Ketramise koolitus

Tallinnas on 10. detsembril tulemas järjekordne kedervarrega ketramise ja villa töötlemise koolitus, seekord pikem ja põhjalikum. Täpsemalt võib lugeda Loodusvärvi-blogi koolituste leheküljelt. Registreeruda saab siin. Loodetavasti kohtume :)

Laadale! Mardilaadale!

Neljapäeval algab järjekordne Mardilaat. Ja Mardilaat on kohustuslik :)

Hea Villa Selts on sel aastal meistrite telgis. Kohtumiseni!

Kammlõnga ketramine

Kammlõng - kedratud käsitsi kammitud villast, kasutades kammketrust

Eelmises, nukujuustest rääkinud postituses kirjutasin, et ketrasin selle lõnga kammitud villast, kasutades kammketrust. Sellisel teel saadud lõnga nimetatakse kammlõngaks. Ingliskeelne termin on worsted yarn. Kusjuures üpris pikalt ma ei teadnud, kust selline nimetus tulnud on (kui päris aus olla, siis eriti pead ka ei murdnud :)). Sõber Julika vihjel vaatasin Wikipediast järele, et sõna "worsted" on tuletatud Inglismaal Norfolkis asuvast Worstead'i küla nimest, mis keskajal oli tähtsaks tekstiilitööstuse keskuseks.

Villa kammimine kaherealiste Louet'i minikammidega

Villa kammimine eraldab villast kõik nõrgad ja lühikesed kiud ning kammimise järgselt paigutuvad kiud üksteise suhtes paralleelselt. Enamik tööstuslikult ettevalmistatud villast, mis tänapäeva ketrajale kättesaadav on, on kammitud. Nii käsitsi kui ka tööstuslikult kammitud villalindi puhul kasutatakse inglise keeles mõistet top. Ma püüan vältida selle mõiste kasutamist eesti keeles (nt. "soome maalamba top"), kuna eesti keeles on olemas ilus sõna "kammlint".

Hetk kammketrusest. Heie on tõmmatud, järgneb eesmise käe libistamine tahapoole ja keeru juhtimine heidesse.

Kamm- ehk lühikese tõmbega ketruse kõige iseloomulikumaks jooneks on, et keerdu ei lasta voki pool asuvast käest tahapoole, st. ideaalis ei ole ühelgi ketramise hetkel kahe käe vahel keerdu (loomulikult võib kammlõnga kedrata ka kedervarrega, a las see praegu jääda). Eesmist (vokipoolset) kätt voki poole liigutades tõmmatakse villast heie, seejärel juhitakse keerd eesmist kätt tahapoole libistades heide sisse. Hetkel, kui keerd heidesse siseneb, on villakiud sirged, pinge all ja üksteise suhtes paralleelsed. Selline ketrus annab lõnga, mis on tihe, läikiv, kaunilt langev ja tugev. Videot kammketrusest (esimene video, worsted spinning) võib vaadata sellest postitusest.

Nii. Kell on 6.40. Aeg kohvipott tulele panna :) Kena ketramist kõigile!

Käsitsi kedratud nukujuuksed

-->

Aasta alguses küsis sõber Kristiina mult taimedega värvitud lõnga, mis sobiks waldorf-nukule juusteks. Kristiina soovis, et lõng oleks esiteks võimalikult loomulikku pruunikat tooni, teiseks piisavalt peen, et juuksepahmakas ei tunduks ebaloomulikult suur või punutud patsid liiga jämedad. Pärast pikemat jutuajamist temaga sel teemal otsustasin sobiliku lõnga hoopis kedrata.

Paar esimest katsetust olid kehvakesed, ent siis sain lõngad, millega rahule jäin. Ketrasin need kammitud villast, kasutades kammketrust. Eesmärgiks oli tugev ja sile lõng, mis peaks kenasti mängimisele-kammimisele vastu ega jääks liiga puhevile. Pruun ja tumepruun lõng on kedratud rootsi peenvillalamba villast, beež on segu alpakast ja siidist.

Kes soovib ise endale nukku valmistada, siis oktoobris algab Pärnus MMGildis sellesama Kristiina juhendamisel waldorf-nuku valmistamise kursus. Eelregistreerimise aeg küll eile lõppes, aga olen kindel, et mõni inimene mahub veel - küsige infot telefonil 56 623 843 (Marika). Loodan endagi nukukese sügisel lõpuni teha - poleks uskunud, et selle valmistamine niivõrd köitev on!

Alpaka-siidi juustega waldorf-nukk. Nuku ja foto tegi Kristiina Vunk.

Võta vabalt ehk teistmoodi vaade autorikaitsele

Kristi on kirjutanud postituse autorikaitsest, mida kõigil loojatel lugeda tasub. Mulle endale on viimasel ajal sümpatiseerinud veidi teistmoodi lähenemine autorikaitsele ehk siis autoriõigustest täiesti loobumine, nn. uncopyright.

