Villapesu - lanoliini eri

Eelmise postituse kommentaaris kirjutas Julika, et lanoliin kujutab endast rasu ja higi segu ehk nn. rasuhigi. See intrigeeris mind väheke, kuna polnud kunagi sellist definitsiooni kohanud. Otsustasin seega natuke rohkem lanoliini-villarasu kohta uurida. Ette rutates pean ütlema, et ei leidnud kuskilt definitsiooni, mis oleks rasu ja higi kokku pannud, seega higi on ikka higi ja rasu on rasu. Aga sellegipoolest ei olnud leitud info sugugi ühene ning põhimõtteliselt oli igas entsüklopeedias-sõnastikus lanoliini jaoks erinev definitsioon :)

Mõiste "lanoliin" tuleb ladina keelest - lana tähendab villa ja oleum õli. Järgnevad mõned suuremate (interneti)teatmike lanoliini definitsioonid.

Encyclopedia Britannica - villarasu (wool grease) või villavaha (vahel ekslikult nimetatud villarasvaks) puhastatud vorm (...). Lanoliini saadakse pesemata villast seda vees sõtkudes või seebilahuses pestes ning seejärel tsentrifugeerides. Saadud villarasu rafineeritakse, valgendatakse, lõhnastatakse ja kuivatatakse. Keemilise koostiselt segu erinevatest steroolidest, rasvhapetest ja rasvhappe estritest.

The Free Dictionary - kollakasvalge vaha, mida eritavad lamba rasunäärmed villa katmiseks. Lanoliin koosneb pea seitsmekümne alkoholi ja rasvhapete estritest ja polüestritest. Kuna ta imendub hästi naha kaudu, kasutatakse seda seepides, kosmeetikatoodetes ja salvides. (The American Heritage® Science Dictionary).

Merriam-Webster Dictionary - villarasu, eriti rafineeritud kujul, kasutamiseks salvides ja kosmeetikatoodetes.

Wikipedia - lanoliin, mida nimetatakse ka adeps lanae, villavahaks, villarasvaks, veevabaks villarasvaks või villarasuks, on rasune kollane aine, mida eritavad villa kandvate loomade rasunäärmed. Enamik inimeste poolt kasutatavast lanoliinist tuleb lammastelt. Olles keemiliselt sarnane vahale, saab lanoliini kasutada nahasalvides või veekindla vahana ning mõnikord kasutatakse seda ka sellistes toodetes nagu saapaviks. Kuna lanoliin käitub nagu veekindel vaha, aitab see lammastel villa vett-tõrjuvaks muuta. (...)

Rough Science lehelt - rangelt võttes on lanoliin vaha, mitte rasv või õli ja sulab 38-42 °C vahel. Looduslikud vahad nagu mesilasvaha ja lanoliin on rasvhapete estrid, mis sisaldavad vaid ühte hüdroksüül-( e. alkoholi-, e. OH-) rühma. See eristab neid taimsetest õlidest ja rasvadest, mis sisaldavad kolme hüdroksüülrühma.

Natuke surfasin ka Science Direct'is. Enamasti nimetati lanoliini villavahaks või villarasuks, ühest artiklist leidsin järgmise definitsiooni: "Lanoliin on rasuste komponentide segu, mis saadakse villavaha puhastamisel ja mida peamiselt kasutatakse kosmeetika- ja tervisetoodetes."

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et lanoliini võib kasutada villavaha või villarasu sünonüümina. Samas pole vale vaid puhastatud villarasu lanoliiniks nimetada. Täpselt nagu provvad soovivad :)

Villapesu

Seekord siis ühest tegevusest, mis hetkel kõige rohkem köidab - villa pesemisest.

Kõigepealt pean seletama, miks ma üldse villa pesen. Ja mitte ainult ei pese, vaid pesen puhtaks - st. nii, et ka enamus villarasust (mida enamasti nimetatakse lanoliiniks) saab eemaldatud.

Käsitööfoorumitest jäävad silma soovitused, et kedrata võiks pesemata villa. Mõnikord väidetakse lausa, et see on parim viis lambavilla ketramiseks. Mina sellega ei nõustu ning tunnen vajadust üks pikk ja tuline kaitsekõne puhta villa kasuks pidada :)

Esiteks - lambad pole eriti hügieenilised loomad. Villa küljes on lisaks nähtavale ja nähtamatule prahile, tolmule ja mudale-mullale ka kõiksugu lamba kehaeritisi - sõnnikut, uriini, higi, rasu... Võimalik, et ka villale pritsitavaid parasiiditõrjevahendeid. Kõike seda on valmiskedratud lõngast oluliselt raskem välja pesta kui ketramata villast.

Pesemata vill

Kaalu poolest on pesemata villast kedratud lõngas 60-80% villa ja 40-20% muud kraami. Soovides seda väidet testida, tegin katse. Võtsin 100 g üpris puhtana paistnud villa. Peale noppimist oli alles 91 g. Peale pesu jäi alles 60 g... Seega on kontroll pesemata villast ketramisel palju väiksem - sa ei tea, milline lõng pärast pesu välja näeb ja kas sama lamba villast kedratud lõngad tulevad samasugused (sest rasu ja mustus pole kunagi ühtlaselt jaotunud).

Villarasv/rasu (i.k. wool grease) sisaldab tegelikult nii õlisid, rasvasid, vaha kui ka kontsentreeritud lambahigi (i.k. suint). Rafineeritud ja puhastatud kujul nimetatakse villarasva lanoliiniks. Lanoliinil on mitmeid häid omadusi, kuid ketramisel võib villarasu olla pigem takistavaks teguriks.

Esiteks vedeldub lanoliin üpris kõrgel temperatuuril, 43 °C juures. Seega on jahedas pesemata villast ketramine raske või hoopis võimatu, sest tahke lanoliin takistab heietamist.

Teiseks rääsub lanoliin teatud aja möödudes (õhuga rohkem kokkupuutuvates villaku osades kiiremini) ning rääsunud rasv omakorda raskendab heietamist. Seega, kui tahta pesemata villa kedrata, ei tohiks seda väga kauaks seisma jätta. Ka palju lanoliini sisaldav lõng muutub ajaga kangeks ja kõvaks.

Sama vill, pestud

Ma arvan, et üks põhjus, miks pesemata villast kedratakse, on see, et inimestel pole kraase. Pesemisega läheb vill tahes-tahtmata rohkem "sassi" ja kraasimine või kammimine on vältimatud, et kedrata saaks. Pesemata vill on lokkidena võetult rohkem ühes suunas ning rasu kergendab "libisemist" (kui kedrata piisavalt soojas kohas) ja kleebib villakiud kokku. Karmi pealiskarva ning lühikese kiuga villade puhul võib seega mõningane lanoliin ketramise kergemaks teha (ehk siis võib sellist villa proovida pesta madalama temperatuuriga ja/või vähema pesuvahendiga).

Sama vill, kraasitud

Paar isiklikku märkust. Pesemata villaga ketramine määris mu kedervarre ära - rasvane mustusekord jäi varre külge (mis küll tubli küürimisega maha tuli). Mulle ei meeldinud ka see, et iga kord, kui panin kedervarre käest, et midagi muud teha, pidin enne käsi pesema. Ja peale esimest villapesu, nähes, milline pesuvesi pealtnäha suht puhtast villast tuli, kadus mul täiesti isu pesemata villa kedrata ning ma muretsesin endale kraasi :)

Uskuge mind, ma armastan toore villaga töötamist - mulle meeldib selle lõhn, meeldib villa pesuks ette valmistada, sorteerida ja noppida. Ma ei tee seda tööd kummikinnastega. Aga kedrata tahan ma puhast villa.

Jätkub...

Ketruspäevast

Laupäeval panin siis oma villad ja voki auto peale ning hakkasin Valistre poole sõitma, kus toimus ketruspäev. Endal vasardas peas: "Ma unustasin midagi maha, ma unustasin midagi maha...". 10 km pärast tuli meelde - fotokas jäi maha :( Seega kahjuks pilte pole.

