Ajakirjad

Panen ritta suuremad ketramist ja villatöötlust käsitlevad ajakirjad.

Spin-Off. USA ajakiri, peamine teema käsitsi ketramine. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse ca 400 krooni. Ühes varasemas postituses kirjutasin, et raamatud võivad olla, aga Spin-Off peab olema. Arvan siiamaani nii.

Wild Fibers - ajakiri, kus tutvustatakse looduslike kiudude tootmist ja töötlemist kogu maailmas. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 690 krooni. Lükkasin selle tellimist tükk aega edasi, arvates, et tegemist on Spin-Off'i nö. klooniga. Kaugel sellest. Pikad ja põhjalikud lood, kirja pandud väikese huumori ja suure kaasaelamisega, avardab igati silmaringi. Võiks huvi pakkuda ka neile, kes kasutavad vabrikulõngu ega tegele (veel) ketramisega.

The Journal for Weavers, Spinners and Dyers - Briti ajakiri kangakudujatele, ketrajatele ja värvijatele. Ilmub 4 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 420 krooni. Saan seda ajakirja tasuta seoses sellega, et olen Suurbritannia kangakudujate, ketrajate ja värvijate online-gildi liige. Ise vist SpinOff'ile ja Wild Fibers'ile lisaks tellida ei raatsiks.

YarnMaker - verivärske Briti ajakiri käsitsi ketrajatele, millest ilmunud vaid üks number. Väljaandja Dorothy Lumb. Hakkab ilmuma 6 korda aastas, aastatellimus Eestisse maksab ca 725 krooni. Eks näeb, mis sellest tulema hakkab, esimene number polnud üldse paha.

Kes kardab koid?

Igaüks, kes on tabanud koiaugu oma kenas kampsunis või siis katkijäratud lõngavihi, teab, milline nuhtlus koid (või õigemini nende vastsed) on. Kalletytar on päris põhjaliku kirjutise koidest jm. kahjurputukatest kirjutanud, heitke pilk peale. Ise püüan natuke spetsiifilisemalt villale keskenduda.

Koivastsed söövad nii pestud kui pesemata villa. Millegipärast on levinud arusaam, et koid ei lähe pesemata villa sisse, aga see ei ole tõsi. Lähevad küll. Olen oma silmaga oma villas näinud. Koiliblikad leiavad villa üles lõhna järgi ja pesemata vill lõhnab palju tugevamalt kui pestud vill. Lisaks pole just loogiline arvata, et koivastsed hakkasid villa sööma alles siis, kui inimesed õppisid villa pesema :)

Koiliblikad lähevad lendu eelkõige siis, kui neid segada. Seega - kui näed villa- või lõngakaste liigutades koid lendu tõusvat, siis otsi hoolega, kuna tõenäoliselt on kuskil läheduses koipesa.

Kõige targem on oma villa ja villast esemeid nii säilitada, et koid eemal püsiks. Koid ei armasta valgust, häirimist ega kuivust. Seega tasub oma varusid ikka ja jälle üle vaadata ning õhutada. Sügavkülmutamine hävitab koiliblikad ja -vastsed, kuid munad võivad -18 °C juures aastaid elus püsida. Munade valmimiseks on vaja kõrgemat temperatuuri (21 °C), seega jahedas hoidmine ei hävita mune, ent vastsed ei kooru. Hiljem lisatud: selguse mõttes lisan veel seda, et koivastsed vajavad sooja vaid koorumiseks, tegutseda saavad nad ka jahedas. Nad taluvad isegi 4 °C temperatuuri, olles siis tardunud olekus ja jätkates järamist kohe, kui temperatuur tõuseb.

Hea on hoida villa õhku läbi laskvates korralikult kinnistes kottides, nt. vanades pesupüürides. Villa sinna sulgedes pead aga olema väga kindel, et vill ei sisalda koimune. Vastasel juhul paljunevad ja toituvad koid seal kotis kenasti põlvkond põlvkonna järel, kuni kogu vill on otsas - nad ei vaja elutegevuseks päikesevalgust. See on põhjus, miks ma olen skeptiline pesemata ja koitõrjevahendiga töötlemata villa sobilikkuses isolatsioonimaterjalina - kuidas teha kindlaks, et villas pole koimune? Või et koi sinna sisse ei saa?