Sellel lähenemisel on palju põhjendusi. Uncopyright-liikumise algataja Leo Babauta on need välja toonud oma kahes väga populaarses blogis ZenHabits ja MnmList. Veelgi põhjalikum arutelu on Write do Done blogis. Seal keskendub ta küll peamiselt blogimisele ja kirjanikele, aga kõike seda saab ümber mõelda ka muu loomingu jaoks.

Minu jaoks on olulisemad järgmised põhjendused.

Esiteks, me kõik kopeerime kedagi - kas vähemal või suuremal määral, teadlikult või alateadlikult. Lubades kasutada oma asju tänan ma niimoodi kaudselt neid, kellelt ma olen õppinud või kes mind on inspireerinud.

Teiseks - ma usun, et ausaid inimesi on rohkem kui mitteausaid. Enamik inimestest ei varasta ideid, vaid mõtlevad ise asju välja. Nad jagavad tunnustust oma inspiratsiooniallikatele või teise kirjutatud materjalile ka ilma, et neid peaks autorikaitsega hirmutama.

Kolmandaks - kui keegi võtab minu teksti või minu foto ja esitab neid oma loominguna, mis seal's ikka. Loobudes illusioonist, et me suudame kontrollida teiste inimeste käitumist või oma elu igat aspekti, on elada ja olla palju mõnusam :)

Kui minu (või sinu) looming on piisavalt originaalne, tuntakse see ära ja kopeerija lihtsalt häbistab ennast. Ja nagu Monika Hint Facebookis toimunud mõttevahetusel välja tõi - keegi ei saa varastada neid ideid, mis on meie peas!

Ma ei ole seda teemat enda jaoks täiesti lõpuni läbi jõudnud mõelda, loodan, et arutelu jätkub. Ma kindlasti austan autorikaitset ning kutsun üles respekteerima nende inimeste seisukohta, kes soovivad oma loomingut kaitsta. Kuid mis puudutab seda konkreetset blogi ja minu tehtud asju, siis võtke vabalt :)

Kuidas ma koerakarvast lõnga teen

Kuna igal ketruskoolitusel, mida teinud olen, on üks või rohkem inimest huvitatud just koerakarvalõnga tegemisest, siis seekord teen väikese ülevaate, kuidas mina seda lõnga teen.

Karva pesemine ja sortimine.
Kas koerakarv vajab pesu või mitte, otsustan ma kasutades tundlikku keerulise ehitusega aparaati ehk siis oma nina ;) Karv, mis lõhnab (või lausa haiseb) selgelt koera järele, vajab pesu, et mustus, tolm, kuivanud sülg ja muu kraam, mis seda lõhna tekitab, maha saada. Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu.
Ma pesen koerakarva enam-vähem samamoodi nagu lambavilla, ainult et vesi on veidi jahedam (ca 50 °C) ja vett võtan rohkem (100 g karva kohta 15 l vett). Üks pesu ja kaks loputust on enamasti piisav.
Kui karv on pestud, sordin ma selle vajadusel ja tellija soovi puhul värvi ja/või pehmuse järgi.

Puhas koerakarv on praktiliselt lõhnatu

Kraasimine.
Enne ketrust kraasin ma karva lambavillaga segi. Koerakarv on sile ning sirge, lambavill hoiab tänu oma säbarusele ja soomuselisele pinnale koerakarva paremini lõnga sees. Vill annab lõngale ka elastsust - tänu sellele püsib kudum vormis ega veni välja.
Kuna koera aluskarv on väga peen, saab kraasimine tihedalt asetsevate piidega kraasi puhul kiiremini tehtud ja tulemus on ühtlasem. Minu trummelkraasil (Strauch Petite) on 128 piid ruuttolli kohta, aga olen päris hea tulemuse saanud ka Loueti tihedama kraasiga (72 piid ruuttolli kohta).

Koerakarv ja lambavill on segi kraasitud

Ketramine ja korrutamine.
Kui kraasimine tehtud, asun ketrama. Et kogu lõng tuleks võimalikult ühtlase jämedusega, ketran kõigepealt ära kõik ühekordsed lõngad, poolin nad ümber plastmassist süstikupoolidele ning seejärel korrutan nende poolide pealt. Minul mahub ühe värtna ehk vokipooli lõng kahele süstikupoolile.
Ümberpoolimine täidab mitut ülesannet:
- ühekordsete keerd ühtlustub ümberpoolimise käigus;
- ümberpoolitud lõng asetseb poolil palju ühtlasemalt kui värtnal ja korrutamine on sujuvam (olin väga üllatunud, kuivõrd suur see erinevus oli);
- kui ümberpoolitud ühekordsed juhuslikus järjekorras kokku korrutada, tuleb lõng ühtlasem kui tööjaotuse puhul: ketran kaks värtnatäit ja korrutan need kokku, ketran kaks järgmist värtnatäit, korrutan kokku jne. Judith MacKenzie kirjeldab, kuidas ta viimasel meetodil kedratud-korrutatud lõngast tehtud kudumi puhul selgelt näidata saab, et siin lõpeb lõng, mis saadud esimese ja teise värtnatäie kokkukorrutamisel ja siin lõng, mis saadud kolmanda-neljanda värtnatäie kokkukorrutamisel... Seega eriti oluliseks muutub see töövõte, kui tehakse suurem kogus lõnga ühe eseme (nt. kampsuni) jaoks.

