Rahvarõivad vs poekaup - loeng Pärnu Muuseumis

Neljapäeval, 24. jaanuaril algusega kell 17 toimub Pärnu Muuseumis põnev loeng teemal "Rahvarõivad versus poekaup. Üleminek rahvarõivaste kasutamiselt valmisriietele 19. sajandil". Lektor Ülli Kont. Loe lähemalt muuseumi kodulehelt.

Miks mulgimaa mees vanaema voki ära lõhkus?

Ajastutruu lustakas jutuke 1963. aasta 1. juuni Rahva Häälest. 

"Üks vabariigi Kaubandusministeeriumi vastutav töötaja (oli vist osakonnajuhataja, nagu olekust ära paistis) juhtus nägema mulgimaa pealinnast läbi sõites väga imevärki masinat tänaval liikumas. Oli nagu jalgratas ega olnud ka. Ministeeriumi vastutav töötaja pidas selle naljaka riistapuu kesklinnas kinni ja hakkas tolle omanikuga juttu puhuma.
"Mis riistapuu see teil selline on, mitmendast sajandist õige?"
"Too oli kunagi jalgratas," osutas mulgimaa mees imevärki riistapuule, "aga nüüd on midagi ratta ja voki vahepealset."
"Kust te sellise agregaadi välja koukisite?" uudishimutses kõrge külaline edasi.
"Tjaa, olete kuulnud ju vanasõna: häda ajab härja kaevu. Nii juhtus minugagi. Rattal läksid kodarad katki. Käisin poest küsimas. Sealt öeldi: "Pole me neid müünud enam kahel viimasel aastal." Ega midagi, tõin toalakast vanaema voki, võtsin ratta ja panin sellele riistapuule alla. Sadula vedrud läksid katki, meie "Dünamos" pole neid saada. Nüüd sõidan rattal püstijalu, sadulata. Poisikesed sõidavad ka niimoodi."
Ütles. Andis pedaalidele valu ja kadus ägisedes, kolisedes ja vingerdades nurga taha. Ainult et sinist suitsu ei ajanud välja.
Jäi Eesti NSV Kaubandusministeeriumi vastutav asjamees ammuli sui seda agregaati tagant vahtima. Ja siis tal turgatas meelde, et jalgrataste tagavaraosasid pole ju ka teises mulgimaa linnades saada. Lõi endale vastu rindu ja tõotas samas, tänavakividel: "Nüüd lähen koju ja ajan selle väikese asja joonde."
Kas ta peab sõna?"
L. NIILUS

Tänusõnad muhukadrile, kelle kodus aastavahetusel Rahva Häält lugeda sai.

Susi Zuuzi mudikindad

Kas teie mäletate, kes oli susi Zuuzi? Mina küll ei mäletanud (ega Nõiakivi mulle lapsena eriti meeldinud kah). Seetõttu olin veidi hämmingus, kui mu mees neid koerakarvaseid sõrmikuid kätte proovides kummalisi käeliigutusi tegema hakkas ja väitis, et ta on nüüd nagu susi Zuuzi.

Tiibeti mastifi karvaga lõngad - 60% lambavilla, 40% mastifi karva.

Poolikute sõrmedega sõrmikud ehk mudikindad - nagu neid Muhus nimetatakse - on kootud tiibeti mastifi karva sisaldavast lõngast. Oo, see tiibeti mastifi karv - see on pehme kui unelm ja niiii ilusat halli värvi! Ja kui palju karva ühelt koeralt saab! Üks inimene tõi mulle suure-suure, vist 100-liitrise prügikotiga karva. Kott oli poolenisti täis ja omanik väitis, et tegemist on ühe koera ühe aasta karvaga!

Siin fotol püüab Heikki seda Zuuzi käpaliigutust järgi teha. Kes viitsib, võib Youtube'ist kõik Nõiakivi osad üle vaadata, et näha, kuidas see täpselt käib :)

Kui mudikindad valmis said, selgus, et randmeosa sooniku alumine serv on natuke liiga pingul. Palusin abi Sokikeselt, kes, kui Muhus aastavahetusel kohtusime, lahendas probleemi elegantselt Kolumbuse muna stiilis - keeras lihtsalt sooniku kahekorra tagasi :)
Kindad kudusin varrastega 2,5 mm (soonik) ja 2,75 mm (käeosa) ning umbes selle juhendi järgi. Silmuseid lõin üles 44, lõnga kulus 70 g/ 140 m.

Kaua tehtud, kaunikesed

Olen avastanud huvitava tõsiasja - kui istuda maha ja kududa-kududa-kududa, saavad asjad lõpuks valmis ka :) Võtke või need sokid, mille tegemist alustasin millalgi kevadel. Nüüd jõulude ajal kudusin-kudusin-kudusin ja valmis nad said!

