Värvid Eesti rahvakultuuris - loeng

Reedel, 20. märtsil toimub Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldatav loeng "Värvid Eesti rahvakultuuris". Algab 17.30, loengu pikkus 2 tundi (mõeldud vist akadeemilist tundi 45 min., sest toimumise aeg 17.30-19.00). Toimumise koht Tallinna Rahvaülikool. Lektoriks Virve Tuubel.

Sisututvustus:

"Loengus räägitakse eestlaste värvimaailmast, värvisõnadest ning taimedega värvimisest. Saab teada, millal ja kuidas on rõivaid värvima hakatud. Lisaks loengule saab kaunistatakse rahvuslike ornamentidega üht kaasavõetud eset savist märgitemplitega. Vajalikud värvid ja templid on kursuse hinna sees.

Virve Tuubel on Eesti Rahva Muuseumis töötanud ligi 30 aastat. Igapäevaselt tegeleb muuseumiõppega ja pikaajaliselt uurinud naiste käsitööd ning pidanud selleteemalisi loenguid."

Hiljem: kahjuks jääb kursus sel kevadel ära, sest huvilisi oli liiga vähe. Kuid teemat on kavas uuesti käsitleda, jälgige reklaami Tallinna Rahvaülikooli kodulehel alates mai teisest nädalast.

Mitte ainult algajatele

Abby Franquemont on üles pannud kaks uut videot kedervarrega ketramise kohta. Peamiselt küll algajatele mõeldud, kuid ka asjaga tegelenud inimesed võivad sealt enda jaoks paar uut nippi-teadmist leida.

Muuseas, sügisel on ilmumas Abby raamat "Respect the Spindle: Spin Infinite Yarns With One Amazing Tool". Pole mingit kahtlustki, et see saab respektaabli koha minu raamaturiiulis.

Pitsilõng

Haapsalu sall on kuum ja aina kuumemaks läheb. Seda suuresti tänu ameeriklanna Nancy Bushi hiljuti ilmunud raamatule "Knitted Lace of Estonia". Raamatu fotod on ime-imeilusad ja inspireerivad. Ning juhendid põhjalikud, nii et isegi mina saan aru, kuidas vaja teha. Oligi olemas ideaalne põhjus hakata pitsilõnga ketrama.

Lõng on vokiga kedratud ja korrutatud, materjaliks tööstuslikult kammitud Bluefaced Leicesteri top (mõtisklen, kas "kammlint" oleks eesti keeles selle jaoks hea sõna). Sellest on peenikest ja ühtlast lõnga lihtne kedrata. Enne ketramist võib lindi jagada pikkupidi osadeks, peene lõnga puhul näiteks kaheksaks. Kammlindi puhul on ühes suunas heietamine lihtsam kui teises suunas. Seega, kui ühest otsast vill ei libise, proovi lindi teisest otsast kedrata. Pilvelambad pakuvad ettetellimisel päris suurt valikut erinevate villade jm. kiudude kammlinte, hinnad pole ka laita (muidugi, kui jõuate lehekülje alumise osani ja kašmiiri-siidisegudeni, võtab juba natuke mõtlikuks...).

Päris rahule ma nende esimeste vihtidega ei jäänud, aga algus on tehtud ja tean, mida pean uurima ja mõtlema, et paremini teha. Proovisin kedervarrega ka, tuli ilusti, ainult kergemat kedervart oleks vaja.

Proovilapp, vardad 3 mm

Pärast seda, kui olin suure hurraaga ühe (lihtsa mustriga, nupuvaba, eraldikootud-pitsi-vaba) salli kallale asunud, avastasin ruttu, et see projekt käib esialgu mul üle pea. Kudumine käis rütmis üks rida kududa, kaks rida harutada. Ja kui natuke pusinud olin, siis kaks rida kududa, pool rida harutada. Kui noorem poiss mulle kudumise ajal otsa hüppas ja ühe (roosipuust, nuuks!) varda murdis, võtsin seda kui saatuse märki ning panin selle salli esialgu kõrvale. Otsustasin kududa ühe lihtsama ja väiksema pitsmustriga salli, kuid ka sellega läheb aga. Teie aga imetlege seniks Freddy ja Tiina Haapsalu salle, näiteks.

Varred ja vokid

Kust siis Eestis endale ketramisvarustust leida? Ütlen kohe ära, et minu teadmised on pigem piiratud, seega on paremini informeeritud inimeste kommentaarid oodatud. Kindlasti võib reklaami teha, kui head kedervarremeistrit oskate nimetada. Oleks loogiline, et kedervarsi oleks lõnga- ja käsitööpoodidest saada, kuid ega vist pole küll...