Ümberpoolitud ühekordsed

Viimistlus.
Valmiskedratud lõnga pesen läbi. Enamasti ma veidi vanutan lõnga pesemise käigus - see aitab kaasa, et karv kenasti lõnga sisse püsima jääks. Loomulikult ei tohi sellega liiga hoogu minna. Siis kuivama ja valmis! Laias laastus - kui koerakarva on lõngas üle 50%, läheb lõng juba peale pesu kenasti karvaseks (vt. viimasel fotol kaks parempoolset lõnga). Kui vähem, tuleb karvasus tõeliselt esile alles peale kudumist.

Karvasemad ja vähem karvasemad koerakarvaga kedratud lõngad

Lõpuks-ometi-sokid

Kudumine ei olnud mitte minu lemmik kooli käsitöötunnis (kuigi õmblemist vihkasin veelgi enam). Seetõttu pole ime, et püüdsin igati mööda nihverdada mehele sokkide kudumisest. Kuid hiljuti koitis see päev, mil ma talle esimese sokipaari valmis sain. Ainult 14 aastat läks :)

Sääreosa muster võetud raamatust "Meite Muhu mustrid"

Lõngad on vabrikust. Hall on Saare maalamba villast 8/3 ja värvilised mu enda värvitud 8/2 (sinine indigo ja roheline indigo+midagi kollast). Vardad olid 2 mm, sääreosas silmi vardal 19/20 ning labajala osas 21. Sokkide suurus number 46.


Ja nagu ikka, meelitas pildistamine igasugust rahvast ligi.

Košenill+

Värvitud 8% košenilliga

Seekord silmailu värvi- ehk kaktuse- ehk košenillitäidega värvitud lõngadest ja mõned nõuanded.

Kust täid tulevad? Kihnu Roosi kirjutab "Elu mõnu" raamatus: "Veripunast tooni annab kaktusetäi, mida tuuakse lõunamaalt, Itaaliast." Košenillitäid on algselt pärit Lõuna-Ameerikast, tänapäeval kasvatatakse neid eelkõige Peruus. Ainuke kasvandus Euroopas on Kanaari saartel, nii et see Itaalia jutt ei ole päris õige.

Košenill + indigo

Košenilli ei lähe värvimiseks palju, ainult 5-10% lõnga kaalust. 5% värvivees ma enamasti teist värvimist ei tee, värv jääb väga hele ja pleekimiskindlus ei ole kiita. Kuid võttes 8-10% täisid, saab teisest värvimisest kena roosa.

Praegusel ajal meeldib mulle košenilliga värvida Leena Riihelä retsepti järgi. Ta keedab tervetest täidest kaks korda värvi välja ja viimase ekstrakti lisab koos täidega värvivette. Värvimise lõpus on lõng küll väikseid musti "rosinaid" täis, mis samas lihtsalt lõnga küljest kukuvad.

Košenill + kaselehed

Kosenilliga värvimisel tasub järgmist silmas pidada:
- värvid tulevad palju säravamad, kui lõnga peitsimisel kasutada maarjajääd koos viinakiviga;
- pehme vee kasutamine on erksate toonide saamisel oluline;
- kui krapp annab ilusat punast ka madalamatel temperatuuridel, siis košenilli puhul on vaja värvivesi ikka 80-90 kraadini kuumutada;
- Leena soovitab košenilliga värvitud lõng peale värvimist kuivatada ja alles hiljem loputada, kuna nii jäävat rohkem värvi külge. Pean tunnistama, et sellele vaatamata on košenilliga värvitud lõnga puhtaksloputamine vaevarikkam kui teiste värvide puhul, nii et olge hoiatatud :)

Ning kuigi košenilli ergas fuksiatoon on kaunis ka omaette, siis kindlasti, kindlasti tasub katsetada ülevärvimist. Tulemused on fotodel näha :)

Vanadest vokkidest

Vana vokk, mis vajab pesu

Kui ma ketramisega algust tegin, ei arvanud ma vanadest vokkidest suurt midagi. Ma mõtlesin, et vaid uus vokk on hea vokk. Ent kohtumised paari suurepäraselt säilinud ja hästi töötava vana vokiga on minu arusaamasid muutnud.

