Kammlõnga ketramine

Kammlõng - kedratud käsitsi kammitud villast, kasutades kammketrust

Eelmises, nukujuustest rääkinud postituses kirjutasin, et ketrasin selle lõnga kammitud villast, kasutades kammketrust. Sellisel teel saadud lõnga nimetatakse kammlõngaks. Ingliskeelne termin on worsted yarn. Kusjuures üpris pikalt ma ei teadnud, kust selline nimetus tulnud on (kui päris aus olla, siis eriti pead ka ei murdnud :)). Sõber Julika vihjel vaatasin Wikipediast järele, et sõna "worsted" on tuletatud Inglismaal Norfolkis asuvast Worstead'i küla nimest, mis keskajal oli tähtsaks tekstiilitööstuse keskuseks.

Villa kammimine kaherealiste Louet'i minikammidega

Villa kammimine eraldab villast kõik nõrgad ja lühikesed kiud ning kammimise järgselt paigutuvad kiud üksteise suhtes paralleelselt. Enamik tööstuslikult ettevalmistatud villast, mis tänapäeva ketrajale kättesaadav on, on kammitud. Nii käsitsi kui ka tööstuslikult kammitud villalindi puhul kasutatakse inglise keeles mõistet top. Ma püüan vältida selle mõiste kasutamist eesti keeles (nt. "soome maalamba top"), kuna eesti keeles on olemas ilus sõna "kammlint".

Hetk kammketrusest. Heie on tõmmatud, järgneb eesmise käe libistamine tahapoole ja keeru juhtimine heidesse.

Kamm- ehk lühikese tõmbega ketruse kõige iseloomulikumaks jooneks on, et keerdu ei lasta voki pool asuvast käest tahapoole, st. ideaalis ei ole ühelgi ketramise hetkel kahe käe vahel keerdu (loomulikult võib kammlõnga kedrata ka kedervarrega, a las see praegu jääda). Eesmist (vokipoolset) kätt voki poole liigutades tõmmatakse villast heie, seejärel juhitakse keerd eesmist kätt tahapoole libistades heide sisse. Hetkel, kui keerd heidesse siseneb, on villakiud sirged, pinge all ja üksteise suhtes paralleelsed. Selline ketrus annab lõnga, mis on tihe, läikiv, kaunilt langev ja tugev. Videot kammketrusest (esimene video, worsted spinning) võib vaadata sellest postitusest.

Nii. Kell on 6.40. Aeg kohvipott tulele panna :) Kena ketramist kõigile!

Käsitsi kedratud nukujuuksed

-->

Aasta alguses küsis sõber Kristiina mult taimedega värvitud lõnga, mis sobiks waldorf-nukule juusteks. Kristiina soovis, et lõng oleks esiteks võimalikult loomulikku pruunikat tooni, teiseks piisavalt peen, et juuksepahmakas ei tunduks ebaloomulikult suur või punutud patsid liiga jämedad. Pärast pikemat jutuajamist temaga sel teemal otsustasin sobiliku lõnga hoopis kedrata.

Paar esimest katsetust olid kehvakesed, ent siis sain lõngad, millega rahule jäin. Ketrasin need kammitud villast, kasutades kammketrust. Eesmärgiks oli tugev ja sile lõng, mis peaks kenasti mängimisele-kammimisele vastu ega jääks liiga puhevile. Pruun ja tumepruun lõng on kedratud rootsi peenvillalamba villast, beež on segu alpakast ja siidist.

Kes soovib ise endale nukku valmistada, siis oktoobris algab Pärnus MMGildis sellesama Kristiina juhendamisel waldorf-nuku valmistamise kursus. Eelregistreerimise aeg küll eile lõppes, aga olen kindel, et mõni inimene mahub veel - küsige infot telefonil 56 623 843 (Marika). Loodan endagi nukukese sügisel lõpuni teha - poleks uskunud, et selle valmistamine niivõrd köitev on!

