Värvid Eesti rahvakultuuris - loeng

Reedel, 20. märtsil toimub Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldatav loeng "Värvid Eesti rahvakultuuris". Algab 17.30, loengu pikkus 2 tundi (mõeldud vist akadeemilist tundi 45 min., sest toimumise aeg 17.30-19.00). Toimumise koht Tallinna Rahvaülikool. Lektoriks Virve Tuubel.

Sisututvustus:

"Loengus räägitakse eestlaste värvimaailmast, värvisõnadest ning taimedega värvimisest. Saab teada, millal ja kuidas on rõivaid värvima hakatud. Lisaks loengule saab kaunistatakse rahvuslike ornamentidega üht kaasavõetud eset savist märgitemplitega. Vajalikud värvid ja templid on kursuse hinna sees.

Virve Tuubel on Eesti Rahva Muuseumis töötanud ligi 30 aastat. Igapäevaselt tegeleb muuseumiõppega ja pikaajaliselt uurinud naiste käsitööd ning pidanud selleteemalisi loenguid."

Hiljem: kahjuks jääb kursus sel kevadel ära, sest huvilisi oli liiga vähe. Kuid teemat on kavas uuesti käsitleda, jälgige reklaami Tallinna Rahvaülikooli kodulehel alates mai teisest nädalast.

Mitte ainult algajatele

Abby Franquemont on üles pannud kaks uut videot kedervarrega ketramise kohta. Peamiselt küll algajatele mõeldud, kuid ka asjaga tegelenud inimesed võivad sealt enda jaoks paar uut nippi-teadmist leida.

Muuseas, sügisel on ilmumas Abby raamat "Respect the Spindle: Spin Infinite Yarns With One Amazing Tool". Pole mingit kahtlustki, et see saab respektaabli koha minu raamaturiiulis.

Pitsilõng

Haapsalu sall on kuum ja aina kuumemaks läheb. Seda suuresti tänu ameeriklanna Nancy Bushi hiljuti ilmunud raamatule "Knitted Lace of Estonia". Raamatu fotod on ime-imeilusad ja inspireerivad. Ning juhendid põhjalikud, nii et isegi mina saan aru, kuidas vaja teha. Oligi olemas ideaalne põhjus hakata pitsilõnga ketrama.

Lõng on vokiga kedratud ja korrutatud, materjaliks tööstuslikult kammitud Bluefaced Leicesteri top (mõtisklen, kas "kammlint" oleks eesti keeles selle jaoks hea sõna). Sellest on peenikest ja ühtlast lõnga lihtne kedrata. Enne ketramist võib lindi jagada pikkupidi osadeks, peene lõnga puhul näiteks kaheksaks. Kammlindi puhul on ühes suunas heietamine lihtsam kui teises suunas. Seega, kui ühest otsast vill ei libise, proovi lindi teisest otsast kedrata. Pilvelambad pakuvad ettetellimisel päris suurt valikut erinevate villade jm. kiudude kammlinte, hinnad pole ka laita (muidugi, kui jõuate lehekülje alumise osani ja kašmiiri-siidisegudeni, võtab juba natuke mõtlikuks...).

Päris rahule ma nende esimeste vihtidega ei jäänud, aga algus on tehtud ja tean, mida pean uurima ja mõtlema, et paremini teha. Proovisin kedervarrega ka, tuli ilusti, ainult kergemat kedervart oleks vaja.

Proovilapp, vardad 3 mm

Pärast seda, kui olin suure hurraaga ühe (lihtsa mustriga, nupuvaba, eraldikootud-pitsi-vaba) salli kallale asunud, avastasin ruttu, et see projekt käib esialgu mul üle pea. Kudumine käis rütmis üks rida kududa, kaks rida harutada. Ja kui natuke pusinud olin, siis kaks rida kududa, pool rida harutada. Kui noorem poiss mulle kudumise ajal otsa hüppas ja ühe (roosipuust, nuuks!) varda murdis, võtsin seda kui saatuse märki ning panin selle salli esialgu kõrvale. Otsustasin kududa ühe lihtsama ja väiksema pitsmustriga salli, kuid ka sellega läheb aga. Teie aga imetlege seniks Freddy ja Tiina Haapsalu salle, näiteks.

