Mahedad loodusvärvid? Ei, aitäh!

Eestikeelsetes taimevärviraamatutes armastatakse taimevärve iseloomustada sõnadega "pehmed", "pastelsed", "mahedad" ja samas vaimus edasi. Sedasi kirjeldatud lõngu vaadates tuleb minul paraku meelde üks Kihnu naistelt kuuldud omadussõna - "liäge"...

Minu tavaline värvimisprotsess on selline:
 - kerin lõngad sobiliku suurusega vihtideks, seon vihipaelad;
 - pesen lõngad;
 - peitsin lõngad, lasen üleöö jahtuda;
 - korjan või ostan värvimaterjali, mõnikord leotan paar päeva, keedan värvivee, lasen üleöö jahtuda, kurnan;
 - loputan peitsitud lõngad, panen värvivette ja kuumutan paar tundi, lasen üleöö jahtuda;
 - pesen ja loputan värvitud lõngad.

Kui ma olen selle kõigega valmis saanud, siis ma kohe päris kindlasti ei taha tulemuseks saada "mahedat" kollast (loe: beeži)!

Kui tunned samamoodi, siis järgnevad mõned nõuanded, kuidas vältida plasse toone.

1. Lõngad peavad olema väga korralikult puhtaks pestud, kergelt käesoojas veest läbilobistamisest ei piisa.
2. Kasuta värvimiseks värvitaimi. Mustikad pole värvimiseks, neist keedetakse moosi! Lihtne test - kui loodusvärviraamatus on värvitaimena mainitud peeti, jäägu raamat poeriiulile.
3. Eelpeitsimine annab alati parema tulemuse kui koospeitsimine.
4. Pehme veega keedetud värvivesi annab pea alati parema tulemuse (on erandeid, vt järgmine punkt). 
5. Tee selgeks konkreetse värvitaime spetsiifika - mõni tahab madalat temperatuuri, teine kõrget. Enamus tahab pehmet vett, ent mõned karedat.

Rohkem infot sellesuvistes värvikoolitustes :)

Katsetused kaselehtedega

Vaatamata sellele, et suvi on olnud küllaltki külm ja märg ja vastik, on ometigi käes magusaim aeg taimedega värvimiseks. Kuna ajakiri Käsitöö soovis järgmiseks aastaks värvimise artikleid, möödub see suvi eelkõige katsetades.

Ühe eksperimendina vaatan, kuidas erinevad taimevärvid hakkavad külge erinevalt peitsitud lõngadele. Esimeseks värvitaimeks kollane klassika ehk kaselehed. Lõngad eelpeitsisin 10%, 15% ja 20% maarjajääga ning teiseks samade maarjajääkoguste + 5% viinakiviga. Kaselehti võtsin 4 x lõnga kaalu. Kokku 6 lõnga:

Ülemine rida vasakult paremale: 10% MJ+5% VK, 15%MJ + 5%VK, 20%MJ+5%VK

Alumine rida vasakult paremale: 10% MJ, 15%MJ, 20%MJ

10% maarjajääga peitsitud lõng jäi kõige haledam, teised enam-vähem sama tooni. Loomulikult pole tegemist teaduslikul tasemel tehtud katsetustega, aga väikeseks juhiseks ikka.

Vasakul 10% maarjajääga ja paremal 20% maarjajääga peitsitud lõng.

Peitsimine / Mordanting

Leena kirjutas väga hea ülevaate peitsimisest oma blogis. Lugege seda!

Leena wrote an excellent overview about mordanting in her blog. Read it!

Miks kromaadid ohtlikud on? / Why are Chromates Dangerous?

No nii, jälle peitsidest ja mürgisusest. Seekord siis lähemalt kaaliumdikromaadist. Ajendiks Maandi raamat. Nimelt jäi mulle seda lehitsedes silma, et paljude taimede puhul kasutas ta peitsina ka kaaliumdikromaati. Kuna mul oli meeles, et oma värvimised tegi ta koos koolilastega, siis vaatasin, kas on ka ohutusreegleid mainitud. Ei midagi. Null. Kirjas küll, et kaaliumdikromaat on mürgine ja kõik. Ega teised eestikeelsed raamatud selles osas paremad pole.

