kolmapäev, 24. juuli 2013

Eriline värvitaim sinerõigas

Ehkki siniseid õisi on paljudel taimedel, on lõnga külge sinist värvi andvaid taimi vähe. Eestis (ja ka ülejäänud Euroopas) kasvab looduslikult vaid üks taim, millega lõnga igat tooni siniseks värvida - sinerõigas (Isatis tinctoria).

Sinerõigas on kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab kena rohelise leheroseti ja teisel aastal uhkelt pika varre otsas oleva kollase õisiku. Sinist saab vaid esimese aasta lehtedest. Sinerõigas kasvab peamiselt klibusel mererannal - Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Sinerõigast otsides peab teadma, et selle taime leheserv on terve ja lehed ise siledad - teiste taimede sakiliste servade ja karvaste lehtedega rosette on mererannas samuti. Leht on äraspidimunajas (kõige laiem koht on keskkohast lehetipu poole).

Värvipigment, mida sinerõigas sisaldab, on indigo. Seega kehtivad sinerõikaga värvimisel kõik indigoga värvimise reeglid - see pigment ei lahustu vees, vaid aluselises hapnikuvabas keskkonnas. Pigmenti on taimes üpris vähe, 100 g lõnga värvimiseks peaks võtma vähemalt 1 kg taimi.

Augusti teisel nädalavahetusel (09.-11. august) juhendan ma Vormsil, Kersleti ateljees sinerõikaga värvimise õpituba - siis on võimalik tulla õppima, kuidas värvida nii värskete taimedega kui ka juba eraldatud pigmendiga. Koolituselt saab päris palju tarkust nii sinerõikast kui ka muudest taimedest pärit indigopigmendiga värvimise kohta. Ja muidugi on plaanis palju värvida, osalejad võivad selleks oma lõnga kaasa võtta.

Eraldi elamuseks on saar ise. Eelmisel aastal käisin ma Vormsil nõgese töötlemise laagris ja Vormsi jättis mulle täiesti kustumatu mulje, nii et mul on väga hea meel sinna tagasi minna!

Rohkem infot Vormsil toimuva töötoa kohta leiab Kersleti ateljee kodulehelt. Liisa kinnitas mulle, et paar vaba kohta veel on :)

reede, 7. juuni 2013

Kuidas korjata madarajuuri?

Värvmadar - lehed neljakaupa männases, õied valged

Kes Eesti taimedest punast tahab saada, peab madarajuuri korjama. Parimat värvi annavad värvmadara (Galium boreale) juured. Värvmadara tunneb ära neljakaupa männases paiknevate lehtede järgi. Juuri tuleks korjata kas enne või pärast õitsemist.

Aniliinvärvide-eelsel ajal oli madarajuurte korjamine naistel tõsine töö ja kohustus, sest juured on üpris peenikesed ja korraliku värvi saamiseks on neid vaja palju. Kel madarat oma maa peal kasvas, neil vedas. Kes tahtis juuri teise heinamaalt korjata, pidi ette vaatama, sest maaomanik ei olnud just rõõmus selle üle, kui tema niit madarajuurte leidmiseks läbi tuhniti ja mättaid üles kaevati. Seetõttu vaadati kasvukohad päeval valmis, korjamas käidi aga öösel või siis paksu uduga päeval - selle kohta on kirjeldusi Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Labidas maasse ja madarad välja!

Minul on selles suhtes vedanud - värvmadarat kasvab meie maadel päris palju. Aga juurte kogumine niidult on tõesti vaevaline, sest madarate vahel kasvab ka kõiksugu muud heina. Kihnlased käisid madarul laidude peal - mis viga liiva seest juuri välja tõmmata! Neil olid selleks spetsiaalsed konksud, mida saab näha Kihnu Muuseumis.

 Selle juurepusa seest tuleb madarajuured üles leida.

Nüüd juurte kogumisest. Kõigepealt vaatan välja rohkete värvmadaratega koha ja kaevan mätta välja. Seejärel taon võimalikult palju mulda juurte küljest lahti. Me elame oja kaldal, tänu sellele saan mättad vee äärde vedada ja ülejäänud mulla juurte küljest maha loputada. Sellele järgneb madarajuurte väljanoppimine teiste juurte vahelt. See sisustab nii mõnegi suveõhtu :) Kui juured käes, loputan need veelkord üle ja kuivatan. Ning siis ongi käes punt madarajuuri, mis lõngadega värvipotti pista!

