Mahedad loodusvärvid? Ei, aitäh!

Eestikeelsetes taimevärviraamatutes armastatakse taimevärve iseloomustada sõnadega "pehmed", "pastelsed", "mahedad" ja samas vaimus edasi. Sedasi kirjeldatud lõngu vaadates tuleb minul paraku meelde üks Kihnu naistelt kuuldud omadussõna - "liäge"...

Minu tavaline värvimisprotsess on selline:
 - kerin lõngad sobiliku suurusega vihtideks, seon vihipaelad;
 - pesen lõngad;
 - peitsin lõngad, lasen üleöö jahtuda;
 - korjan või ostan värvimaterjali, mõnikord leotan paar päeva, keedan värvivee, lasen üleöö jahtuda, kurnan;
 - loputan peitsitud lõngad, panen värvivette ja kuumutan paar tundi, lasen üleöö jahtuda;
 - pesen ja loputan värvitud lõngad.

Kui ma olen selle kõigega valmis saanud, siis ma kohe päris kindlasti ei taha tulemuseks saada "mahedat" kollast (loe: beeži)!

Kui tunned samamoodi, siis järgnevad mõned nõuanded, kuidas vältida plasse toone.

1. Lõngad peavad olema väga korralikult puhtaks pestud, kergelt käesoojas veest läbilobistamisest ei piisa.
2. Kasuta värvimiseks värvitaimi. Mustikad pole värvimiseks, neist keedetakse moosi! Lihtne test - kui loodusvärviraamatus on värvitaimena mainitud peeti, jäägu raamat poeriiulile.
3. Eelpeitsimine annab alati parema tulemuse kui koospeitsimine.
4. Pehme veega keedetud värvivesi annab pea alati parema tulemuse (on erandeid, vt järgmine punkt). 
5. Tee selgeks konkreetse värvitaime spetsiifika - mõni tahab madalat temperatuuri, teine kõrget. Enamus tahab pehmet vett, ent mõned karedat.

Rohkem infot sellesuvistes värvikoolitustes :)

Ja kangast sai seelik

Päris mitu aastat tagasi kudusin Tõstamaa Käsitöökeskuses endale rahvarõivaseeliku kanga, eeskujuks naaberkülast kunagi ERMi ostetud, legendi järgi "metsavärvidega" värvitud seelik. Värvid tulid ilusad, ent kanga endaga ma päris rahule ei jäänud. Tuli teine liiga paks ja kange. Arvasin ise, et lõin kududes liiga kõvasti kokku.

Seelikukangas kasutatud ühekordset lõnga mõni aeg tagasi roositud kinnaste jaoks kokku korrutades sain aru, et häda oli hoopiski lõngas. Punase lõnga, mida kangasse kõige rohkem läks, olin ostnud värvituna Evi Petseri käest. Korrutades lõnga käest läbi lastes sain aru, et tegemist on teise sordi lõngaga, mis tehtud viletsast villast. Lõng oli väga peenike, ebaühtlane ja ülielastne, tõenäoliselt kedratud kõhualusest villast. Seetõttu läks see kududes väga kokku ja kangas jäi üleliia tihe.

Lõpuks otsustasin end siiski kokku võtta, oma ülikriitilisuse kõrvale jätta ja kangast seeliku õmmelda, mis sest, et kuulikindla. Käisin igal nädalal käsitöökeskuses nokitsemas ja Anu ladusa juhendamise all saigi seelik valmis. Ilus tuli :)

Nagu kanga kohta käivast postitusest lugeda saate, polnud ma veendunud, et punast tooni lõngad originaalseelikus loodusvärvidega värvitud olid. Vahepeal olen targemaks saanud ;) ja nüüd arvan, et tõenäoliselt olid punased ja roosad värvitud punapuuga.

Vilbaste kirjutab oma 1938. a. taimevärviraamatus: "Õige laialt oli tuntud varemal ajal, vähemalt möödunud sajandi teisel poolel puupunane." Ka ERMi vanavarakogujate sarjas ilmunud Voldemar Haasi ülestähendustes on mainitud, et siinkandis seelikulõngade värvimiseks seda kasutatud on. Punapuule viitas veel voldivahedes säilinud algne külmem ploomililla toon ning tugevalt pleekinud värv seeliku pealmisel poolel. Nii et tõesti metsavärvidega värvitud seelik, jutumärkideta :)

Loodusvärvikoolitused Velisel

Värvmadar, madarajuured ja madaraga värvitud lõng

Järgmisel nädalavahetusel juhendan Velisel Iida Suvekoolis loodusvärvikoolitusi.

