Neljapäev, 26. november 2009

Sinine suvi

Sel suvel sai indigoga veidi korralikumalt värvitud - nii koguste kui ka tulemuse mõttes korralikumalt. Kasutasin ajalooliselt kõige hilisemat, ent värvimise mõttes kõige kiiremat ja lihtsamat (niivõrd, kui indigovärvimine üldse saab lihtne olla) meetodit. Pigment lahustatakse sel puhul seebikivi ja/või pesusoodat kasutades ja redutseeritakse naatriumvesiniksulfiti või tiouurea dioksiidi abil. Retsepte selle kohta leiab näiteks Klemola raamatust (lk. 70), Maiwa Handprints lehelt, Earth Guild'i lehelt ja Fibrecrafts'i lehelt.

Looduslikku indigopigmenti on võimalik osta paljudest välismaistest netipoodidest. Või minu käest. Loodusliku indigo puhul varieerub pigmendisisaldus üpris suuresti ning üldiselt kajastub see ka hinnas. Ehk mida odavam, seda väiksem pigmendisisaldus ja seda vähem lõnga värvib. Minu müüdav indigo odav pole ja sellega värvib ikka päris palju lõnga. Kui palju täpselt, oleneb värvija osavusest ja sellest, kui tumedat sinist teha. Keskmiselt umbes 2 kg lõnga 10 g indigoga. Seda arvestades ei tundugi indigo hind (10 g 45.-, 50 g 200.-) enam niiväga kallis :)

Seebikivi ehk naatriumhüdroksiidi olen müügil näinud Hobipunktis, seda võib küsida ka aiapoodidest, kus mesindustarbeid müüakse. Mesinikud pidavat seda raamide puhastamiseks kasutama. Pesusoodat ehk kaltsineeritud soodat ehk naatriumkarbonaati müüvad nt. Safran ja Keemiakaubandus Maardus. Mina värvin enam-vähem Klemola õpetuse järgi ehk siis kontsentreeritud lahuse valmistan seebikiviga ja värvilahuses kasutan pH paikaajamiseks pesusoodat.

Varasemalt kasutati indigo värvimisel naatriumvesiniksulfitit. Tänapäeval on eelkõige kasutuses tiouurea dioksiid ehk Spectralite. Nimelt on naatriumvesinisulfiti säilivusaeg üpris lühike - umbes aasta. Spectralite säilib poole kauem ja seda kulub ka poole vähem. Üht saab teisega asendada ehk siis kui retseptis on kasutatud naatriumvesiniksulfitit, saab selle asemel võtta Spectralite'i - kuid kogust vähendada poole võrra. Ja vastupidi - Spectralite'i naatriumvesiniksulfitiga asendades tuleb viimast poole rohkem võtta. Mina olen endale Spectralite'i ostnud Fibrecrafts'ist.

Indikaatorpaber pH mõõtmiseks on indigovärvimisel asendamatu, mina ostsin seda Total Eesti OÜ-lt. Neid seal müügil mitut sorti - rullis, ribadena purgis või ribadena karbis. Sealt võib osta ka termomeetrit, kel see veel puudu.

Ja lõpuks üks meeleolukas värvimisaktsiooni kirjeldus Juulikeselt :)

Laupäev, 14. november 2009

Ketruspäev põllumajandusmuuseumis

Eesti Põllumajandusmuuseumis tutvustatakse 19. novembril naiste tubaste käsitööpäevade raames ketramist ja kraasimist. Lähemalt loe siit.
Täienduseks veel seda, et ka Hea Villa Selts on oma kraamiga - vokkide, kraaside, kammidega kohal.

Pühapäev, 8. november 2009

Käsikraasidega kraasimine

Veetsin kaks päeva koos teiste MTÜ Hea Villa Seltsi naistega Mardilaadal. Palju inimesi, villa, kraasimist ja ketramist - ühesõnaga väga tore oli, pikad päevad möödusid uskumatult kiiresti. Tervitusi siit kõigile tuttavatele, kes läbi astusid ja samuti meie laadanaabritele - Karula pundile, Eesti Maalamba Ühingu inimestele ning Vabaõhumuuseumi esindajatele.

Laadal sai lubatud blogisse kiiresti paar käsikraasidega kraasimise videot üles riputada. Ma olen neid kuskil kommentaariumis maininud, kuid nüüd siis eraldi postitus selle teema kohta. Mulle meeldivad väga Sue MacNiven'i põhjalikud õpetused ja selgitused kraasimise kohta. Toon allpool mõned tähtsamad punktid ka eesti keeles ära.




- Sue tutvustab kõigepealt kahte erinevat sorti käsikraase - tavalisi villakraase ja puuvillakraase. Viimastel on hambad palju pehmemad ja asetsevad tihedamalt. Neid kasutatakse väga peente kiudude nagu puuvill, siid ja kašmiir kraasimisel.

- Käsikraasidega tehtud villarulle kasutatakse pika tõmbega kraasketrusel (long draw woollen spinning). Kuidas see käib, võid vaadata selles postituses olevast 2. videost.

- Kraasimise puhul kehtib vanasõna "sitast saia ei tee". Kui vill on ebakvaliteetne ja paljude topeltlõigetega , on tulemuseks vähese vastupidavusega lõng, millest kootud esemed muutuvad kiiresti topiliseks.

- Kui villalokkide otsad on haprad ja pudedad, võiks need enne villa kraasile panemist ära tõmmata.

- Pane kraasile pigem natuke vähem kui rohkem villa.

- Väga oluline on mitte suruda kahte kraasi kõvasti kokku, vaid siluda ühe kraasiga kergelt üle teise. Ma ise olen õpetades soovitanud inimestel ette kujutada, et nad kammivad lapse juukseid :)

- Kraasid tuleb tõmmet lõpetades teineteisest nii kaugele tõmmata, et kahe kraasi vahelised villakiud täielikult eralduksid.

- Kraase tuleb üksteise suhtes hoida täiesti paralleelselt.

- Kasuta kraasimisel 2/3 pealmise kraasi pinnast. Kui kraasid vaid kraasi ülemise otsaga, koguneb vill kitsaks ribaks kokku ja lõpuks pole enam midagi rullida.

- Ei ole oluline, kummalt kraasilt kummale villa kanda. Tähtis on saada see pool villast, mis vajab veel kraasimist, kraasi ülemisse (st. mitte varrepoolsesse) ossa.

- Kui lõpus tundub, et vill on kahe eraldi kihina, tuleb mõned korrad väga kergelt kraasides villa ühelt kraasilt teisele kanda, kuni kogu vill on ühtlaselt ühel kraasil.

- Alusta rullimist kraasitud villakihi paksemast osast. Ära vajuta rulli väga kompaktseks, see peab jääma kenasti õhuline.