutamisel ja siin lõng, mis saadud kolmanda-neljanda värtnatäie kokkukorrutamisel... Seega eriti oluliseks muutub see töövõte, kui tehakse suurem kogus lõnga ühe eseme (nt. kampsuni) jaoks.

Ümberpoolitud ühekordsed

Viimistlus.
Valmiskedratud lõnga pesen läbi. Enamasti ma veidi vanutan lõnga pesemise käigus - see aitab kaasa, et karv kenasti lõnga sisse püsima jääks. Loomulikult ei tohi sellega liiga hoogu minna. Siis kuivama ja valmis! Laias laastus - kui koerakarva on lõngas üle 50%, läheb lõng juba peale pesu kenasti karvaseks (vt. viimasel fotol kaks parempoolset lõnga). Kui vähem, tuleb karvasus tõeliselt esile alles peale kudumist.

Karvasemad ja vähem karvasemad koerakarvaga kedratud lõngad

Joosepi karvased sokid

Mõtlesin, et kõvad külmad ja karvased sokid sobivad hästi kokku :) Sokid on käigus juba talve algusest ja kohe ekstra karvaseks läinud. Lõngad kulusid pea kõik ära ja nendest kahjuks pilti pole. Kõik kolm lõnga olid kolmekordsed, koerakarva ca 30%, mõnusalt pikk must karv on njuufalt ja hele Jesperilt. Sokid kudusin 2,75 mm varrastega.

Kolmekordne on hea sokilõng ja klapib ka kenasti koerakarva iseärasustega. Kuna kolmekordse jaoks tuleb kõik ühekordsed teha peenemad (kui sama jämeda kahekordse lõnga puhul), on ühekordsetes rohkem keerdu. Sest mida peenem lõng, seda rohkem keerdu on vaja, et ta koos püsiks. See kõva keerd hoiab omakorda libedaid koerakarvu paremini lõnga sees.

Lõpetuseks soovin sooje varbaid kõigile maratoonaritele!

Antarktikasse!

Ei, mina ei lähe. Küll aga ühed tuttavad rootslased ja koos nendega minu kedratud koerakarvalõngast sokid. Nimelt käisid Lennart ja Anna mõni aeg tagasi Eestis. Anna mainis, et vaja villaseid sokke Antarktikareisiks. Misjärel mina kiitsin koerakarvaga lõnga häid omadusi ja lõppeski kõik sellega, et hakkasin sokkideks lõnga ketrama.

Tegin kaks erinevat lõnga. Tumedam on karmimast eesti maalamba villast ja tugevama keeruga, et sokk hästi vastu peaks. Heledam lõng sisaldab soome maalamba villa, sellest said pehmed ja soojad sokid, mis ehk kuluvad kiiremini, ent on ekstramõnusad. Mõlemas lõngas on ca 40 % koerakarva, mille annetas Jesperi kamraad njuufa Bosse. Lambavilla ja koerakarva kraasisin segi trummelkraasiga, lõngad ketrasin ja korrutasin vokiga.

Inimesed ikka kirjutavad aeg-ajalt ja küsivad, kas minult koerakarvast lõnga ketramist tellida saab. Saab küll. Iga lõnga saab kedrata just sellise, nagu soovi on - kas vastupidava sokkideks või pehme ja sooja mütsiks-kinnasteks või hoopis tupsulise-nupsulise efektlõngaks.

Koerakarva ketramine

Jesper - karvane koer

Koerakarva ketramisest hakkas mingi hetk igalt poolt vihjeid tulema - SpinOff kirjutas ja Julika mainis ja Isetegijas arutati. Sõber Karin usaldas mulle kotitäie segaverelise Jesperi aluskarva, et saaksin ka proovida.

Koera aluskarva kohta on isegi peen erinimetus - chiengora. Chien on prantsuse keeles koer ja -gora lõpp tuleb sõnast "angora", sest koera aluskarv meenutab angoorajänese villa, olles pehme, peen ja kohev. Veel infokilde:
- Koerakarvad on väga libedad ja tihti ka lühikesed, seega on vaja kiiresti ja rohkesti keerdu sisse kedrata, et lõng kokku jääks.
- Ketramiseks on parim pehme aluskarv, mis sisaldab võimalikult vähe karmimaid ja jämedamaid pealiskarvu (kui viitsimist on, võib neid välja noppida). Lõigatud koerakarvadest lõng jääb kare ja torkiv.
- 100 % koerakarvast kedratud lõng jääb tihe, mitteelastne (nagu puuvillalõng) ja väga soe. Ta läheb kasutades kenasti karvaseks ning sobib imehästi efektlõngaks.
- Enamasti kedratakse koerakarva kokku kraasitult lambavillaga, lambavill annab lõngale elastsust ja hoiab koerakarvad paremini lõngas kinni (mingil määral libisevad need siiski kootud eseme kandmisel lõngast välja, see on paratamatu nii libeda kiu puhul). Koerakarvaga segamiseks soovitatakse ka alpakavilla.

Jesperi aluskarv oli puhas, aga lõhnas tugevalt koera järele, seega pesin selle kõigepealt ära. Leotasin paarkümmend minutit käesoojas õrna pesuvahendiga vees ning loputamiseks leotasin kaks korda puhtas vees. Käsitlemise kergendamiseks kasutasin tülli, täpselt nagu lambavilla pesu puhul. Koerakarval rasu-lanoliini pole, seega ei pea kuuma veega pesema.

Ketrasin Jesperi karva nii puhtalt kui ka lambavillaga segikraasitult (u. 50% üht ja 50% teist).

Jesperi karvad käsikraasil

Ketramiseks ja korrutamiseks valisin meelega kedervarre, et julgustada kõiki koeraomanikke ja muiduhuvilisi - ka kedervarrega saab väga ilusat lõnga teha, ei pea vokk olema!

100 % koeralõng
50 % koerakarvad, 50 % lambavill

Sellise lühikese ja libeda kiu puhul võiks üpris kerget kedervart kasutada (minu oma oli 30 g) ning keerdu peab kiiresti ja rohkesti andma. Selleks soovitan soojalt reielt rullimist, selle asemel, et kedervart näpu vahel keerutada. Sellest videost näeb, kuidas see umbes käib (ärge ainult käsi niimoodi kõrgel hoidke, kui te selja-või kaelavalu ei soovi - küünarnukid ikka kenasti keha ligi). Kindlasti tuleb lõng korrutada. Peale ketramist ja enne kuduma asumist peske lõng läbi, alles siis näeb, milline lõng tegelikult jääb (see kehtib muidugi kõigi käsitsikedratud lõngade puhul).

100 % koeralõng

Hall on lamba- ja koeralõng, beež - koeralõng.

Proovilapid - beež kootud 2,5 mm ja hall 3 mm varrastega

Koeralõngast heegeldatud tähekesed