Pühapäev, 21. detsember 2008

Villapesu - lanoliini eri

Eelmise postituse kommentaaris kirjutas Julika, et lanoliin kujutab endast rasu ja higi segu ehk nn. rasuhigi. See intrigeeris mind väheke, kuna polnud kunagi sellist definitsiooni kohanud. Otsustasin seega natuke rohkem lanoliini-villarasu kohta uurida. Ette rutates pean ütlema, et ei leidnud kuskilt definitsiooni, mis oleks rasu ja higi kokku pannud, seega higi on ikka higi ja rasu on rasu. Aga sellegipoolest ei olnud leitud info sugugi ühene ning põhimõtteliselt oli igas entsüklopeedias-sõnastikus lanoliini jaoks erinev definitsioon :)

Mõiste "lanoliin" tuleb ladina keelest - lana tähendab villa ja oleum õli. Järgnevad mõned suuremate (interneti)teatmike lanoliini definitsioonid.

Encyclopedia Britannica - villarasu (wool grease) või villavaha (vahel ekslikult nimetatud villarasvaks) puhastatud vorm (...). Lanoliini saadakse pesemata villast seda vees sõtkudes või seebilahuses pestes ning seejärel tsentrifugeerides. Saadud villarasu rafineeritakse, valgendatakse, lõhnastatakse ja kuivatatakse. Keemilise koostiselt segu erinevatest steroolidest, rasvhapetest ja rasvhappe estritest.

The Free Dictionary
- kollakasvalge vaha, mida eritavad lamba rasunäärmed villa katmiseks. Lanoliin koosneb pea seitsmekümne alkoholi ja rasvhapete estritest ja polüestritest. Kuna ta imendub hästi naha kaudu, kasutatakse seda seepides, kosmeetikatoodetes ja salvides. (The American Heritage® Science Dictionary).

Merriam-Webster Dictionary - villarasu, eriti rafineeritud kujul, kasutamiseks salvides ja kosmeetikatoodetes.

Wikipedia - lanoliin, mida nimetatakse ka adeps lanae, villavahaks, villarasvaks, veevabaks villarasvaks või villarasuks, on rasune kollane aine, mida eritavad villa kandvate loomade rasunäärmed. Enamik inimeste poolt kasutatavast lanoliinist tuleb lammastelt. Olles keemiliselt sarnane vahale, saab lanoliini kasutada nahasalvides või veekindla vahana ning mõnikord kasutatakse seda ka sellistes toodetes nagu saapaviks. Kuna lanoliin käitub nagu veekindel vaha, aitab see lammastel villa vett-tõrjuvaks muuta. (...)

Rough Science lehelt - rangelt võttes on lanoliin vaha, mitte rasv või õli ja sulab 38-42 °C vahel. Looduslikud vahad nagu mesilasvaha ja lanoliin on rasvhapete estrid, mis sisaldavad vaid ühte hüdroksüül-( e. alkoholi-, e. OH-) rühma. See eristab neid taimsetest õlidest ja rasvadest, mis sisaldavad kolme hüdroksüülrühma.

Natuke surfasin ka Science Direct'is. Enamasti nimetati lanoliini villavahaks või villarasuks, ühest artiklist leidsin järgmise definitsiooni: "Lanoliin on rasuste komponentide segu, mis saadakse villavaha puhastamisel ja mida peamiselt kasutatakse kosmeetika- ja tervisetoodetes."

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et lanoliini võib kasutada villavaha või villarasu sünonüümina. Samas pole vale vaid puhastatud villarasu lanoliiniks nimetada. Täpselt nagu provvad soovivad :)

Kolmapäev, 17. detsember 2008

Villapesu


Seekord siis ühest tegevusest, mis hetkel kõige rohkem köidab - villa pesemisest.

Kõigepealt pean seletama, miks ma üldse villa pesen. Ja mitte ainult ei pese, vaid pesen puhtaks - st. nii, et ka enamus villarasust (mida enamasti nimetatakse lanoliiniks) saab eemaldatud.

Käsitööfoorumitest jäävad silma soovitused, et kedrata võiks pesemata villa. Mõnikord väidetakse lausa, et see on parim viis lambavilla ketramiseks. Mina sellega ei nõustu ning tunnen vajadust üks pikk ja tuline kaitsekõne puhta villa kasuks pidada :)

Esiteks - lambad pole eriti hügieenilised loomad. Villa küljes on lisaks nähtavale ja nähtamatule prahile, tolmule ja mudale-mullale ka kõiksugu lamba kehaeritisi - sõnnikut, uriini, higi, rasu... Võimalik, et ka villale pritsitavaid parasiiditõrjevahendeid. Kõike seda on valmiskedratud lõngast oluliselt raskem välja pesta kui ketramata villast.

Pesemata vill

Kaalu poolest on pesemata villast kedratud lõngas 60-80% villa ja 40-20% muud kraami. Soovides seda väidet testida, tegin katse. Võtsin 100 g üpris puhtana paistnud villa. Peale noppimist oli alles 91 g. Peale pesu jäi alles 60 g... Seega on kontroll pesemata villast ketramisel palju väiksem - sa ei tea, milline lõng pärast pesu välja näeb ja kas sama lamba villast kedratud lõngad tulevad samasugused (sest rasu ja mustus pole kunagi ühtlaselt jaotunud).