Madarajuured

neljapäev, 16. mai 2013

Vill ja värv - koolitus Jaani talus


Koolituspäev Jaani talus „Villa pesemine ja taimedega värvimine“

25. mail toimub Jaani talus Valistre külas koolituspäev, kus huvilised saavad õppida Jaani talu perenaise Julika Roosi käest parimaid võtteid lambavilla pesemiseks ja kus mina tutvustan taimedega värvimise põnevat maailma.

Koolituspäev koosneb kahest osast – kõigepealt peseme villa ja seejärel värvime villa kohalike taimedega.

Alustuseks peseme villa kuuma veega - lihtsa ja nauditava pesemismeetodiga, mis tagab ilusa puhta villa ning on eelduseks hästi õnnestunud värvimistulemusele. Seejärel jalutame ümberkaudses looduses ning otsime parimaid värvitaimi. Osalejad saavad ülevaate tervest taimedega värvimise protsessist – kuidas värvivett keeta, villa värvimiseks ette valmistada, milliseid peitse kasutada jne.

Lõunapaus toimub pikniku vormis, korraldajate poolt on tee ja kohv.

Aeg: laupäev, 25. mai, kell 11.00-16.00

Koht: Jaani talu, Valistre küla, Halinga vald, Pärnumaa

Osalustasu: 15.- (hinna sees lambavill ning kohv ja tee)

Juhendajad: Julika Roos, Liis Luhamaa

Registreerumine: julika (at) jaanitalu.eu, tel. 5218299

teisipäev, 7. mai 2013

Siidilõngaga ehe


Eelmisel suvel toimus minu kolme gildikaaslase - Kadri Rebase, Signe Taremaa ja Kirsti Tuumi näitus "Läbi aja ühendatud". Ühel Kirsti loodud imekaunil puidust ripatsil oli "ketiks" minu kedratud siidilõng.

Selle lõnga olin kedranud juba mõnda aega tagasi, omamata selget eesmärki, milleks seda lõnga kasutada. Tahtsin lihtsalt katsetada üht oma kergemat, 16-grammist kedervart. Mida kergem kedervars, seda peenemat lõnga kedrata tuleb. Siid jällegi on selline materjal, mis käte vahel pea iseenesest peeneks heideks muutub. Seetõttu oligi mul Kirstile kohe lõng ulatada :)


Ketrasin lõnga tussa- ehk metsiku siidi kammlindist (i.k. tussah silk, wild silk). Tussasiidi toodavad erinevad Antherea liblikate tõugud. Kuna neid ei ole suudetud täielikult kodustada, kasvatatakse neid Hiinas ja Indias spetsiaalsetes puuistandustes või lausa džunglites ja metsades. Erinevalt kiiskavvalgest kultuursiidist, mida saadakse Bombyx mori liblika tõukude kookonitest, on tussasiid saadaval naturaalsest kreemikasvalgest kuni meekarva kuldsete toonideni. See värvus tuleneb siidiusside tanniinirikkamast dieedist.


Ehtefotod tegi Kirsti. Aitäh!

teisipäev, 5. märts 2013

Kollane + hall = roheline


Vasakpoolsed kaks: värvimata lõngad. Keskmised kaks: kaselehtedega värvitud. Parempoolsed kaks: rabarbririsoomiga värvitud.

Kõik värvijad võivad kinnitada, et nii kui päike hakkab kõrgemalt käima, tuleb peale vastupandamatu tung hakata taimi ja lõngu vees leotama ning, nagu Juulike ükskord kommenteeris, ei jõua ära oodata, millal, käärid käes, saab võssa tormata :)

 Kuivatatud rabarbri risoom - ilus, kas pole?

Eelmisel nädalal värvisin kuivatatud kraamiga - kaselehtede ja rabarbririsoomiga. Lisaks kollastele lõngadele sain ka rohelisi. Rohelise lõnga saamiseks kasutatakse tavaliselt kollase lõnga järelpeitsimist raud- või vasksulfaadiga või ülevärvimist indigosinisega. Ent on ka üks lihtsam viis - selleks tuleb kollases värvivees värvida lambahalli lõnga! Päris poti- või rohurohelist tooni nii ei saa, ent ilusaid träpsulisi mahedaid oliivikarva rohelisi küll. Mida erksamat kollast värvivesi annab, seda erksam on ka halli lõnga värvimisel saadav roheline.