Mmm, milline mustus! Vasakul alumine pool vokirattast pestud, paremal kogu ratas puhas.

Eesti mõistes on traditsioonilised kaldpingiga ja topeltnöörisüsteemiga vokid. Üks selline on ka fotodel. Lüht ja värten asuvad vokirattast vasakul ja kahekordseks pandud umbse nööri üks haru käib üle lühi- ja teine üle värtnakedra. Minu uuel vokil on samuti võimalik panna topeltnööriga süsteem ning ma kasutan seda ühtlase peene lõnga ketramisel. Eks vanasti tehtigi eelkõige sellist lõnga ja traditsioonilised vokid olid selleks otstarbeks tõhusad ja sobivad tööriistad.

Viimistlus - pool rattast on õlitatud

Paljudel on pööningul või aidas mõni vana vokk seismas. Kui veab, on tegemist täiesti töökorras masinaga, mis vajab eelkõige tõsist puhastust, uut nööri ja õlitamist. Alati muidugi ei vea ;)

Enne

Pärast (lüht ja värten on veel töös)

Ka mina tegelen praegu Rahvariidelaagriks valmistudes ühe vana voki korrastamisega. Käesolevat postitust ilmestavad fotod töö käigust. Voki puhastamiseks kasutasin eelkõige vett, apelsiniõliga pesuvahendit, abrassiivset pesulappi ja vana riideharja ning viimistlemiseks linaõlivärnitsat. Mind võttis lausa tummaks, milline kaunitar mustuse alt välja tuli.

Uutest ja vanadest vokkidest ning vokiga ketramisest lugege juurde ajakirja "Käsitöö" sügisnumbrist.

Ketramine Rahvarõivalaagris

Vokiga kedratud kraaslõng

Selgi suvel toimub siin Tõstamaal Rahvarõivalaager, järjekorras juba kaheksas. Tegemist on üritusega, mis üha populaarsust kogub - kui Anu jutust õieti mäletan, oli eelmisel aastal üle 70 osaleja.

Kava on minu meelest väga põnev - alustatakse Haapsalus, kus külastatakse muuseume ja õpitakse kohalike meistrite käe all haapsalu salli kuduma. Sealt tullakse edasi Tõstamaale, kus saab valida mitmete huvitavate töötubade hulgast. Laager toimub kahes vahetuses - esimene vahetus juuli lõpus, teine augusti alguses.

30. juulil saab muuhulgas ennast kirja panna villatööde ja ketramise töötuppa, mille juhendajaks on mul au olla :)

Ketramise töötuba kestab terve päeva ja meil on küllaldaselt aega keskenduda just sellele, mis osalejatele kõige rohkem huvi pakub. Täpse kava paikapanekul saavad osaleda kõik töötuppa registreerunud.

Minu poolt on välja pakkuda järgmised teemad, mida vähem või rohkem põhjalikult käsitleda saame:
- villa tüübid, milline vill milleks sobib;
- kuidas ära tunda kvaliteetset villa, milline on kehv vill;
- villa pesemine - miks ja kuidas;
- käsitsi villa töötlemine: kraasimine käsi- ja trummelkraasiga, villa kammimine;
- kedervarrega ketramine ja korrutamine;
- vana voki töökorda seadmine ja töökorras hoidmine;
- voki tööpõhimõte, uue ja vana voki seadistamine ketramiseks;
- vokiga ketramine ja korrutamine, vabrikulõngade ülekorrutamine.

Kel on, võib kaasa võtta oma töövahendid - voki, kedervarre, kraasid, kammid. Kel pole, saab kasutada kohapealseid. Püüame ka mõned vokid muretseda neile, kel endal veel vokki pole või kes ei saa seda kaasa tuua.

Rohkem infot kogu laagri ja registreerumise kohta siin lehel. Registreeruda saab kuni juuni lõpuni ehk siis kiirustage, seltsimehed käsitöölised, kiirustage :)

Kolmekordne lõng, kedratud kedervarrega

Ketramise koolitus Tallinnas

Alpaka- ja siidisegune kedervarrelõng

Mul on hea uudis kõigile Tallinna-kandi ketrushuvilistele. Laupäeval, 11. juunil viin läbi koolituse "Villatööd ja ketramine algajale" Tallinnas. Koolitus toimub Rahvarõiva Nõuandekoja koolituste raames Allikamaja koolituskeskuses. Info koolituse ja registreerumise kohta siin. NB! Arvutipoisid polnud veel tänaseks (25.05) koolitust registreerumisvormi rippmenüüsse pannud. Seniks paluti soovitud koolituse nimetus kirjutada lahtrisse "Küsimused".