Jõudsin natuke varem kohale ja sain laudas Julika lambaid-tallekesi imetleda. Nagu tal mees rääkis, on neil vaid maalamba-tõugu loomad, nii Ruhnu kui Saaremaa omasid (ehk ka Kihnust?). Üks utt oli alles samal hommikul poeginud ning pisikesed tallekesed olid usinasti ja vapralt udara kallal. Imearmas vaatepilt!

Üritus ise oli vahva. Kui lühidalt kokku võtta, siis tuli kari naisi kokku, istus maha ja kukkus ketrama :) Rahvast oli rohkesti, vokke ka - mitu uut Louet' vokki, minu JW ning paar vana vokki. Üks nendest oli eriti uhke ja üleüldine imetlusobjekt - punasest väärispuidust ja elevandiluust detailidega püstvokk, mille võttis kaasa Merike Läänemaalt. Natuke nokitsemist ja ketras nagu kulda.

Usun, et Julikal oli kindlasti mingi "eeskava" ka plaanis, aga üritus läks kohe sellise hooga käima, et isegi tutvustusringi ei jõudnud teha. Kõik tutvusid ise vabalt :) Oli kogemusega ketrajaid ja päris algajaid. Kes oskas, õpetas neile, kes ei osanud, prooviti teiste vokkidega kedrata ja kraasiti villa. Noorim osavõtja oli kahekuune ja vanim umbes 70-aastane. No kolmkümmend inimest oli küll kohal, kui mehed-lapsed hulka arvata.

Järgmise üritusena saab ehk üks villateemaline õppepäev korraldatud, nii igatahes lõpuks jutt jäi.

Hiljem lisatud: Annika Michelson saatis mulle ühe pildi ketruspäevast, kus ma, veidi mõtlikult, ühe vana ja väsinud voki kõrval istun. Ja siin veel rohkem pilte kogu päevast.

Jenny Dean

Jenny Dean'il, kes on kirjutanud mitu populaarset taimedega värvimise raamatut, on nüüd ka blogi. Minul on tema uusim raamat, millest varem juttu olnud.

Tihe ja kohev

Paar väga head õppevideot YouTube'ist - tiheda kammlõnga (worsted) ja koheva kraaslõnga (woollen) ketramisest.

Indigo vol. 2 - potisinine

Käisin suvel laadal kraami müümas ja ühe tuttava naisega, kelle müügilaud minu kõrval oli, kujunes indigoga värvitud lõngade teemal järgmine dialoog:
Tema: "Kas sa tead, millega vanasti lõngu siniseks värviti?"
Mina (aimates, mis tuleb): "No millega siis?"
Tema: "Pissiga!"
Mina (salakavalalt): "Kas palja pissiga? Midagi muud sinna pissi sisse ei pandud?"
Tema (natuke juba kaheldes): "No mingeid peitse vist pandi ka..."
Mina (üpris võidurõõmsalt): "Ei pandud peitse! Hoopis indigopulbrit pandi! Ilma siniseks ei saa!"
Ma ei ole kindel, et ta mind uskuma jäi...

Sarnane dialoog oli mul millalgi ka oma mehega, kes samuti uskus pissi sinisekstegevasse võlujõusse ega tahtnud omaks võtta, et indigo on ainuke looduslik pigment, millega korralikku sinist saab.

Käärinud pissi abil indigo lahustamine on üks lihtsamaid võimalusi. Vaja on vaid pissi ja indigot (ning teatud meelekindlust pissiga mässamiseks ja haisu talumiseks). Eestikeelsest kirjandusest saab päris hea õpetuse Klemola raamatust (täpse õpetuse võibki sealt võtta), ka Vormsi naiste välja antud vihikus on Kihnu Roosi õpetus selle kohta. Nagu eelmises indigo jutus kirjutatud, peab vedelik, milles indigo lahustuks, olema anaeroobne ja aluseline. Pissi puhul tarbivad hapniku ära bakterid, kes muudavad ka pissis sisalduva kusihappe ammoniaagiks (e. nuuskpiirituseks - sellest ka hais), mis on aluseline.

Mina proovisin sel suvel potisinist teha. Kogusin 10-liitrise ämbritäie pissi ning lasin sel paar-kolm nädalat seista. Panin pissiämbrisse kotikesega 2 spl. indigot lahustuma ning pissiämbri omakorda 20-liitrisesse ämbrisse, mille täitsin veega ja seda vett soojendasin akvaariumisoojendajaga. See võimaldas hoida soojuse 30 °C juures. Helen Melvin väidab oma raamatus, et potisinine ei ole temperatuurikõikumiste suhtes eriti tundlik (erinevalt teistest kääritamisvariantidest), piisab sellest, kui päikesepaistelise ilmaga ämber päikese kätte soojenema tõsta, mahajahtumine halvasti ei mõjuvat. Värviämbri soojashoidmiseks võib kasutada ka komposti/sõnnikuhunnikut või toidu soojashoidmise plaate. Olen lugenud, et mujal maailmas on ka veinikääritamiseks sellised plaadid olemas, pidid väga hästi indigokääritamiseks sobima.

Haisust ka. Klemola väidab, et käärinud uriini hais ajab oksele. Ma nii tugevaid sõnu ei kasutaks, aga pisarad võttis peaaegu silma küll, kui ämbrilt kaant kergitasin... Muuseas, kui kaas peal on, on hais täiesti talutav.

Värvimiseks kastsin lõnga värskes pissis märjaks ja jätsin ca 7-8 tunniks indigoämbrisse. Võtsin välja, lasin tunnijagu õhutada ja loputasin, loputasin, loputasin, pesin villapesuvahendiga, loputasin, loputasin, loputasin... Jätsin lõnga paariks-kolmeks nädalaks kuuri tuulduma ning tõepoolest - hais haihtus :) Kuid värv jäi väga ebaühtlaselt peale (vt. pilti). Ma arvan, et põhjuseks oli ämbri põhjas olnud sade, millega lõng kokku puutus. Jäi kahe silma vahele, et seisnud pissi oleks pidanud vaikselt sademe pealt ära valama, enne kui indigo pissi sisse panna. Ehk ei saanud ka lõng korralikult märjaks tehtud - värsket pissi oli vähevõitu. Mis seal's ikka - teen triibulised sokid :)

Kas ma järgmisel aastal uuesti proovin, ei tea... On palju vähem haisvamaid variante sinise saamiseks :)

Ketruspäev

Laupäeval, 29. novembril toimub Ketruspäev! Tänuväärse ettevõtmise korraldajaks on Julika Roos ja ise kirjutab ta sellest nii:

"Kutsun ketrushuvilisi 29. novembril Jaani tallu Ketruspäevale.

Hea oleks kui saad kaasa võtta enda voki, kedervarre, meelepärast villa (nii pestud kui pesemata), heiet.

Tutvustame uusi ja vanu vokke, räägime erinevatest villadest, õpime ja õpetame ja jagame kogemusi.

Meie poolt on soe rehetuba ja lambalihasupp, igal osalejal palun kaasa võtta midagi magusat, et ühiselt kohvi-ja teelaud katta. Lapsed on kaasa oodatud!"

Jaani talu asub Pärnumaal, Halinga vallas. Täpsemat infot saab Julikalt e-posti aadressil julikaroos (at) hotmail (punkt) com.

Heegeldab

Sest kudumist ma ausalt öelda natuke pelgan...

Aga randmesoojendajad on tehtud Jane Porteri poolt looduslike värvidega värvitud lõngast, millest kirjutasin oma kõige esimeses postituses. Valmisid juba kevadel ning on osutunud üpris asendamatuteks asjandusteks kevadsügisestel aegadel.

Kes annab villa?

Veel üks vahepala.
Jutuajamine minu õe ja õetütre Kirke (varsti nelja-aastane) vahel.

Õde: "Kes muneb?"
Kirke: "Kana."
Õde:" Kes äratab hommikul?"
Kirke: "Kanaisa."
Õde: "Kes on üleni roosa?"

