Esmaspäev, 18. aprill 2011

Kahekihiline vill ja Kung Fu


Ammu-ammu sai lubatud teha kirjatükk kahekihilise villa kohta. Kummalisel kombel jäävad just need ettelubatud postitused venima... Aga parem hilja kui mitte kunagi!

Kahekihiline vill sisaldab kahte erinevat tüüpi kiudusid - peene kiuga alusvilla ja jämedamaid pealisvillakarvu. Alusvilla ülesandeks on hoida sooja, pealisvill kaitseb ilmastikutingimuste eest. Kahekihilist villa esineb arhailistel lambatõugudel nagu eesti maalammas. Üks tuntumaid kahekihilise villaga lambaid on islandi lammas. Islandi lamba alus- ja pealisvillal on spetsiaalsed nimetused: alusvill on tog ja pealisvill thel.

Kahekihilise villa lokk ehk salk on kolmnurkse kujuga - nahapoolsem ots on tänu kohevale ja lühemale alusvillale laiem, kolmnurga tipu moodustavad pikema pealisvilla karvad:

Tänu kaitsvatele pealiskarvadele ei ole lambal vaja palju villavaha eritada ja kahekihiline vill sisaldab seda üpris vähe - eriti peenvillaga võrreldes. Tänu sellele on villa pesemine lihtsam ning villa saab puhtaks ka madalama temperatuuriga vett ja vähest pesuvahendit kasutades. Villa rohket liigutamist peaks sellegipoolest vältima, sest peen alusvill võib vanuda.

Villa ketruseks ettevalmistamisel on kaks võimalust - kas töödelda pealis- ja alusvill kokku või eraldada pealisvill alusvillast. Kahe kihi eraldamine pole keeruline, mina kasutasin käsikraasi, sobivad ka koera- või villakammid. Ühe käega tuleb tugevalt pealisvillast kinni hoida ja teise käega alusvill välja kammida.

Käes pealisvill, kraasil väljakammitud alusvill

Vasakult paremale: salk pealis- ja alusvillaga, ainult pealisvill, ainult alusvill

Järgmine kord kirjutan täpsemalt villa töötlemisest, st. kraasimisest ja kammimisest.

No nii, kindlasti küsite nüüd, et mis värk selle Kung Fu'ga on? Asi selles, et hiljuti sündis Jaani talus üks maalamba talleke, kes näeb välja nagu Kung Fu Panda ja kel eeldatavasti kahekihiline kasukas seljas :) Jaani talu lammastelt on pärit ka fotodel olevad villad.

Teisipäev, 12. aprill 2011

Mis värvi annab peiulill?

Igal aastal kasvatab mu mehe onu hulga peiulille (Tagetes sp.) istikuid ja istutab nad oma maja ette. Istikuid jääb enamasti üle ka, need saadetakse meile.

Peiulill on armsalt vanamoeline ja tänuväärselt pika õitsemisega aialill. Lisaks sellele veel hea värvitaim, millest saab erinevaid kollaseid toone. Mina värvisin kogu taimega, aga värvimiseks võib kasutada ka ainult õisi. Suve jooksul võib õisi tasapisi sügavkülma koguda, et lõpuks korraga suurem kogus lõnga värvida. Ka kuivatatud peiulillega saab värvida.

Peiulillekollane lõng

Inglise keeles on peiulill common marigold. Oma üllatuseks avastasin, et sarnase nimetusega on ka saialill (pot marigold) ja varsakabi (marsh marigold). Nii ma ei teagi täpselt, millisele taimele viitab Trudy van Stralen oma värviraamatu "Indigo, Madder and Marigold" pealkirjas.

Roheline lõng on indigoga üle värvitud peiulillekollane

Värvimine (mis loomulikult tehtud juba eelmisel aastal :) ). Võtsin 100 g lõnga kohta 400 g peiulille õisi, lehti ja varsi. Tükeldasin taime ja leotasin vihmavees üleöö. Järgmisel päeval keetsin taimest värvi välja - tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 °C-ni, kuumutasin taimematerjali selle temperatuuri juures umbes tunnikese. Lasin üleöö jahtuda. Kurnasin värvivedeliku, soojendasin käesoojuseni ning lisasin eelnevalt korralikult märjaks leotatud eelpeitsitud lõnga. Tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 °C-ni, hoidsin temperatuuri tund aega. Lasin lõngal värvivedelikus üleöö jahtuda, pesin vähese pesuvahendiga, loputasin.