Ma julgen villatööde ja ketramise koolitust soovitada ka kudujatele, kes ehk mõtlevad, et kudumisekski aega napib, kes veel jõuab ise lõnga teha. Isegi kui teist fanaatilisi ketrajaid ei saa (see oht on täiesti olemas!), siis teades, kuidas lõnga tehakse ja mis tegurid mõjutavad lõnga omadusi, oskate hiljem paremini hinnata ka vabrikulõngu. Niisiis:

Registreerumine 29. mai Pärnu koolitusele - kuni kolmapäeva, 25. maini (k.a.) meiliaadressil loodusvarvid@gmail.com või tel. 5342 8318

Registreerumine 11. juuni Tallinna koolitusele - Tallinna Rahvaülikooli veebilehel.

Villatööd ja ketramine - koolitus Pärnus

Põdrasarvest kedraga kedervars

Seekordne koolitus "Villatööd ja ketramine algajale" toimub Pärnus.

Koolitus annab algteadmised villa käsitsi töötlemisest, kedervarrega ketramisest ja korrutamisest. Teeme ülevaate erinevatest villatüüpidest, villa töötlemise vahenditest ja võimalustest. Räägime villapesust, õpime villa õigete töövõtetega kraasima ja kammima, kedervarrega ketrama ja korrutama. Osalejad saavad teada, miks tasub ise lõnga teha ja kuidas on ketrajal võimalik mõjutada lõnga omadusi.

Aeg: pühapäev, 29. mai, kell 11-15

Koht: Maarja-Magdaleena Gild, Uus tn. 5, Pärnu

Juhendaja: Liis Luhamaa

Töövahendid: kel on, võib kaasa võtta isiklikud töövahendid (kedervars, kraasid, kammid). Kel pole, saab kasutada juhendaja omi.

Hind: 16 EUR (250 EEK). Hinna sees vill, konspekt, kohvipaus. Palun tasuda ettemaksuga hiljemalt 26.05 (saadan arve peale registreerumist).

Registreerumine on lõppenud! Küsi infot uute koolituste kohta meiliaadressil loodusvarvid@gmail.com

Vanad käsitööfilmid internetis

Kas tahaksid näha, kuidas 1938. aastal ketrusvõistlus toimus? Või kuidas 1937. aastal Haapsalus salli kooti?

Nüüd on see väga lihtsalt võimalik, kuna Eesti Filmiarhiiv digiteeris üle 2000 filmi, millest vanemad pärit 1920. aastatest. Neid saab otsida ja vaadata siin lehel.

Minu lemmikud:
Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr. 38. Tehtud võtteid 1938. a. ketramisvõistluselt. Kirjelduses mainitakse ekslikult, et kedratakse villa, tegelikult ketravad võistlejad lina. Seda saab muuhulgas aru sellest, et ketrajad niisutavad tihedasti näppe suus.

Vill, lõng, riie (Keila Villaketramis- ja Kudumistööstus Tallinnas). Samuti aastast 1938. Filmi alguses näidatakse, kust vabrikusse vill tuleb. Sugugi mitte Eestist, vaid hoopis Austraaliast ja Lõuna-Ameerikast. Sealt läks vill Londonisse ja siis Eestisse.

Nobedate näppude linn. Film kodukäsitööst - kudumisest Haapsalus. Kõigile haapsalu salli fännidele.

Loodan, et tekitasin piisavalt huvi arhiivis edasi tuhnimiseks. Mina küll kavatsen seda teha :) Ja jagage teiegi omi lemmikuid!

Kahekihiline vill ja Kung Fu

Ammu-ammu sai lubatud teha kirjatükk kahekihilise villa kohta. Kummalisel kombel jäävad just need ettelubatud postitused venima... Aga parem hilja kui mitte kunagi!

Kahekihiline vill sisaldab kahte erinevat tüüpi kiudusid - peene kiuga alusvilla ja jämedamaid pealisvillakarvu. Alusvilla ülesandeks on hoida sooja, pealisvill kaitseb ilmastikutingimuste eest. Kahekihilist villa esineb arhailistel lambatõugudel nagu eesti maalammas. Üks tuntumaid kahekihilise villaga lambaid on islandi lammas. Islandi lamba alus- ja pealisvillal on spetsiaalsed nimetused: alusvill on tog ja pealisvill thel.

Kahekihilise villa lokk ehk salk on kolmnurkse kujuga - nahapoolsem ots on tänu kohevale ja lühemale alusvillale laiem, kolmnurga tipu moodustavad pikema pealisvilla karvad:

Tänu kaitsvatele pealiskarvadele ei ole lambal vaja palju villavaha eritada ja kahekihiline vill sisaldab seda üpris vähe - eriti peenvillaga võrreldes. Tänu sellele on villa pesemine lihtsam ning villa saab puhtaks ka madalama temperatuuriga vett ja vähest pesuvahendit kasutades. Villa rohket liigutamist peaks sellegipoolest vältima, sest peen alusvill võib vanuda.