Kirke: "Notsu."

Õde: "Kes annab villa?"

Kirke: "Tädi Liis."

Jutt jumala õige!

Wild Colours

Sattusin ühe huvitava veebilehe peale, mis tehtud Teresinha Robertsi poolt. Rikkalikult infot ja õpetusi taimedega värvimise ning peitsimise kohta, samuti väike müüginurk, kust näiteks värvitaimede seemneid ja sinerõika pigmenti osta saab.

Kui juba linkide peale jutt läks - kes veel pole näinud, siis nüüd on Riihivillal eraldi veebileht ja -pood.

Edasi eesti keeles / No More English

Pärast pikemat kaalumist olen otsustanud edasi blogida vaid eesti keeles. Põhjuseid on päris mitu.

- Hakkasin seda veebipäevikut pidama eelkõige Eesti lugejatele mõeldes, kuna eesti keeles puudus blogi, kus oleks süvitsi lõngade ketramist ja taimedega värvimist käsitletud. Ingliskeelseid seevastu on väga palju, minu lemmikud on linkide all kirjas.

- Paralleelselt kahes keeles blogimine aeglustab tõsiselt postituste ilmumist. Ma ei ole inglise keeles nii sorav, et võõrkeelne tekst kerge vaevaga tuleks. Tahaks palju rohke ja palju sagedamini kirjutada, enda võetud kohustus tekst ka inglise keeles avaldada on tõsiseks koormaks kujunenud.

- Näen oma blogi eelkõige informatiivsena, mis eeldab põhjalikke ja pikemaid postitusi, see omakorda aga rohkem tõlkimist. Minu blogimise aeg on väga piiratud, päeval pole poiste tõttu võimalik kirjutada. Õhtul on arvuti taga aga ka muud tööd vaja teha.

- Enamik minu lugejaid on Eestist. SiteMeter näitab vaid üksikuid külastajaid välismaalt - näiteks Soomest, Rootsist, Belgiast ja muu hulgas ka USA-st Alaska osariigist :)

Võib-olla millalgi leian jälle aega ja tahtmist kahes keeles blogida. Hetkel mul seda ei jagu...

After giving it a lot of thought I have decided to stop blogging in English, at least for now. There are several reasons.

- I started this blog because there was no Estonian blog about dyeing with natural dyes and spinning yarn. So this blog is primarily for Estonians. And there already are many great blogs on these subjects in English.

- Blogging in two languages seriously impacts the time I publish new posts. I would like to write more posts and publish more often, but the commitment I took to publish my texts in two languages greatly slows me down.

- I want my blog to be informative, that means long and thorough posts. I have very little time for blogging. I can't do it during the day because of the boys and I also have other things besides blogging I have to do at the computer after the kids are asleep.

- My readers are mostly from Estonia. There are some from abroad according to the SiteMeter - from Finland, Sweden, Belgium and USA, for example. I'm very glad you took time to pop by :)

Indigo vol. 1

Foto: košenilliga värvitud lõng, mis on indigoga üle värvitud
Photo: yarn dyed with cochineal, overdyed with indigo

Sel suvel jõudsin indigot vaid nuusutada ehk siis 3-4 värvimist teha. Ei olnud ühegi tulemusega päris rahul. Mis parata - indigoga värvimine nõuab kogemust. Kui pole seda endal ega ka kedagi, kellelt õppida, tuleb ise kõik vead läbi teha. Indigo teema on nii lai, et tuleb mitu postitust. Värvimisest ja probleemidest kirjutan järgmistel kordadel.

Esmalt natuke teooriat. Indigo on sinine pigment, mida sisaldavad mitmed taimed, tuntumad on Euroopas kasvav sinerõigas (Isatis tinctoria), Jaapani indigo (Polygonum tinctorum) ja enim pigmendi saamiseks kasutatav Indigofera tinctoria. Enamasti värvitakse juba taimest eraldatud pigmendiga, kuid võib ka ise värskete taimedega värvida. Leenal tuli Jaapani indigoga värvimine kenasti välja. Peab arvestama, et tegemist on sooja armastavate taimedega, mistõttu nad vajavad kasvuhoonet, muidu pigmenti eriti ei teki.

Indigo kui pigment on selles mõttes eriline, et ta ei lahustu vees. Ei kuumas, ei külmas - seniks, kuni seal on hapnikku. Ja seniks, kuni keskkond on neutraalne või happeline. Keskkond värvipotis peab olema hapnikuvaba ja (tugevalt) aluseline. Kui indigo sellisesse keskkonda panna, kaotab ta hapnikumolekuli ja sinine indigo muutub nn. "valgeks" indigoks (värvilt küll pigem rohekaskollaseks). "Valge" indigo kujul kinnitub pigment lõngale. Kui lõng peale seda potist välja õhu kätte tõsta, võtab "valge" indigo õhust endale hapnikumolekuli tagasi ning muutub tagasi siniseks indigoks ja potis roheliseks muutunud lõng muutub sinu silme ees siniseks.

Nagu fotodeltki näha, on indigo ideaalne igasuguste koledat (või ka ilusat) tooni lõngade ülevärvimiseks.

Fotod: Lõngad enne...
Photos: Yarns before...

... ja pärast indigoga värvimist.
...and after dyeing with indigo.


This summer I had a chance to dye with indigo only 3 or 4 times. I wasn't satisfied with the results but what to do - dyeing with indigo asks for experience. I don't have any and I don't have anybody to learn from (IRL), so I have to make all the mistakes myselt. I will write about the dyeing in detail later, as I plan to make several posts about indigo.

Little theory first. Indigo is a blue pigment that is obtained from several plants like woad (Isatis tinctoria), japanese indigo (Polygonum tinctorum) and Indigofera tinctoria. Most dyers use the purified pigment, but if you wish you can grow your own plants. Leena had quite a success with japanese indigo. But take into consideration that these plants need warmth in order to produce enough pigment.

Indigo is special, because you can't dissolve this pigment in the water. Not, if the water has any oxygene in it or if the pH is acidic or neutral. The environment in the vat has to be anoxic and (strongly) alkaline. If you put indigo in this kind of environment, it loses oxygene molecules and turnes into so called indigo "white". Then, if you put the yarn in the vat, the indigo "white" molecules attach to the yarn. And by lifting the yarn into air, indigo "white" molecules take back the lost oxygene molecules from the air and the yarn, that turned green in the vat, now turns blue in the air in front of your eyes.

As you can see from my pictures, indigo is just wonderful for overdyeing dull (or beautiful) coloured yarn.

Soome maalammas / Finnsheep

Soome maalambast olen varemgi paar sõna kirjutanud, kuid nüüd olen ise seda villa kedranud. Kuna soome maalamba vill on pika kiuga, ilusa läikega ja pehme, on seda tõeliselt nauditav kedrata. Soome maalamba vill on muuseas ka viltijate üks lemmikuid.

Olin siiani kedranud pesemata villa ja kammitud villa, seekord sain siis kraasitud villa proovida. Heietamine oli tõesti kergem kui kammvilla puhul - kraasitud villas ei ole villakiud nii tihedalt koos kui kammvillas. Samas arvan, et soome maalamba villa ilus läige tuleks kammvillast ketramisel paremini välja. Laenan siin võrdluse A. Amose raamatust - kammvill, mille kiud on paralleelsed ning lühikesed kiud eemaldatud, peegeldab valgust kui sile alumiiniumfoolium. Samas kraasvilla võib võrrelda kokkukortsutatud ja seejärel siledaks silutud fooliumi peegeldusvõimega - valgus hajub rohkem kui sileda fooliumi puhul. Ehk siis ilusa läikega kiudude puhul (n. siid ja osad villad) tuleb läige paremini välja, kui kedrata kammitud villast.

Soome maalamba villa on mitut erinevat tooni (valge, hall, must, pruun), mina ketrasin valget, millel oli veidi halle kiude sees. Tulemus jäi kaunilt hõbedane. Neti kaudu võib endale seda villa tellida näiteks Värtsilän Villa ja Värjäämo'st (müüvad kraasitud orgaanilist soome maalamba villa) ja Piiku'lt (müüvad pestud lokke ja kraasitud villa).


