Audru neotud lõngadega rahvarõivaseelikud / Traditional skirts with weft ikat patterns from Audru parish

Audru neotud lõngadega rahvarõivaseelikust inspireeritud kangast kudumas. 

Close-up of a weft ikat fabric on my loom, inspired by Audru traditional weft ikat skirt.

Audru kihelkond on minu naaberkihelkond. Sõidan sealt läbi pea iga nädal. Tõenäoliselt ei üllata kedagi, et Audru rahvarõivastest pakuvad mulle kõige rohkem huvi sealsed neotud lõngadega kootud rahvarõivaseelikud :)

1889. aastal saatis Karl Tarkpea Jakob Hurdale kirjelduse paarkümmend aastat tagasi (st 1870. aastatel) kantud rahvarõivaste kohta:

"Kõige ilusamas peeti poti-sinise põhjaga körta, kellel korraleses mõõtus valged täpid sehes, mis seda viisi tehti, et lõngad värvimese aegas köbaste mõnest kohast kinni sioti, kus siis värv peale ei hakkan. Sidumine sai aga hoolega toimetatud, et täpid kördi sehes korralikud said." H I 2, 718

Pean minagi just neid Audru seelikuid kõige ilusamaks :) Neid on kogutud nii Eesti Rahva Muuseumi kui ka Pärnu muuseumi. Allpool mõned näited. 

Audru parish is my neighboring parish. I drive through it almost every week. Probably no one is surprised that for me the most interesting and beautiful Audru traditional costumes skirts are the ones with weft ikat patterns :) There are several examples in Estonian National Museum and Pärnu Museum. Below are some examples. The fabrics are weft-faced, with linen warp and woolen weft. Both warp and weft are singles yarns.

Audru seelik ERM A 76:6, foto MuIS

Audru seelik ERM A 286:1, foto MuIS

Audru seelikuriide tükk, Pärnu Muuseum PäMu _ 12040 E 130/T

Audru neotud lõngadega rahvarõivaseelikust inspireeritud kangas minu teljel. 

A weft ikat fabric on my loom, inspired by Audru traditional weft ikat skirt.

Ja kangast sai seelik

Päris mitu aastat tagasi kudusin Tõstamaa Käsitöökeskuses endale rahvarõivaseeliku kanga, eeskujuks naaberkülast kunagi ERMi ostetud, legendi järgi "metsavärvidega" värvitud seelik. Värvid tulid ilusad, ent kanga endaga ma päris rahule ei jäänud. Tuli teine liiga paks ja kange. Arvasin ise, et lõin kududes liiga kõvasti kokku.

Seelikukangas kasutatud ühekordset lõnga mõni aeg tagasi roositud kinnaste jaoks kokku korrutades sain aru, et häda oli hoopiski lõngas. Punase lõnga, mida kangasse kõige rohkem läks, olin ostnud värvituna Evi Petseri käest. Korrutades lõnga käest läbi lastes sain aru, et tegemist on teise sordi lõngaga, mis tehtud viletsast villast. Lõng oli väga peenike, ebaühtlane ja ülielastne, tõenäoliselt kedratud kõhualusest villast. Seetõttu läks see kududes väga kokku ja kangas jäi üleliia tihe.

Lõpuks otsustasin end siiski kokku võtta, oma ülikriitilisuse kõrvale jätta ja kangast seeliku õmmelda, mis sest, et kuulikindla. Käisin igal nädalal käsitöökeskuses nokitsemas ja Anu ladusa juhendamise all saigi seelik valmis. Ilus tuli :)

Nagu kanga kohta käivast postitusest lugeda saate, polnud ma veendunud, et punast tooni lõngad originaalseelikus loodusvärvidega värvitud olid. Vahepeal olen targemaks saanud ;) ja nüüd arvan, et tõenäoliselt olid punased ja roosad värvitud punapuuga.

Vilbaste kirjutab oma 1938. a. taimevärviraamatus: "Õige laialt oli tuntud varemal ajal, vähemalt möödunud sajandi teisel poolel puupunane." Ka ERMi vanavarakogujate sarjas ilmunud Voldemar Haasi ülestähendustes on mainitud, et siinkandis seelikulõngade värvimiseks seda kasutatud on. Punapuule viitas veel voldivahedes säilinud algne külmem ploomililla toon ning tugevalt pleekinud värv seeliku pealmisel poolel. Nii et tõesti metsavärvidega värvitud seelik, jutumärkideta :)

Mis on indigol aniliiniga pistmist?

Tihvatelgedel kootud sall. Sinised lõngad on värvitud indigoga.

Ajaloo esimesed sünteetilised värvid olid aniliinvärvid ja see nimetus on tänapäevani käibel sünteetiliste tekstiilivärvide sünonüümina. Peale aniliinvärvide tulekut aastal 1856 kadusid loodusvärvid kiiresti ja kindlalt kasutusest. Seda arvestades on mul kuidagi kõhe teada, et sõna "aniliin" on tuletatud indigo, läbi aegade ühe olulisema loodusvärvi nimetusest.