Selliste sokkide kudumise isu tuli peale seda, kui olin teinud sarnased sokid mehele. Lisaks olin värvinud ühe ilusa rõõsakirju lõnga košenilli ja kaselehtedega, mis mulle kangesti meeldima hakkas ja mida kuskile endale mõeldud kudumisse sokutada tahtsin. Lillemustri sääreosal võtsin Tõstamaa käsitöötoas "Meite Muhu mustrite" raamatust (mille iga normaalne inimene on juba ammu koju ostnud...).

Hall lõng on vabrikus kedratud 8/3 maalamba lõng, roosa ja kollane loodusvärvitud 8/2 lõngad (roosa košenill + kaselehed, kollane rabarbririsoomiga külmvärvitud). Vardad 2 mm, silmuseid oli ühel vardal 17. Sokiotsad kahandasin anatoomiliselt sobivalt, st et mõlemal jalal on oma sokk!

Koerakarvaga lõngad ja kätised jõulumüüki

Homsest alates on Tõstamaa Raamatukogus käsitöö jõulumüük, mis kestab 22. detsembrini. Minult läksid sinna mõned koerakarvaga lõngad ja kätised. Lõngakerad said mõnusad pesad kohalike keraamikute valmistatud spetsiaalsete lõngakausside sees. Minge kaema!

Kes Tõstamaale ei satu, võib koerakarvaga lõngu leida Maarja-Magdaleena Gildi poest :)

 Ühest vihist e. 30 g lõngast kootud kätised (60% villa, 40% tiibeti mastifi karva)

Täidega tuunitud pitsisall

Nagu iga tubli eesti naine*, on minu emagi endale haapsalu salli kudunud. Ent kuna ühekordne maavillane lõng, millest sall kootud sai, oli ajapikku kollaka tooni võtnud, palus ema mul sall üle värvida. Teadsin, et košenillitäide ergas fuksia sobib talle kui valatud, mistõttu ei pidanud värvivaliku üle pikalt juurdlema.

Ma polnud varem tervet riideeset korraga värvinud, aga ühekordsest lõngast sall oli nii õhuline ja kerge, et värvi ühtluse pärast ei pidanud ma muretsema. Vett võtsin nii peitsimisel kui värvimisel igaks juhuks umbes 2 x rohkem kui lõnga värvides ehk 8 l 100 g kohta. Olin väga ettevaatlik, et salli mitte ära vanutada, mistõttu hoidsin igasuguse liigutamise miinimumini.

Kaalusin salli ära ning peitsisin 10% maarjajää ja 5% viinakiviga. Värvitäisid võtsin 8%, värvivee valmistasin vastavalt Leena Riihelä retseptile. Kauni lõpptulemuse saavutasin Meelilt laenatud salliraamiga (aitäh!!). Lõunaameerikalik toon sobis põhjamaisele pitsile üllatavalt hästi :)

*Mina pole kaugeltki nii tubli.

Mees sai mütsi

Talv on (loodetavasti) tulemas ja mehele oli mütsi vaja. Võtsin päevakese vabaks ning ketrasin selleks lõnga. Kuna alati on eesmärgiks villahunnikute vähendamine, sorisin kappides ja kastides ning leidsin väikese tutsu juba ammu seisma jäänud 50% helehalli meriinot ja 50% jaki aluskarva sisaldava kammlindi. Kunagi proovisin seda kedrata, aga jätsin peale vähest katsetamist ja rohket vandumist pooleli, sest kiudude pikkus oli liialt erinev (jakikiud oli lühike ja meriino pikk). See tegi ketramise väga-väga ebamugavaks.

Nüüd lisasin meriino-jaki segule veel tumepruuni šetlandi lamba villa ja kraasisin kõik trummelkraasil segi, vahekorras 70% šetlandi ja 30% meriinot/jakki. Trummelkraasimine jaotas lühikese jakikiu ühtlaselt laiali ning tulemus oli üllatavalt mõnusasti kedratav. Jätsin tuleviku jaoks meelde, et ülekraasimine muudab kammlindis vähesegunenud kiudude ketramise palju kergemaks.

Ketrasin pika tõmbega kohevad ühekordsed ja korrutasin kolmekordseks, 100 g lõnga pikkuseks tuli 170 m. Hall meriino jättis lõnga sisse toredad träpsud.

Kudumise usaldasin profile ehk Meelile, kes huvitava disaini välja pakkus - Stephen Westi Windschief'i. Oma pojale tegi ta samasuguse, mõlemad mütsid on mu meelest väga vahvad. Minu lõnga kulus mütsile 75 g.