Teisipäev, 12. juuli 2011

Vanadest vokkidest

Vana vokk, mis vajab pesu

Kui ma ketramisega algust tegin, ei arvanud ma vanadest vokkidest suurt midagi. Ma mõtlesin, et vaid uus vokk on hea vokk. Ent kohtumised paari suurepäraselt säilinud ja hästi töötava vana vokiga on minu arusaamasid muutnud.

Mmm, milline mustus! Vasakul alumine pool vokirattast pestud, paremal kogu ratas puhas.

Eesti mõistes on traditsioonilised kaldpingiga ja topeltnöörisüsteemiga vokid. Üks selline on ka fotodel. Lüht ja värten asuvad vokirattast vasakul ja kahekordseks pandud umbse nööri üks haru käib üle lühi- ja teine üle värtnakedra. Minu uuel vokil on samuti võimalik panna topeltnööriga süsteem ning ma kasutan seda ühtlase peene lõnga ketramisel. Eks vanasti tehtigi eelkõige sellist lõnga ja traditsioonilised vokid olid selleks otstarbeks tõhusad ja sobivad tööriistad.

Viimistlus - pool rattast on õlitatud

Paljudel on pööningul või aidas mõni vana vokk seismas. Kui veab, on tegemist täiesti töökorras masinaga, mis vajab eelkõige tõsist puhastust, uut nööri ja õlitamist. Alati muidugi ei vea ;)

Enne

Pärast (lüht ja värten on veel töös)

Ka mina tegelen praegu Rahvariidelaagriks valmistudes ühe vana voki korrastamisega. Käesolevat postitust ilmestavad fotod töö käigust. Voki puhastamiseks kasutasin eelkõige vett, apelsiniõliga pesuvahendit, abrassiivset pesulappi ja vana riideharja ning viimistlemiseks linaõlivärnitsat. Mind võttis lausa tummaks, milline kaunitar mustuse alt välja tuli.

Uutest ja vanadest vokkidest ning vokiga ketramisest lugege juurde ajakirja "Käsitöö" sügisnumbrist.