Reede, 17. detsember 2010

Jõulupunane krapijuurtest

Nagu fotodelt näha, sobib krapipunane jõuluaega imehästi. Parima värvi meelitab krapijuurtest välja külmvärvimisega, ent kuidas seda talvel teha? Isegi suvel pole kõigil niimoodi vedanud, et hoovis sõnnikuhunnik oleks ;)

Mina kasutan talvel meil rehe all asuvat väikest malmist kaminat. Kõigepealt pesen väikesteks tükkideks murtud krapijuuri kuuma veega (täpne kirjeldus külmvärvimise juures), seejärel panen need eelpeitsitud lõngadega potti ja poti kamina peale. Seal püsib temperatuur üpris madal - nii 40-50 °C juures. Aeg-ajalt segan lõngasid. Öösel kaminas tuld pole, siis jahtub pott maha, hommikul jälle tuli alla ja nii umbes 3 päeva järjest (või kuni soovitud värv käes). Põhimõtteliselt võib sama teha elektripliidil - kuumutada väga madalal tulel pikka aega (loe: mitu päeva), ööseks või ka vahepeal võib pliidi kinni panna.

Selline värvimisviis meelitab juurtest enam-vähem kogu punase välja, teisest värvimisest saab lõheroosat (vt. keskmine foto). Värv tuleb veidi ebaühtlane, kuna lõng on koos juurtega potis ja seal, kus juured vastu lõnga puutuvad, jääb punane tugevam. Aga ilus sellegipoolest. Pärast värvimist saab juuretükid natukese raputamisega kenasti lõnga küljest kätte.

Ilusat jõuluaega kõigile!

Kolmapäev, 1. detsember 2010

Käsitöötuba Tõstamaal

Sel reedel, 3. detsembril on Tõstamaal käsitöötoa ametlik avamine. Kui keegi kohalikest on lugemas ja veel ei tea, siis tuba asub Tõstamaal raamatukogu ja lasteaiaga samas majas. Hästi ilus ja tore koht ning mis kõige tähtsam - äärmiselt asjaliku eestvedajaga! Selleks on Anu Randmaa.

Anust oli viimases Rahvakultuuri ja Käsitöö Liidu Teatajas juttu seoses sellega, et talle anti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali stipendium Ela ja Sära. Anu juhib MTÜ Rahvarõivas tööd, rahvarõivameistrite kutsetunnistuste väljaandmist, on ERKLi juhatuses ja korraldab rahvarõivakoolitusi. Tuntud on tema organiseeritud suvised rahvarõivalaagrid siinsamas Tõstamaa mõisas. Nüüd veab ta ka Tõstamaa kandi käsitöötegemisi, milles vastrenoveeritud käsitöötoa avamine on hetke kõige säravam sündmus.

Reedel on kella 10-16 kõigile uksed avatud, saab:
- seepi viltida;
- kingikotti voltida;
- uusi õmblusmasinaid katsetada;
- teha endale Tõstamaa pliiatsi;
- kududa kõlapaela;
- jätta oma panus käsitöötoa kujundusse ribakardina või lapitöö tegemises osaledes.

Kella 10-13 vahel olen minagi voki ja kedervarrega seal ning 13-16 saab näha kirivööde kudumist telgedel damastiraami abil.

Käsitöötoa edasisi tegemisi saab jälgida teopaiga blogist.

Teisipäev, 23. november 2010

Vanaema kindad

Vanaema oli nii armas ja kudus Jaanile kindad. Põhitoon indigo, muster indigo ja toomingalehtedega kirjuks värvitud lõngast.

Teisipäev, 16. november 2010

Mardilaat, läbi

Mardilaat sai läbi, elagu Mardilaat! Üks päev, või õigemini poolik päev oli liiga-liiga vähe, nii palju tuttavaid, kellega oleks tahtnud rohkem juttu rääkida ja nii palju ilusaid asju, mida oleks tahtnud põhjalikumalt uurida...

Kuid kõige toredam uudis oli see, et Monika Plaseri (a.k.a. Savitaks) käsitsi kedratud lõngast kaelakee ja käevõru said laada parima toote auhinna! Tõeliselt kaunid ja külluslikud ehted, veenduge ise. Fotod tegi Julika.


