Kašmiiri ketramine

Mul oli kord üks kampsun. See kampsun oli inetu kui öö. Ebamäärast roosakasbeeži värvi, 2-3 numbrit liiga suur, mitme parandatud ja paari parandamata auguga ning ühe varruka ots oli indigo värvivette sattumisest veidi roheline. Ent ma ei raatsinud ega raatsinud seda ära visata, sest - nagu te arvata võite - kampsuni koostis oli 100% kašmiir. Mis tähendas, et ma võisin selle kapist välja võtta käekaudu kobades, sest selle koleda kampsuni pehmust, siidisust ning kergust ei olnud võimalik ühegi teise riideesemega segi ajada.

Kammitud kašmiirkiud

Kašmiiri saadakse kitsedelt. Kašmiir on kitse alusvill, mida toodavad kõik kahekihilise kasukaga kitsed*. See tähendab, et kõik kitsed peale mohäär- ehk angoorakitse, kelle karvkate on ühekihiline ja kellelt saadakse mohääri. Erinevad kitsed toodavad erineva koguse alusvilla, aga keskmine toodang kašmiirkitse kohta on paarsada grammi aastas - seega vähene.

Kašmiir pole ainult imepehme, see on ka kerge ja soe ning kašmiirlõngast kudum hoiab tänu kiu säbarusele hästi vormi ja peab kenasti vastu. Mina ketrasin tööstuslikult kammitud pruunikashalli tooni kašmiiri. Kašmiirkiud on üpris lühike - maksimaalset 3-4 cm pikkune ja küllaltki libe. Nii et ketramine oli paras väljakutse. Kiu lühiduse tõttu lasin keerdu villa sisse, ent tõmbasin heiet ettepoole ja silusin lõnga üle, kuna teadsin, et lõngast tuleb pitssall ega tahtnud lõnga väga kahuseks ajada. 100 g kahekordset lõnga tuli ca 640 m.

Salli kudus õde ja see sai jõulukingituseks meie armsale emale.

*Hiljem lisatud: kõik kahekihilise kasukaga kitsed toodavad küll aluskarva, aga mitte igasugune aluskarv ei kvalifitseeru kašmiiriks.

Tombulisest lõngast kaelus

Kunagi kedratud tombulisest* lõngast on saanud tombuline kaelus. Kedratud tööstuslikult kammitud sinisenäolise leisteri kammlindist. Kudus ema.


* Kasutasin algselt mõistet "slubilõng", mis pärit õnnetust "Loova ketramise" raamatust. See on otsetõlge inglise keelest (slub yarn). Sattusin aga Mälksoo 1945. aasta kangakudumise raamatus mõistele "tombuline lõng", mis mu meelest on päris tabav ja sobiv.

Täitsa tombuline

Kilo kampsunilõnga

Hiljuti valmis kilo lõnga, millel on ette nähtud kampsuniks saamine. Lõng on kedratud Taatsi talu maalamba villast. Kraasisin kokku halli ja valget, et toon ei jääks liiga üheülbaline, vaid elav ja veidi varieeruv.

Vill, millest sai lõng

Ketrasin pika tõmbega ning saadud kohevad ühekordsed korrutasin kolmekordseks. Kuna lõng tuli suht jäme (50 g/ 34 m), ketrasin ühekordsed enda vokil, aga korrutamiseks laenasin sõpradelt Louet'i 51S vokki, mis tänu suurtele värtnatele ja lühipiduriga süsteemile oli tolle töö jaoks nagu loodud. Aitäh, Riina ja Eve!

Sügiseses "Käsitöös" peaks saama pikemalt lugeda nii selle lõnga valmimisest kui ka näha lõngast tehtud kampsi.

Linateemaline loeng ja töötuba Pärnus 25.02

Ja mina olen Paides. Kurb :(

Villapesu kuuma veega - mis on oluline?