Villa ketruseks ettevalmistamisel on kaks võimalust - kas töödelda pealis- ja alusvill kokku või eraldada pealisvill alusvillast. Kahe kihi eraldamine pole keeruline, mina kasutasin käsikraasi, sobivad ka koera- või villakammid. Ühe käega tuleb tugevalt pealisvillast kinni hoida ja teise käega alusvill välja kammida.

Käes pealisvill, kraasil väljakammitud alusvill

Vasakult paremale: salk pealis- ja alusvillaga, ainult pealisvill, ainult alusvill

Järgmine kord kirjutan täpsemalt villa töötlemisest, st. kraasimisest ja kammimisest.

No nii, kindlasti küsite nüüd, et mis värk selle Kung Fu'ga on? Asi selles, et hiljuti sündis Jaani talus üks maalamba talleke, kes näeb välja nagu Kung Fu Panda ja kel eeldatavasti kahekihiline kasukas seljas :) Jaani talu lammastelt on pärit ka fotodel olevad villad.

Mis värvi annab peiulill?

Foto: Seemnemaailm

Igal aastal kasvatab mu mehe onu hulga peiulille (Tagetes sp.) istikuid ja istutab nad oma maja ette. Istikuid jääb enamasti üle ka, need saadetakse meile.

Peiulill on armsalt vanamoeline ja tänuväärselt pika õitsemisega aialill. Lisaks sellele veel hea värvitaim, millest saab erinevaid kollaseid toone. Mina värvisin kogu taimega, aga värvimiseks võib kasutada ka ainult õisi. Suve jooksul võib õisi tasapisi sügavkülma koguda, et lõpuks korraga suurem kogus lõnga värvida. Ka kuivatatud peiulillega saab värvida.

Peiulillekollane lõng

Inglise keeles on peiulill common marigold. Oma üllatuseks avastasin, et sarnase nimetusega on ka saialill (pot marigold) ja varsakabi (marsh marigold). Nii ma ei teagi täpselt, millisele taimele viitab Trudy van Stralen oma värviraamatu "Indigo, Madder and Marigold" pealkirjas.

Roheline lõng on indigoga üle värvitud peiulillekollane

Värvimine (mis loomulikult tehtud juba eelmisel aastal :) ). Võtsin 100 g lõnga kohta 400 g peiulille õisi, lehti ja varsi. Tükeldasin taime ja leotasin vihmavees üleöö. Järgmisel päeval keetsin taimest värvi välja - tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 °C-ni, kuumutasin taimematerjali selle temperatuuri juures umbes tunnikese. Lasin üleöö jahtuda. Kurnasin värvivedeliku, soojendasin käesoojuseni ning lisasin eelnevalt korralikult märjaks leotatud eelpeitsitud lõnga. Tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 °C-ni, hoidsin temperatuuri tund aega. Lasin lõngal värvivedelikus üleöö jahtuda, pesin vähese pesuvahendiga, loputasin.

Kuldkollasest peiulillelõngast sai sokid Joosep, meie pere päikesepoiss (või siis sulipoiss - oleneb olukorrast...).

Tore päev Tartus

Käisin eelmisel nädalal Tartus. Tartu meeldib mulle väga, ma olen seal ülikooli ajal 8 aastat elanud. Enam sinna tihti ei satu, veidi pikk maa on sõita. Kokku veetsingi bussis 6 tundi ja Tartus 3 tundi... Aga ma ei kurda! Olles kolme väikese lapse ema, tähendas see mulle, et sain kokku kuus tundi rahulikult istuda, lugeda ja käsitööd nokitseda. Keegi ei tahtnud võileiba, kellelelgi ei pidanud piima valama, rääkimata sellest, et põrandal ei vedelenud mänguasju!

Tartus külastasin kahte kohta. Esmalt käisin ERMi esemetekogus. Olin seal esimest korda, mistõttu kõik tundus väga eriline - kõrged laed, iidse tolmu lõhn... Kõigepealt asetati minu ette suur ja paks registreerimisraamat. Kaks esimest lünka olid kerged (kuupäev ja nimi), siis läks keerulisemaks. Noil päevil satun nimelt alati segadusse, kui keegi mu ametit küsib. Kõige lihtsam on kirjutada FIE, aga see pole ju amet? See selleks. Lisaks sooviti teada, mis eesmärgil ma seal olen. Piilusin, mida enne mind oli kirja pandud. Paar inimest näiteks kirjutasid, et käisid seal elamusturismiga tegelemas :) Mina jäin lakoonilise "andmete kogumine" juurde.