Esmaspäev, 8. november 2010

Mardilaat

Neljapäeval asun teele Mardilaadale. Hurraa!

Kuna titt nõuab, vaja õhtuks kodus olla ja saan jääda vaid kella 17-ni. Buuu :(

Kuid Hea Villa Selts moodustab koos Maavillaste, Eesti Maalamba Ühingu ja Lahemaalambaga selgi aastal kena villase kogumi kogu Mardilaada ajaks (11.-13. nov.). Loodetavasti leiate meid üles!

Esmaspäev, 25. oktoober 2010

Kaks mütsi

Kui ilmad jahedaks läksid, hakati mütse nõudma. Kaks tükki sain valmis - rohelise-sinisetriibulise mehele ja sinise-hallikirju suuremale poisile (kes hea meelega mõlema mütsiga poseeris). Mõned asjad mütsidel ühtemoodi, mõned erinevad.

Sama vill - Bluefaced Leicester'i halli-pruunikirju kammlint. Sama muster - The Boy Hat Pattern, ent mehele kudusin topeltservaga. Mõlemad lõngad kolmekordsed, ent poisi mütsil tavaliselt korrutatud ja mehe omal navaho- ehk kettkorrutusega. Poisi mütsi puhul ketrasin kõigepealt lõnga ja siis torkasin vihi ühe otsa indigopotti. Mehe mütsi jaoks värvisin eelnevalt villa (sinine indigo ja roheline indigo + kaselehed), seejärel ketrasin vaheldumisi sinist ja rohelist villa üheks lõngaks ning korrutasin, nagu ülalpool kirjas, kettkorrutusega (see säilitas triibud).

Lõpetuseks soovin öelda aitäh Leo Babauta'le, kelle suurepärane blogi on mind viimasel ajal innustanud asju mitte ainult alustama, vaid ka lõpule viima.

Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Käsikraasidega villa noppimine

Käsitsi villa noppimine

Villakaugematele inimestele seletuseks, et "villa noppimine" tähendab kraasimisele eelnevat villasalkude lahtiharutamist. Käsitsi töötades on tegemist üpris aegavõtva tegevusega - mõõtsin kord ära, et tunniga nopib lahti umbes 100-150 g villa...

Oluliselt kiiremini teeb töö ära villahunt. Villahunt on nagu hõre kraas ja harutab villa lahti vähemalt paar kilo tunnis. Villahundi tööd võib vaadata nt. sellest videost. Esialgu mul selleks finantse ette nähtud pole.

Niisiis, istun mina ühel ilusal päeval, nopin villa lahti ja mõtisklen, et küll on ikka aeglane ja kui oleks raha, küll siis ostaks kohe villahundi... Ja äkki tuleb meelde kevadine Tiina korraldatud Kihnu-reis. Minu nurumise peale näidati meile ka kraasimist ning ketramist. Täpsemalt tuli meelde see, et villa nopiti lahti mitte käsitsi, vaid käsikraaside vahel. Proovisin kohe järgi ja töötas väga kenasti ning mis peamine - kiiremini kui käsitsi!

Noppimiseks kasutasin Loueti nn. puuvillakraase. Need on tihedate ja peente piikidega, mis haakisid ja harutasid villa hästi.

Töö käik aga järgmine. Villa kandsin kraasile noppimiseks päris paraja portsu - oma poole rohkem kui kraasimise puhul (vt. ülemine foto). Eks see oleneb villast ka ja sobiliku koguse leidmine tahab katsetamist. Edasi läks nagu tavaline käsikraasidega kraasimine - tõmbasin ühe kraasiga õrnalt üle teise, vahepeal kandsin villa ühelt kraasilt teisele. Ent ei tegutsenud väga põhjalikult ja pikalt, kuna eesmärgiks polnud villakiud paralleelseks saada. Lõpuks harutasin villamassi ka käte vahel kiirelt läbi, et mõned eriti jonnakad lokid tagantjärele näppudega lahti noppida. Et voilà! - vasakul noppimata vill, paremal käsikraasidega nopitult.