Villarasv/rasu (i.k. wool grease) sisaldab tegelikult nii õlisid, rasvasid, vaha kui ka kontsentreeritud lambahigi (i.k. suint). Rafineeritud ja puhastatud kujul nimetatakse villarasva lanoliiniks. Lanoliinil on mitmeid häid omadusi, kuid ketramisel võib villarasu olla pigem takistavaks teguriks.

Esiteks vedeldub lanoliin üpris kõrgel temperatuuril, 43 °C juures. Seega on jahedas pesemata villast ketramine raske või hoopis võimatu, sest tahke lanoliin takistab heietamist.

Teiseks rääsub lanoliin teatud aja möödudes (õhuga rohkem kokkupuutuvates villaku osades kiiremini) ning rääsunud rasv omakorda raskendab heietamist. Seega, kui tahta pesemata villa kedrata, ei tohiks seda väga kauaks seisma jätta. Ka palju lanoliini sisaldav lõng muutub ajaga kangeks ja kõvaks.

Sama vill, pestud

Ma arvan, et üks põhjus, miks pesemata villast kedratakse, on see, et inimestel pole kraase. Pesemisega läheb vill tahes-tahtmata rohkem "sassi" ja kraasimine või kammimine on vältimatud, et kedrata saaks. Pesemata vill on lokkidena võetult rohkem ühes suunas ning rasu kergendab "libisemist" (kui kedrata piisavalt soojas kohas) ja kleebib villakiud kokku. Karmi pealiskarva ning lühikese kiuga villade puhul võib seega mõningane lanoliin ketramise kergemaks teha (ehk siis võib sellist villa proovida pesta madalama temperatuuriga ja/või vähema pesuvahendiga).

Sama vill, kraasitud

Paar isiklikku märkust. Pesemata villaga ketramine määris mu kedervarre ära - rasvane mustusekord jäi varre külge (mis küll tubli küürimisega maha tuli). Mulle ei meeldinud ka see, et iga kord, kui panin kedervarre käest, et midagi muud teha, pidin enne käsi pesema. Ja peale esimest villapesu, nähes, milline pesuvesi pealtnäha suht puhtast villast tuli, kadus mul täiesti isu pesemata villa kedrata ning ma muretsesin endale kraasi :)

Uskuge mind, ma armastan toore villaga töötamist - mulle meeldib selle lõhn, meeldib villa pesuks ette valmistada, sorteerida ja noppida. Ma ei tee seda tööd kummikinnastega. Aga kedrata tahan ma puhast villa.

Jätkub...

Esmaspäev, 1. detsember 2008

Ketruspäevast

Laupäeval panin siis oma villad ja voki auto peale ning hakkasin Valistre poole sõitma, kus toimus ketruspäev. Endal vasardas peas: "Ma unustasin midagi maha, ma unustasin midagi maha...". 10 km pärast tuli meelde - fotokas jäi maha :( Seega kahjuks pilte pole.

Jõudsin natuke varem kohale ja sain laudas Julika lambaid-tallekesi imetleda. Nagu tal mees rääkis, on neil vaid maalamba-tõugu loomad, nii Ruhnu kui Saaremaa omasid (ehk ka Kihnust?). Üks utt oli alles samal hommikul poeginud ning pisikesed tallekesed olid usinasti ja vapralt udara kallal. Imearmas vaatepilt!

Üritus ise oli vahva. Kui lühidalt kokku võtta, siis tuli kari naisi kokku, istus maha ja kukkus ketrama :) Rahvast oli rohkesti, vokke ka - mitu uut Louet' vokki, minu JW ning paar vana vokki. Üks nendest oli eriti uhke ja üleüldine imetlusobjekt - punasest väärispuidust ja elevandiluust detailidega püstvokk, mille võttis kaasa Merike Läänemaalt. Natuke nokitsemist ja ketras nagu kulda.

Usun, et Julikal oli kindlasti mingi "eeskava" ka plaanis, aga üritus läks kohe sellise hooga käima, et isegi tutvustusringi ei jõudnud teha. Kõik tutvusid ise vabalt :) Oli kogemusega ketrajaid ja päris algajaid. Kes oskas, õpetas neile, kes ei osanud, prooviti teiste vokkidega kedrata ja kraasiti villa. Noorim osavõtja oli kahekuune ja vanim umbes 70-aastane. No kolmkümmend inimest oli küll kohal, kui mehed-lapsed hulka arvata.

Järgmise üritusena saab ehk üks villateemaline õppepäev korraldatud, nii igatahes lõpuks jutt jäi.

Hiljem lisatud: Annika Michelson saatis mulle ühe pildi ketruspäevast, kus ma, veidi mõtlikult, ühe vana ja väsinud voki kõrval istun. Ja siin veel rohkem pilte kogu päevast.