Eelmises, nukujuustest rääkinud postituses kirjutasin, et ketrasin selle lõnga kammitud villast, kasutades kammketrust. Sellisel teel saadud lõnga nimetatakse kammlõngaks. Ingliskeelne termin on worsted yarn. Kusjuures üpris pikalt ma ei teadnud, kust selline nimetus tulnud on (kui päris aus olla, siis eriti pead ka ei murdnud :)). Sõber Julika vihjel vaatasin Wikipediast järele, et sõna "worsted" on tuletatud Inglismaal Norfolkis asuvast Worstead'i küla nimest, mis keskajal oli tähtsaks tekstiilitööstuse keskuseks.
Villa kammimine eraldab villast kõik nõrgad ja lühikesed kiud ning kammimise järgselt paigutuvad kiud üksteise suhtes paralleelselt. Enamik tööstuslikult ettevalmistatud villast, mis tänapäeva ketrajale kättesaadav on, on kammitud. Nii käsitsi kui ka tööstuslikult kammitud villalindi puhul kasutatakse inglise keeles mõistet top. Ma püüan vältida selle mõiste kasutamist eesti keeles (nt. "soome maalamba top"), kuna eesti keeles on olemas ilus sõna "kammlint".
Hetk kammketrusest. Heie on tõmmatud, järgneb eesmise käe libistamine tahapoole ja keeru juhtimine heidesse.
Kamm- ehk lühikese tõmbega ketruse kõige iseloomulikumaks jooneks on, et keerdu ei lasta voki pool asuvast käest tahapoole, st. ideaalis ei ole ühelgi ketramise hetkel kahe käe vahel keerdu (loomulikult võib kammlõnga kedrata ka kedervarrega, a las see praegu jääda). Eesmist (vokipoolset) kätt voki poole liigutades tõmmatakse villast heie, seejärel juhitakse keerd eesmist kätt tahapoole libistades heide sisse. Hetkel, kui keerd heidesse siseneb, on villakiud sirged, pinge all ja üksteise suhtes paralleelsed. Selline ketrus annab lõnga, mis on tihe, läikiv, kaunilt langev ja tugev. Videot kammketrusest (esimene video, worsted spinning) võib vaadata sellest postitusest.Nii. Kell on 6.40. Aeg kohvipott tulele panna :) Kena ketramist kõigile!