Kuldkollasest peiulillelõngast sai sokid Joosep, meie pere päikesepoiss (või siis sulipoiss - oleneb olukorrast...).

Pühapäev, 3. aprill 2011

Tore päev Tartus

Käisin eelmisel nädalal Tartus. Tartu meeldib mulle väga, ma olen seal ülikooli ajal 8 aastat elanud. Enam sinna tihti ei satu, veidi pikk maa on sõita. Kokku veetsingi bussis 6 tundi ja Tartus 3 tundi... Aga ma ei kurda! Olles kolme väikese lapse ema, tähendas see mulle, et sain kokku kuus tundi rahulikult istuda, lugeda ja käsitööd nokitseda. Keegi ei tahtnud võileiba, kellelelgi ei pidanud piima valama, rääkimata sellest, et põrandal ei vedelenud mänguasju!

Tartus külastasin kahte kohta. Esmalt käisin ERMi esemetekogus. Olin seal esimest korda, mistõttu kõik tundus väga eriline - kõrged laed, iidse tolmu lõhn... Kõigepealt asetati minu ette suur ja paks registreerimisraamat. Kaks esimest lünka olid kerged (kuupäev ja nimi), siis läks keerulisemaks. Noil päevil satun nimelt alati segadusse, kui keegi mu ametit küsib. Kõige lihtsam on kirjutada FIE, aga see pole ju amet? See selleks. Lisaks sooviti teada, mis eesmärgil ma seal olen. Piilusin, mida enne mind oli kirja pandud. Paar inimest näiteks kirjutasid, et käisid seal elamusturismiga tegelemas :) Mina jäin lakoonilise "andmete kogumine" juurde.

Ma läksin ERMi vaatama üht rahvariideseelikut. Tõstamaa käsitöötoas on käimas pikk projekt, mille raames naised endale rahvariidekomplekti valmistavad. Mina liitusin nendega seeliku tegemise osas. Seeliku valimine väga raske ei olnud - selgus, et Tõstamaa kandist on ERMis olemas vaid üks taimedega värvitud seelik. See on saadud Pootsi mõisakülast, mis asub vaid mõne kilomeetri kaugusel minu praegusest elukohast.

Ehkki juhendaja Anu Randmaal oli seelikutriibustik korralikult maha joonistatud, tahtsin värve oma silmaga näha. Oli väga eriline tunne istuda seal paberiga kaetud laua taga, kindad käes ja uurida eset, mis valmistatud üle 150 aasta tagasi. Seelik osteti ERMile 1921 ja müüja väitis siis, et seelik on 100 aastat vana ehk siis 1820ndatest (mida ei saa muidugi puhta kullana võtta). Seelikust pikemalt edaspidi, kui värvimiseks ja kudumiseks läheb.

Teiseks käisin mänguasjamuuseumis (jah, seal on mänguasju, aga vähemalt ei vedele nad põrandal). Muuseumi olen juba varemgi külastanud, seekord käisin vaatamas Maaja Kalle valmistatud waldorfnukkude väljapanekut. Mul on endal esimene nukk pooleli. Nukuvalmistamiseni jõudsin kummalisel kombel ketramise kaudu. Ehk siis ketrasin mõni aeg tagasi sõbrale pruunist villast lõnga nukujuusteks, sest ta ei leidnud poest sellist, mis oleks kenasti kartulikoorepruuni värvi. Kuna on plaanis neid lõngasid veel teha, tahtsin ka nukutegemise ära proovida. Pean tunnistama, et see meeldib mulle väga. Ka juukselõngadest tuleb kindlasti veel juttu.

Selline see tore päev oligi. Kui oled harjunud elama vaikset elu maal, siis on meelelahutuseks vähe vaja :)