 Kuivatatud kaselehed

Kuivatatud kaselehti võtsin sama palju kui lõnga, rabarbririsoomi kolm korda rohkem. Leotasin värvimaterjali päevakese lumesulavees, siis kuumutasin aeglaselt, 45 minutiga 80 kraadini ja hoidsin seda temperatuuri sama kaua. Lasin üleöö jahtuda, kurnasin. Lisasin käesooja värvivette korralikult märjaks tehtud ja eelpeitsitud (10% maarjajääd ja 5% viinakivi) lõngad, tõstsin temperatuuri 45 minutiga 80 kraadini, kuumutasin veel 45 minutit ning lasin lõngadel värvivees jahtuda. Kaselehe külm kollane toon andis tulemuseks päris ergud rohelised, rabarbririsoomi võikollane rohkem oliivikarva toonid.

 
Rohelised koos kollastega sokisääres. Sokk veel valmis pole ja ma ei taha mitte mõeldagi kõigi nende otsade peale, mis vaja sisse õmmelda...
Minu hallid lõngad on pärit Karula Maavillastelt, kellelt lisaks ilusatele hallidele saab ka eestimaisest meriinovillast valget lõnga!

kolmapäev, 13. veebruar 2013

Ketruskoolitused märtsis ja aprillis


Märtsis ja aprillis õpetan päris mitmes kohas villa käsitsi töötlemist ja ketramist:

09. märts - "Villatööd ja kedervarrega ketramine" Pärnus. Osalustasu 25.-
23. märts - "Vokiga ketramise alused" Pärnus. Osalustasu 25.-
06. aprill - "Villatööd ja kedervarrega ketramine" Arukülas, Raasiku vallas. Osalustasu 24.-
20. aprill - "Vokiga ketramise alused" Tõstamaal. Osalustasu 20.-
27. aprill - "Vokiga ketramise alused" Viljandis. Osalustasu 29.-

Pärnu ja Tõstamaa koolitustele registreerimine ja info - Liis Luhamaa, loodusvarvid@gmail.com, tel. 53428 318

Aruküla koolitusele registreerimine ja info - Aivi Hiibus, vildivilla@gmail.com, tel. 5568 9308

Viljandi koolitusele registreerimine ja info - kristi@loomeinkubaator.ee,  tel. 524 0637

Koolituste sisuga saab tutvuda sellel lehel. Loodan, et kohtume!

neljapäev, 7. veebruar 2013

Kuidas mõisaproua ketrust hindas

Eelmisel suvel Pärnu Gildipäevadel olin ketramas Rüütli tänaval, kui üks elurõõmus vanaproua ligi astus ja juttu tegi. Ta rääkis mulle väga lõbusa loo oma vanaemast.

Proua vanaema oli olnud osav käsitööline ja muuhulgas mõisaprouale lõnga kedranud. Aga mõisaproua oli olnud selline tujukas. Ükskord oli proua vanaema läinud kedratud lõngu mõisa viima. Mõisaproua oli sel päeval turtsakas tujus olnud. Ta vaatas lõngu ja ütles, et need ei kõlba kuhugi - vaja uued kedrata. Proua vanaema aga polnud rumal. Oli lõngad koju viinud ja kahe nädala pärast nendesamade lõngadega tagasi läinud. Mõisaproua vaadanud lõngu ja öelnud: "No näed, oskad küll, kui tahad!"

neljapäev, 31. jaanuar 2013

Indigo, krapp ja kaheksakand

 Meeli peaks oma blogi ümber nimetama - "Kudumishooliku" asemel "Kudumisabiks", sest juba teist korda vuhkis ta mulle imekiiresti vajaliku kudumi valmis. Seekord tulid tegemisse kirikindad mu mehele, nn. näpikud, sest ees ootas talilinnuloendus Hiiumaal.
 Muster Krentu "Käsitööpäevikust" (kui hea raamat!), sinine lõng värvitud indigoga ja punane punavärviku e. krapi juurtega. Mõnusalt kuulikindlad! Kudumise detailid kirjas Meeli blogis.

