Pühapäev, 19. september 2010

Ajakirjad

Panen ritta suuremad ketramist ja villatöötlust käsitlevad ajakirjad.

Spin-Off. USA ajakiri, peamine teema käsitsi ketramine. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse ca 400 krooni. Ühes varasemas postituses kirjutasin, et raamatud võivad olla, aga Spin-Off peab olema. Arvan siiamaani nii.

Wild Fibers - ajakiri, kus tutvustatakse looduslike kiudude tootmist ja töötlemist kogu maailmas. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 690 krooni. Lükkasin selle tellimist tükk aega edasi, arvates, et tegemist on Spin-Off'i nö. klooniga. Kaugel sellest. Pikad ja põhjalikud lood, kirja pandud väikese huumori ja suure kaasaelamisega, avardab igati silmaringi. Võiks huvi pakkuda ka neile, kes kasutavad vabrikulõngu ega tegele (veel) ketramisega.

The Journal for Weavers, Spinners and Dyers - Briti ajakiri kangakudujatele, ketrajatele ja värvijatele. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 420 krooni. Saan seda ajakirja tasuta seoses sellega, et olen Suurbritannia kangakudujate, ketrajate ja värvijate online-gildi liige. Ise vist SpinOff'ile ja Wild Fibers'ile lisaks tellida ei raatsiks.

YarnMaker - verivärske Briti ajakiri käsitsi ketrajatele, millest ilmunud vaid üks number. Väljaandja Dorothy Lumb. Hakkab ilmuma 6 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 725 krooni. Eks näeb, mis sellest tulema hakkab, esimene number polnud üldse paha.

Reede, 3. september 2010

Kes kardab koid?

Igaüks, kes on tabanud koiaugu oma kenas kampsunis või siis katkijäratud lõngavihi, teab, milline nuhtlus koid (või õigemini nende vastsed) on. Kalletytar on päris põhjaliku kirjutise koidest jm. kahjurputukatest kirjutanud, heitke pilk peale. Ise püüan natuke spetsiifilisemalt villale keskenduda.

Koivastsed söövad nii pestud kui pesemata villa. Millegipärast on levinud arusaam, et koid ei lähe pesemata villa sisse, aga see ei ole tõsi. Lähevad küll. Olen oma silmaga oma villas näinud. Koiliblikad leiavad villa üles lõhna järgi ja pesemata vill lõhnab palju tugevamalt kui pestud vill. Lisaks pole just loogiline arvata, et koivastsed hakkasid villa sööma alles siis, kui inimesed õppisid villa pesema :)

Koiliblikad lähevad lendu eelkõige siis, kui neid segada. Seega - kui näed villa- või lõngakaste liigutades koid lendu tõusvat, siis otsi hoolega, kuna tõenäoliselt on kuskil läheduses koipesa.

Kõige targem on oma villa ja villast esemeid nii säilitada, et koid eemal püsiks. Koid ei armasta valgust, häirimist ega kuivust. Seega tasub oma varusid ikka ja jälle üle vaadata ning õhutada. Sügavkülmutamine hävitab koiliblikad ja -vastsed, kuid munad võivad -18 °C juures aastaid elus püsida. Munade valmimiseks on vaja kõrgemat temperatuuri (21 °C), seega jahedas hoidmine ei hävita mune, ent vastsed ei kooru. Hiljem lisatud: selguse mõttes lisan veel seda, et koivastsed vajavad sooja vaid koorumiseks, tegutseda saavad nad ka jahedas. Nad taluvad isegi 4 °C temperatuuri, olles siis tardunud olekus ja jätkates järamist kohe, kui temperatuur tõuseb.

Hea on hoida villa õhku läbi laskvates korralikult kinnistes kottides, nt. vanades pesupüürides. Villa sinna sulgedes pead aga olema väga kindel, et vill ei sisalda koimune. Vastasel juhul paljunevad ja toituvad koid seal kotis kenasti põlvkond põlvkonna järel, kuni kogu vill on otsas - nad ei vaja elutegevuseks päikesevalgust. See on põhjus, miks ma olen skeptiline pesemata ja koitõrjevahendiga töötlemata villa sobilikkuses isolatsioonimaterjalina - kuidas teha kindlaks, et villas pole koimune? Või et koi sinna sisse ei saa?

Villa võib säilitada ka õhukindlates plastikkottides või -anumates, aga sellisel juhul peab see olema väga-väga tihedalt pakitud. Müüakse kilekotte, mida annab tolmuimejaga vaakumisse tõmmata, kuid nende puuduseks on, et minigripp-kinnitus ei pruugi alati pidada.

Loodusvärvide kasutajatele hoiatuseks, et košenilliga värvitud vill-lõng on koivastsetele eriliseks maiuspalaks.

Kasutatud kirjandus: J. MacKenzie McCuin "The Intentional Spinner"