06.-07. august toimub koolitus "Punased loodusvärvid". See on kahepäevane koolitus, alustame neljapäeval kell 13 ja lõpetame reedel kell 17. Kuigi värvime just punast andvate taimedega, siis sellelt koolituselt saab kõik teadmised, mis on vaja loodusvärvidega tegelemiseks - kuidas lõnga värvimiseks ette valmistada ja peitsida, kuidas keeta värvilahust, kuidas lõngu värvida. Värvime värvmadara juurtega, punapuuga, košenillitäidega ja verkja vöödikuga, millest osalejad saavad värvinäidised. Samuti saavad osalejad peitsida enda lõnga, et kohe kodus värvimisega jätkata :)

Paar vaba kohta on ka 09. augustil toimuvale indigokoolitusele, mis kestab kella 10st kuni 18ni. Koolitusel osalejad saavad ülevaate indigoga värvimise põhimõtetest, õpivad valmistama indigo värvilahust ning selles villast lõnga värvima. Kõige toredam on aga päeva teine pool, mil osalejad saavad mitusada grammi enda kaasatoodud lõngu eri tooni indigosiniseks värvida!

Kohtumiseni Velisel! Info hindade ja registreerumise kohta siin lehel.

Eriline värvitaim sinerõigas

Ehkki siniseid õisi on paljudel taimedel, on lõnga külge sinist värvi andvaid taimi vähe. Eestis (ja ka ülejäänud Euroopas) kasvab looduslikult vaid üks taim, millega lõnga igat tooni siniseks värvida - sinerõigas (Isatis tinctoria).

Sinerõigas on kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab kena rohelise leheroseti ja teisel aastal uhkelt pika varre otsas oleva kollase õisiku. Sinist saab vaid esimese aasta lehtedest. Sinerõigas kasvab peamiselt klibusel mererannal - Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Sinerõigast otsides peab teadma, et selle taime leheserv on terve ja lehed ise siledad - teiste taimede sakiliste servade ja karvaste lehtedega rosette on mererannas samuti. Leht on äraspidimunajas (kõige laiem koht on keskkohast lehetipu poole).

Värvipigment, mida sinerõigas sisaldab, on indigo. Seega kehtivad sinerõikaga värvimisel kõik indigoga värvimise reeglid - see pigment ei lahustu vees, vaid aluselises hapnikuvabas keskkonnas. Pigmenti on taimes üpris vähe, 100 g lõnga värvimiseks peaks võtma vähemalt 1 kg taimi.

Augusti teisel nädalavahetusel (09.-11. august) juhendan ma Vormsil, Kersleti ateljees sinerõikaga värvimise õpituba - siis on võimalik tulla õppima, kuidas värvida nii värskete taimedega kui ka juba eraldatud pigmendiga. Koolituselt saab päris palju tarkust nii sinerõikast kui ka muudest taimedest pärit indigopigmendiga värvimise kohta. Ja muidugi on plaanis palju värvida, osalejad võivad selleks oma lõnga kaasa võtta.

Eraldi elamuseks on saar ise. Eelmisel aastal käisin ma Vormsil nõgese töötlemise laagris ja Vormsi jättis mulle täiesti kustumatu mulje, nii et mul on väga hea meel sinna tagasi minna!

Rohkem infot Vormsil toimuva töötoa kohta leiab Kersleti ateljee kodulehelt. Liisa kinnitas mulle, et paar vaba kohta veel on :)

Kuidas korjata madarajuuri?

Värvmadar - lehed neljakaupa männases, õied valged

Kes Eesti taimedest punast tahab saada, peab madarajuuri korjama. Parimat värvi annavad värvmadara (Galium boreale) juured. Värvmadara tunneb ära neljakaupa männases paiknevate lehtede järgi. Juuri tuleks korjata kas enne või pärast õitsemist.

Aniliinvärvide-eelsel ajal oli madarajuurte korjamine naistel tõsine töö ja kohustus, sest juured on üpris peenikesed ja korraliku värvi saamiseks on neid vaja palju. Kel madarat oma maa peal kasvas, neil vedas. Kes tahtis juuri teise heinamaalt korjata, pidi ette vaatama, sest maaomanik ei olnud just rõõmus selle üle, kui tema niit madarajuurte leidmiseks läbi tuhniti ja mättaid üles kaevati. Seetõttu vaadati kasvukohad päeval valmis, korjamas käidi aga öösel või siis paksu uduga päeval - selle kohta on kirjeldusi Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Labidas maasse ja madarad välja!