Villa võib säilitada ka õhukindlates plastikkottides või -anumates, aga sellisel juhul peab see olema väga-väga tihedalt pakitud. Müüakse kilekotte, mida annab tolmuimejaga vaakumisse tõmmata, kuid nende puuduseks on, et minigripp-kinnitus ei pruugi alati pidada.

Loodusvärvide kasutajatele hoiatuseks, et košenilliga värvitud vill-lõng on koivastsetele eriliseks maiuspalaks.

Kasutatud kirjandus: J. MacKenzie McCuin "The Intentional Spinner"

Lihtsalt hea

"In my post-apocalyptic world, unlike that of The Matrix, people will own crochet hooks and be able to fix the dropped stitches running in their ill-fitting raglan sweaters." Abby Franquemont

Artiklid "Käsitöös"

Ajakirjas "Käsitöö" hakkas ilmuma minu ja Julika artiklitesari "Villast lõngani". Esimene jutt oli suvenumbris - villalammaste kasvatamisest ja villa pesemisest. Sügisnumbri artikkel räägib kraasimisest. Teema väga põhjalikuks käsitlemiseks ajakirjas kahjuks ruumi ei jätku, kuid loodame, et midagi uut ja huvitavat meie lugudest leiate.

Kes "Käsitööst" villapesust luges, märkas ehk, et seal antud juhised - või õigemini vee- ja pesuvahendi kogused - on teistsugused kui need, mis kunagi siin blogis kirja panin. Olen vaikselt katsetades leidnud, et võttes 100 g villa kohta 10 l vett ja 1-3 tl. (enamasti võtan 3 tl.) Sodasani nõudepesuvahendit, saan piisavalt hea tulemuse. Samuti ei mässa ma enam vihmavee soojendamisega, kasutan vihmavett vaid villa leotamisel.

pesemata vill / pestud vill

Hea Villa Selts

Hea Villa Seltsi tegemistel saab nüüd silma peal hoida Facebook'i abil. Andke teada, kui meeldib ;)

Antarktikasse!

Ei, mina ei lähe. Küll aga ühed tuttavad rootslased ja koos nendega minu kedratud koerakarvalõngast sokid. Nimelt käisid Lennart ja Anna mõni aeg tagasi Eestis. Anna mainis, et vaja villaseid sokke Antarktikareisiks. Misjärel mina kiitsin koerakarvaga lõnga häid omadusi ja lõppeski kõik sellega, et hakkasin sokkideks lõnga ketrama.

Tegin kaks erinevat lõnga. Tumedam on karmimast eesti maalamba villast ja tugevama keeruga, et sokk hästi vastu peaks. Heledam lõng sisaldab soome maalamba villa, sellest said pehmed ja soojad sokid, mis ehk kuluvad kiiremini, ent on ekstramõnusad. Mõlemas lõngas on ca 40 % koerakarva, mille annetas Jesperi kamraad njuufa Bosse. Lambavilla ja koerakarva kraasisin segi trummelkraasiga, lõngad ketrasin ja korrutasin vokiga.

Inimesed ikka kirjutavad aeg-ajalt ja küsivad, kas minult koerakarvast lõnga ketramist tellida saab. Saab küll. Iga lõnga saab kedrata just sellise, nagu soovi on - kas vastupidava sokkideks või pehme ja sooja mütsiks-kinnasteks või hoopis tupsulise-nupsulise efektlõngaks.

Ketramine vanal Inglismaal

Natuke teadusuudiseid. Hertfordshire Ülikooli ajalooprofessor John Styles sai 823 150 euro suuruse grandi, et läbi viia viieaastane projekt "Ketramine vokiajastul, 1400-1800" (Spinning in the Era of the Spinning Wheel, 1400-1800). Nimelt oli Inglismaa juba enne tööstusrevolutsiooni saanud üheks maailma rikkaimaks riigiks ning tekstiilitööstus oli Inglismaa rikkuse peamisi alustalasid. See majandusharu toetus suuresti käsitsi ketramisele ja käsitsi kedratava lõnga kõrgele kvaliteedile. Antud projekti raames uuritaksegi just käsitsi ketramist Inglismaal 1400-1800. a. Rohkem infot siin. Loodetavasti antakse tehtud töö põhjal mõni huvitav raamat välja.