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

Veel perioodikast

Eelmisele postitusele lisaks - vanu Spin-Off ajakirju saab osta elektroonilisel kujul. Saadaval CDd 2006-2007 ja 2008 a. ajakirjadega.

Vokifännidele teadmiseks, et USAs antakse välja ka puhtalt vokkidele ja vokitarvikutele pühendatud ajakirja The Spinning Wheel Sleuth.

Pühapäev, 19. september 2010

Ajakirjad

Panen ritta suuremad ketramist ja villatöötlust käsitlevad ajakirjad.

Spin-Off. USA ajakiri, peamine teema käsitsi ketramine. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse ca 400 krooni. Ühes varasemas postituses kirjutasin, et raamatud võivad olla, aga Spin-Off peab olema. Arvan siiamaani nii.

Wild Fibers - ajakiri, kus tutvustatakse looduslike kiudude tootmist ja töötlemist kogu maailmas. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 690 krooni. Lükkasin selle tellimist tükk aega edasi, arvates, et tegemist on Spin-Off'i nö. klooniga. Kaugel sellest. Pikad ja põhjalikud lood, kirja pandud väikese huumori ja suure kaasaelamisega, avardab igati silmaringi. Võiks huvi pakkuda ka neile, kes kasutavad vabrikulõngu ega tegele (veel) ketramisega.

The Journal for Weavers, Spinners and Dyers - Briti ajakiri kangakudujatele, ketrajatele ja värvijatele. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 420 krooni. Saan seda ajakirja tasuta seoses sellega, et olen Suurbritannia kangakudujate, ketrajate ja värvijate online-gildi liige. Ise vist SpinOff'ile ja Wild Fibers'ile lisaks tellida ei raatsiks.

YarnMaker - verivärske Briti ajakiri käsitsi ketrajatele, millest ilmunud vaid üks number. Väljaandja Dorothy Lumb. Hakkab ilmuma 6 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 725 krooni. Eks näeb, mis sellest tulema hakkab, esimene number polnud üldse paha.

Reede, 3. september 2010

Kes kardab koid?

Igaüks, kes on tabanud koiaugu oma kenas kampsunis või siis katkijäratud lõngavihi, teab, milline nuhtlus koid (või õigemini nende vastsed) on. Kalletytar on päris põhjaliku kirjutise koidest jm. kahjurputukatest kirjutanud, heitke pilk peale. Ise püüan natuke spetsiifilisemalt villale keskenduda.

Koivastsed söövad nii pestud kui pesemata villa. Millegipärast on levinud arusaam, et koid ei lähe pesemata villa sisse, aga see ei ole tõsi. Lähevad küll. Olen oma silmaga oma villas näinud. Koiliblikad leiavad villa üles lõhna järgi ja pesemata vill lõhnab palju tugevamalt kui pestud vill. Lisaks pole just loogiline arvata, et koivastsed hakkasid villa sööma alles siis, kui inimesed õppisid villa pesema :)

Koiliblikad lähevad lendu eelkõige siis, kui neid segada. Seega - kui näed villa- või lõngakaste liigutades koid lendu tõusvat, siis otsi hoolega, kuna tõenäoliselt on kuskil läheduses koipesa.

Kõige targem on oma villa ja villast esemeid nii säilitada, et koid eemal püsiks. Koid ei armasta valgust, häirimist ega kuivust. Seega tasub oma varusid ikka ja jälle üle vaadata ning õhutada. Sügavkülmutamine hävitab koiliblikad ja -vastsed, kuid munad võivad -18 °C juures aastaid elus püsida. Munade valmimiseks on vaja kõrgemat temperatuuri (21 °C), seega jahedas hoidmine ei hävita mune, ent vastsed ei kooru. Hiljem lisatud: selguse mõttes lisan veel seda, et koivastsed vajavad sooja vaid koorumiseks, tegutseda saavad nad ka jahedas. Nad taluvad isegi 4 °C temperatuuri, olles siis tardunud olekus ja jätkates järamist kohe, kui temperatuur tõuseb.