Tõlgin siis siit lehelt dr. Erik Sundströmi jutu kromaatide kohta:

"Vees lahustuvad kroomiühendid on reeglina kas rohelised kroom (III) soolad, milles kroom on positiivse ioonina või kromaadid, kus negatiivseks iooniks on kroom (IV) hapnikuga. Kromaate peeti algselt ohututeks ja neid katsetati isegi ravimitena. Kuid 1970ndatel leiti, et kromaadid on väga mürgised ning ohutusnõuded muutusid nii rangeks, et kromaate on lubatud käsitleda vaid kinnistes ruumides kandes täielikku kaitseriietust.

Meie keharakud on võimelised toime tulema vaid looduses esinevate veeslahustuvate ioonidega. Negatiivsetest ioonidest kuuluvad sellesse gruppi karbonaadid, sulfaadid, kloriidid ja hüdroksüülid, kuid mitte kromaadid. Positiivsetest ioonidest saavad rakud hakkama vesiniku, ammoniaagi ja enamike metalliioonidega, v.a. liitium, tseesium ja mõningad raskemetallid nagu tina, kaadmium ja elavhõbe. (...)

Organism ei suuda ennast kromaadiioonide vastu kaitsta, kuna neid looduses ei esine ning kromaadid suudavad lihtsalt rakkudesse siseneda. Rakus olles võivad nad kinnituda valkudele nagu peitsid, muutes valgud vetthülgavaks. Kromaadid on ka tugevad oksüdeerijad, lõhkudes või kõrvetades teisi rakukomponente. Selle tagajärjel muutub kroom (IV) kroom (III)-ks, mis häirib raua ainevahetust. Selleks ajaks saab immuunsüsteem aru, et midagi on valesti, kuid ei suuda kindlaks teha, et ohtlikud ühendid läbivad rakumembraani. Selle asemel hakkab ta otsima "vaenlast" mujalt, et selle vastu võidelda. See tähendab, et inimesel ei teki allergiat kromaatide suhtes, vaid mingi muu asja vastu, millega ta tihti kokku puutub. Värvija võib muutuda allergiliseks villa suhtes, parkija naha suhtes jne. Kromaadid on lisaks veel kartsinogeensed ning võivad kergesti süttida. Nad mõjuvad mürgiselt ka mikroorganismidele."

Seal lehel on veel Darvin DeShazeri jutt. Tema hoiatab kroomihaavandite eest, mis tekivad, kui kromaate satub nahale ning räägib kuidas kromaadid võivad tõsiselt ärritada limaskesti ja hingamisteid ning üleüldiselt organismi mürgitada. Ta väidab, et ka kroomiga peitsitud lõng võib sisaldada kromaate, mistõttu seda ei tohiks kasutada lastekudumiteks.

Seega, kaaliumdikromaadiga peitsides:
- kasuta respiraatorit ja kaitseriietust - pika varrukaga särki ja kummikindaid;
- ära peitsi köögis ning ära lase peitsimise ajal ligi teisi (kaitsevahenditeta) inimesi;
- ära vala järelejäänud peitsivett kanalisatsiooni.

Aga järgmine kord jälle rõõmsamat juttu ja pilte - viimasel krapivärvimisel sain päris ilusat punast!

Reading one Estonian dye book by Aivi Maandi I noticed that the author had used potassium dichomate quite often as a mordant. As she is a biology teacher and was doing the dyeing experiments with her students, I was wondering if she paid attention to safety. Well, there was nothing in the book about safety. Not a word. She just mentioned that sodium dichromate is poisonous. So I translated a little from this page.

The summary - when mordanting with potassium dichromate:
- use respirator and protective clothing (shirt with long sleeves and rubber gloves);
- don't mordant in the kitchen and don't allow other people (without protective clothing) around while mordanting;
- don't pour the leftover mordant bath down the drain.

But the next post will be merrier and with pictures - I got some nice reds with madder!