I have mentioned Finnsheep before, but now I have been spinning Finnsheep wool myself. As the wool has a long staple, a beautiful lustre and is soft, it is a delight to spin. Finnsheep wool is also very good for felting. Up to now I have tried spinning from the grease and spinning a commercial combed top. The Finnsheep wool was carded. Drafting was easier than with combed top - the fibres are not so tightly together in the carded wool. But I think that the lustre of Finnsheep would have showed more if I had spun combed wool. I like the comparison in the book of A. Amos - yarn spun from combed wool reflects light like unwrinkled aluminium foil while the random orientation of carded fibres and the yarn spun from carded wool reflects light like from crumpled and then flattened foil. Finnsheep wool comes in different natural colours (white, grey, black, brown). I spun white wool with some grey fibres in it. The result was a lovely silvery grayish white. You can order Finnsheep wool from Värtsilän Villa ja Värhäämo (they sell carded organic Finnsheep wool) or from Piiku (they sell carded wool and washed locks). There are also several shops in US that sell Finnsheep.

Lahedad vokid / Cool Wheels

Kui hakata tutvuma tänapäevaste vokkide maailmaga, siis esmalt satuvad sulle ette sellised nimed nagu Ashford (Uus-Meremaa), Louet (Holland) ja Kromski (Poola - sic!).

Kuid mitte nende vokkidest ei taha ma kirjutada. Minu sümpaatia kuulub väikestele tegijatele ja erilistele vokkidele. Kahjuks on nad enamuses kõik Ameerikast, kuna sealne ketruskogukond on lihtsalt nii suur, et ka väike tegija võib vokkide meisterdamisega ära elada. Kunagi sattusin netis küll ühe sakslaste poolt tehtud voki peale, aga enam ei leia seda lehte üles.

Journey Wheel on vokk, mis armastab reisimist. Väidetavalt mahub see kokkupandult isegi lennukiistme alla. Seda valmistab (ja täiendab) juba 30 aastat Jonathan Bosworth. Kui ma esmakordselt JW fotot nägin, arvasin, et ketramiseks tuleb "värgid" kastist välja võtta ja ise vokk kokku panna :D Ei midagi sellist. Sa lihtsalt teed kasti lahti, tõmbad tallalaua alla ja valmis! Ja kui tahad lõpetada, siis paned samamoodi kinni, midagi ei pea ära võtma. Kõik, kes Bosworthidega on tegemist teinud, laulavad kiidulaulu nende klienditeenindusele. Ning kui te juba JW kodulehel olete, heitke pilk ka kedervartele. Ja täiendage oma jõulukingituste soovinimekirja :) Ainuke negatiivne külg JW puhul on see, et kui sa näiteks praegu voki tellid, saad sa selle alles 2009. aasta sügisel - ootejärjekord on nii pikk.

Üks vahva ja armas vokk on SpinOlution'i Mach 1. Video veenis mind küll :) Siin on üks pikk, põhjalik ja positiivne ülevaade sellest vokist. Tõsiselt suured poolid. Nii mitmekesise ja kahe tallalauaga voki kohta väga soodne hind.

Betty Roberts'i vokid on tõelised kaunitarid. Vokiratastel on kaunistustena kasutatud kuivatatud lilli ja liblikaid. Paar pilti (ja juttu) siin ja siin.

Siis võid veel pilgu heita Golding'i vokkidele. Väga eriline disain. Õnneks pole minu maitse - ma ei saaks neid niikuinii endale lubada :)

Ja last but not least, Andy Paiko klaasist vokk... Siit näed videot ketramisest.

If you start to look for the spinning wheels today, you'll will first bump into names like Ashford (New Zealand), Louet (Nederlands) and Kromski (Poland).

But I didn't want to talk about these spinning wheels. In America you'll find several craftsmen or small family businesses that make their own special wheels. Unfortunately I don't know any in Europe. I once saw a German handmade spinning wheel, but I can't find it any more. If you know some in your country, I'd love to hear about it.

Journey Wheel is a spinning wheel that loves to travel. It's supposed to fit under your airplane seat! Journey Wheels are made (and constantly improved) by Jonathan Bosworth for over 30 years. When I first time saw a photo of the JW, I thought that you have to take the "parts" from the box and put the wheel together for spinning :D Nothing like that - you just open it, take out the treadle and off you go! And have a look at their spindles, so you can put one on your Chistmas presents wish list :) The only negative thing about the JW is the long-long waiting list. If you order it today, you'll get the wheel in autumn 2009...

I also like the SpinOlution Mach 1. The video is very convincing :) Here's a long, thorough and above all positive review of this spinning wheel. The bobbins of this wheel are really-really big. And the price is very reasonable for a double treadle wheel of that kind.

The wheels of Betty Roberts are true beauties. She uses (or used - I don't think she makes any more wheels, she's over 70) dried flowers and butterflies to decorate the wheels. Some pictures (and info) here and here.

And then you can have a look at the special wheels of Golding. Luckily they're not exactly my taste, I coudn't afford them anyway :) I just hope I'll never find I need a ratio of 33:1...

And last but not least - the Andy Paiko glass spinning wheel... Here you can see it spinning.

Naistepuna / St. John's Wort

Naistepunaga (Hypericum perforatum) lõngade värvimist tasub kindlasti proovida, sest tegemist on väga hea värvitaimega - tugeva värvi saamiseks pole taime palju vaja. Lisaks on värvimine huvitav seetõttu, et ilusa rohelise saab ka ainult maarjajääpeitsiga, ilma tavapärase raud- või vaskvitriolita.

Aga nii nagu Maandi, ei saanud ka mina punast. Ehkki õpetus, kuidas seda teha, oli mul olemas. Rita Buchanan kirjutab sellest oma raamatus.
Põhimõtteliselt tuleb kasutada värskeid naistepunaõisi ja peitsimata lõnga. Kuid nagu ma ei saanud Buchanani õpetuse järgi humalast tugevat kollast, ei jäänud ka naistepunaga lõng punane (Buchananil on ta selline tugev punakaspruun). Värvivees oli lõng küll punakaslilla, aga peale pesu ei jäänud sellest värvist midagi järgi. Kuna liik on sama, võib küsimus olla kliimas. Meie oma on liiga külm :)

Värvimine. Korjasin paar hästi suurt punti naistepuna. Taimed jäid kaalumata, aga neid oli ehk 3-4 korda rohkem kui lõnga (tõenäoliselt oleks võinud ka vähem võtta). Naistepuna korjamiseks tasub aiakäärid kaasa võtta - taime varred on üpris sitked ja puised.
Keetsin taimi tasasel tulel vihmavees tund aega, lasin üleöö tõmmata. Kurnasin värvivee, mis oli imeilus tumepunane. Lisasin maarjajääga eelnevalt peitsitud lõnga. Poole tunni pärast oli lõng erk kollakasroheline (pildil väike vasakpoolne viht), tunni pärast tuhmim tumeroheline (suurem viht). Jahtunud värviveele lisasin järgmised maarjajääga peitsitud lõngad, sain erkkollase. Ja veelkord sama veega värvides sain veidi tuhmima, aga siiski tugeva kollase (kõige parempoolsem viht). Siis sai küllalt ning rohkem ei proovinud :)


St. John's wort (Hypericum perforatum) is a very good dye plant, so it's worth to give it a try. You won't need much plant material to get a good strong colour. And this plant is interesting, because you can get green from the first dye bath with just alum mordant, without iron or copper mordanting.