Alpaka-siidi juustega waldorf-nukk. Nuku ja foto tegi Kristiina Vunk.

Võta vabalt ehk teistmoodi vaade autorikaitsele

Kristi on kirjutanud postituse autorikaitsest, mida kõigil loojatel lugeda tasub. Mulle endale on viimasel ajal sümpatiseerinud veidi teistmoodi lähenemine autorikaitsele ehk siis autoriõigustest täiesti loobumine, nn. uncopyright.

Sellel lähenemisel on palju põhjendusi. Uncopyright-liikumise algataja Leo Babauta on need välja toonud oma kahes väga populaarses blogis ZenHabits ja MnmList. Veelgi põhjalikum arutelu on Write do Done blogis. Seal keskendub ta küll peamiselt blogimisele ja kirjanikele, aga kõike seda saab ümber mõelda ka muu loomingu jaoks.

Minu jaoks on olulisemad järgmised põhjendused.

Esiteks, me kõik kopeerime kedagi - kas vähemal või suuremal määral, teadlikult või alateadlikult. Lubades kasutada oma asju tänan ma niimoodi kaudselt neid, kellelt ma olen õppinud või kes mind on inspireerinud.

Teiseks - ma usun, et ausaid inimesi on rohkem kui mitteausaid. Enamik inimestest ei varasta ideid, vaid mõtlevad ise asju välja. Nad jagavad tunnustust oma inspiratsiooniallikatele või teise kirjutatud materjalile ka ilma, et neid peaks autorikaitsega hirmutama.

Kolmandaks - kui keegi võtab minu teksti või minu foto ja esitab neid oma loominguna, mis seal's ikka. Loobudes illusioonist, et me suudame kontrollida teiste inimeste käitumist või oma elu igat aspekti, on elada ja olla palju mõnusam :)

Kui minu (või sinu) looming on piisavalt originaalne, tuntakse see ära ja kopeerija lihtsalt häbistab ennast. Ja nagu Monika Hint Facebookis toimunud mõttevahetusel välja tõi - keegi ei saa varastada neid ideid, mis on meie peas!

Ma ei ole seda teemat enda jaoks täiesti lõpuni läbi jõudnud mõelda, loodan, et arutelu jätkub. Ma kindlasti austan autorikaitset ning kutsun üles respekteerima nende inimeste seisukohta, kes soovivad oma loomingut kaitsta. Kuid mis puudutab seda konkreetset blogi ja minu tehtud asju, siis võtke vabalt :)

Kuidas ma koerakarvast lõnga teen

Kuna igal ketruskoolitusel, mida teinud olen, on üks või rohkem inimest huvitatud just koerakarvalõnga tegemisest, siis seekord teen väikese ülevaate, kuidas mina seda lõnga teen.

Karva pesemine ja sortimine.
Kas koerakarv vajab pesu või mitte, otsustan ma kasutades tundlikku keerulise ehitusega aparaati ehk siis oma nina ;) Karv, mis lõhnab (või lausa haiseb) selgelt koera järele, vajab pesu, et mustus, tolm, kuivanud sülg ja muu kraam, mis seda lõhna tekitab, maha saada. Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu.
Ma pesen koerakarva enam-vähem samamoodi nagu lambavilla, ainult et vesi on veidi jahedam (ca 50 °C) ja vett võtan rohkem (100 g karva kohta 15 l vett). Üks pesu ja kaks loputust on enamasti piisav.
Kui karv on pestud, sordin ma selle vajadusel ja tellija soovi puhul värvi ja/või pehmuse järgi.

Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu

Kraasimine.
Enne ketrust kraasin ma karva lambavillaga segi. Koerakarv on sile ning sirge, lambavill hoiab tänu oma säbarusele ja soomuselisele pinnale koerakarva paremini lõnga sees. Vill annab lõngale ka elastsust - tänu sellele püsib kudum vormis ega veni välja.
Kuna koera aluskarv on väga peen, saab kraasimine tihedalt asetsevate piidega kraasi puhul kiiremini tehtud ja tulemus on ühtlasem. Minu trummelkraasil (Strauch Petite) on 128 piid ruuttolli kohta, aga olen päris hea tulemuse saanud ka Loueti tihedama kraasiga (72 piid ruuttolli kohta).

Koerakarv ja lambavill on segi kraasitud

Ketramine ja korrutamine.
Kui kraasimine tehtud, asun ketrama. Et kogu lõng tuleks võimalikult ühtlase jämedusega, ketran kõigepealt ära kõik ühekordsed lõngad, poolin nad ümber plastmassist süstikupoolidele ning seejärel korrutan nende poolide pealt. Minul mahub ühe värtna ehk vokipooli lõng kahele süstikupoolile.
Ümberpoolimine täidab mitut ülesannet:
- ühekordsete keerd ühtlustub ümberpoolimise käigus;
- ümberpoolitud lõng asetseb poolil palju ühtlasemalt kui värtnal ja korrutamine on sujuvam (olin väga üllatunud, kuivõrd suur see erinevus oli);
- kui ümberpoolitud ühekordsed juhuslikus järjekorras kokku korrutada, tuleb lõng ühtlasem kui tööjaotuse puhul: ketran kaks värtnatäit ja korrutan need kokku, ketran kaks järgmist värtnatäit, korrutan kokku jne. Judith MacKenzie kirjeldab, kuidas ta viimasel meetodil kedratud-korrutatud lõngast tehtud kudumi puhul selgelt näidata saab, et siin lõpeb lõng, mis saadud esimese ja teise värtnatäie kokkukorrutamisel ja siin lõng, mis saadud kolmanda-neljanda värtnatäie kokkukorrutamisel... Seega eriti oluliseks muutub see töövõte, kui tehakse suurem kogus lõnga ühe eseme (nt. kampsuni) jaoks.

Ümberpoolitud ühekordsed

Viimistlus.
Valmiskedratud lõnga pesen läbi. Enamasti ma veidi vanutan lõnga pesemise käigus - see aitab kaasa, et karv kenasti lõnga sisse püsima jääks. Loomulikult ei tohi sellega liiga hoogu minna. Siis kuivama ja valmis! Laias laastus - kui koerakarva on lõngas üle 50%, läheb lõng juba peale pesu kenasti karvaseks (vt. viimasel fotol kaks parempoolset lõnga). Kui vähem, tuleb karvasus tõeliselt esile alles peale kudumist.

Karvasemad ja vähem karvasemad koerakarvaga kedratud lõngad

Lõpuks-ometi-sokid

Kudumine ei olnud mitte minu lemmik kooli käsitöötunnis (kuigi õmblemist vihkasin veelgi enam). Seetõttu pole ime, et püüdsin igati mööda nihverdada mehele sokkide kudumisest. Kuid hiljuti koitis see päev, mil ma talle esimese sokipaari valmis sain. Ainult 14 aastat läks :)

Sääreosa muster võetud raamatust "Meite Muhu mustrid"

Lõngad on vabrikust. Hall on Saare maalamba villast 8/3 ja värvilised mu enda värvitud 8/2 (sinine indigo ja roheline indigo+midagi kollast). Vardad olid 2 mm, sääreosas silmi vardal 19/20 ning labajala osas 21. Sokkide suurus number 46.


Ja nagu ikka, meelitas pildistamine igasugust rahvast ligi.

Košenill+

Värvitud 8% košenilliga

Seekord silmailu värvi- ehk kaktuse- ehk košenillitäidega värvitud lõngadest ja mõned nõuanded.

Kust täid tulevad? Kihnu Roosi kirjutab "Elu mõnu" raamatus: "Veripunast tooni annab kaktusetäi, mida tuuakse lõunamaalt, Itaaliast." Košenillitäid on algselt pärit Lõuna-Ameerikast, tänapäeval kasvatatakse neid eelkõige Peruus. Ainuke kasvandus Euroopas on Kanaari saartel, nii et see Itaalia jutt ei ole päris õige.