Looduslik indigopigment

Aniliinvärvide lähteaineks on aniliin ehk fenüülamiin - värvitu, mürgine vedelik. Aniliini saadi esmakordselt 1826. aastal loodusliku indigo kuivdestillatsioonil. Keemik Otto Unverdorben, kes seda tegi, nimetas aine kristalliiniks. 1840. aastal töötles Carl Julius Fritzsche indigot potase ehk kaaliumkarbonaadiga, saadud õlise vedeliku nimetas ta aniliiniks indigo araabiakeelse nimetuse järgi. Araabia keeles on indigo an-nīl, mis tuleneb sanskritikeelsest nimetusest tumesinise kohta - nīla. Nende aastate jooksu saadi aniliini veel paaril erineval moel, kus indigot ei kasutatud. 1855. aastaks tõestati, et tegemist on ühe ja sama ainega ning kinnistus nimetus "aniliin".

Selle teemaga seoses mainiksin paari eksitust eestikeelses kirjanduses. 

M. Klemola kirjutab raamatus "Taimedega värvimine" (1986) lk. 4: "1826. aastal tehti Saksamaal leiutis, mis tõi tekstiili värvimisse suure muudatuse: kivisöetõrvast õpiti valmistama aniliini.". Tegelikult eraldati aniliini kivisöetõrvast alles aastal 1834. 1826 saadi aniliini looduslikust indigost.

"Meite muhu mustrite" raamatus (2010, Saara kirjastus) kirjutatakse lk. 22: "1826. aastal sünteesiti Saksamaal kivisöetõrvast esimene aniliinvärv, (...)." Aniliinvärv sünteesiti esmakordselt 1856. aastal Inglismaal W. Perkini poolt.

Eva-Liisa Kriisi raamatu "Läbi lõimede" esitlus Pärnus

Foto: Eva-Liisa Kriis

Seda, et Eva-Liisa raamatut kirjutab, kuulsin ta enda käest juba 2012. aasta Mardilaadal. Jäin põnevusega ootama ja paar nädalat tagasi tuligi uudis, et raamat on valmis! Raamatus on mitmekümne erineva suurräti, vaiba, teki jm. vana rahvusliku kanga kudumisõpetused. Mäletan sellest kaheaastatagusest Mardilaadast Eva-Liisa kommentaari, et kõik tekstiilid on väikestest muuseumitest või erakogudest, ükski pole ERMist.

Raamatu sisukord. Mulle torkas kohe ahvatlevalt silma topeltlai labane rakendus voodipesuks :)

   

Foto: Eva-Liisa Kriis 

Esialgu ei tule see raamat poodidesse müüki, seega Pärnu kandi inimesed võiksid kasutada võimalust tulla homme, 01. märtsil kella 13st Maarja-Magdaleena Gildi ärklisaali (Uus tn. 5), kus Eva-Liisa oma raamatut tutvustab ja müüb. Teised esitlused toimuvad Viljandi Kultuurimajas (14. märts), Nõmme Muuseumis (15. märts) ja Märjamaa Raamatukogus (05. aprill).

Foto: Eva-Liisa Kriis 

"Metsavärvides" seelikukangas

Juba ammu enne seda, kui ma kangast kuduma õppisin, teadsin ma, et see hakkab mulle väga-väga meeldima. Mõne asjaga lihtsalt on nii - teate vast isegi. Ehk olen pärinud midagi oma vanavanaema Tatjanalt, kes oli hea kangakuduja ja keda ikka kutsuti teistesse taludesse abiks, kui lõime rakendamine oli nässu läinud ja vahelik kehva.

Läbi lõime

Aasta algus oli seega suurepärane, sest Tõstamaa käsitöötoas oli kätte jõudnud minu kord rahvariideseeliku kangast kududa. Seeliku tegin ühe vana Pootsist pärit seeliku järgi, mis 1921. aastal ERMile müüdud ja müüja jutu järgi saja aasta vanune ning "metsavärvidega" värvitud. Käisin seelikut ERMis vaatamas ja enamik värve nägid tõesti taimevärvide moodi välja. Kollase värvisin kaselehtedega, sinised indigoga. Roheliste jaoks sai kaselehtede kollane indigoga üle värvitud.

Samas põhitoonide - kirsipunase ning roosa - suhtes tekkisid mul kahtlused. Olid teised voltide vahel, kus õige värv säilinud, liiga ergud, samas kanga peal teiste värvidega võrreldes liiga ära pleekinud. Lasin need värvida aniliinvärvidega - sellest ka jutumärgid pealkirjas. Kirsipunase värvisin siiski ise krapiga üle, kuna see jäi liiga lilla.

Ja kootud mu esimene kupong sai!

Ümber poomi