Minul on selles suhtes vedanud - värvmadarat kasvab meie maadel päris palju. Aga juurte kogumine niidult on tõesti vaevaline, sest madarate vahel kasvab ka kõiksugu muud heina. Kihnlased käisid madarul laidude peal - mis viga liiva seest juuri välja tõmmata! Neil olid selleks spetsiaalsed konksud, mida saab näha Kihnu Muuseumis.

 Selle juurepusa seest tuleb madarajuured üles leida.

Nüüd juurte kogumisest. Kõigepealt vaatan välja rohkete värvmadaratega koha ja kaevan mätta välja. Seejärel taon võimalikult palju mulda juurte küljest lahti. Me elame oja kaldal, tänu sellele saan mättad vee äärde vedada ja ülejäänud mulla juurte küljest maha loputada. Sellele järgneb madarajuurte väljanoppimine teiste juurte vahelt. See sisustab nii mõnegi suveõhtu :) Kui juured käes, loputan need veelkord üle ja kuivatan. Ning siis ongi käes punt madarajuuri, mis lõngadega värvipotti pista!

 

Madarajuured

Kollane + hall = roheline

Vasakpoolsed kaks: värvimata lõngad. Keskmised kaks: kaselehtedega värvitud. Parempoolsed kaks: rabarbririsoomiga värvitud.

Kõik värvijad võivad kinnitada, et nii kui päike hakkab kõrgemalt käima, tuleb peale vastupandamatu tung hakata taimi ja lõngu vees leotama ning, nagu Juulike ükskord kommenteeris, ei jõua ära oodata, millal, käärid käes, saab võssa tormata :)

 

 Kuivatatud rabarbri risoom - ilus, kas pole?

Eelmisel nädalal värvisin kuivatatud kraamiga - kaselehtede ja rabarbririsoomiga. Lisaks kollastele lõngadele sain ka rohelisi. Rohelise lõnga saamiseks kasutatakse tavaliselt kollase lõnga järelpeitsimist raud- või vasksulfaadiga või ülevärvimist indigosinisega. Ent on ka üks lihtsam viis - selleks tuleb kollases värvivees värvida lambahalli lõnga! Päris poti- või rohurohelist tooni nii ei saa, ent ilusaid träpsulisi mahedaid oliivikarva rohelisi küll. Mida erksamat kollast värvivesi annab, seda erksam on ka halli lõnga värvimisel saadav roheline.

 

 Kuivatatud kaselehed

Kuivatatud kaselehti võtsin sama palju kui lõnga, rabarbririsoomi kolm korda rohkem. Leotasin värvimaterjali päevakese lumesulavees, siis kuumutasin aeglaselt, 45 minutiga 80 kraadini ja hoidsin seda temperatuuri sama kaua. Lasin üleöö jahtuda, kurnasin. Lisasin käesooja värvivette korralikult märjaks tehtud ja eelpeitsitud (10% maarjajääd ja 5% viinakivi) lõngad, tõstsin temperatuuri 45 minutiga 80 kraadini, kuumutasin veel 45 minutit ning lasin lõngadel värvivees jahtuda. Kaselehe külm kollane toon andis tulemuseks päris ergud rohelised, rabarbririsoomi võikollane rohkem oliivikarva toonid.

 

Rohelised koos kollastega sokisääres. Sokk veel valmis pole ja ma ei taha mitte mõeldagi kõigi nende otsade peale, mis vaja sisse õmmelda...

Minu hallid lõngad on pärit Karula Maavillastelt, kellelt lisaks ilusatele hallidele saab ka eestimaisest meriinovillast valget lõnga!

Kaua tehtud, kaunikesed

Olen avastanud huvitava tõsiasja - kui istuda maha ja kududa-kududa-kududa, saavad asjad lõpuks valmis ka :) Võtke või need sokid, mille tegemist alustasin millalgi kevadel. Nüüd jõulude ajal kudusin-kudusin-kudusin ja valmis nad said!