But I didn't get any red from St. John's wort. I followed the instructions in Rita Buchanan's book. Basically, you need to use fresh flowers and unmordanted yarn. Although the yarn was purple in the dye bath, no colour remained after washing. Maybe it's the climate - ours is too cold :)

Dyeing. I picked a few big handfuls of St. John's wort. I didn't wage the plants, but I guess there were 3-4 times more plants than yarn. You probably could take less plants and get good colours. When you go picking the plants, take your garden scissors with you - the stems are quite strong and woody.
I covered the plants with rain water and simmered for an hour. I let the dye bath cool overnight, then strained the beautiful dark red water. I added alum mordanted yarn. After 30 minutes of simmering I got the bright yellow-green yarn (small skein left on the picture), after an hour the darker and duller green. I let the dye bath cool, then added another alum-mordanted skein and got bright yellow. I dyed once more in the same dye bath and got a strong, but duller yellow (skein on the right). And then I had enough and I stopped :)

Muutus / Change

Ehk olete märganud, et ma kirjutan üha rohkem ketramisest. Ja karta on, et nii läheb see ka edasi. Sest ketramine ja kõik sellega seonduv - kedervarred, vokid, tehnikad, lambad, villad, lõngad - on paganama köitev. Näpu annad... Seetõttu muutsin ära kirjelduse blogi päises.

Hakkan ka linkide alla ketramise-teemalisi linke koguma. Alustades Abby Franquemont'i kodulehe-blogiga, mis on hetkel minu lemmikblogi (loen küll peamiselt arhiivi). Mind huvitab see, millest ta kirjutab ja mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. Põhjatu informatsiooniallikas ja nii toredad filosofeerimised. Aga noh, kui inimene alustab ketramisega viieaastaselt, siis kolmkümmend aastat ketramist hiljem peaks ta tõesti sellest nii mõndagi teadma :) Siin üks postitus, kus ta kirjutab lähemalt sellest, kuidas ta alustas ketramisega (mis samal ajal on ka huvitav arutelu teemal, mis on parem - kedervars või vokk).

Maybe you have noticed, that I write more and more about spinning. I'm afraid it's going to stay this way, because handspinning and everything connected to it - spindles, spinning wheels, sheep, wool, yarn - is so utterly interesting. That's the reason I changed the introduction in the header of the blog.

I will also start adding links about handspinning. Starting with my favourite blog at the moment written by Abby Franquemont. I'm interested in what she has to say and I like the way she says it. Tons of useful information and very enjoyable musings. But she started spinning at the age of 5, so after 30 years of spinning she should know a bit about it :) Here's an article about how she started out (at the same time it is an interesting discussion about which is better - spindle or spinning wheel).

Humal / Hops

Olin üpris üllatunud, kui millalgi avastasin, et minu maja ümber kasvab humalat (Humulus lupulus). Millegipärast olin seda kultuurtaimeks pidanud, kuid Eesti taimede kukeaabitsa järgi on humalat Eestis päris laialdaselt, eelkõige jõgede ja järvede läheduses. Kuna Rita Buchanan kirjeldas oma raamatus " A Dyer's Garden" humalat kui värvitaime, otsustasin proovida.

Buchanani lõngad olid erkkollased, seega olin üpris pettunud, kui esimese värvimise järel ei jäänud minul lõngale pea mingit värvi. Kuumutasin lõngu siis veelkord. Pärast, kui lõng kuivanud oli, olin tulemusega tegelikult üpris rahul. Selline kena pastelne helekollane, mis sobib väga hästi heledate indigosiniste ja -rohelistega. Erkkollase saamiseks tuleb nähtavasti oluliselt rohkem humalat võtta. Ehk proovin sügise poole jälle.

Värvimise käik: 100 g lõnga kohta võtsin 500 g humalavarsi ja -lehti. Humala korjamisel peavad kindad käes olema, varred on üpris vastikult kriipivad. Kuumutasin humalat 1 h, lasin üleöö jahtuda. Kurnasin värvivee. Kuumutasin maarjajääga peitsitud lõnga värvivees 1 h, lasin üleöö jahtuda. Kuna värv oli väga plass, kuumutasin lõnga järgmisel päeval veelkord 1 h ja lasin üleöö värvivees jahtuda.


I was quite surprised when I found out that hops (Humulus lupulus) is growing around my house. For some reason I had thought that it was a plant you needed to cultivate, but after a little reading I found out that hops is quite common to Estonia. You can find it mostly near rivers and lakes. In Rita Buchanan's book "A Dyer's Garden" hops was listed as a dye plant, so I decided to give it a go.

Buchanan's yarns dyed with hops were bright yellow, so I was dissapointed when mine didn't take almost any colour after the first dyeing. So I simmered the yarns once more and in the end I got a pale yellow, that was actually quite nice. It goes very well together with light indigoblues and -greenes. I guess one has to take more of hops to get brighter colour. Maybe I'll try again in autumn.

Dyeing: I took 500 g of hops for 100 g of yarn. You have to wear gloves when collecting hops for it's shoots will scratch. I simmered the hops for 1 hour, let it cool overnight, then strained the dyebath. I added the yarn, simmered for 1 hour and let it cool overnight. As the yarn didn't have much colour, I simmered it again for 1 hour and let it cool overnight in the dye bath.

Vihmane päev / Rainy Day

Täna muudkui sadas ja sadas. Oli ideaalne ilm toasistumiseks ja hiljuti saabunud Spin-Off Magazine'i lehitsemiseks. Spin-Off on ketramisele pühendatud Ameerika ajakiri, mis ilmub neli korda aastas. Mulle igatahes väga meeldib - on teooriat, projekte-mustreid omakedratud lõngade jaoks, niisama filosofeerimist ketramise teemadel. Mõned artiklid on ajakirja kodulehelt .pdf-idena kättesaadavad.

Tegelikult on mul ka paar raamatut ketramise kohta - Maggie Casey "Start Spinning" ja Lexi Boeger'i "Intertwined". Need kaks raamatut on täiesti erinevad, aga täiendavad teineteist hästi.

"Start Spinning" on praktiline käsiraamat, kus õpetatakse nii kedervarre kui ka vokiga ketramist-korrutamist, samuti villa töötlemist - pesemist, puhastamist, kraasimist. Autor on hästi armas vanatädi, kellel pikk-pikk kogemus ketramise õpetamisel.

"Intertwined" on praktilisusest kaugel. Selle autor Lexi Boeger on küllap paremini tuntud kui Pluckyfluff. Tema lõngad on pehmelt öeldes ebastandardsed ning ta ketrab lõngaks mida iganes - vanapaberi, makilindid, kummipaelad... Need lõngad on juba omaette kunstiteosed. Raamatus on antud ka päris palju ideid, mida ja kuidas nendest kreisidest lõngadest kududa-heegeldada. Väga inspireeriv ja ilus raamat.

Ja kui juba ketramisest jutt tuli - juuli lõpus toimuvad Californias, Lambtownis Ühendriikide ketramisvõistlused. Peaauhind on muljetavaldav - uus Kromski vokk (neid tehakse muuseas Poolas). Eriti tore on muidugi ketrajate triatlon, kus peab ketrama kahe minuti jooksul tavalisel viisil, kummikinnastes ja kinnisilmi :D

It was a rainy day today - perfect for sitting at home and reading the new Spin-Off Magazine. Spin-Off is a US magazine dedicated to handspinning. I like it a lot - it has some how-to articles, projects for handspun yarns and lots more. You can download some of the articles from their homepage.

I also have a few books about handspinning - Maggie Casey's "Start Spinning" and "Intertwined" from Lexi Boeger. These two books are very different, but they complement each other very well.

And as we are talking about spinning - in a few weeks the US national spinning competition is taking place in Lambtown, California. The grand prize is impressive - a new Kromski spinning wheel. The Spinner's Triathelon seems most fun - spinning for 2 minutes, spinning for 2 minutes wearing rubber gloves and spinning for 2 minutes blindfolded :D

Õppepäev / Workshop

Mai lõpus viisin läbi taimedega värvimise õppepäeva. Kuna aega oli vähe, pidin otsustama, kas teha nn. ühe-poti-värvimist ehk siis panna taimed, lõng ja peits korraga potti hauduma, või teha eeltöö ehk peitsimine ja värvivee keetmine ette ära. Otsustasin viimase variandi kasuks, mis tõotas ilusamaid värve. Värvimisi sain teha kahes potis, seega pidin kaks värvitaime välja valima. Üheks võtsin kaselehed - et näidata, kuivõrd ilusat värvi saab nii tavalisest ja lihtsalt kättesaadavast materjalist. Teisena tahtsin aga midagi eksootilisemat, midagi täiesti erilist osalejate jaoks. Košenill tundus ideaalse valikuna. Ehk siis lisaks taimedele sai ka täidega värvitud :) Nagu olingi arvanud, oli see kõigi osalejate jaoks esimene kord košenilliga värvida.