Villa pesemine kuuma veega pole keeruline, ent on mõned reeglid, mida tuleb järgida. Vastasel juhul võid lõpetada sellega, et raiskad aega, vett ja pesuvahendit, ent vill pole oluliselt puhtam kui enne pesu. Kehvemal juhul võivad villakiud koguni kahjustatud saada.

1. Kasuta piisavalt palju vett. Veega ei tohi koonerdada. Nii pesemisel kui ka loputamisel tuleb võtta vähemalt 10 l ehk korralik ämbritäis vett 100 g villa kohta. Kui vett on vähe, jahutab villa vettepanek selle ruttu maha ja villarasv ladestub tagasi villa peale. Kuna villa ei saa kuumas seebises vees liigutada, peab vett olema piisavalt palju, et kuum vesi ja pesuvahend pääseks kõigi kiudude ümber liikuma.

2. Kasuta piisavalt kuuma vett. Kui ma räägin kuumast veest, siis ma mõtlengi kuuma vett - temperatuuriga umbes 60 °C. Sellises vees kätt üle sekundi ei hoia. Vesi peab olema kuum, et villarasv korralikult lahti sulaks ja kiu küljest ära tuleks ning vesi liiga maha ei jahtuks.

3. Kasuta nõrgalt happelise pH-ga pesuvahendit. Kui leotada villa kuumas vees aluselise pesuvahendiga, siis võivad villakiud kahjustatud saada ja hapraks muutuda. Näiteks Orto Villašampoon on kergelt aluseline ja seda ma ei soovita kuuma veega kasutada. Mina kasutan Sodasani nõudepesuvahendit, sobib ka MiniRiski oma. Lakmuspaberit pH mõõtmiseks saab tellida Total Eesti OÜ kaudu.

4. Ära liiguta villa kuumas seebivees. Välja arvatud juhul, kui sa kena villakänkarat teha tahad :) Suru vill vette ja jaluta paarikümneks minutiks eemale. Kui hakkad villa välja tõstma, liiguta seda aeglaselt koos tülliga mõned korrad üles-alla. Ja kõik.

Paar vaba kohta ketramise koolitusel

Kiire teade selle kohta, et laupäeval, 04. veebruaril Tallinnas toimuval ketramise ja villatööde koolitusel on paar vaba kohta. Järgmise nädala alguses saab veel registreeruda - info siin lehel.

Kõigile vokisõpradele aga teadmiseks, et märtsis toimub Tallinnas vokiga ketramise ja korrutamise koolitus!

"Metsavärvides" seelikukangas

Juba ammu enne seda, kui ma kangast kuduma õppisin, teadsin ma, et see hakkab mulle väga-väga meeldima. Mõne asjaga lihtsalt on nii - teate vast isegi. Ehk olen pärinud midagi oma vanavanaema Tatjanalt, kes oli hea kangakuduja ja keda ikka kutsuti teistesse taludesse abiks, kui lõime rakendamine oli nässu läinud ja vahelik kehva.

Läbi lõime

Aasta algus oli seega suurepärane, sest Tõstamaa käsitöötoas oli kätte jõudnud minu kord rahvariideseeliku kangast kududa. Seeliku tegin ühe vana Pootsist pärit seeliku järgi, mis 1921. aastal ERMile müüdud ja müüja jutu järgi saja aasta vanune ning "metsavärvidega" värvitud. Käisin seelikut ERMis vaatamas ja enamik värve nägid tõesti taimevärvide moodi välja. Kollase värvisin kaselehtedega, sinised indigoga. Roheliste jaoks sai kaselehtede kollane indigoga üle värvitud.

Samas põhitoonide - kirsipunase ning roosa - suhtes tekkisid mul kahtlused. Olid teised voltide vahel, kus õige värv säilinud, liiga ergud, samas kanga peal teiste värvidega võrreldes liiga ära pleekinud. Lasin need värvida aniliinvärvidega - sellest ka jutumärgid pealkirjas. Kirsipunase värvisin siiski ise krapiga üle, kuna see jäi liiga lilla.

Ja kootud mu esimene kupong sai!

Ümber poomi