Selliste sokkide kudumise isu tuli peale seda, kui olin teinud sarnased sokid mehele. Lisaks olin värvinud ühe ilusa rõõsakirju lõnga košenilli ja kaselehtedega, mis mulle kangesti meeldima hakkas ja mida kuskile endale mõeldud kudumisse sokutada tahtsin. Lillemustri sääreosal võtsin Tõstamaa käsitöötoas "Meite Muhu mustrite" raamatust (mille iga normaalne inimene on juba ammu koju ostnud...).

Hall lõng on vabrikus kedratud 8/3 maalamba lõng, roosa ja kollane loodusvärvitud 8/2 lõngad (roosa košenill + kaselehed, kollane rabarbririsoomiga külmvärvitud). Vardad 2 mm, silmuseid oli ühel vardal 17. Sokiotsad kahandasin anatoomiliselt sobivalt, st et mõlemal jalal on oma sokk!

Katsetused kaselehtedega

Vaatamata sellele, et suvi on olnud küllaltki külm ja märg ja vastik, on ometigi käes magusaim aeg taimedega värvimiseks. Kuna ajakiri Käsitöö soovis järgmiseks aastaks värvimise artikleid, möödub see suvi eelkõige katsetades.

Ühe eksperimendina vaatan, kuidas erinevad taimevärvid hakkavad külge erinevalt peitsitud lõngadele. Esimeseks värvitaimeks kollane klassika ehk kaselehed. Lõngad eelpeitsisin 10%, 15% ja 20% maarjajääga ning teiseks samade maarjajääkoguste + 5% viinakiviga. Kaselehti võtsin 4 x lõnga kaalu. Kokku 6 lõnga:

Ülemine rida vasakult paremale: 10% MJ+5% VK, 15%MJ + 5%VK, 20%MJ+5%VK

Alumine rida vasakult paremale: 10% MJ, 15%MJ, 20%MJ

10% maarjajääga peitsitud lõng jäi kõige haledam, teised enam-vähem sama tooni. Loomulikult pole tegemist teaduslikul tasemel tehtud katsetustega, aga väikeseks juhiseks ikka.

Vasakul 10% maarjajääga ja paremal 20% maarjajääga peitsitud lõng.

Mis värvi annab peiulill?

Foto: Seemnemaailm

Igal aastal kasvatab mu mehe onu hulga peiulille (Tagetes sp.) istikuid ja istutab nad oma maja ette. Istikuid jääb enamasti üle ka, need saadetakse meile.

Peiulill on armsalt vanamoeline ja tänuväärselt pika õitsemisega aialill. Lisaks sellele veel hea värvitaim, millest saab erinevaid kollaseid toone. Mina värvisin kogu taimega, aga värvimiseks võib kasutada ka ainult õisi. Suve jooksul võib õisi tasapisi sügavkülma koguda, et lõpuks korraga suurem kogus lõnga värvida. Ka kuivatatud peiulillega saab värvida.

Peiulillekollane lõng

Inglise keeles on peiulill common marigold. Oma üllatuseks avastasin, et sarnase nimetusega on ka saialill (pot marigold) ja varsakabi (marsh marigold). Nii ma ei teagi täpselt, millisele taimele viitab Trudy van Stralen oma värviraamatu "Indigo, Madder and Marigold" pealkirjas.

Roheline lõng on indigoga üle värvitud peiulillekollane

Värvimine (mis loomulikult tehtud juba eelmisel aastal :) ). Võtsin 100 g lõnga kohta 400 g peiulille õisi, lehti ja varsi. Tükeldasin taime ja leotasin vihmavees üleöö. Järgmisel päeval keetsin taimest värvi välja - tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 °C-ni, kuumutasin taimematerjali selle temperatuuri juures umbes tunnikese. Lasin üleöö jahtuda. Kurnasin värvivedeliku, soojendasin käesoojuseni ning lisasin eelnevalt korralikult märjaks leotatud eelpeitsitud lõnga. Tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 °C-ni, hoidsin temperatuuri tund aega. Lasin lõngal värvivedelikus üleöö jahtuda, pesin vähese pesuvahendiga, loputasin.

Kuldkollasest peiulillelõngast sai sokid Joosep, meie pere päikesepoiss (või siis sulipoiss - oleneb olukorrast...).

Kirju-mirju

Teinekord on päris tore, kui ei pea värvides muretsema selle pärast, et värv ilus ühtlane saaks. Seekord oli hoopis vastupidi - nägin vaeva, et lõng ikka võimalikult kirju jääks! Ja jäi kah - tõeline loodusvärvide pillerkaar.