Lõnga-kaselehtede vahekord oli 1:3. Kaselehti keetsin 1 h, lasin värvivees üleöö jahtuda ja kurnasin. Košenillitäisid võtsin 15% lõnga kaalust. Valasin košenillile keeva vee peale ja lasin üleöö leos seista. Järgmisel päeval keetsime neid veel ca pool tundi, siis kurnasime vedeliku värvipotti. Mõlema värvimisega kasutasin vihmavett.

Mõlemasse potti läks kaks vihti valget lõnga ja kaks vihti teiste taimedega värvitud lõnga. Ühele valgele vihile tegime järelpeitsimist raudvitrioliga, seega sai ühest potist kokku neli värvi. Raudvitrioli lisasime mõlemal juhul 1% lõnga massist ja kuumutasime vihte, kuni saime värvi, mis meeldis (10-15 min.).

Kaselehepotti panime ühe krapiga saadud lõheroosa, mis muutus ilusaks soojaks oranžiks. Teine värvitud viht oli rabarberijuure järelvärvimisest saadud beež, mis jäi tuhmiks beežikaskollaseks. Raudvitrioliga saime heledama rohelise.

Košenillipotti sai samuti üks krapiroosa pandud ja nagu ühes eelnevas postituses mainitud, on košenilli ja krapi koosvärvimise tulemused väga nauditavad. Teisena panin sisse tumehalli lõnga (selle sain, kui liialdasin rabarberijuurega värvimisel raudvitrioliga) ning košenilliga üle värvides muutus lõng kauniks tumelillaks. Ainult maarjajääga peitsitud lõng jäi punakaslilla, raudvitriol muutis selle tumedamaks.

Tore üritus oli ja tundus, et ka osalejad jäid rahule. Meil on juba idee, mida lõngaga teha. Tahaksime kududa lapid erinevate Tõstamaa kindakirjamustritega ning lappidest seinavaiba kokku panna, mis jääks Tõstamaa muuseumisse. Eks näeb, kas saame tehtud.

A month ago I held a local workshop in dyeing with natural dyes. As the time was limited, I had to decide whether to do one-pot dyeing (by simmering the dyeplants, yarn and mordant together in the pot) or to prepare the yarn and dyebath in advance. I opted for the latter, because this method promised better colours. I could make two dye pots, so I had to choose two dye materials. As I wanted to show how lovely colours one can get from very common plants, birch leaves were a natural choice. But I also wanted something more exotic and special. It can't get more exotic than cochineal, so this was an easy decision. For all the participants it was the first time to dye with cochineal, so this was a good choice.

The yarn to leaves ratio for birch leaves was 1:3. I simmered the leaves for 1 hour, then let the dye bath cool overnight and drained it on the next day during the workshop. I used 15% of cochineal from the weight of yarn. I poured boiling water over it and left it to soak overnight. During the workshop we boiled it for half an hour, then drained it into the dyepot, adding more water to make the dye bath. I used rain water for both dyebaths.

We put 2 skeins of white, alum-mordanted yarn and two skeins of plant-dyed yarn to both pots. We aftermordanted one of the dyed white skeins with iron, so we got 4 colours from one pot. We used 1% of iron for aftermordanting and we simmered the yarns as long as we got the colour we liked (10-15 min.).

In birch dyebath we put a salmon pink yarn, dyed with madder, which turned into a beautiful warm orange colour. The second predyed skein was a beige I got from rhubarb root afterbath and it turned out a dull yellow. We got light green with iron.

We also overdyed a madder pink yarn with cochineal, and as I have mentioned in an earlier post, the colours are wonderful, when combining cochineal and madder. The second coloured yarn was a dark grey (I got it when I put too much iron in a rhubarb root dyebath) and it turned out a beautiful dark lilac. Alum-mordanted white yarn turned out reddish-purple, with iron it got darker.

It was a fun workshop and the participants were satisfied as well, it seemed. We already have a project in mind for the yarn we dyed. We want to knit small patches with mitten patterns from our region and join the single patches into a tapestry for a local museum.

Bluefaced Leicester

On villasid, mida on lihtsam kedrata, on villasid, mida on raskem kedrata. Bluefaced Leicester'i (BFL) vill kuulub esimesse kategooriasse. See on pika kiuga (8-15 cm) imeilusa siidise läikega pehme vill. Väga hea algaja jaoks. Mina ketrasin kammitud villa. Villa kammimise käigus eemaldatakse lühikesed kiud ja kõik kiud on paralleelsed. Kraasitud villa puhul jäävad lühikesed kiud sisse ning kiud ei ole täiesti paralleelsed. Villaloor näiteks on kraasitud vill. Algajal peaks kraasvillast ketramine lihtsam olema.

Peab tunnistama, et kui ma kedervarrega ketramisega alustasin, tegin selle enda jaoks keeruliseks (ise seda teadmata, muidugi). Minu esimene kedervars oli liiga raske (100 g), praegu kasutan seda vaid korrutamiseks. Teiseks kasutasin ketramiseks mingit suvalist villaloori, vist Jõgeval tehtud. See oli ebameeldivalt kare ja lisaks veel väga lühikese kiuga, mis tegi ketramise raskeks. Minu uus kedervars kaalub natuke üle 50 g, tellisin selle Meelilt. Martinite kedervarred on veel selle poolest erilised, et nad on käsitsi nikerdatud konksuga, mitte tavapärase metallist konksuga.

Nii et kui kedervarrega ketramine kohe ei laabu, võiks esimese asjana "varustuse" kriitilise pilguga üle vaadata.

Ja kedratud lõngast heegeldasin endale lihtsa, ühekordsetest sammastest sallkrae sügiseks. Kasutasin nr. 6 heegelnõela. Kuna lõnga loomulik värv oli nii ilus, ei hakanud värvimisega üldse vaeva nägema. Muuseas, modelliks on mu õde. Ta tegi mulle märkuse, et peaksin seda mainima - äkki muidu arvate, et mina nii ilus olen :P


There are wools that are easy to spin and there are wools that are difficult to spin. Bluefaced Leicester's wool belongs to the first group. It's staple length is 8-15 cm, the wool is very soft and has a wonderful lustre. It's a very good wool for a beginner handspinner. I spun from a combed top. When the wool is combed, all short fibers are removed and the fibers are totally parallel. Carded wool has long as well as short fibers and most of the fibers are in the same direction, but not absolutely parallel. A batt, for example, is a retangle of carded fiber. Carded fiber is said to be easier to spin for a beginner.

I have to admit - when I started to spin on a spindle, I made it difficult for me (not knowingly, of course). My spindle was too heavy (100 g) and the wool I used was unpleasantly coarse and the fibers were very short. Now I use this heavy spindle only for plying, and for spinning I have a new one that weighs between 50-60 grams.

So, if spinning on a spindle seems too difficult, take a look at your equipment - maybe you need to make some changes.

I crocheted a very simple scarfette for myself from the BFL yarn. The natural colour was so beautiful that I didn't want to dye it. By the way - it's my sister on the picture with the scarfette, not me. She's far more beautiful than me :)

Peitsimine / Mordanting

Leena kirjutas väga hea ülevaate peitsimisest oma blogis. Lugege seda!

Leena wrote an excellent overview about mordanting in her blog. Read it!

Kõige ilusamad värvid / The most beautiful colours

Nii krapijuurtega kui ka košenilliga värvides saab ilusaid lõngu. Kuid kui need kaks asja ühte potti panna, tulevad veel kõige ilusamad värvid!