Hea on hoida villa õhku läbi laskvates korralikult kinnistes kottides, nt. vanades pesupüürides. Villa sinna sulgedes pead aga olema väga kindel, et vill ei sisalda koimune. Vastasel juhul paljunevad ja toituvad koid seal kotis kenasti põlvkond põlvkonna järel, kuni kogu vill on otsas - nad ei vaja elutegevuseks päikesevalgust. See on põhjus, miks ma olen skeptiline pesemata ja koitõrjevahendiga töötlemata villa sobilikkuses isolatsioonimaterjalina - kuidas teha kindlaks, et villas pole koimune? Või et koi sinna sisse ei saa?

Villa võib säilitada ka õhukindlates plastikkottides või -anumates, aga sellisel juhul peab see olema väga-väga tihedalt pakitud. Müüakse kilekotte, mida annab tolmuimejaga vaakumisse tõmmata, kuid nende puuduseks on, et minigripp-kinnitus ei pruugi alati pidada.

Loodusvärvide kasutajatele hoiatuseks, et košenilliga värvitud vill-lõng on koivastsetele eriliseks maiuspalaks.

Kasutatud kirjandus: J. MacKenzie McCuin "The Intentional Spinner"

Pühapäev, 22. august 2010

Lihtsalt hea

"In my post-apocalyptic world, unlike that of The Matrix, people will own crochet hooks and be able to fix the dropped stitches running in their ill-fitting raglan sweaters." Abby Franquemont

Kolmapäev, 4. august 2010

Artiklid "Käsitöös"

Ajakirjas "Käsitöö" hakkas ilmuma minu ja Julika artiklitesari "Villast lõngani". Esimene jutt oli suvenumbris - villalammaste kasvatamisest ja villa pesemisest. Sügisnumbri artikkel räägib kraasimisest. Teema väga põhjalikuks käsitlemiseks ajakirjas kahjuks ruumi ei jätku, kuid loodame, et midagi uut ja huvitavat meie lugudest leiate.

Kes "Käsitööst" villapesust luges, märkas ehk, et seal antud juhised - või õigemini vee- ja pesuvahendi kogused - on teistsugused kui need, mis kunagi siin blogis kirja panin. Olen vaikselt katsetades leidnud, et võttes 100 g villa kohta 10 l vett ja 1-3 tl. (enamasti võtan 3 tl.) Sodasani nõudepesuvahendit, saan piisavalt hea tulemuse. Samuti ei mässa ma enam vihmavee soojendamisega, kasutan vihmavett vaid villa leotamisel.

pesemata vill / pestud vill

Esmaspäev, 19. juuli 2010

Hea Villa Selts

Hea Villa Seltsi tegemistel saab nüüd silma peal hoida Facebook'i abil. Andke teada, kui meeldib ;)

Laupäev, 12. juuni 2010

Antarktikasse!

Ei, mina ei lähe. Küll aga ühed tuttavad rootslased ja koos nendega minu kedratud koerakarvalõngast sokid. Nimelt käisid Lennart ja Anna mõni aeg tagasi Eestis. Anna mainis, et vaja villaseid sokke Antarktikareisiks. Misjärel mina kiitsin koerakarvaga lõnga häid omadusi ja lõppeski kõik sellega, et hakkasin sokkideks lõnga ketrama.

Tegin kaks erinevat lõnga. Tumedam on karmimast eesti maalamba villast ja tugevama keeruga, et sokk hästi vastu peaks. Heledam lõng sisaldab soome maalamba villa, sellest said pehmed ja soojad sokid, mis ehk kuluvad kiiremini, ent on ekstramõnusad. Mõlemas lõngas on ca 40 % koerakarva, mille annetas Jesperi kamraad njuufa Bosse. Lambavilla ja koerakarva kraasisin segi trummelkraasiga, lõngad ketrasin ja korrutasin vokiga.

Inimesed ikka kirjutavad aeg-ajalt ja küsivad, kas minult koerakarvast lõnga ketramist tellida saab. Saab küll. Iga lõnga saab kedrata just sellise, nagu soovi on - kas vastupidava sokkideks või pehme ja sooja mütsiks-kinnasteks või hoopis tupsulise-nupsulise efektlõngaks.