Košenill ja indigo

Indigo ja kaselehed

Krapijuured ja košenill

Krapijuured ja kaselehed

Košenill ja kaselehed

Indigo

Indigo ja toomingalehed

Kuivad kaselehed

Leidsin katuse alt mõned (vähemalt) paar aastat seisnud kasevihad. Kuna käes on kevad ja kange värvimisisu peal, hoidsin pöidlaid pihus ja proovisin ära, mis saab. Sai päris kena kollase. Küll hoopis teistsuguse kui värskete kaselehtede säravkollase, vanad kuivanud lehed andsid välja mahedat kuldset värvi.

Värvimine. Võtsin lehti ja lõnga 1:1. Leotasin lehti 24 h, seejärel kuumutasin keemiseni ja hautasin ca tund aega. Lasin üleöö jahtuda, kurnasin lehed. Soojendasin värvivee käesoojuseni ning lisasin eelnevalt peitsitud (8% maarjajääd, 7% viinakivi) ja korralikult märjaks tehtud lõnga värvivette. Tõstsin temperatuuri 80 °C-ni, hautasin tunni. Kuna tundus, et värv muutub määrdunudkollaseks, võtsin lõnga seejärel kohe värviveest välja. Kasutasin sama värvivett veel teistki korda, seekord poole väiksema koguse lõnga värvimiseks. Kõik sama, ainult et lasin lõngal üleöö värvivees jahtuda.

Eest tahapoole: 1. värvimine;
2. värvimine 8% maarjajääd, 7% viinakivi;
2. värvimine 20% maarjajääd, 6% viinakivi.

Sel aastal olen plaani võtnud katsetused erinevate peitsikogustega. Kaselehtedega värvides tuli päris huvitav tulemus. Esimese värvimise tegin ainult ühtmoodi peitsitud lõngaga. Teiseks värvimiseks kasutasin kahte lõnga - üks samamoodi peitsitud kui esimene, teine peitsitud 20% maarjajää ning 6% viinakiviga. Huvitaval kombel jäi kõige erksamat tooni see lõng teisest värvimisest, mis sai väiksema peitsikogusega peitsitud. Ehk esimene huvitav tulemus - teise värvimise lõng jäi tugevam kollane kui esimese värvimise oma. Põhjenduseks tooksin selle, et teise värvimisse läks vähem lõnga ning lõngad seisid värvivees üleöö. Kuid võiks ju arvata, et peitsides rohkema peitsiga jääb rohkem peitsi lõnga külge. Seega oleks võinud kõige tugevama värvi võtta külge 20% maarjajääga peitsitud lõng teisest värvimisest... Ei tea, miks ei jäänud. Mõned mõtted on, katsetan edasi. Katsetage teie ka :)

Külmvärvimine

Me kasvatame lihaveiseid. Suviti teevad nad tänuväärset tööd ja hoiavad rannaniite roogu täis kasvamast, kuid talvel olid nad meie maja juures karjamaal. Ja jätavad aukartustäratava hunniku sõnnikut maha. Kui ma Leena blogist külmvärvimise juhendit lugesin, siis mõtlesin, et aurav sõnnikuhunnik on ju suurepärane koht, kuhu värviämbrid sisse kaevata. Sõnniku asemel võib värviämbrid muidugi ka kasvuhoonesse panna.

Valmistasin ette kaks ämbritäit, ühes kuivatatud rabarbrijuured ja teises krapijuured. Rabarbrijuurtega eelnevalt midagi ei teinud, kuid krapijuuri töötlesin vastavalt Jenny Deani juhendile. Ehk siis:
- murdsin juured 2-3 cm pikkusteks juppideks;
- pesin juured korralikult külma vee all puhtaks;
- valasin pestud juurtele peale keeva vee ja lasin 2-3 minutit seista;
- viskasin juurte pealt vee ära.
Niimoodi saab osadest kollastest ja pruunidest pigmentidest lahti ja värv tuleb punasem. Palju punast raisku ei lähe, sest alisariin, tähtsaim punane pigment krapis, lahustub vees aeglaselt.

Krapijuuri võtsin sama palju kui lõnga (200 g lõnga ja 200 g juuri), aga rabarbrijuuri võtsin kaks korda rohkem (200 g lõnga ja 400 g kuivatatud juuri). Tagantjärele arvan, et ka rabarbrijuurte puhul oleks piisanud poole vähemast kogusest.
Krapi sisse läks 20% maarjajääga eelpeitsitud lõng, rabarbrijuurte juurde 12% maarjajää ja 5% viinakiviga eelpeitsitud lõng. Krapi puhul soovitatakse kasutada suuremat protsenti maarjajääd ja viinakivi hoopis ära jätta, kuna see võib tooni oranži poole nihutada.