Ülemisel pildil eest taha: košenill, košenillipotis ülevärvitud krapiroosa, teistkordselt kasutatud krapijuured ja košenill (ühes potis värvitud), krapipunane.

You can get beautiful colours from madder as well as from cochineal. But the most stunning colours are created by combining these two dyestuffs!

On the upper picture from front to back: cochineal, salmon pink from madder overdyed with cochineal, reused madder root and cochineal (dyed in one pot), madder red.

Kuid suve nautimine on hetkel küll kõik värvimised tahaplaanile lükanud.

But for now I have postponed all the dyeings and I'm just enjoying the summer.

Legendaarne Liles / Legendary Liles

Jim Liles'i "The Art and Craft of Natural Dyeing" on suurepärane raamat loodusvärvidest, väga põhjalik igas aspektis. Jim Liles on ajaloolane, kes võttis kätte, uuris välja ja õppis ära, kuidas puuvilla Türgi punaseks värvida. Ja mitte ainult seda - ta töötas välja ka uue, tänapäevasema retsepti, mille puhul läheb aega "ainult" kolm nädalat (ajaloolise 3 kuu asemel). Aga tema raamatus on ka palju muud. Pea 40 lehekülge on pühendatud indigovärvimisele, juures mitu erinevat retsepti, kuidas värvida kemikaalide abil või siis vanamoodsalt kääritades. Siit saab lugeda katkendit potisinisest ehk indigovärvimisest uriini abil. Kuna Liles hakkas loodusvärvidega värvimist õppima puuvilla ja lina värvimiseks, siis saab tema raamatust ka sel teemal palju teada - taimsete kiudude värvimine on villa ja siidi värvimisest mõneti erinev. Ainuke asi, mis mind häirib - mahu- ja kaaluühikud on antud vaid inglise süsteemis ja temperatuurid Fahrenheitides.

"The Art and Craft of Natural Dyeing" by Jim Lyles is an excellent dye book, very thorough in every aspect. Jim Liles is a historian, who took the time and effort to learn how to dye cotton Turkey red. Not only that - he also developed a new recipy that takes "only" 3 weeks (compared to 3 months like in the old days). But the book contains much more. Almost 40 pages are dedicated to indigo dyeing with several recipes for chemical as well as fermentation indigo vats. You can read an excerpt on the sig vat (urine vat) here. As Liles started dyeing with natural dyes with the intention to learn to dye cotton and flax, there's lot of useful information on this subject in his book. Dyeing vegetable fibers is somewhat different from dyeing wool and silk. The only thing that bothers me is that the volumes and weights are given in English units and temperatures in Fahrenheits only.

Õunapuukoor / Apple tree bark

Kevadeti saab ikka õunapuid lõigatud. Ja kuna "tark ei tõtta", nagu mu mehele meeldib öelda, jäid lõigatud õunapuuoksad puude alla vedelema. Kuni mina nad kokku korjasin ja ära koorisin. Päris paras töö oli, sest oksad olid noored ja peenikesed ja ega ma väga vaimustavat värvi lootnud saada. Nii Klemola kui ka Deani järgi oleks pidanud (kollakas)pruun tulema. Seega olin ma täiesti ette valmistamata ja heas mõttes jahmunud, kui potist imeilusa kuldkollase lõnga välja tõstsin! Pildile ma seda säravat värvi korrektselt jäädvustada ei suutnud, aga vaadake õues võilille - selle lõnga värv on samasugune. Järelvärvimisest sain ka väga ilusa kollase, mis oli veidi soojem (keskmisel pildil paremal).

Lõngad olid eelpeitsitud maarjajääga. Mõtlesin, et kuna puukoor sisaldab tanniini, võiks värvi ka niisama lõnga külge jääda (tanniin mõjub peitsina). Aga ei - peitsimata lõng värvi külge ei võtnud. Küllap on noore puukoore tanniinisisaldus madal.

Värvimisest ka. Koored kuivasid umbes nädala. Siis leotasin üleöö vihmavees ja järgmisel päeval keetsin tasakesi 2 tundi. Lasin üleöö jahtuda ja kurnasin. Hautasin lõnga 80-90 kraadi juures 1 tunni, lasin üleöö värvivees jahtuda. Koore ja lõnga vahekord ca 1,5:1.


Our apple trees were trimmed this spring, as usually. The twigs were left under the trees, until I gathered them together and peeled the bark for dyeing. It was a lot of work, because the twigs were young and thin and I wasn't expecting much of this dyeing. Klemola and Dean both say in their books that you can get (yellowish) brown from apple tree bark. So, I was totally unprepared and surprised (in a good way), when I pulled this wonderful golden-yellow yarn from my dyepot! My pictures don't do justice to the colour of the yarn, but you can look at the dandelions outside - the yarn is as yellow as these flowers. I got beautiful colour from the afterbath as well - this yellow was warmer (right skein on the upper picture).

The yarns were premordanted with alum. I was thinking that as tree barks contain tannin, which acts as a mordant, I might be able to dye the yarn even without alum mordant. But I was wrong about that - maybe the bark of young twigs has too little of it.

About the dyeing. I let the barks dry for a week or so. Then I soaked them in rainwater overnight and simmered for 2 hours on the next day. I let the dyebath cool overnight and strained it. I simmered the yarn in the dyebath for 1 hour and let it cool in the pot overnight. The bark:yarn ratio was about 1,5:1.

Vihikerija / Niddy Noddy

Kui hakkad lõnga värvima, taipad üpris kiiresti, et vihtide kerimine on üks tüütu tegevus ning hea, kui miski abivahend oleks. Kerilauad on toredad, aga pole alati käepärast võtta ning ostmiseks alguses liiga kallid. Siis avastasin mina, et väljamaal on kasutusel selline tore asi nagu niddy noddy, millega vihte saab kerida. Ei tea, et selliseid asju Eestimaal kasutatud oleks. Pole võimalik ERM-i või Rocca al Mare'sse küsima ka minna. Hiljem lisatud - on ikka Eestis kasutatud, nimetatakse viipsikuks või haspliks.

Minu kuldsete kätega äi meisterdaski mulle nagu niuhti kaks nidinodit valmis. Lühema keskmine pulk on 33 cm ja pikemal 44 cm, vihid tulevad umbes poole pikemad. Lühemaga teen väikeseid, 25- või 50-grammiseid vihte, suuremaga 100-grammiseid. Lõng, mis lühema peal on, on košenilliga värvitud.

Once you start dyeing yarn, you realize quite quickly, that skein winding is a rather tedious job. So it's nice to have a tool to help you. Skein winders are rather expensive to buy first. But I found out about niddy noddy (unknown in Estonia by my knowledge) and my father-in-law made me two of those! The yarn on the picture is dyed in cochineal afterbath.

Autorikaitse / Copywright

Olen juba mõnda aega mõelnud autorikaitse peale. Otsustasin, et ma ei saa ega tohi siia kirjutada üks-ühele värviretsepte mõnest raamatust, mis mul on. Sest inimene näeb vaeva, töötab retseptid välja ja kirjutab raamatu - ning mina riputan need netti üles kõigile lugeda... Ei ole just viisakas (ega ka seaduslik, tegelikult). Sellepärast muutsin ka eelmise postituse ära, kus ma esialgu kirjeldasin detailselt Jenny Deani raamatust pärit nõuannet.

Seega, nüüdsest kirjutan siia vaid retsepte, mis on tasuta veebis leitavad või mida ma olen nii palju muutnud, et võin neid enda omadeks lugeda :) Ja kui olen retsepti üksühele mõnest raamatust võtnud, siis viitan algallikale.
Aga kui mõne retsepti puhul tekib küsimusi, siis võid mulle ju kirjutada ;) loodusvarvid (at) gmail (punkt) com.

I have been thinking about copywrights. I decided, that I can't post exact dyeing recipies from books I own, because it's illegal. I would do injustice to the author, who has worked hard to produce the recipies and write a book to earn money. That's why I changed my last post and removed the part where I explained the trick from Jenny Dean's book.