Varred ja vokid

Kust siis Eestis endale ketramisvarustust leida? Ütlen kohe ära, et minu teadmised on pigem piiratud, seega on paremini informeeritud inimeste kommentaarid oodatud. Kindlasti võib reklaami teha, kui head kedervarremeistrit oskate nimetada. Oleks loogiline, et kedervarsi oleks lõnga- ja käsitööpoodidest saada, kuid ega vist pole küll...

Kedervarred.
Minul on kedervarsi kahest allikast. Oma esimese ostsin Lahemaalamba lehelt, aga nagu varemgi mainitud, siis kasutan seda vaid korrutamiseks. 100 g on liig mis liig. Algaja kedervarre kaal võiks jääda 50-70 g vahele - see on parajalt raske, et kenasti keerleks, aga pole nii raske, et pidevalt lõnga katki tõmbaks ja maha kukuks. Minule meeldib juba kergem, 30 g raskune kedervars. Õige kaal ja tasakaal ongi kedervarre juures kõige tähtsamad. Hästi tasakaalustatud kedervars keerleb ühtlaselt ega kipu loperdama.

Ketran aga kedervartega (fotol), mis pärit Hiiumaalt meister Markolt. Olen väga rahul ja julgen soovitada.

Vokid.
Vana voki ostmine on risky business. Kui sa 100% ei tea, et tegemist on töökorras vokiga, siis mina raha välja ei käiks. Isegi kui kõik osad on olemas, võib ratas veidi viltu olla ja pidevalt nööri maha visata. Pigem otsiksin tutvuskonnast kedagi, kellelt vokki laenata saaks. Vanaema vokke seisab paljudel kasutamata.

Uusi vokke müüvad Eestis juba nimetatud Lahemaalammas (esindavad Ashfordi) ja Jaani talu (Loueti vokid jm. tarvikud, kontakt: julikaroos (at) hotmail.com).

Ja siis on veel internet! SpinOffis oli hiljuti suur tänapäevaste vokkide ülevaade, panen siia ka vokifirmade lingid ja päritolumaa. Mõned neist on juba ühes eelnevas postituses mainitud.
Ashford (Uus-Meremaa)
Babe (USA)
Baynes (Uus-Meremaa)
Columbine (USA) - päris põnev, heitke pilk peale!
Journey Wheel (USA)
Kromski (Poola)
Lendrum (Kanada)
Louet (Holland)
Majacraft (Uus-Meremaa)
Merlin Tree (USA) - samuti tore, voki nimeks on "Hääletaja" (The Hitchhiker)
Montana Looms (USA) - koduleht ei tööta
Pocket Wheel (USA) - mul on mingi kiiks vist väikeste vokkide osas, see on ka väga armas :)
Schacht (USA) - väike vokk on sama nunnu kui ta nimigi ("Lepatriinu" - The Ladybug), Schacht Matchless'i kutsutakse vokkide Cadillac'iks
Spinolution (USA)

Kõige odavamalt saab kätte ühe tallalauaga Babe Pinkie (ca 165 dollarit) ja kalleim on kahe tallalauaga Schacht-Reeves 30'' Saxony (alates 1335 dollarist).

Paraja hulga USA jm. maailma voki- ja kedervarretegijaid, ketramistarvikuid müüvaid internetipoode ja lambafarmide kontakte leiab ka siit lehelt.

Antud foto näitab ilmekalt, miks ma vajasin tugevasse kasti suletavat vokki ja miks ma ketran (reeglina) vaid öösiti, kui lapsed magavad...