Teisipäev, 8. juuni 2010

Ketramine vanal Inglismaal

Natuke teadusuudiseid. Hertfordshire Ülikooli ajalooprofessor John Styles sai 823 150 euro suuruse grandi, et läbi viia viieaastane projekt "Ketramine vokiajastul, 1400-1800" (Spinning in the Era of the Spinning Wheel, 1400-1800). Nimelt oli Inglismaa juba enne tööstusrevolutsiooni saanud üheks maailma rikkaimaks riigiks ning tekstiilitööstus oli Inglismaa rikkuse peamisi alustalasid. See majandusharu toetus suuresti käsitsi ketramisele ja käsitsi kedratava lõnga kõrgele kvaliteedile. Antud projekti raames uuritaksegi just käsitsi ketramist Inglismaal 1400-1800. a. Rohkem infot siin. Loodetavasti antakse tehtud töö põhjal mõni huvitav raamat välja.

Esmaspäev, 31. mai 2010

Kirju-mirju

Teinekord on päris tore, kui ei pea värvides muretsema selle pärast, et värv ilus ühtlane saaks. Seekord oli hoopis vastupidi - nägin vaeva, et lõng ikka võimalikult kirju jääks! Ja jäi kah - tõeline loodusvärvide pillerkaar.
Košenill ja indigo

Indigo ja kaselehed

Krapijuured ja košenill

Krapijuured ja kaselehed

Košenill ja kaselehed

Indigo

Indigo ja toomingalehed

Esmaspäev, 17. mai 2010

Hea Villa näitus

Klikka pildil, et suuremalt näha

Armsad sõbrad!

Alljärgnevaga kutsume teid vaatama Hea Villa näitust Maarja-Magdaleena Gildi näitusesaalis, Uus tn. 5 Pärnus.

Avamine toimub 28. mail kell 16.00, näitus jääb avatuks kuni 4. juunini.

Gildimaja on avatud T-R 11.00-17.00, L 11.00-15.00.

Hea Villa näitus sai ellu kutsutud, et uurida, kas meie lambakasvatajad väärtustavad villa kui väärtuslikku toorainet ja kui palju kasvatatakse Eestis lambaid, kelle vill on sobilik tekstiilitöödeks.

Näitusel on kokku saanud grupp lambakasvatajaid ja käsitöösõpru. Osalevad kaheksa talu perenaised, kelle karjasisene aretuspüüdlus on järjest parema villa suunas ja käsitöölised, kes väärtustavad head eestimaist lambavilla.

Näitus erineb tavapärasest, kuna peaesinejaks on seekord materjal- lihtsalt vill kogu oma ilus. Väljapanekul saab näha ja katsuda villa erinevates töötluse etappides: pesemata villast käsitsi kedratud lõngani.

Asjassepühendamatu ei pruugi ette kujutada, kui erineva väljanägemise ja omadustega see tuttav materjal olla võib. Samas iga käsitööline teab, et kvaliteetse käsitöö esmaseks nõudeks on õige materjali valik, olgu see siis vaibaks sobilik tugev ja vastupidav lõng või salli kudumiseks vajalik pehme peenvill.

Näitusel osalevad: Merike Palm Uue-Taatsi talust Läänemaal, Kadri Roosi Esna mõisast Järvamaal, Merike Bakhoff Vaike talust, Liis Luhamaa Männiku talust ja Julika Roos Jaani talust Pärnumaal, Riina Paisu Käki-Tasmuthi talust ja Eve Alekand Lülle talust Raplamaal, Liilia Tali Rõõmu talust Valgamaal.

Näituse idee algatas ja eri kandi villarahvast aitas kokku viia Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg MTÜ-st Vildiarenduskeskus. Esimene Hea Villa näitus toimus augustis-septembris 2009 a. Eesti Käsitöö Maja galeriis Tallinnas. Sel aastal korraldab Hea Villa näitust MTÜ Hea Villa Selts.

Ootame lahkelt villailu nautima ja värsket koduleiba ning kitsejuustu maitsma 28.mail algusega kell 16.00 Maarja –Magdaleena Gildi ärklikorruse näitusesaalis.