So, I will only post recipies that can be found in the web for free or that I have changed so much that I can call them my own :)

Krapipunane / Madder Red

Seekordne värvimine tuli juba parem. Deani raamatust sain nõu, kuidas osadest kollastest ja pruunidest pigmentidest lahti saada, mis punase oranžiks teevad. Krappi võtsin 2/3 lõnga kaalust.

Edasi läksin Nancy McKenna retsepti baasil (vt. Issue 29 (dyes), lk. 3-5). Panin krapitükid potti, (vihma)vesi peale ja (maarjajääga eelnevalt peitsitud) lõng sisse. Kuumutasin 60 °C juures 2 tundi. Seejärel võtsin lõngad värviveest välja ja segasin sinna paar supilusikatäit pesusooda lahust (1 tl. pesusoodat lahustatud ca 1,5 dl keeva veega). Hästi tore oli vaadata, kuidas aluseline soodalahus värvivee hetkega tumepunaseks muutis. Siis jälle lõngad tagasi ja lasin pool tundi aluselises vees seista. NB! Ei kuumutanud! Võtsin lõngad välja, lasin veidi jahtuda ja loputasin, lisades viimasesse loputusvette äädikat, et aluselist pesusoodat neutraliseerida.

Tahtsin seekord uurida, kuidas erinevad lõngad värvi külge võtavad. Testisin Jõgeva Rewooli meriinoga (pildil keskmine) ja kitsevillaga lõnga (vasakul) ning Olivia maavillast lõnga (paremal). Minu hüpotees oli, et meriinoga lõng võtab värvi kehvemini, see on üldiselt meriino häda. Aga ei - meriinoga lõng oli kõige tugevam punane! Arvan, et Olivia lõnga probleemiks oli, et see sisaldas palju lanoliini, mida ma pesemisega välja ei saanud. Lanoliin aga takistab värvi kinnitumist. Kirjutan sellest peatselt eraldi pikemalt.

Alumisel pildil on eelmise ja seekordse krapivärvimise lõngad kõrvuti. Krapp on tõesti vaimustavalt mitmekesine :)

The results from this dyeing were much better. I found some advice in Dean's book about how to get rid of the less desired yellow and brown pigments that would change the colour towards orange.

After that I followed more or less the recipy from Nancy McKenna (look at Issue 29 (dyes), pages 3-5). I put the madder pieces in the pot together with alum mordanted yarn and (rain) water, let it simmer for 2 hours at 60 °C. Then I took the yarns out and added 2 tbsp. of alkaline modifier to the dye bath (1 tsp. of washing soda dissolved in ca 1,5 dl boiling water). It was fascinating how the dye bath changed to dark red! Then I put the yarns back into the bath and let them stay there for another half an hour without applying heat. I took the yarns out, let them cool and rinsed, adding some vinegar to the last rinsing water to neutralize the washing soda.

This time I dyed 3 different wool yarns - middle one on the first picture was a mix with merino, the one on the right just plain Estonian wool yarn and the yarn on the left had some goat wool in it. I thought that the yarn with merino wool would't take the dye so well, because that's often the problem with merino. But I was wrong - it had the strongest colour of the three! I think that the Estonian wool yarn had quite a lot of lanolin in it that didn't come of with scouring and that's why it didn't dye so well. I want to make another post about scouring and lanolin in the future.

On the bottom picture I placed the madder yarns from last and this dyeing next to another. What a wonderful variety :)

Miks kromaadid ohtlikud on? / Why are Chromates Dangerous?

No nii, jälle peitsidest ja mürgisusest. Seekord siis lähemalt kaaliumdikromaadist. Ajendiks Maandi raamat. Nimelt jäi mulle seda lehitsedes silma, et paljude taimede puhul kasutas ta peitsina ka kaaliumdikromaati. Kuna mul oli meeles, et oma värvimised tegi ta koos koolilastega, siis vaatasin, kas on ka ohutusreegleid mainitud. Ei midagi. Null. Kirjas küll, et kaaliumdikromaat on mürgine ja kõik. Ega teised eestikeelsed raamatud selles osas paremad pole.

Tõlgin siis siit lehelt dr. Erik Sundströmi jutu kromaatide kohta:

"Vees lahustuvad kroomiühendid on reeglina kas rohelised kroom (III) soolad, milles kroom on positiivse ioonina või kromaadid, kus negatiivseks iooniks on kroom (IV) hapnikuga. Kromaate peeti algselt ohututeks ja neid katsetati isegi ravimitena. Kuid 1970ndatel leiti, et kromaadid on väga mürgised ning ohutusnõuded muutusid nii rangeks, et kromaate on lubatud käsitleda vaid kinnistes ruumides kandes täielikku kaitseriietust.

Meie keharakud on võimelised toime tulema vaid looduses esinevate veeslahustuvate ioonidega. Negatiivsetest ioonidest kuuluvad sellesse gruppi karbonaadid, sulfaadid, kloriidid ja hüdroksüülid, kuid mitte kromaadid. Positiivsetest ioonidest saavad rakud hakkama vesiniku, ammoniaagi ja enamike metalliioonidega, v.a. liitium, tseesium ja mõningad raskemetallid nagu tina, kaadmium ja elavhõbe. (...)

Organism ei suuda ennast kromaadiioonide vastu kaitsta, kuna neid looduses ei esine ning kromaadid suudavad lihtsalt rakkudesse siseneda. Rakus olles võivad nad kinnituda valkudele nagu peitsid, muutes valgud vetthülgavaks. Kromaadid on ka tugevad oksüdeerijad, lõhkudes või kõrvetades teisi rakukomponente. Selle tagajärjel muutub kroom (IV) kroom (III)-ks, mis häirib raua ainevahetust. Selleks ajaks saab immuunsüsteem aru, et midagi on valesti, kuid ei suuda kindlaks teha, et ohtlikud ühendid läbivad rakumembraani. Selle asemel hakkab ta otsima "vaenlast" mujalt, et selle vastu võidelda. See tähendab, et inimesel ei teki allergiat kromaatide suhtes, vaid mingi muu asja vastu, millega ta tihti kokku puutub. Värvija võib muutuda allergiliseks villa suhtes, parkija naha suhtes jne. Kromaadid on lisaks veel kartsinogeensed ning võivad kergesti süttida. Nad mõjuvad mürgiselt ka mikroorganismidele."

Seal lehel on veel Darvin DeShazeri jutt. Tema hoiatab kroomihaavandite eest, mis tekivad, kui kromaate satub nahale ning räägib kuidas kromaadid võivad tõsiselt ärritada limaskesti ja hingamisteid ning üleüldiselt organismi mürgitada. Ta väidab, et ka kroomiga peitsitud lõng võib sisaldada kromaate, mistõttu seda ei tohiks kasutada lastekudumiteks.

Seega, kaaliumdikromaadiga peitsides:
- kasuta respiraatorit ja kaitseriietust - pika varrukaga särki ja kummikindaid;
- ära peitsi köögis ning ära lase peitsimise ajal ligi teisi (kaitsevahenditeta) inimesi;
- ära vala järelejäänud peitsivett kanalisatsiooni.

Aga järgmine kord jälle rõõmsamat juttu ja pilte - viimasel krapivärvimisel sain päris ilusat punast!

Reading one Estonian dye book by Aivi Maandi I noticed that the author had used potassium dichomate quite often as a mordant. As she is a biology teacher and was doing the dyeing experiments with her students, I was wondering if she paid attention to safety. Well, there was nothing in the book about safety. Not a word. She just mentioned that sodium dichromate is poisonous. So I translated a little from this page.

The summary - when mordanting with potassium dichromate:
- use respirator and protective clothing (shirt with long sleeves and rubber gloves);
- don't mordant in the kitchen and don't allow other people (without protective clothing) around while mordanting;
- don't pour the leftover mordant bath down the drain.

But the next post will be merrier and with pictures - I got some nice reds with madder!