Panin lõngad ja juured ämbrisse, lisasin paraja koguse vihmavett, et lõngad oleksid veega kaetud. Kaevasin ämbrid sõnnikuhunnikusse ja jätsin nad sinna nädalaks. Käisin iga päev mõned korrad lõngu segamas, temperatuur püsis 40-45 °C juures ehk siis päris soe.
Saadud värvidega olen väga rahul, nii punane kui ka kollane tulid erakordselt tugevad ja ilusad toonid. Rabarbrijuurte kollane on hoopis teistsugune kui näiteks kaselehekollane - palju soojem ja kuldsem.

Esimese värvimise lõngad

Üks värvimine tehtud, tegin sama materjaliga teiskordse värvimise. Kollane tuli sarnane toon, ainult heledam. Krapist ootasin heledamat oranži (ja paar esimest päeva tundus, et saabki), aga nädalaga võlus lõnga hoopis pruunikaspunaseks. Esimese ja teise värvimise lõngad on võrdluseks kõrvuti kõige ülemisel pildil.

Lõngad teisest värvimisest

Mets-harakputk

Siin meie kandis on kõik teeääred paksult õitsvat mets-harakputke täis. Klemola raamatus on selle taime kohta mõned retseptid toodud. Ma vist pole seda varem nii otsesõnu välja öelnud, aga minu arvates on Marketta Klemola raamat konkurentsitult parim eestikeelne raamat taimedega värvimise kohta.

Ettevaatust - mets-harakputk võib segi minna väga mürgise täpilise surmaputkega. Vahet teed selle abil, et surmaputkel on varrel punased laigud, samuti õitseb see taim hiljem kui mets-harakputk.

Värvimine. Võtsin 6 osa taimi (õied, varred, lehed) 1 osa lõnga kohta. Valasin veidi peenestatud taimedele vihmavee peale ja lasin üleöö seista. Järgmisel päeval tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 kraadini ja hautasin taimi tund aega. Värvivesi lõhnas üpris tugevalt ja kirbelt - meenutades koirohtu. Lasin seejärel keedusel üleöö jahutuda, järgmisel päeval kurnasin taimed välja. Panin värvivette korralikult märjaks tehtud, maarjajää ja viinakiviga eelpeitsitud lõnga, tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 kraadini ja hoidsin temperatuuri tund aega. Kuna tundus, et lõng hakkab veidi määrdunud tooni võtma, ei lasknud lõngal värvivees jahtuda, vaid võtsin kohe välja. Jahtunud lõnga pesin ja loputasin. Tulemuseks kena tugev kollane toon.

Naistepuna / St. John's Wort

Naistepunaga (Hypericum perforatum) lõngade värvimist tasub kindlasti proovida, sest tegemist on väga hea värvitaimega - tugeva värvi saamiseks pole taime palju vaja. Lisaks on värvimine huvitav seetõttu, et ilusa rohelise saab ka ainult maarjajääpeitsiga, ilma tavapärase raud- või vaskvitriolita.

Aga nii nagu Maandi, ei saanud ka mina punast. Ehkki õpetus, kuidas seda teha, oli mul olemas. Rita Buchanan kirjutab sellest oma raamatus.
Põhimõtteliselt tuleb kasutada värskeid naistepunaõisi ja peitsimata lõnga. Kuid nagu ma ei saanud Buchanani õpetuse järgi humalast tugevat kollast, ei jäänud ka naistepunaga lõng punane (Buchananil on ta selline tugev punakaspruun). Värvivees oli lõng küll punakaslilla, aga peale pesu ei jäänud sellest värvist midagi järgi. Kuna liik on sama, võib küsimus olla kliimas. Meie oma on liiga külm :)