Kõikidel näitusepäevadel on kohal käsitöölised, kes tutvustavad traditsioonilisi villatöötlemise võtteid, nagu villa kraasimine, kammimine, ketramine kedervarre ja vokiga.

Kolmapäev, 12. mai 2010

Loodusvärvikoolitus

23. mai koolituse kohad on täis! Järgmine koolitus juulis - jälgi reklaami ;)

23. mail
toimub selle aasta esimene loodusvärvikoolitus! Tihe ja pikk päev, mille jooksul saab selgeks nii taimede, košenilli kui indigoga värvimine. Koolitus toimub Julika juures, seega saavad huvilised ka tema lambaid imetleda ja villajuttu puhuda.

Õppetöö toimub kahes osas - kõigepealt taimede ja košenilliga värvimine ning seejärel indigoga värvimine. Täpne kava siis järgmine:

Taimede ja košenilliga värvimine (11.00-13.00)
Teoreetiline osa
:
- taimedes sisalduvad värvained;
- lõnga ettevalmistamine värvimiseks;
- keemilised ja taimsed peitsid, erinevused eel-, koos- ja järelpeitsimisel;
- värvilahuse valmistamine erinevatest taimeosadest, värvi ekstraheerimine ko
šenillitäidest;
- värvimise protsess;
- valgus- ja pesukindluse testimine.
Praktilises osas värvime villast lõnga taimedest ja košenillist valmistatud värvilahustes ning õpime peitsima maarjajää ja viinakivi ning raudvitrioliga.

13.00-13.30 Supi- ja kohvipaus

Indigoga värvimine (13.30-16.00, võib minna ka veidi kauem)
Teoreetiline osa:
- lühike ülevaade indigoga värvimise ajaloost;
- indigovärvimise keemia põhipunktid;
- erinevad võimalused indigo lahustamiseks;
- erineva intensiivsusega sinise saamine;
- siidi, puuvilla ja villa värvimise erisused.
Praktilises osas valmistame kõigepealt kontsentreeritud indigolahuse ja seejärel värvimislahuse. Õpime indigo värvilahusega töötama, selle korrasolekut hindama, lõngu värvima ja üle värvima. Igaüks saab soovi korral värvida oma kaasavõetud lõnga.

Toimumise aeg ja koht: pühapäev, 23. mai 11.00-16.oo Jaani talu, Halinga vald, Pärnumaa (ca 30 km Pärnust Tallinna poole).

Koolituspäeva hind 490.-/osaleja. Hinna sees konspekt, supi- ja kohvipaus, materjalid praktilise osa läbiviimiseks, 100 g lõnga värvimine indigosiniseks.

Juhendaja Liis Luhamaa.
Info ja registreerimine kuni 19. mai
: loodusvarvid@gmail.com tel. 5342 8318

Teisipäev, 4. mai 2010

Angoora

Angoorajänese karvaga võib palju nalja saada. Palu lihtsalt kellelgi käsi angoorakiudu täis kotti torgata - väga lõbus on vaadata, kuidas inimesel selle peale silmad pahupidi pöörduvad. Angoora on lihtsalt nii pehme. Judith MacKenzie McCuin on tabavalt öelnud, et angoora on üks sensuaalsemaid kiude, nagu kašmiiri ja siidi ristand. Imepehme ja imekerge.

Sajaprotsendiline angooralõng on liigagi hästi insuleeriv ehk ülemäära soe. Nagu koerakarvgi, on angoorakiud väga libe ja mitteelastne, mistõttu lõng tuleb vastupidavam ja kudum paremini vormi hoidev kui angoorat villaga segada. Juba 30% angoorat on piisav, et lõng tunduks luksuslik ning moodustaks angoorale omase õrna halo. Kuna angoorakiud on hästi peen, on ühtlaseks kraasimiseks vaja võimalikult tihedat kraasi. Võiks olla vähemalt 90 piiki ruuttolli kohta, 120 oleks veel parem. Käsikraasidest sobivad nn. puuvillakraasid.
Mina ostsin angoorat taanlanna Kathe käest, kes tegeleb ka aretustööga. Tema blogist võib selle kohta lähemalt lugeda. Kraasisin kokku 70% valget tallevilla ja 30% kreemikat angoorat. Kõigepealt tegin paar ringi trummelkraasiga, et vill ja angoora enam-vähem seguneksid. Seejärel kraasisin käsikraasidega villarullid, millest ketrasin lõnga pika tõmbega kraasketrust kasutades. Valisin selle ketrusviisi, et rõhutada angoora omadusi - nii saab kõige kergema, pehmema ja soojema lõnga.