Kedervarred.
Minul on kedervarsi kahest allikast. Oma esimese ostsin Lahemaalamba lehelt, aga nagu varemgi mainitud, siis kasutan seda vaid korrutamiseks. 100 g on liig mis liig. Algaja kedervarre kaal võiks jääda 50-70 g vahele - see on parajalt raske, et kenasti keerleks, aga pole nii raske, et pidevalt lõnga katki tõmbaks ja maha kukuks. Minule meeldib juba kergem, 30 g raskune kedervars. Õige kaal ja tasakaal ongi kedervarre juures kõige tähtsamad. Hästi tasakaalustatud kedervars keerleb ühtlaselt ega kipu loperdama.

Ketran aga kedervartega (fotol), mis pärit Hiiumaalt meister Markolt. Olen väga rahul ja julgen soovitada.

Vokid.
Vana voki ostmine on risky business. Kui sa 100% ei tea, et tegemist on töökorras vokiga, siis mina raha välja ei käiks. Isegi kui kõik osad on olemas, võib ratas veidi viltu olla ja pidevalt nööri maha visata. Pigem otsiksin tutvuskonnast kedagi, kellelt vokki laenata saaks. Vanaema vokke seisab paljudel kasutamata.

Uusi vokke müüvad Eestis juba nimetatud Lahemaalammas (esindavad Ashfordi) ja Jaani talu (Loueti vokid jm. tarvikud, kontakt: julikaroos (at) hotmail.com).

Ja siis on veel internet! SpinOffis oli hiljuti suur tänapäevaste vokkide ülevaade, panen siia ka vokifirmade lingid ja päritolumaa. Mõned neist on juba ühes eelnevas postituses mainitud.
Ashford (Uus-Meremaa)
Babe (USA)
Baynes (Uus-Meremaa)
Columbine (USA) - päris põnev, heitke pilk peale!
Journey Wheel (USA)
Kromski (Poola)
Lendrum (Kanada)
Louet (Holland)
Majacraft (Uus-Meremaa)
Merlin Tree (USA) - samuti tore, voki nimeks on "Hääletaja" (The Hitchhiker)
Montana Looms (USA) - koduleht ei tööta
Pocket Wheel (USA) - mul on mingi kiiks vist väikeste vokkide osas, see on ka väga armas :)
Schacht (USA) - väike vokk on sama nunnu kui ta nimigi ("Lepatriinu" - The Ladybug), Schacht Matchless'i kutsutakse vokkide Cadillac'iks
Spinolution (USA)

Kõige odavamalt saab kätte ühe tallalauaga Babe Pinkie (ca 165 dollarit) ja kalleim on kahe tallalauaga Schacht-Reeves 30'' Saxony (alates 1335 dollarist).

Paraja hulga USA jm. maailma voki- ja kedervarretegijaid, ketramistarvikuid müüvaid internetipoode ja lambafarmide kontakte leiab ka siit lehelt.

Antud foto näitab ilmekalt, miks ma vajasin tugevasse kasti suletavat vokki ja miks ma ketran (reeglina) vaid öösiti, kui lapsed magavad...

Tuumatalvekäpikud

Need käpikud on Tõsised Tegijad - voodriga. Samas oli neid nii lihtne kududa, et isegi mina sain hakkama :P

Õpetus oli suvises Spin Off'is (Theresa's lined mittens). Vaja oli kedrata kahte sorti lõnga. Kinda välimise osa jaoks veidi jämedamat ja laugema keeruga, et annaks tiheda ja soojustava koe. Voodri jaoks veidi peenemat, pehmemast villast ja tihedama keeruga, et vastu nahka mõnusalt sile ja pehme tunduks. Nii pealmise osa kui ka voodri sai kududa samade varrastega (mina kudusin 2,5 mm varrastega). Tänu sellele, et voodrilõng oli peenem, tuli voodriosa veidi väiksem ning mahtus ideaalselt pealmise kinda sisse.

Pealmise osa lõng on kedratud Kihnu maalamba tallevillast, sisemine Soome maalamba villast. Ma tegelikult ei kedranud ekstra selle projekti jaoks, juhtusid lihtsalt sobilikud lõngad olemas olema, millele rakendust otsisin. Pruun lõng on kedratud ja korrutatud vokil. Voodrilõng kedratud ja korrutatud kedervarrel - juba ammu, eelmisel suvel (mis seletab ka selle suuremat ebaühtlust, ketramisoskused arenevad kiiresti...).

Kõigepealt kudusin välimise kinda. Seejärel pöörasin soonikuosa tagasi, korjasin kinda sisemiselt küljelt silmad teise lõngaga üles ja kudusin voodri. Nii voodri labakäeosa kui ka pöidlaosa kudusin paar rida vähem.

Nüüd mõtlen, et pean endale ka tegema. Koerakarvalõngaga. Sest ma olen külmavares.

Mis halvasti, see uuesti

Mõnikord juhtub, et korrutamine ei tule nii hästi välja, kui tahaks. Korrutamise ajal ehk isegi paistab paras hulk keerdu olevat, aga pärast lõnga vihiks kerimist ja pesu tundub seda liiga vähe - lõng on "lörts". Või hoopis liiga palju - lõng on kõva ja üleliia keerdus. Julika kirjutas eelmise postituse kommentaariumis, et ta sai oma koerakarvalõngad paremaks, kui lasi keerdu vähemaks. See tuletas mulle meelde, et mul tuli just vastupidist teha - peale pesu oli keerdu liiga vähe, seega korrutasin natuke juurde.