Värvimine. Korjasin paar hästi suurt punti naistepuna. Taimed jäid kaalumata, aga neid oli ehk 3-4 korda rohkem kui lõnga (tõenäoliselt oleks võinud ka vähem võtta). Naistepuna korjamiseks tasub aiakäärid kaasa võtta - taime varred on üpris sitked ja puised.
Keetsin taimi tasasel tulel vihmavees tund aega, lasin üleöö tõmmata. Kurnasin värvivee, mis oli imeilus tumepunane. Lisasin maarjajääga eelnevalt peitsitud lõnga. Poole tunni pärast oli lõng erk kollakasroheline (pildil väike vasakpoolne viht), tunni pärast tuhmim tumeroheline (suurem viht). Jahtunud värviveele lisasin järgmised maarjajääga peitsitud lõngad, sain erkkollase. Ja veelkord sama veega värvides sain veidi tuhmima, aga siiski tugeva kollase (kõige parempoolsem viht). Siis sai küllalt ning rohkem ei proovinud :)


St. John's wort (Hypericum perforatum) is a very good dye plant, so it's worth to give it a try. You won't need much plant material to get a good strong colour. And this plant is interesting, because you can get green from the first dye bath with just alum mordant, without iron or copper mordanting.

But I didn't get any red from St. John's wort. I followed the instructions in Rita Buchanan's book. Basically, you need to use fresh flowers and unmordanted yarn. Although the yarn was purple in the dye bath, no colour remained after washing. Maybe it's the climate - ours is too cold :)

Dyeing. I picked a few big handfuls of St. John's wort. I didn't wage the plants, but I guess there were 3-4 times more plants than yarn. You probably could take less plants and get good colours. When you go picking the plants, take your garden scissors with you - the stems are quite strong and woody.
I covered the plants with rain water and simmered for an hour. I let the dye bath cool overnight, then strained the beautiful dark red water. I added alum mordanted yarn. After 30 minutes of simmering I got the bright yellow-green yarn (small skein left on the picture), after an hour the darker and duller green. I let the dye bath cool, then added another alum-mordanted skein and got bright yellow. I dyed once more in the same dye bath and got a strong, but duller yellow (skein on the right). And then I had enough and I stopped :)

Humal / Hops

Olin üpris üllatunud, kui millalgi avastasin, et minu maja ümber kasvab humalat (Humulus lupulus). Millegipärast olin seda kultuurtaimeks pidanud, kuid Eesti taimede kukeaabitsa järgi on humalat Eestis päris laialdaselt, eelkõige jõgede ja järvede läheduses. Kuna Rita Buchanan kirjeldas oma raamatus " A Dyer's Garden" humalat kui värvitaime, otsustasin proovida.

Buchanani lõngad olid erkkollased, seega olin üpris pettunud, kui esimese värvimise järel ei jäänud minul lõngale pea mingit värvi. Kuumutasin lõngu siis veelkord. Pärast, kui lõng kuivanud oli, olin tulemusega tegelikult üpris rahul. Selline kena pastelne helekollane, mis sobib väga hästi heledate indigosiniste ja -rohelistega. Erkkollase saamiseks tuleb nähtavasti oluliselt rohkem humalat võtta. Ehk proovin sügise poole jälle.

Värvimise käik: 100 g lõnga kohta võtsin 500 g humalavarsi ja -lehti. Humala korjamisel peavad kindad käes olema, varred on üpris vastikult kriipivad. Kuumutasin humalat 1 h, lasin üleöö jahtuda. Kurnasin värvivee. Kuumutasin maarjajääga peitsitud lõnga värvivees 1 h, lasin üleöö jahtuda. Kuna värv oli väga plass, kuumutasin lõnga järgmisel päeval veelkord 1 h ja lasin üleöö värvivees jahtuda.


I was quite surprised when I found out that hops (Humulus lupulus) is growing around my house. For some reason I had thought that it was a plant you needed to cultivate, but after a little reading I found out that hops is quite common to Estonia. You can find it mostly near rivers and lakes. In Rita Buchanan's book "A Dyer's Garden" hops was listed as a dye plant, so I decided to give it a go.

Buchanan's yarns dyed with hops were bright yellow, so I was dissapointed when mine didn't take almost any colour after the first dyeing. So I simmered the yarns once more and in the end I got a pale yellow, that was actually quite nice. It goes very well together with light indigoblues and -greenes. I guess one has to take more of hops to get brighter colour. Maybe I'll try again in autumn.

Dyeing: I took 500 g of hops for 100 g of yarn. You have to wear gloves when collecting hops for it's shoots will scratch. I simmered the hops for 1 hour, let it cool overnight, then strained the dyebath. I added the yarn, simmered for 1 hour and let it cool overnight. As the yarn didn't have much colour, I simmered it again for 1 hour and let it cool overnight in the dye bath.