Ma läksin ERMi vaatama üht rahvariideseelikut. Tõstamaa käsitöötoas on käimas pikk projekt, mille raames naised endale rahvariidekomplekti valmistavad. Mina liitusin nendega seeliku tegemise osas. Seeliku valimine väga raske ei olnud - selgus, et Tõstamaa kandist on ERMis olemas vaid üks taimedega värvitud seelik. See on saadud Pootsi mõisakülast, mis asub vaid mõne kilomeetri kaugusel minu praegusest elukohast.

Ehkki juhendaja Anu Randmaal oli seelikutriibustik korralikult maha joonistatud, tahtsin värve oma silmaga näha. Oli väga eriline tunne istuda seal paberiga kaetud laua taga, kindad käes ja uurida eset, mis valmistatud üle 150 aasta tagasi. Seelik osteti ERMile 1921 ja müüja väitis siis, et seelik on 100 aastat vana ehk siis 1820ndatest (mida ei saa muidugi puhta kullana võtta). Seelikust pikemalt edaspidi, kui värvimiseks ja kudumiseks läheb.

Teiseks käisin mänguasjamuuseumis (jah, seal on mänguasju, aga vähemalt ei vedele nad põrandal). Muuseumi olen juba varemgi külastanud, seekord käisin vaatamas Maaja Kalle valmistatud waldorfnukkude väljapanekut. Mul on endal esimene nukk pooleli. Nukuvalmistamiseni jõudsin kummalisel kombel ketramise kaudu. Ehk siis ketrasin mõni aeg tagasi sõbrale pruunist villast lõnga nukujuusteks, sest ta ei leidnud poest sellist, mis oleks kenasti kartulikoorepruuni värvi. Kuna on plaanis neid lõngasid veel teha, tahtsin ka nukutegemise ära proovida. Pean tunnistama, et see meeldib mulle väga. Ka juukselõngadest tuleb kindlasti veel juttu.

Selline see tore päev oligi. Kui oled harjunud elama vaikset elu maal, siis on meelelahutuseks vähe vaja :)

Uued raamatud

Sedakorda soovin teie tähelepanu juhtida paarile uuele villa- ja ketrusteemalisele raamatule. Minul neid veel riiulis pole (kaks pole müükigi jõudnud), aga suure tõenäosusega saavad olema. Ja mitte ainult selle pärast, et ma ei vaja kunagi vabandust, et uusi raamatuid muretseda :)

Anne Field "Spinning Wool. Beyond the Basics".
Raamatu teeb huvitavaks see, et autor on uusmeremaalane. On ju enamik viimase aja ketramisraamatuid kirjutatud ameeriklaste poolt. Amazonis on võimalik lugeda u. 25 lehekülge raamatust ja see algus oli minu jaoks piisavalt põnev, et raamat oma soovinimekirja panna.












Jacey Boggs "Spin Art. Mastering the Craft of Spinning Textured Yarns".
Ilmub müüki aasta lõpus (2011 dets.). Jacey artikleid efektlõngade ketramise kohta on ilmunud mitmes viimases SpinOff-is. Tema juhendid on väga põhjalikud ja arusaadavad, mistõttu julgen raamatutki soovitada. Raamatuga tuleb kaasa DVD! Ning kes soovib, võib tellida otse autorilt ja autogrammiga. Ma natuke imestan, et Interweave juba jälle efektlõngade raamatut välja annab, sest alles ilmus Symeon North'i "Get Spun". Populaarne teema vist :)






Deborah Robson ja Carol Ekarius "The Fleece and Fiber Sourcebook".
Mis ma oskan öelda - üle 400 lk. teksti ning üle 200 lambatõu jt. villaloomade tutvustuse... Ka hobused ja koerad sees :) Iga tõu kohta fotod loomast, pesemata ja pestud villast, sellest kedratud lõngast ning silmuskoe- ja kangaproovidest, põhjalik kirjeldus, soovitused töötluseks ning kasutuseks. Entsüklopeediline teos kahtlemata. Amazoni järgi peaks ilmuma selle aasta juunis.

Minu vokk

Ehkki kedervarred on väga korralikud ketrusvahendid, pole vokkidelgi midagi viga. Minul on vokk olnud veidi üle kahe ja poole aasta. Selle nimi on the Journeywheel (JW) ja neid meisterdab üks Ameerika mees - Jonathan Bosworth. Ta mõtles selle voki välja ca 35 aastat tagasi ning tegemist on väga erilise disainiga - teist sarnast vokki pole. See meenutab India kedervarrevokki charkat. Siin on üks Jonathaniga tehtud videointervjuu, kus ta räägib, kuidas tema tooted on alguse saanud. Lühidalt on näha ka töötavat JWi (alates 1.34).