Metallipeitsidest / About Metallic Mordants

Paar nõuannet metallipeitside kasutamise kohta, mis viimasel ajal on silma jäänud, osaliselt Ravelry Natural Dyeing grupist.

Raud- ja eriti vaskvitriol mõjuvad vee-organismidele väga toksiliselt (ammoniaak muuseas ka). Seega peaks igal võimalusel vältima raua ja vase peitsivee kanalisatsiooni kallamist, sest enamik veepuhastusjaamu kasutab baktereid reovee puhastamiseks. Selle asemel võib peitsivee valada pigem õue, kust metallid jälle aineringesse lähevad või mullaosakeste külge kinnituvad.

Oluline on kasutada õige kogus peitsi vastavalt lõnga kaalule - sellisel juhul kinnitub enamik peitsist lõnga külge ja vette jääb vähe. Kui oled lõnga raua- või vasevitrioliga eelpeitsinud, siis võib järelejäänud peitsivee alles hoida ja hiljem järelpeitsimise näol vähesemal määral värvi muutmiseks kasutada. Seda ma ei tea, kas raud- ja vaskvitrioli peitsivett korduvalt kasutada saab - nii et lisad aga iga kord potti veidi peitsi juurde ja peitsid samas vees korduvalt. Maarjajää ja kaaliumdikromaadiga teevad mõned värvijad küll nii.

Some advice on using metallic mordants I have read about recently, some of it is from Ravelry's Natural Dyeing group.

Iron and especially copper mordants have a very toxic effect on aquatic microorganisms (ammonia too, by the way). So it's important to avoid pouring water containing mordant down the drain, because bacteria are usually used in sewage cleaning systems. Instead, you can pour the used mordant bath outside on the ground, where the metals enter the biogeochemical cycle or remain inert by adhering onto soil particles.

It's important to use the correct amount of mordant, considering the weight of yarn or fiber. This way most of the mordant attaches to the yarn and very little is left in the bath. If you have premordanted yarn with iron or copper mordants, you can reuse some of the mordant water for colour modifications. I don't know if you can reuse iron and copper mordant baths several times, by adding some more mordant every time before use. I have read about people doing it with alum and chrome mordants, though.

Peitsid - mürgised või mitte? / Mordants - Toxic or Not?

Peitsid on metallisoolad, nad aitavad muuta loodusvärve püsivamaks (pesu- ja valguskindlamaks) ning laiendavad saadavat värviskaalat. Kui väga lihtsalt öelda, siis peits kinnitub (kõrgel temperatuuril - 80-90 ^oC juures) lõnga külge ja värv kinnitub peitsi külge. On küll mõned taimed, mis peitsi ei vaja, kuna sisaldavad ise aineid, mis toimivad peitsina (hapuoblikas, rabarber, kortsleht, samblikud, kollad).

Peamised peitsid, mida eestikeelsetes värviraamatutes tutvustatakse, on:
- maarjajää e. kaaliumalumiiniumsulfaat - ei muuda värvi, kuid muudab kollased ja beezid värvid säravamaks;
- raudvitriol e. raudsulfaatheptahüdraat - muudab värvid tumedamaks ja tuhmimaks;
- vaskvitriol e. vasksulfaatpentahüdraat - muudab kollased rohekamaks ja tumendab rohelisi ning pruuni värve;
- kaaliumdikromaat - annab roheka tooni, punastele lõngadele lillaka varjundi;
- tinasool e. tina(II)kloriiddihüdraat - muudab punased ja kollased värvused eredaks.

Minu jaoks oli oluline küsimus, millised peitsid on mürgised. Ma ei taha kasutada mürgiseid peitse mitmel põhjusel.
Esiteks omaenda ja pereliikmete tervise pärast. Ma värvin lõngu köögis, mistõttu võivad pulbrilised ained kergesti sattuda sinna, kuhu pole vaja, ka siis, kui ise kaitseks respiraatorit kannaksin ja üli-üli-ettevaatlikult toimetaksin.
Teiseks, kuna mul on väikesed lapsed, tahan ma kodus leiduvate mürgiste kemikaalide hulga hoida absoluutse miinimumini.
Kolmandaks - meil on oma märgalapuhasti, seega kõik, mis torust alla läheb, satub meie majaümbruse loodusesse. Mis ei tähenda, et ühiskanalisatsiooni puhul võiks mürkkemikaale kraanist alla valada!
Neljandaks on täiesti võimalik saavutada lai värvigamma ka ilma mürgiste peitsideta.