Košenill + indigo

Košenilli ei lähe värvimiseks palju, ainult 5-10% lõnga kaalust. 5% värvivees ma enamasti teist värvimist ei tee, värv jääb väga hele ja pleekimiskindlus ei ole kiita. Kuid võttes 8-10% täisid, saab teisest värvimisest kena roosa.

Praegusel ajal meeldib mulle košenilliga värvida Leena Riihelä retsepti järgi. Ta keedab tervetest täidest kaks korda värvi välja ja viimase ekstrakti lisab koos täidega värvivette. Värvimise lõpus on lõng küll väikseid musti "rosinaid" täis, mis samas lihtsalt lõnga küljest kukuvad.

Košenill + kaselehed

Kosenilliga värvimisel tasub järgmist silmas pidada:
- värvid tulevad palju säravamad, kui lõnga peitsimisel kasutada maarjajääd koos viinakiviga;
- pehme vee kasutamine on erksate toonide saamisel oluline;
- kui krapp annab ilusat punast ka madalamatel temperatuuridel, siis košenilli puhul on vaja värvivesi ikka 80-90 kraadini kuumutada;
- Leena soovitab košenilliga värvitud lõng peale värvimist kuivatada ja alles hiljem loputada, kuna nii jäävat rohkem värvi külge. Pean tunnistama, et sellele vaatamata on košenilliga värvitud lõnga puhtaksloputamine vaevarikkam kui teiste värvide puhul, nii et olge hoiatatud :)

Ning kuigi košenilli ergas fuksiatoon on kaunis ka omaette, siis kindlasti, kindlasti tasub katsetada ülevärvimist. Tulemused on fotodel näha :)

Vanadest vokkidest

Vana vokk, mis vajab pesu

Kui ma ketramisega algust tegin, ei arvanud ma vanadest vokkidest suurt midagi. Ma mõtlesin, et vaid uus vokk on hea vokk. Ent kohtumised paari suurepäraselt säilinud ja hästi töötava vana vokiga on minu arusaamasid muutnud.

Mmm, milline mustus! Vasakul alumine pool vokirattast pestud, paremal kogu ratas puhas.

Eesti mõistes on traditsioonilised kaldpingiga ja topeltnöörisüsteemiga vokid. Üks selline on ka fotodel. Lüht ja värten asuvad vokirattast vasakul ja kahekordseks pandud umbse nööri üks haru käib üle lühi- ja teine üle värtnakedra. Minu uuel vokil on samuti võimalik panna topeltnööriga süsteem ning ma kasutan seda ühtlase peene lõnga ketramisel. Eks vanasti tehtigi eelkõige sellist lõnga ja traditsioonilised vokid olid selleks otstarbeks tõhusad ja sobivad tööriistad.

Viimistlus - pool rattast on õlitatud

Paljudel on pööningul või aidas mõni vana vokk seismas. Kui veab, on tegemist täiesti töökorras masinaga, mis vajab eelkõige tõsist puhastust, uut nööri ja õlitamist. Alati muidugi ei vea ;)

Enne

Pärast (lüht ja värten on veel töös)

Ka mina tegelen praegu Rahvariidelaagriks valmistudes ühe vana voki korrastamisega. Käesolevat postitust ilmestavad fotod töö käigust. Voki puhastamiseks kasutasin eelkõige vett, apelsiniõliga pesuvahendit, abrassiivset pesulappi ja vana riideharja ning viimistlemiseks linaõlivärnitsat. Mind võttis lausa tummaks, milline kaunitar mustuse alt välja tuli.

Uutest ja vanadest vokkidest ning vokiga ketramisest lugege juurde ajakirja "Käsitöö" sügisnumbrist.