Seega saab nihu läinud korrutamist parandada sellega, et lõng uuesti üle korrutada. Kui vaja tihedamat keerdu, siis seod lõngaotsa kedervarre või pooli külge ja keerutad uuesti samas suunas, mis esimesel korral (ehk siis vastupäeva, kui ühekordsed on päripäeva kedratud). Ja kui tahad keerdu vähemaks saada, keerutad lõnga samas suunas, mis ühekordseid ketrasid (reeglina päripäeva). Toimib ühtmoodi hästi nii voki kui ka kedervarrega.

Kui ketrad ühekordseid, millest plaanid teha kahekordset lõnga, siis on ketramise ajal vaja neile anda veidikene rohkem keerdu, kui ehk vajalikuks pead, kuna korrutamine võtab seda vähemaks.

Pesemata või rohkelt lanoliini sisaldavat villa kedrates peab arvestama sellega, et pärast pesed lõnga pealmisesse ossa jääva lanoliini välja ja keerd väheneb. Sellisel juhul tasub nii ühekordseid kedrates kui ka korrutades natukene tihedamalt keerdu anda.

Koerakarva ketramine

Jesper - karvane koer

Koerakarva ketramisest hakkas mingi hetk igalt poolt vihjeid tulema - SpinOff kirjutas ja Julika mainis ja Isetegijas arutati. Sõber Karin usaldas mulle kotitäie segaverelise Jesperi aluskarva, et saaksin ka proovida.

Koera aluskarva kohta on isegi peen erinimetus - chiengora. Chien on prantsuse keeles koer ja -gora lõpp tuleb sõnast "angora", sest koera aluskarv meenutab angoorajänese villa, olles pehme, peen ja kohev. Veel infokilde:
- Koerakarvad on väga libedad ja tihti ka lühikesed, seega on vaja kiiresti ja rohkesti keerdu sisse kedrata, et lõng kokku jääks.
- Ketramiseks on parim pehme aluskarv, mis sisaldab võimalikult vähe karmimaid ja jämedamaid pealiskarvu (kui viitsimist on, võib neid välja noppida). Lõigatud koerakarvadest lõng jääb kare ja torkiv.
- 100 % koerakarvast kedratud lõng jääb tihe, mitteelastne (nagu puuvillalõng) ja väga soe. Ta läheb kasutades kenasti karvaseks ning sobib imehästi efektlõngaks.
- Enamasti kedratakse koerakarva kokku kraasitult lambavillaga, lambavill annab lõngale elastsust ja hoiab koerakarvad paremini lõngas kinni (mingil määral libisevad need siiski kootud eseme kandmisel lõngast välja, see on paratamatu nii libeda kiu puhul). Koerakarvaga segamiseks soovitatakse ka alpakavilla.

Jesperi aluskarv oli puhas, aga lõhnas tugevalt koera järele, seega pesin selle kõigepealt ära. Leotasin paarkümmend minutit käesoojas õrna pesuvahendiga vees ning loputamiseks leotasin kaks korda puhtas vees. Käsitlemise kergendamiseks kasutasin tülli, täpselt nagu lambavilla pesu puhul. Koerakarval rasu-lanoliini pole, seega ei pea kuuma veega pesema.

Ketrasin Jesperi karva nii puhtalt kui ka lambavillaga segikraasitult (u. 50% üht ja 50% teist).

Jesperi karvad käsikraasil

Ketramiseks ja korrutamiseks valisin meelega kedervarre, et julgustada kõiki koeraomanikke ja muiduhuvilisi - ka kedervarrega saab väga ilusat lõnga teha, ei pea vokk olema!

100 % koeralõng
50 % koerakarvad, 50 % lambavill

Sellise lühikese ja libeda kiu puhul võiks üpris kerget kedervart kasutada (minu oma oli 30 g) ning keerdu peab kiiresti ja rohkesti andma. Selleks soovitan soojalt reielt rullimist, selle asemel, et kedervart näpu vahel keerutada. Sellest videost näeb, kuidas see umbes käib (ärge ainult käsi niimoodi kõrgel hoidke, kui te selja-või kaelavalu ei soovi - küünarnukid ikka kenasti keha ligi). Kindlasti tuleb lõng korrutada. Peale ketramist ja enne kuduma asumist peske lõng läbi, alles siis näeb, milline lõng tegelikult jääb (see kehtib muidugi kõigi käsitsikedratud lõngade puhul).

100 % koeralõng

Hall on lamba- ja koeralõng, beež - koeralõng.

Proovilapid - beež kootud 2,5 mm ja hall 3 mm varrastega

Koeralõngast heegeldatud tähekesed