Millised peitsid on mürgised? Ülalmainitutest peetakse kaaliumdikromaati ja tinasoola kõige mürgistemaks ja tervisele ohtlikuks. Kaaliumdikromaadi kohta loe näiteks siit, teiste peitside mürgisusest räägib C.L. Redfern oma uurimistöös. Vaskvitrioli mürgisust mainitakse seentega värvimise raamatus. Maarjajää on metallisooladest kõige vähem mürgine, kuid võib tekitada allergilist reaktsiooni ja on ohtlik, kui seda sisse süüa (Paula Burch'i kodulehelt).

Mida siis teha? Redfern soovitab järgmisi asendamisi:
- maarjajää asemel kaaliumammooniumsulfaati (väljamaal kasutatakse seda, et hapukurke krõmpsumaks muuta);
- vastavalt rauast (malmist), vasest, alumiiniumist või tinast pottide kasutamist värvimisel;
- raudpeitsiks roostetanud naelu, vaskpeitsiks vasktorusid värvivette panna.
Probleemiks see, et ei saa täpselt määrata värvivette mineva peitsi hulka. Ja kas alumiiniumpott tõesti mõjub samamoodi kui maarjajää?

Olles seda asja uurinud, otsustasin jääda vaid maarjajää ja ehk ka raudsulfaadi juurde. Teised peitsid välistaksin.

Mordants are metallic salts, that help to enhance the natural colors and make them more permanent - light- and wash-faster. To put it simple, the mordant attaches to the yarn (at high temperatures, 80-90 ^oC) and the color attaches to the mordant. Some plants contain so-called substantive or direct dyes and don't need any mordants (common sorrel, rhubarb, lady's mantle, lichens, clubmosses).

In Estonian dye books following mordants are introduced:
- potash alum or potassium aluminum sulphate - doesn't change the color, but makes yellows and beiges brighter;
- iron or ferrous sulfate - makes colors darker and duller;
- copper or cuprous sulfate - makes yellows greener and greens and browns darker;
- chrome or sodium bi-chromate - gives a green shade and turns reds to violet;
- tin or stannous chloride - makes yellows and reds brighter.

For me, the question which mordants are considered toxic, is important for several reasons.
First, I care about the health of myself and my family. I dye the yarns in the kitchen, so powdered chemicals can get where they shouldn't be, even when I use a respiratory mask to protect myself and take great care while working with the mordants.
I have small children and I want to keep the amount of toxic chemicals in my house to an absolute minimum.
We have a wetland sewage system behind our house, so everything that goes down the drains, ends in the nature surrounding us. But you shouldn't pour toxic chemicals down your sink anyway!
And it is possible to get a wide range of colors even without toxic mordants.

So, which mordants are considered toxic? Chrome and tin mordants are considered the most toxic and dangerous to the health. You can read about chrome mordant here and also in the research paper from C.L. Redfern. The Estonian book about mushroom dyeing points out that copper mordant is toxic. Alum is the least toxic, but it is an irritant and may be harmful if ingested (from Paula Birch's homepage).

So, what should one do? Redfern suggest following:
- use pickling alum (aluminum ammonium sulfate) instead of potash alum;
- use cast iron, copper, alum or tin pots in which to boil the fiber and dye plants;
- put rusted nails for iron and copper pennies or tubing for copper in the dye water;
The problem with the two last suggestions is, that you can't exactly measure the amount of mordant that goes into the dye water. And can you really substitute alum mordant with alum pot?

After researching this subject, I decided to use only potash alum and ferrous sulfate mordants for my dyeing.