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Rahvarõivad vs poekaup - loeng Pärnu Muuseumis

Neljapäeval, 24. jaanuaril algusega kell 17 toimub Pärnu Muuseumis põnev loeng teemal "Rahvarõivad versus poekaup. Üleminek rahvarõivaste kasutamiselt valmisriietele 19. sajandil". Lektor Ülli Kont. Loe lähemalt muuseumi kodulehelt.

esmaspäev, 14. jaanuar 2013

Miks mulgimaa mees vanaema voki ära lõhkus?

Ajastutruu lustakas jutuke 1963. aasta 1. juuni Rahva Häälest. 

"Üks vabariigi Kaubandusministeeriumi vastutav töötaja (oli vist osakonnajuhataja, nagu olekust ära paistis) juhtus nägema mulgimaa pealinnast läbi sõites väga imevärki masinat tänaval liikumas. Oli nagu jalgratas ega olnud ka. Ministeeriumi vastutav töötaja pidas selle naljaka riistapuu kesklinnas kinni ja hakkas tolle omanikuga juttu puhuma.
"Mis riistapuu see teil selline on, mitmendast sajandist õige?"
"Too oli kunagi jalgratas," osutas mulgimaa mees imevärki riistapuule, "aga nüüd on midagi ratta ja voki vahepealset."
"Kust te sellise agregaadi välja koukisite?" uudishimutses kõrge külaline edasi.
"Tjaa, olete kuulnud ju vanasõna: häda ajab härja kaevu. Nii juhtus minugagi. Rattal läksid kodarad katki. Käisin poest küsimas. Sealt öeldi: "Pole me neid müünud enam kahel viimasel aastal." Ega midagi, tõin toalakast vanaema voki, võtsin ratta ja panin sellele riistapuule alla. Sadula vedrud läksid katki, meie "Dünamos" pole neid saada. Nüüd sõidan rattal püstijalu, sadulata. Poisikesed sõidavad ka niimoodi."
Ütles. Andis pedaalidele valu ja kadus ägisedes, kolisedes ja vingerdades nurga taha. Ainult et sinist suitsu ei ajanud välja.
Jäi Eesti NSV Kaubandusministeeriumi vastutav asjamees ammuli sui seda agregaati tagant vahtima. Ja siis tal turgatas meelde, et jalgrataste tagavaraosasid pole ju ka teises mulgimaa linnades saada. Lõi endale vastu rindu ja tõotas samas, tänavakividel: "Nüüd lähen koju ja ajan selle väikese asja joonde."
Kas ta peab sõna?"
L. NIILUS

Tänusõnad muhukadrile, kelle kodus aastavahetusel Rahva Häält lugeda sai.

reede, 4. jaanuar 2013

Susi Zuuzi mudikindad

Kas teie mäletate, kes oli susi Zuuzi? Mina küll ei mäletanud (ega Nõiakivi mulle lapsena eriti meeldinud kah). Seetõttu olin veidi hämmingus, kui mu mees neid koerakarvaseid sõrmikuid kätte proovides kummalisi käeliigutusi tegema hakkas ja väitis, et ta on nüüd nagu susi Zuuzi.

Tiibeti mastifi karvaga lõngad - 60% lambavilla, 40% mastifi karva.

Poolikute sõrmedega sõrmikud ehk mudikindad - nagu neid Muhus nimetatakse - on kootud tiibeti mastifi karva sisaldavast lõngast. Oo, see tiibeti mastifi karv - see on pehme kui unelm ja niiii ilusat halli värvi! Ja kui palju karva ühelt koeralt saab! Üks inimene tõi mulle suure-suure, vist 100-liitrise prügikotiga karva. Kott oli poolenisti täis ja omanik väitis, et tegemist on ühe koera ühe aasta karvaga!

Siin fotol püüab Heikki seda Zuuzi käpaliigutust järgi teha. Kes viitsib, võib Youtube'ist kõik Nõiakivi osad üle vaadata, et näha, kuidas see täpselt käib :)

Kui mudikindad valmis said, selgus, et randmeosa sooniku alumine serv on natuke liiga pingul. Palusin abi Sokikeselt, kes, kui Muhus aastavahetusel kohtusime, lahendas probleemi elegantselt Kolumbuse muna stiilis - keeras lihtsalt sooniku kahekorra tagasi :)
Kindad kudusin varrastega 2,5 mm (soonik) ja 2,75 mm (käeosa) ning umbes selle juhendi järgi. Silmuseid lõin üles 44, lõnga kulus 70 g/ 140 m.