Neljapäev, 29. aprill 2010

Lambakriminull

Juhtusin lugema üht väga toredat raamatut. Leonie Swanni lambakriminull "Glennkill" kirjeldab, kuidas lambad inimeste maailma näevad ja mida nad sellest arvavad. Väga lõbus :) Selle raamatu pärast tasub raamatukogust või -poest läbi astuda.

Mõni aeg tagasi (08.03-12.03) oli see ka järjejutuna Vikerraadios, luges Anu Lamp.

Üks lõik, mis eriti meelde jäi - mida peategelased-lambad arvasid karvututest lihalammastest:
"Kõige veidram nende puhul oli asjaolu, et neil peaaegu polnud villa, vaid üksnes krussis tihe ude ihu katmas. Samas oli näha, et neid polnud sugugi hiljuti pügatud. Milleks pidas Gabriel lambaid, kes ei anna villa? Milleks nad head olid? Gabriel pidi olema küll väga sõbralik inimene, kui jändas nii kasutute lammastega."

Pühapäev, 25. aprill 2010

Surfilammas Mildred

Kuniks me sooja suve ja puhkevat rohelust ootame, võib ennast lõbustada surfavate lammastega:

Finisterre - Surfing Sheep (Серфинг овцы)
Tuttavad lambakasvatajad igatahes väidavad, et lambad on selliseks asjaks täiesti võimelised!

Teisipäev, 20. aprill 2010

Pärnu taluturg sel laupäeval

Laupäeval, 24. aprillil kell 11 - 14 Steineri aias
TALUTURG
Pärnu Taluturult saab ikka kohalikku ja head kraami: korvi ja põske pista kodus küpsetatud leiba, saunas suitsutatud sinki, värsket ja suitsutatud kala, mett ja koduseid hoidiseid. Loomulikult ka kohalikku köögivilja, lihaleiba ja õnnelike kanade mune.
Seekord uudsena:
- Audruranna Aiandi võõrasemad ja kannikesed
- Lisaks toidupoolisele saab õhtuse koduse sauna tarbeks ka saunaviha kaasa osta.
- Kes või mis on Rohelise Luksuse Häärber?
- Kodumaiseid täistera-pastatooteid tutvustavad keskkonnast hoolivad inimesed!
- Elevust pakuvad seekord Jaani talu kitseema koos tallega! Kuidas see kitse lüpsmine ikkagi käib?
Lisaks toimuvad meisterdamise töötoad nii suurele kui väikesele, ja seda nii
õues kui ka Maarja-Magdaleena Gildi majas (Uus 5).
Vaata lisa www.maarjamagdaleenagild.ee

Taluturuga samal ajal toimuvad Pärnu Kunstide Majas Steineri aia kõrval
Pärnu Pärimusmuusika Päevade pillimuusika õpitoad:
- Viiulimäng ja Pärnumaa pillilood – Sofia Joons (August Pulsti Õpistu)
- Kannel – Aime Reier (August Pulsti Õpistu)
- Kitarr – Ott Kaasik (Virre)
- Lõõts, karmoška – Siim Rikker (Tuulelõõtsutajad)

Osalemine pilliõpitubades on tasuta, kuid soovitame eelnevalt
registreeruda meiliaadressil ylle@jantson.ee

Vaata Pärnu Pärimusmuusika Päevade kava: www.praks.ee

kell 15 Maarja-Magdaleena Gildis
II PÄRNU PÄRIMUSMUUSIKA PÄEVADE
kontsert õpitubades õpitust
Esinevad õpetajad ja kursuslased!