JW on kokkupandav vokk. Nagu ühes arvustuses tabavalt öeldi, näeb see kokkupandult välja nagu kast ja lahtitehtult nagu kast, millel on rattad sees. Mäletan, et esimest korda JW-i fotot nähes arvasin, et rattad võetakse kastist välja ja nendest pannakse vokk kokku :) Muidu töötab JW samamoodi nagu teisedki mehhaanilised vokid - jalaga tallatakse tallalauda, mis paneb pöörlema vokiratta ja see omakorda nööri abil lühi (konksudega haruline asjandus) ja värtna (e. vokipooli - see asub lühiharude vahel ja selle peale kerib end lõng - vt. ülemist fotot).

Kinnine Journey Wheel

JWi kast on tehtud kirsipuust ja muud detailid (kui õieti mäletan) vahtrast. Kuna vokiratas peab olema väike, et see kasti ära mahuks, on JW-il ka nn. kiirendusratas. Vokiratas asub kasti alumises osas, kiirendusratas kasti ülemises osas paremal ja lüht ning värten kasti ülemises osas vasakul. Kiirendusratta all on sisseehitatud värtnahoidja (i.k. Lazy Kate), seda saab kasutada ka korrutamisel (ehkki enamasti eelistan ma eraldiseisvat värtnahoidjat).

Tööasendis ühe tallalauaga Journey Wheel

Üks vokinöör ühendab vokiratast ja kiirendusratast ning teine nöör kiirendusratast ja lühi (või siis lühi ja värtna) ketra. Lühi ja värtna kedrad asuvad tagapool vastu kasti (vt. järgmist fotot). Need on soonega plokirattad, mille abil saab lühti ja värtnat liikuma panna. Tänu kiirendusrattale on JW ülekanded (i.k. ratios) päris suured nii väikese vokiratta kohta - väikseim ülekanne on 8:1 ja suurim 16:1. Kokku saab kasutada nelja ülekannet - lisaks eelnevatele veel 10:1 ja 14:1.

Lüht ja värten pannakse liikuma üle ketrade viidud nööri(de)ga. Suurem keder on lühi oma, väiksem värtna oma. Antud fotol on peal topeltnööriga süsteem.

8:1 ülekanne tähendab seda, et kui vokiratas teeb ühe täistiiru, teevad lüht ja värten samal ajal 8 täistiiru. 16:1 ülekande puhul aga teevad lüht ja värten ühe vokiratta tiiru kohta juba 16 tiiru. Ehk siis kasutades 16:1 ülekannet, läheb sama kiirusega tallates sama pika heide sisse kaks korda rohkem keerdu kui läheks 8:1 ülekande puhul. Või - kui tahaksin 8:1 ülekandega saada sama kiiresti sama palju keerdu kui 16:1 ülekandega, peaksin tallama kaks korda kiiremini.

JW lühisuu (koht, kust lõng värtna küljest üle lühikonksude välja tuleb) on U-kujuline ja lahtine - enamikel vokkidel on see kinnine (vt. kõige ülemist fotot). Värten käib maha väga lihtsalt, vaja ainult lühi küljes olev haak lahti teha ja lühi eesmine haru eemale tõmmata. Lüht ise voki küljest lahti ei käi. JW tehakse nii ühe kui kahe tallalauaga, mina eelistasin ühe tallalauaga varianti.

Värtna eemaldamiseks käib lühi eesmine haru lahti

Ülekandesüsteeme on on JW-il kaks: topeltnööriga süsteem (i.k. double drive) ja värtnapiduriga süsteem (i.k. scotch tension). Topeltnööriga süsteem on samasugune, nagu meie vanadel vokkidel (vt. ketrade fotot ja kõige esimest fotot). Sellisel juhul läheb umbse nööri üks haru üle värtnakedra ja teine üle lühikedra ning vokiratas veab mõlemat ringi. Värtnapiduriga süsteemi puhul läheb ühekordne nöör ümber lühikedra ning vokiratas veab ringi vaid lühti (vt. järgmist pilti). Üle värtnakedra läheb piduripael. Enamasti kasutan värtnapiduriga süsteemi (korrutamise puhul alati), aga peenikest lõnga on väga mõnus kedrata topeltnööriga süsteemi kasutades - see tõmbab lõnga värtnale väga pehmelt ja ühtlaselt.

Värtnapiduriga süsteemi puhul läheb ühekordne nöör üle lühikedra ja nailonist pidurinöör üle värtnakedra. Pidurinööri üks ots on kinnitatud kruvi külge ja teises otsas on kummipael.

Mul vedas, et ma ostsin selle voki väga õigel ajal. 2008. aastal maksid JWid poole (sic!) vähem kui praegu. Ka ooteaeg oli vaid ca kolmveerand aastat, mitte kaks ja pool... Samas on tegemist väga ilusa, kvaliteetse ja erilise vokiga, mis väärt iga senti ja ootamiseks kulunud aega.