Neljapäev, 15. aprill 2010

Lapsed on elu õied

Mul on 200-liitrine vihmaveetünn, mis oli ääreni täis kena puhast vihmavett. Lootsin sellega kuiva kevade üle elada - värvimiseks on pehmet vett vaja. Laste fantaasia on aga teatavasti piiramatu. Nii nad siis otsustasidki minu tünni peotäitekaupa savi ja rohtu loopida. Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, segati leheriisumisrehaga hoogsalt vett ja lauldi: "Su-pi-se-ga-ja, su-pi-se-ga-ja!".

Oijah...

Neljapäev, 8. aprill 2010

Kuivad kaselehed

Leidsin katuse alt mõned (vähemalt) paar aastat seisnud kasevihad. Kuna käes on kevad ja kange värvimisisu peal, hoidsin pöidlaid pihus ja proovisin ära, mis saab. Sai päris kena kollase. Küll hoopis teistsuguse kui värskete kaselehtede säravkollase, vanad kuivanud lehed andsid välja mahedat kuldset värvi.

Värvimine. Võtsin lehti ja lõnga 1:1. Leotasin lehti 24 h, seejärel kuumutasin keemiseni ja hautasin ca tund aega. Lasin üleöö jahtuda, kurnasin lehed. Soojendasin värvivee käesoojuseni ning lisasin eelnevalt peitsitud (8% maarjajääd, 7% viinakivi) ja korralikult märjaks tehtud lõnga värvivette. Tõstsin temperatuuri 80 °C-ni, hautasin tunni. Kuna tundus, et värv muutub määrdunudkollaseks, võtsin lõnga seejärel kohe värviveest välja. Kasutasin sama värvivett veel teistki korda, seekord poole väiksema koguse lõnga värvimiseks. Kõik sama, ainult et lasin lõngal üleöö värvivees jahtuda.

Eest tahapoole: 1. värvimine;
2. värvimine 8% maarjajääd, 7% viinakivi;
2. värvimine 20% maarjajääd, 6% viinakivi
.

Sel aastal olen plaani võtnud katsetused erinevate peitsikogustega. Kaselehtedega värvides tuli päris huvitav tulemus. Esimese värvimise tegin ainult ühtmoodi peitsitud lõngaga. Teiseks värvimiseks kasutasin kahte lõnga - üks samamoodi peitsitud kui esimene, teine peitsitud 20% maarjajää ning 6% viinakiviga. Huvitaval kombel jäi kõige erksamat tooni see lõng teisest värvimisest, mis sai väiksema peitsikogusega peitsitud. Ehk esimene huvitav tulemus - teise värvimise lõng jäi tugevam kollane kui esimese värvimise oma. Põhjenduseks tooksin selle, et teise värvimisse läks vähem lõnga ning lõngad seisid värvivees üleöö. Kuid võiks ju arvata, et peitsides rohkema peitsiga jääb rohkem peitsi lõnga külge. Seega oleks võinud kõige tugevama värvi võtta külge 20% maarjajääga peitsitud lõng teisest värvimisest... Ei tea, miks ei jäänud. Mõned mõtted on, katsetan edasi. Katsetage teie ka :)

Esmaspäev, 15. märts 2010

Talvetitt

Vabandust, sõbrad, pikk paus on jäänud. Midagi (õigemini küll kedagi) on vahepealsest ajast ette ka näidata. Veebruari lõpust alates on meil peres kolm põngerjat. Sündis meie esimene talvetitt, teised poisid on mõlemad keset suve ilmale tulnud. On üks väike armas süleloom, Julika sokid varba otsas ja Maavillase vildist mähkmepüksid jalas :)

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Koerakarvane laupäev

Nagu iga kuu teisel laupäeval, on ka 13. veebruaril Maarja-Magdaleena Gildis töötubade päev. Ketruskambris oleme kohal mina ja Julika, et õpetada koerakarvast lõnga ketramist. Kohale võib tulla igasuguste huvide ja küsimustega, saame näidata ja õpetada koerakarva ja lambavilla kokkukraasimist ning ketramist nii kedervarre kui ka vokiga. Materjali ehk siis oma või sõbra koera (pestud) aluskarva võib ise kaasa võtta, võib tulla ka kaks kätt taskus ja kohapealset materjali kasutada.
Ketruskambri töötoa hind 75.-

Klikka pildil, et suuremalt näha